|
|
Suvesõda Võrumaal
järjekordne uurimus
tekst: Vello Helk
|
Ilmus Herbert Lindmäe koostatud 1941. aasta
sündmusi käsitleva sarja seitsmes raamat "Suvesõda
Võrumaal 1941".
|
Juba enne Eesti taasiseseisvumist
alustas Tartu Ülikooli kriminaalõiguse professor Herbert
Lindmäe uurimistööd Eesti okupeerimise ja annekteerimise
juriidilistest küsimustest ning Nõukogude massirepressioonidest
ja nende õigusvastasusest. Ta oli esimene kriminalistika
doktor pärast Eesti vabanemist, nimetati 1993. aastal riigikohtunikuks
ja sai kaks aastat hiljem emeriitprofessoriks. Ta oli ka okupatsioonivõimude
repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni aseesimees.
Lindmäe on kindlustanud
endale prioriteedi okupatsiooniga seotud küsimuste teadusliku
käsitlemise alal. Tema suurim panus on 1941. aasta suvesõja
uurimine, millele ta sai end pühendada pärast lahkumist
Riigikohtust 1998. aastal.
Juba 1992. aastal avaldas ta lühiülevaate „1941.
aasta sõjasuvi Tartumaal” (131 lk). Täiendatud
kujul ilmus see 1999. aastal tiitliga „Suvesõda Tartumaal
1941” (398 lk) ja äratas ka üsna laialdast tähelepanu.
See oli teerajajaks uurimustele: „Suvesõda Virumaal
1941” (2002, 582 lk) ja „Suvesõda Viljandimaal
1941” (2004, 432 lk). Mõlemad ilmusid Okupatsioonide
Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni sarjas.
Pärast selle komisjoni likvideerimist jätkab Lindmäe
oma panust koostöös Sihtasutusega Valge Raamat. Järgnesid
„Suvesõda Pärnumaal 1941” (2006, 520 lk),
„Suvesõda Valgamaal 1941” (2008, 464 lk) ja „Suvesõda
Järvamaal 1941” (2010, 688 lk). Viimasena ilmus hiljuti
„Suvesõda Võrumaal” (2012, 625 lk).
Põhjalik
ja terviklik ülevaade
Nende teoste motoks
on Juhan Liivi sõnad: „Kes minevikku ei mäleta,
see elab tulevikuta”. Need raamatud on kirjutatud esimese
nõukogude okupatsiooni ohvrite mälestuseks. On püütud
tulevaste põlvede jaoks jäädvustada 1941. aastal
okupantide vastu peetud vabadusvõitlust ning kannatusi,
valu ja leina. Üksikud andmekillud on liidetud ühtseks
käsitluseks, nii saab lugejale anda tervikliku ülevaate
suvesõjale eelnenud sündmustest ja suvesõjast
vastavates maakondades, samuti talletada punase terrori ohvrid
(punasel aastal arreteeritud, küüditatud ja mõrvatud)
ning Eesti eest võidelnud ja langenud vabadusvõitlejad.
Raamatutes on fikseeritud sündmuste kirjeldused vastaspoole
tegelastelt ja kõik need faktid kokku annavad toimunust
selgema ülevaate. Siit nähtub, et Nõukogude okupatsioonivõimu
terror sundis eesti mehi noorukitest kuni vanade talutaatideni
otsima välja Vabadussõjast pärinevad roostetanud
peitrelvad või kätte võtma jahipüssi ning
minema metsa. Relv võeti kätte oma kodu, pere ja iseenda
kaitseks. Suvesõda oli ka kättetasumine alanduse ja
mõnitamise eest, oma kodu hävitamise, oma pere liikmete,
sugulaste ja sõprade Venemaale küüditamise või
mõrvade eest. Peeti õigeks, et need, kes osalesid
hävituspataljonlastena või miilitsameestena haarangutes
ja inimeste vangistamises, kelle käed olid määritud
eestlaste verega või kelle hingel oli oma rahvuskaaslase
kohta NKVD-le salakaebuse kirjutamine, samuti osalemine küüdinimekirjade
koostamisel või küüditamises, ei vääri
elu. Siit ka verised kättemaksuaktid okupantide käsilaste
suhtes.
Esimeses raamatus on antud Eesti Vabariigi okupeerimisele eelnenud
aasta, esimese okupatsiooni ja sõjasuve raamsündmused,
samuti inimsusevastaste ja sõjasüütegude õiguslik
hinnang, mida ei korrata järgnevates. Selles puudub nimede
register, mis on aga järgnevates. Väga põhjalik
ja kasulik on kasutatud allikate ülevaade, mis on nummerdatud,
lihtsustab ja hoiab kokku leheruumi viidete kasutamisel. Väga
palju on kasutatud samaaegseid ajalehti, on ka loetletud surmakuulutused.
