|
|
Ester Kõrvits elust
ja armastusest
tekst: Hille. K.
Arm
Kohtusime
Ester Kõrvitsaga tema hubases kodus Haapsalus. Laual auras
tee ja vaasis ilutsesid värvikad sügislilled. Ei juhtu
just tihti, et kohe esimesel kohtumisel saab rääkida
avameelselt nii elust kui armastusest. Ja veelgi harvemini juhtub,
et vestluskaaslase jutt on sedavõrd kaasahaarav, et teegi
jääb joomata. Ester Kõrvitsaga kohtumine just
selliseks kujunes.
Meil oli nii palju
juttu siin elust ja armastusest... Te oskate nõnda kaasahaaravalt
elust rõõmu tunda ja seda ka teistega jagada. Kindlasti
olete näinud igasuguseid aegu ja üle elanud erinevaid
riigikordi. Millisena mäletate oma lapsepõlve?
Ma olen näinud elu jooksul huvitavaid aegu. Mäletan
eesti aega. 1930ndatel oli Haapsalu väike armas provintsilinn.
Kõik tundsid kõiki ja olid teretuttavad. Suvel jalutati
tihti promenaadil. Tehti pilti, kuulati muusikat, elati sealsele
kultuurielule kaasa. Meiegi käisime seal koos isa-emaga.
Kuna minu isa oli linnavalitsustööline, siis linnapea
Ants Alver ikka tuli ja surus kätt – see oli minu isale
suur tunnustus.
Me olime peres neljakesi: isa, ema, vend ja mina. Meil oli köök
ja üks tuba. Sinna mahtus kõik ära. Me mahtusime
sinna magama ja meil oli suur kahe poolega riidekapp, kus olid
meie kõigi riided, ja kummut voodipesu jaoks. Me ei olnud
puuduses ega vaesuses. Meil oli kõik olemas aga ei olnud
ka midagi üleliigset. Meil oli terve pere peale kaks suurt
saunalina. Mul on neid praegu kakskümmend. Kas on neid
siis nii palju vaja? Ei ole inimestel vaja nii palju asju, kui
nüüdsel ajal on. Aga kui nüüd võrrelda
minu elu minu vanemate omaga, siis ma elan praegu palju jõukamalt
kui minu isa ja ema. Tol ajal lihtsalt elati teistmoodi. Riides
muidugi käidi eriti korralikult – tol ajal mõeldi
väga, kust mida osta ja kuidas raha kulutada.
Ma olen näinud ka sõjaaega. Mäletan, kui 1939.
aastal Vene sõjavägi sisse tuli. Juba siis hakkas
hirm peale. Ja minu kooliaeg algas nii, et eestiaegsetele õpikutele
kleebiti ribad peale. Näiteks need kohad, kus oli sõna
„peremees” märgitud, kaeti paberiga kinni. Isegi
matemaatika tekstülesannetesse see ei kõlvanud, sinnagi
kleebiti valge paber peale. Eks lapsed on muidugi uudishimulikud
ja need paberid kisti sealt pealt ikka ja jälle ära.
Suurt sõda siiski Haapsalust üle ei käinud. Üle
linna kahurimürsud küll lendasid ja mõni maja
sai kannatada, kuid väga purustusterohket sõda meil
Haapsalus ei olnud. Aga esimest küüditamist ma mäletan.
Juunikuus see oli – ööd olid valged, me elasime
tol ajal Jaama tänaval. Ja nägime, kui veoautodega neid
siis raudteejaama viidi. Ema hakkas ka asju kokku otsima ja pani
juba riidedki selga. Ma olin siis kaheksa-aastane. Aga meist läks
see siiski mööda. Mu isa ei olnud omakaitses, tuletõrjes
oli ta küll. Mu isa ei olnud ei kommunismi pooldaja ega ka
selle vastane, seetõttu me pääsesime kõigist
repressioonidest, sest eks saksa ajal olid ju ka omad hirmud.
Aga eks aeg läks omasoodu edasi. Peale sõda algas
selline aeg, kus kõigil olid nuhid järel. Seda me
muidugi kõik teadsime. Siis ma olin õpetaja. Vanemad
õpetajad ikka hoiatasid: „Ära sa kõike
räägi, see meie uus kannab kõik ette...”
Sel ajal tegutsesid nuhid nii, et tuldi üheks aastaks õpetajaks
ja siis mindi jälle edasi. Nii käidi koolist kooli.
Meilt siit Haapsalust läks „uus õpetaja”
edasi Orissaarde, sealt Tallinna ja nii see käis. Aga see
oli meile õnneks kõik teada. Ja no kuidas see välismaale
saamine siis oli – see oli ju ka päris omaette teema.
