Kultuur ja Elu 2/2012

Kultuur ja Elu 1/2012

Kirjanik Einar Sanden
Mees, kes muretses kodumaa saatuse pärast ja
paljastas kommunistlike tegelaste sepitsusi.

Einar Sanden koos Erik Schmidti maaliga, Tartus 2003. a.

tekst: Ott Kurs

Kirjanik Einar Sanden (1932–2007) oli julge mees, kes ei peljanud Nõukogude luuretegelasi ja nuhke ning läks isegi Vene punakarude koopasse. Tal oli oma missioon ning tema tegevusel kindlad rahvuslikud sihid. Kahjuks tuntakse Einar Sandenit ja tema teoseid Eestis vähe.

Isal oli vapside hulgas rohkesti tuttavaid ja koguni sõpru. Need olid peamiselt sakumanid, kelle konvent Tartus oli millegipärast kujunenud vapside pesaks. Isa ei olnud vaps, vaid tuline Pätsi valitsuse pooldaja. Nende mõne aastaga, mil Päts oli olnud riigitüüril, oli elu vabariigis poliitiliselt stabiliseerunud ja majanduslikult jõudsasti kosunud. Päts oli vapside kohta öelnud, et poistele tuleb päitsed pähe panna, teevad oma kisa ja perutamisega rahvale ainult halba.(1
Need read pärinevad kirjanik Einar Sandenilt, kes kandis kuni aastani 1959 kodanikunime Fred Einar Ein. Suurem osa tema elust kulges välismail, kus temast kujunes uuriv kirjanik, keda võib pidada ka Eesti teemadel kirjutavaks ajaloolaseks. Tal oli ilusaid ja põnevaid ettepanekuid eesti rahvusliku ajaloo uurimiseks ning humoorikaid ütlemisi ja väljendeid igapäevaelu iseloomustamiseks. Välismaal elanud eesti kirjameestest tundis teda vist kõige paremini Hellar Grabbi (1929), kelle sulest on ilmunud ka pikem järelehüüe.(2 Ka 1982. aasta välisreisil Läände ära hüpanud Aarne H. Vahtra (1940–2011) on teda soojade sõnadega meenutanud Toronto lehes Eesti Elu. Järgnevas olen püüdnud anda sakalanus Einar Sandenist ka omapoolse pildi, niivõrd kui seda on võimalik teha meie hilja tärganud kirjavahetuse, paari põgusa kohtumise ja tema teoste põhjal.

Einar Sandeni elust ja tööst

Einar Sanden oli sügise laps,(3 sündinud Tallinnas 8. septembril 1932 ohvitseri pojana, õppinud aastail 1939–1940 Prantsuse Lütseumis ning seejärel kuni suveni 1944 Tallinna Õpetajate Seminari algkoolis. Sügise lähenedes muutus olukord 1944. aastal Eestis kriitiliseks, sest oli “võibolla vaid paari nädala küsimus, millal punaväed Tallinna hõivavad. /---/ Isa arvas, et kui rinne Tartu all rebeneb, pole võimalik enam punalaviini Eesti mandriosas peatada. /---/ Juhan Libe(4 oli hommikul isale kinnitanud, et saatku naised-lapsed kiiresti Saksamaale, varsti on selleks ehk juba hilja.(5 14. septembril 1944 tuligi Eestist lahkuda. See toimus kuus päeva enne Einari 12. sünnipäeva ja kaheksa päeva enne punaväe jõudmist Tallinna.
Sakslaste okupeeritud Poola alade kaudu jõuti Taani piiri äärde Flensburgi.(6 Selleks ajaks oli Saksamaa kui riik juba kokku varisenud. Järgnevalt tuli põgenikel elada
Schleswig-Holsteinis, esimesed kaheksa kuud Holtsee külakeses ning seejärel kuni 1947. aasta lõpuni DP laagris Eckernfördes.(7 Pärast selle laagri likvideerimist 14. septembril 1948 sai uueks elukohaks kuni 23. veebruarini 1949 Eichelhofi rüütlimõis. Järgnes väljarändamine Inglismaale Granthami linnakesse. Oma eluloolise teose neljandas köites on autor kui romaani peategelane Fred Sandmark selle kohta kirjutanud, et Granthamis ei teatud sõjapurustustest midagi. “Elanikke öeldi olevat umbes 25 000, seega sama arv, mis tänapäeval Eckernfördes, kus enne sõda elanud 14 000 ja aastaks 1946 oli see arv peaaegu kahekordistunud 10 000 uustulnuka tõttu. /---/ Mulle meeldis Eckernförde igatahes palju rohkem. See oli mereäärne kaunis linn, Windeby järve ja lahesopi vahel, suure liivarannaga. Siin oli peamiseks sissetulekuallikaks kalapüük ja laevandus.”(8

Valik Einar Sandeni kirjutatud raamatuid.