Lisaks antakse langenud vabadusvõitlejate ja mõrvaohvrite
nimestik.
|
Ruusmäe Omakaitse rühm 9. juulil 1941.
Foto: raamatust “Suvesõda
Võrumaal 1941”
|
Kodumaakond
elustab mälestusi
Väga laiahaardeline
on viimati ilmunud Võrumaa raamat. Kodumaakonnana pakub
see mulle erilist huvi. Saan seda ajaloolasena tutvustada ja tunnistajana
täiendada – sisse põimida isiklikke mälestusi
ja muljeid, mis aga võivad olla mõjutatud ajalisest
distantsist, millele ka autor tähelepanu juhib.
Sissejuhatuses on nimetatud paljusid Eesti kultuuritegelasi, alates
lauluisast Fr. R. Kreutzwaldist ja lõpetades paguluses
elanud kirjanikega (Bernard Kangro, Raimond Kolk ja Valev
Uibopuu). On nimetatud Võrumaaga seotud riigimehi, teadlasi,
ohvitsere, pillimeistreid jt.
Palju head tähelepanu on pööratud taustale. Peatükis
„Eesti Vabariigi lõpu algus ja lõpp Võrumaal
on kirjeldatud olukorda ja sündmusi 1939. ja 1940. aastal.
Sealhulgas ka sakslaste ümberasumist. Sakslased kuulusid
tookordse Võru elu juurde, nendel oli oma kool ja paljud
koolikaaslased elasid vanemate sakslaste juures, mis oli abiks
keele õppimisel.
Mäletan viimaseid 1940. aasta riigikaitse õppusi Taara
kasarmutes (lk 61). Meid oli hästi ette valmistanud riigikaitse
õpetaja kapten Eduard Karjel. Harjutusi tegi meiega teiste
hulgas hiljem aktiivne vastupanuliikumise tegelane seersant Lembit
Kõva, keda kohtasin taas 1945. aastal Kopenhaageni põgenikelaagris.
Rajoonikonstaablite nimekirjas esindab Varstut Jaan Kübar
(lk 117), mis aga on eksitus. Ta on minu sugulane, tädimees,
kes oli konstaabliks Vana-Laitsnas (Ruusmäel). Pärast
pensionile siirdumist ostis ta minu sünnikoha Varstus, kust
ta 14. juunil 1941 küüditati koos minu tädiga.
Varstu miilitsana on hiljem mainitud Osvald Saks (lk 442).
On kirjeldatud üldist hoiakut koolis, vastupanuvaimu ja selle
ilminguid (lk 112). Mäletan ise ebameeldivaid küsimusi
konstitutsioonitunnis, millele oli õpetajal, kellele see
ka ilmselt vastumeelne oli, raske vastata. Eriti agar küsija
oli 14. juunil küüditatud klassivend Feliks Duberg (lk
229). Kui ta kord küsis, miks ei rakendatud arreteeritutele
konstitutsioonis ettenähtud kaitset, oli vastus lakooniliselt:
„Konstitutsioon ei kaitse riigivaenlasi, ei kehti nende kohta!”.
Minu mälestused klassi esindaja valimiste kohta (lk 114)
on natuke erinevad. Sellel on otsene seos minu endaga, kuna olin
algusest peale olnud klassivanem. Nii valiski klass mind tagasi,
millega aga polnud nõus Endel Sõgel. Kulaku võsuna
esindasin vana korda, mida tuli välja rookida. Nii tühistati
minu valimine ja ametisse pandi kolmeliikmeline klassikomitee.
Ei mäleta mingit valimist, mis on ka ebatõenäoline,
sest need kolm polnud parimate hulgas. Esimehele olin ise andnud
järelaitamistunde, minu abi vajas ta ka uues ametis. Teised
kaks, mõlemad tüdrukud, ei paistnud millegagi silma.
Komnoori polnud aga veel kusagilt võtta. Ainult üks
tüdrukutest tegi uue okupatsiooni ajal natuke parteikarjääri.
Koolist koju
– Lepistu valda
Elasime kõrvalises
kohas, Vana-Roosa-Tsooru maanteest 300–400 meetri kaugusel.