Siis käis nuhkimine aasta aega ette, enne kui mõnele
sotsialismimaale minna sai. Mul oli vend Kanadas, küll siis
ikka küsiti, et millega ta seal tegeleb, kas ta seal väliseestlaste
organisatsioonide tegevuses ka osaleb. Mu vend laulis seal laulukooris.
Küllap tundus seegi kahtlane. Kui nüüd mõelda
sellele, mis me kõik oleme läbi elanud, ja kui ma
nende aegade peale tagasi mõtlen, siis praegu ei tohiks
küll mitte millegi üle nuriseda. Vahel tuleb võtta
lihtsalt aeg maha, peatuda ja tunnetada loodust ning vaadata oma
kallimale silma. Ja sellele peaks ikka igal päeval tänutundes
mõtlema, et me oleme vabad ja me oleme siiani püsima
jäänud.
|
Ester Kõrvits
on luuletaja, kunstnik ja kollektsionäär,
kes on pedagoogiametit pidanud nii Tallinnas kui ka Haapsalus.
Ta on sündinud 12. aprillil 1932 Haapsalus, kus möödus
ka tema lapsepõlv ja kooliaastad. Haapsalu
Pedagoogilise Kooli lõpetas ta 1951. aastal, järgnesid
õpingud Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Tänavu
tähistas Ester Kõrvits oma 80. sünnipäeva
värskelt trükitud luulekogu „Elutäis
armastust” ja akvarellinäitusega.
Ester Kõrvitsa sulest on veel ilmunud 1999 aastal
luulekogu „Lihtsad salmid” ning 2005. aastal
„Aja setted”. Ta on koostanud hulga õnnitlus-
ja jõulusalmide kogumikke, koostanud enam kui kümme
postkaardinäitust ning tema akvarelle on eksponeeritud
mitmel isiknäitusel Tallinnas ja Haapsalus.
|
Teie oskate ajast rääkida
ja ajast luuletada. Te oskate ajaga nii kenasti ümber käia
ja teil jätkub ka häid mõtteid, mida teistega
jagada. Olete väga staažikas õpetaja ja oma elu
jooksul kindlasti näinud palju erinevaid õpetajaid
ja õpilasi. Ka oma lapsed olete juhtinud teisi õpetama
ja juhatama. Teie noorem tütar Helge peab Helsingis koorijuhi
ametit, vanem tütar Marge töötab Tallinna Ülikoolis,
avatud ülikooli programmijuhi ametis. Kuidas te nüüd
ise õpetajana suhtute kõigesse sellesse, mis on
muutunud? Või kuidas te selle aja muutumisega olete kaasa
läinud?
Mu ema soov oli see, kui ma olin veel algkoolis, et minust saaks
õpetaja. Esialgu ma muidugi ei tahtnud sellest kuuldagi.
Kuid elu pani ise kõik paika. Ma sain väga varakult
endale ristipoja, keda ma siis kasvatama hakkasin.
Mida ma nüüd ütleksin praegusel ajal. Raadio ja
meedia ju korrutavad kogu aeg, et me ei tohi last ahistada. Me
ei tohi talle peale sundida, me ei tohi teda käskida. Need
on väga erinevad asjad: üks teema on ahistamine, hoopis
teine teema on õpetamine ja kasvatamine. Noori tuleb kasvatada.
Võtame kas või näite loodusest – isegi
loomariigis kasvatatakse oma järeltulijat. Mul tekib tänasel
päeval küsimus, kui kaugele see laps võib minna?
Mul on kahju, et paljud lapsed ja noored on süüdimatud.
Nad ei olegi kuulda saanud, et ei ole hea sel või teisel
moel käituda, sest see teeb talle endale kahju. Lapsed ju
proovivad ja katsetavad kogu aeg, kui kaugele minna võib.
See on juba inimese loomuses. Mingid reeglid peavad olema ja lapsed
vajavad, et oleks keegi, keda usaldada ja kellest eeskuju võtta.
Õpetaja peab olema autoriteet ja mõjuma nii, et
lapsed teda kuulama jääksid.
Praegu on ka see teistmoodi, et lapsi ei õpetata enam rääkima,
kõik käib kirjalikult. Lapsed ei oska enam korralikult
suhelda ja paljud ei räägi enam head eesti keelt. Võõrkeelte
mõjutusi on juurde tulnud väga palju. Mul on sellest
kahju, et paljudes perekondades ei räägitagi lapsega
ja siis muidugi ei oska ka lapsed enam suhelda ega tea, kuidas
olla õnnelik.
Aga mis on siis see
õnnelik olemine. Paljud otsivad seda õnne valemit.
Mis see teie jaoks on?