Mitmeosalise romaani “Hommikutunnid” peategelase lapsepõlveunistuseks oli saada meremeheks ja kirjanikuks. Ta kirjutab seal pisut ka oma isast Johannes Einast (1900–1966), kelle kui Eesti Vabariigi sõjaväelase üle tundis poeg uhkust. Kuni sõja lõpuni oli Einaril isaga aeg-ajalt suhtlemist, siis sidemed katkesid, sest isa läks Ameerikasse, kus hiljem Buffalos suri. Kui ma kord ühes telefonivestluses küsisin Einarilt, kas Tartus 1898. aastal sündinud ja Californias 1956. aastal surnud õigusteadlane Ernst Heinrich Ein kuulus tema sugulaste hulka, siis muidu väliseestlasist väga teadliku inimesena ei osanud ta sellele küsimusele vastata. Tegin siit järelduse, et ta ei tundnud oma isa suguvõsa vastu eriti huvi.
Sõjaaegsel ja -järgsel Saksamaal oli Einar Fred Ein käinud mitmes koolis ning saanud Eckernfördes ka gümnaasiumihariduse, Inglismaale jõudes asus ta kohe oma esimest unistust täitma, astudes neli nädalat pärast kohale saabumist mereteenistusse. Ta sõitis merd kahel väliseestlaste kaubalaeval Panama lipu all ning asus siis elama Walesi mereäärsesse pealinna Cardiffi, kus lõpetas 1952. aastal kohaliku reaalteaduste ja tehnika instituudi. Aastail 1951–1968 oli ta Eesti meremeeste uniooni Briti esinduse sekretär ning 1974–1979 ajakirja “Eesti Laevandus” toimetaja. Meremeeste elust on ta kirjutanud kaheköitelise romaani.(9
Einar Sanden oli kaks korda abielus. Tema esimene naine Irja Kreemann (1935) oli lõpetanud 1960. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi ja töötas seejärel giidina Inturisti süsteemis. Abiellumisel oli ta saanud perekonnanime Parve. Kui Einar Sanden temaga Eestis käies tutvus, oli Irja juba lahutatud. Pärast abiellumist Einar Sandeniga pääses Irja elama Rootsi, kus neil sündis tütar Ann. Isata kasvanud Einar ei osanud vist ka ise olla isa, vaid jäi eluhoiakult pigem ikkagi kas meremeheks või boheemlaseks. Nii et Irja ja Einar Sandeni abielu peagi lahutati. Einar jäi endiselt koos oma emaga elama Cardiffi, Irja tütrega aga Stockholmi rootsikeelsesse keskkonda, kus Ann unustas lapsepõlves omandatud emakeele ning muutus peaaegu täielikult rootsikeelseks.(10
Aastail 1975–1999 juhtis Einar Sanden kirjastust Boreas. Cardiffi Walesi ülikoolis õppis ta majandust, keeli ja kirjandust, saades 1983. aastal humanitaarteaduste magistriks ning 1984. aastal poliitika- ja humanitaarteaduste doktoriks. Ta rajas 1973. aastal endale talvekodu Kataloonia rannikule ning Eesti vabanemise järel ka suvekodu Tartusse. Nii elas ta elu lõpupoole aasta jooksul igas oma kolmes kodus enamvähem võrdselt neli kuud. Teda saatis truu abikaasa, poola päritoluga Elbieta ehk Elisabeth, varasema nimega Gorell. Temalgi on doktorikraad, kuid Oxfordi ülikooli oma.
Alguses ilmusid proosa- ja luuleteosed Einar Eina, siis aga kõik Einar Sandeni nime all. Ta oli nii välismail tegutsenud Eesti Kirjanike Liidu (1970) kui ka Eesti oma Kirjanike Liidu (1995), rahvusvahelise PEN-klubi Inglise keskuse (1976), Eesti PEN-klubi (1987), Eesti akadeemilise sõjaajaloo seltsi (1988) ja Estonia seltsi (1990) liige ning Eesti Rahvusnõukogu Suurbritannia esinduse esimees ja korporatsioon Sakala Suurbritannia koondise esimees (1981).
Einar Sanden oli paguluses viibides kogu aeg mures kodumaa saatuse pärast ning kirjanikuna avaldas ta hulga põneva sisuga romaane, milles paljastas kommunistlike tegelaste sepitsusi. Juba noores eas hakkas ta sõbrustama Eesti vabaduse eest võidelnud vanemate meestega nagu Harald Riipalu (1912–1961), Alfons Rebane (1908–1976) jt. Riipalust on ta ka kirjutanud.(11
Lisaks on Sandenil ilmunud dokumentaalromaane väliseestlaste Evald Miksoni (1911–1993) ja Erik Schmidti (1925) elust, reisikirju, artikleid ja vesteid. Ta on toimetanud merenduse ja üliõpilaskonna väljaandeid. Sandeni teoseid on ilmunud ka inglise, saksa, rootsi ja läti keeles. Eesti Vabariigi president on annetanud talle 2007. aastal Valgetähe neljanda klassi teenetemärgi. Einar Sanden suri 8. aprillil 2007 Cardiffis ning maeti samal aastal Tartu Raadi kalmistule.