Seda teed mööda viidi 14. juunil tädi ja tädimees
Antsla jaama, aga pärast sõja algust polnud näha
suurt punaväge, rohkem Läti põgenikke. Sakslased
ei kasutanud ka seda teed, panid siiski saksakeelsed teeviidad.
Käesolevas teoses on Lepistu kohta vähe, pole just suuri
tegusid ega palju tegijaid.
Esimene uus vallavanem ja hiljem täitevkomitee esimees Jaan
Saag oli üsna mõistlik mees. Ta oli varem pühapäeviti
kohalikus mõisahäärberis paiknev rahvaraamatukogu
hooldaja, ei keeldunud mulle täiskasvanutele mõeldud
raamatute laenutamist. Oli põhja pool Emajõge segilöödud
Võrumaa kommunistide hulgas, jäi seal kadunuks. Võrru
saadeti valla esimene komnoor Heino Pill, sünd. 10.08.1922,
kes hukati juba 23. juulil (puudub surmaregistri loetelus lk 490–492).
Tema süüks pandi: „Aktiivne kommunist, komsomolisekretär,
hävituspataljoni liige. Kogus andmeid kohalike elanike kohta”.
Koos temaga ka tema isa, Lepistu algkooli juhataja 1920. aastast,
Heinrich Pill (sünd. 1890), kes jäeti algul ellu. Nägin
teda Saksa okupatsiooni ajal kord saksa sõduri saatel tänaval.
Teda pole küll selleaegsete ohvrite nimistus, aga ega tallegi
armu ei antud. 1944. aasta märtsis saadeti ta Tallinna keskvanglasse,
sealt Ellamaa turbarappa. Ta elu kustus Kloogal lühikest
aega enne Eesti taasokupeerimist.
Minu koduga on seotud üks kohalikku päritolu langevarjur,
nimelt Võru Parteikomitee instruktor ja hävituspataljonlane
Paul Pelisaar (lk 29, 262, 282), kelle Venemaa usutlust autor
kasutab. Ta otsis 1943. aasta algul pelgupaika meie talu küünis.
Kui kohalik Omakaitse ta ümber piiras, eelistas ta nähtavasti
enesetappu. Ta on okupatsiooni ajal hukkunute nimistus registreeritud
kui „Pillisaar”, ka vale surmakuupäevaga –
08.02., õige 30.01.1943.
Veel isiklikke
tähelepanekuid
Autor toob mõne
üksiku näite noorimate küüditatute kohta,
kellest üks oli seitsme kuu vanune – kõik on
hukkunud (lk 256). Natuke vanem oli minu klassiõe Tiia
Loosi väikeõde Maie Loos (sünd. 12.08.1939 Lepistu),
praeguse nimega Kõiv, kes tänu ema ja kahe vanema
õe pingutustele jäi ellu. Selle üle on ka minul
palju rõõmu, kuna üks tema kaksiktütardest
on minu hea minia.
Teoses pole midagi tagala diversantide grupi moodustamisest, millest
kirjutab August Kuhlbergi tunnistusele viidates Jaan Ellen (Võrumaa
saaga II, 1999, lk 136.
„Elmar Raag, endine maatöörahva organisaator, lubas
aidata tagala hävitajate organiseerimisel, saatis Erich Kalmari
minu juurde. Oli nõus tagala hävitajate organiseerimise
enda peale võtma. Sai minult kuus püstolit FN ja padruneid.
Samuti Veski nõuandel 1000 rubla. Et ka edaspidi sidemesse
jääda, pani Kalmar ette Liiva tn kompartei maja vastas
elava kuduja, vist Kirsimägi, korteri. Sealt pidi küsima,
kus on Erich. Pakkusin veel vintpüsse, padruneid ja käsigranaate.
Tema neid vastu ei võtnud, ütles, et pole kusagile
panna.” Edasi lk 137: „Päev enne meie lahkumist
Võrust käis Kalmar komparteis, vist Raagi juures,
nägin teda trepikojas. Küsisin, kuidas läheb? Vastas,
et selle lühikese ajaga polevat ta suutnud veel midagi ära
teha. Et nüüd läheb ja hakkab tegutsema. Mulle
Kalmar ei rääkinud, et ta juba kellelegi relvi ja raha
on andnud.”
Nimeviperused
ei kahanda põhjalikkust
Veel mõned pisitähelepanekud.