Mis see siis on? Ma arvan et iga inimene teeb ise end õnnelikuks
või õnnetuks oma mõtlemise kaudu. Muidugi
ma mõtlen palju. Ma analüüsin seda, mis ühiskonnas
toimub ja ka seda, mis teeb inimese õnnelikuks. Ma olen
kohanud palju inimesi, kes oskavad leida õnne ka pisiasjas.
Tihtipeale tahavad inimesed liiga palju ega teagi vahel ise, mida
nad soovivad. Näed, ma olen täna õnnelik –
te tulite mulle külla ja meil on meeldiv vestelda. Ma olen
õnnelik, kui ma saan mõne huvitava kaardi, mille
ma panen oma kogusse. Minu õnn on ka see, et mu lastel
on hästi läinud, nad on osanud targasti elada. Ja ma
olen õnnelik selle üle, et lapsed hoiavad mind ja
hoiavad üksteist. Ma olen ikka seda püüdnud neile
lapsest saadik kasvatada, et teineteist tuleb toetada, oleme üks
perekond – need on ju kõige lähedasemad sidemed.
Minu kõige suurem rõõm oli see, kui me vestlusringis
suvekodus jälle kõik koos olime, siis noorem tütar
ütles mulle: „Emme, ma tänan sind, et sa oled meid
õpetanud elus õigeid väärtusi hindama.”
See ongi õnn. See peitub lihtsates asjades. Ma olen siin
kirja pannud mõne mõttetera.
|
|
Teil
on ka sellised hobid, millest saab välja lugeda nii ajalugu
kui ka lihtsalt inimeste häid soove. Olete andnud välja
mitu luulekogu ja kirjutate mõtteteri. Kuid teil on veel
üks huvitav hobi, mis on üsnagi ainulaadne. Teie riiulid
on täis albumeid, mis sisaldavad inimeste häid soove:
need on postkaardid, millesse on kirja pandud oma lähedastele
soovitud head mõtted ja õnnesoovid. Räägime
pisut teie unikaalsest postkaartide kogust, kust võib leida
kaarte sajanditagusest Eestist kuni tänapäevani välja.
Mul on neid aja jooksul kogunenud tõepoolest palju. Süstemaatiliselt
hakkasin neid koguma 1985. aastal. Kõigepealt alustasin
Vene lillepostkaartidest. Kui ma selle kollektsioneerimisega alustasin,
siis küsisin alguses kaarte oma tuttavatelt. Kõigi
sõprade ja sugulaste pool sorteerisime vanadest kummutisahtlitest
ja karpidest kaardid ära. Nii et ma sain need veel õigel
ajal kätte, muidu oleks lihtsalt ära visatud või
põletatud. Need olid põhiliselt nõukogudeaegsed
kaardid. Siis ma ei olnud nende vanade postkaartideni veel jõudnud.
Me nimetame vanadeks kaartideks postkaarte, mis on pärit
eelmise sajandi algusest kuni neljakümnendateni. Siis tuli
sõda vahele ja trükkimise võimalused olid väiksemad.
Mul tekkis huvi ka just nende vanade postkaartide vastu. Esimesed
tolleaegsed kaardid jõudsid minuni kõigepealt naabri
vanaproua Miira kaudu, kes tõi oma sahtlitest välja
lausa 1920-ndatest pärit vanu fotopostkaarte. Neid tehti
omal ajal Prantsusmaal ja ka Tsaari-Venemaal. Prantsusmaal olid
fotograafidel omad modellid, kes siis neile poseerisid. Väga
levinud olid tol ajal lembekaardid, kus olid mees ja naine koos
kaunites poosides. Ühes komplektis oli tavaliselt kuus postkaarti.
Fotopostkaarte tehti ka Eestis. Esimene tegija oli Narva fotograaf
Voldemar Noormägi, kes hiljem tegutses ka Tallinnas. Eesti
fotograafid tegid põhiliselt portreid – neil olid
motiiviks kaunid naised. Oli ka muidugi teisi teemasid, näiteks
Eestimaa vaateid tegid kaks fotograafi Parikase nime all. Paljudes
kodudes on kindlasti vanu postkaarte, millel on selle nimega tempel.
Selle firmamärgi „Foto Parikas” taga tegutsesid
tol ajal vennad Georg Johannes ja Peeter Parikas. Nad olid kaks
täiesti erineva elusaatusega meest, kes on Eesti fotoajaloos
väga tuntud. 1930ndatel tegi eriti häid postkaardifotosid
fotograaf nimega Riel. Tema fotodest oli Haapsalus mõni
aeg tagasi ka näitus. Ka tema fotod on mul kogus olemas.