Nimeregister on orienteerimiseks kasulik. Nimesid on aga palju
ja osa neist puudub, näiteks minu kommunistlik kooliõde
Hilda Põder (lk 304). Ei tohiks ka registris kokku panna
Soomes 1944. aastal langenud Elmar Raagi (lk 345) ja 1941. aastal
hukatud samanimelist kommunisti (lk 348). Tekstis on loomulikult
selge vahe. Sõjas langenute võrumaalaste nimestik
pole täielik, puudub näiteks minu punase aasta pinginaaber
Kalju Vaide (20.07.1923–24.07.1944 – Pro Patria 1940–1945,
2010, lk 303). Tema sünnikohaks on siin märgitud Taebla,
mis võib olla väljajäämise põhjuseks.
Pisiasjade osakonda kuulub ka üks viperus nimega. Autor korrigeerib
vahel erinevaid nimevorme, näiteks Ojaver ja Ojavee on sama
isik (lk 337). Lepistu vallavanemaks on tal 1940. aasta algul
Kaarel Loor (lk 55), küüditatute nimekirjas vallavanem
Karl (Kaarel) Loos, kes on ka nimeregistris eraldi, kuigi on tegemist
sama isikuga, kelle korrektne perekonnanimi on Loos.
Autor peab ka vajalikuks vabandada, mõned andmed võivad
olla ebatäpsed või vigased. Paljugi on aeg unustushõlmaga
katnud. On aga tegemist seni kõige põhjalikuma uurimusega,
mis kannatab välja ka teadusliku kriitika. Korduvalt juhitakse
tähelepanu ENSV-aegsetes käsitlustes esinevatele valedele,
kuigi paljud väidetavalt põhinevad osalejate mälestustel.
Asjaliku kriitika objektiks on ka kättemaks Nõukogude
võimu kuritegude eest – kiire kohtumõistmine
kommunistide üle, mis ei vastanud juriidilistele nõuetele
ja päädis enamasti surmaotsusega, kuigi kohtualustel
oli ka teeneid, süü polnud alati ilmselge ja leidus
kaitsjaid, kelle püüdlused olid aga asjatud. Maavanem
Villem Kenderi eestimeelsest hoiakust tõid näiteid
paljud tema toetajad, aga asjatult. Autori arvates mängis
siin tähtsat osa sakslaste range hoiak kommunistide vastu
– nad otsustasid (lk 499).
Ausa rahuaegse juristina on tema hinnang: „Isiku hukkamine,
kelle süü polnud ilmselge, oli ka tollal mõrv”
(lk 502). Tuleb aga sellega arvestada, et sõja ajal põrkavad
kokku kaks süsteemi vastupidise arusaamaga õiguslikkusest
ja süüst: süüdi on alati vastane, keda on
lubatud elimineerida nii lahinguväljal kui ka tagalas. Sõja
ajal kehtivad tegelikult teised seadused, mida ju võib
rahuajal hukka mõista, aga millest ei saa mööda.
Kõige rohkem süütuid inimesi surmatakse legaalselt
ju rindel! Neil kommunistidel, keda hukati pärast Eesti okupeerimist
sakslaste poolt, lasus ikka mingi süü, kuigi vahel oli
ka positiivseid teeneid. Nende endi seisukohast vaadates polnud
neil süüd, sest nad teenisid ainult kehtivat süsteemi.
Sellega seoses võib rääkida kättemaksust.
Mõne arvates on iga karistus tegelikult kättemaks.
Kuhu kadus
kättemaks vabanedes?
Lindmäe juhib tähelepanu
tõsiasjale, et kättemaks sünnitab omakordse kättemaksu.
Selle vilju lõigati juba mõne aasta pärast,
kui punavägi taas okupeeris Võrumaa. Sellega lõpeb
tekst, aga kerkib küsimus: miks ei saa rääkida
kättemaksust pärast taasvabanemist 1991. aastal? Kas
takistas seda aja kulgemisega kaasnev unustamine või viimaste
kättemaksjate järglaste võimul püsimine,
nii et piirduti rohkem verbaalsete meetmetega? Ilmekaks näiteks
on hävituspataljonlane ja hiljem kultuuripolitruk Endel Sõgel,
kelle panusest võib lugeda palju käesolevas teoses.
Ta oli aga elu lõpuni (1998) Eesti Kirjanike Liidu auväärt
liige ja sai „loomingulist” toetust.
Unustamist aitab vältida Herbert Lindmäe suurpanus,
mis annab rohket informatsiooni ja samaaegselt aitab kõike
paremini mõista. Meie ajaloo kurvad faktid on raiutud raamatutesse,
mis jäävad tuleviku ajaloolaste varasalveks. Selle eest
tuleb autorile au anda.
|
|
|