Kaartidel on oma stiilid. Kui ma näen postkaarti, siis ma
juba saan stiili järgi aru, mis ajastusse see kuulub. Minu
lemmikuks on Catherine Klein, tema kaardid on aegumatud. Need
on üle saja aasta vanad ja neid trükitakse siiamaani.
Kui ma vaatan neid seeriaid, mille autoriks on olnud üks
kunstnik, siis ma ikka hämmastun, kuivõrd produktiivne
üks inimene võib olla. Minu kogus on sadakond kaarti,
millel on üks autor. On lausa terved kaarditegijate dünastiad,
näiteks Kurtenkod – viis kunstnikku, kes kõik
viljelevad sama stiili. Eesti kunstnikest on kõige rohkem
postkaarte Evald Okaselt. Eesti kunstnike kaarte hindan ma eriti
kõrgelt.
Teie postkaardikogu
on tõepoolest aukartustäratavalt suur. Kuidas need
kõik on teieni jõudnud?
Eks nad on käest kätte käinud, paljud on kollektsionääridelt
ostetud või vahetatud, ja paljud on nii tulnud, et ma tagantjärgi
isegi ei tea, kuidas nad minuni on jõudnud. Praegu saab
neid antiigipoodidest ja kollektsionääride kokkutulekutelt.
Postkaartide korjajad on enamjaolt ärimehed, sest kaardid
on hinnalised. See on huvitav, et enamik postkaartide kogujaid
on just mehed. Peale minu on naisi kokku vast kümne ringis.
Mulle tundub, et mida
vanemad need kaardid on, seda huvitavamaks see postkaartide maailm
muutub.
Jah, hakkame siit pitsilistest kaartidest peale. On ju nii huvitav
neid erinevaid kaarte vaadata teemade kaupa. Kõigepealt
tekkis mul huvi kaartide vastu, mille teemaks oli: „Laps
postkaardil”.
Mulle pakub see hobi esteetilist naudingut. Kõigepealt
juba kaart ise. Teiseks ka see, kuidas ma ta albumisse panen.
Ma tahan teda hiljem uuesti vaadata ja need kaardid, mis siin
albumis nendel lehekülgedel koos on, peavad ju ka omavahel
sobima. Ma teen seda nagu kunstinäitust. See albumitesse
panemine on omamoodi aeganõudev, aga see on väga huvitav
ja emotsionaalne hobi.
|
Ester Kõrvitsa talvine maastik, akvarell.
|
Teie kodu seintel on
erisuguseid maale. Ka teie tegelete akvarellimaaliga. Millal tekkis
teil huvi maalimise vastu?
Ma olen enamuse oma unistustest just pensionieas realiseerinud.
Ma jäin ju pensionile väga noorelt: 53-aastaselt. Pension
oli tol ajal väga väike ja siis ma hakkasin ise postkaarte
tegema. Me tihtipeale ise ei teagi, mis anded meie sees kõik
peidus on. Ja me ei tea ka, mis ajal see kõik avaldub.
Ma hakkasin maalimisega tõsisemalt tegelema alles pensionipõlves,
kuigi joonistada ma armastasin juba lapsena.
Huvi kunsti vastu on mul olnud juba varasest lapsepõlvest
peale. Ja jälle oli selles osas suur roll õpetajatel.
Eks nad märkasid, et mulle see rõõmu pakub
ja nad oskasid seda huvi minus süvendada. Algklassides oli
minu joonistamisõpetajaks Julie Pääbo, kes on
Ilon Wiklandi vanaema. Ilon elas siis siin Haapsalus oma vanaema
juures. Julie kutsus mind suveks oma koju joonistama. Ilon oli
minust vanem ja joonistas muidugi väga hästi. Tema joonistas
meile paberist nukke ja rokokoo-daame suurte kleitidega. Mina
siis värvisin neid. Need joonistused peaksid mul suvekodus
ka alles olema. Nende kodus nägin ma esimest korda õlimaali,
see on mulle siiani meelde jäänud – see rippus
neil ukse kohal. Sellel maalil olid pojengid, punakasroosakates
toonides... Iloni ema ja tädi olid ju kunstnikud, nii et
nende kodus oli kunsti palju. Küllap sealt see kunstipisik
ka mulle külge hakkas.
Väga paljud ei julge oma mõtteid teoks teha, sest
nad kardavad, et ei oska. Aga mina olen neilt siis alati küsinud:
„Kas sa oled üldse proovinud? Kõike saab ju õppida.”
Meil kunstiringis oli ka neid, kes olid päris algajad ja
polnud üldse pintslit käes hoidnud, aga lõpuks
tuli ka neil kenasti välja. Nii et julgustan ikka kõiki
üles leidma oma varjatud andeid.
|
|
|