Mitme nimega Nõukogude spioon

Haman ja Sanden

Einar Sanden kirjutab Juhan Tuldvast kõneleva raamatu “Mitme näo ja nimega” eessõnas: ...Juhan Tuldava nime kandev Tartu ülikooli dotsent kõige andekam ja suurema potentsiga oma rahvuse reetur-spioon, keda me seniajani tunneme...

Need mõlemad nimed kõlavad skandinaaviapärasel kaherõhulisel laulval hääldamisel väga ilusasti. Nimede taga seisab aga kaks erineva saatusega ja ellusuhtumisega eestlast. Kui ma (Ott Kurs - toim.) 1960. aastate esimesel poolel töötasin kooliõpetajana Mustvees, käisin enamasti igal nädalavahetusel kodus Tartus, kus siis esimesel võimalusel linnaraamatukogus ajalehed läbi vaatasin. Nii avastasin Noorte Hääles kellegi Arthur Hamani loo, kuidas üks aus Rootsis elanud ja töötanud eesti rahvusest teadlane sattus Ameerika luuretegelaste küüsi ning pidi seepärast Nõukogude Liitu põgenema.(12 Et olin ülikooli päevil professor Paul Ariste (1905–1990) juures natuke aega rootsi keelt õppinud, jäi mul kirjatüki autori nimi kohe meelde. Suvel 1964 minnes Ariste koju haruldasemaid raamatuid lugema ja mõningaid ka laenutama, mainisin talle seda nime ja sain teada, et see mees on Juhan Tuldava (1922–2003), kes juba töötavat õppejõuna ülikoolis. Ariste siis pikalt ei selgitanud, kuid sain tema jutust aru, et Tuldava on nii andekas keeleteadlane kui ka edukas Nõukogude luuraja. Märkigem siinkohal veel seda, et 1970. aastal sai Tuldavast ülikooli saksa keele kateedri juhataja, 1973 NLKP liige ja pärast doktoritöö kaitsmist 1985. aastal professor, kellele uuel iseseisvusajal (1993) anti emeriitprofessori staatus. Ariste ise parteilane polnud, kuid suhtlemiseks avatud inimesena oli ta filoloogi haridusega ülikooli parteijuhilt Kalev Kogerilt (1933–2003) kuulnud, et Tuldava ankeet on üle kontrollitud ning tal olevat tõesti suured teened Nõukogude kodumaa ees. Varsti seejärel õnnestus mul lugeda Einar Sandeni raamatut Tuldavast kui mitme näo ja nimega mehest.(13
Et alates aastast 1973 oli mul kooperatiivkorter Aardla tänava maja viiendal korrusel, siis meie akendest paistsid ka aasta varem valminud, ülikooli töötajaile ehitatud naabermaja aknad. Sageli nägin Tuldavat päevad läbi oma korteris akna all kirjutuslaua taga istumas. Imestasin, kuidas küll kateedrijuhatajal on võimalik kogu aeg kodus olla, aga ju siis olid ülikoolis kohal tema juhitud abilised ja tegid kateedrijuhataja töö ära. Teda tänaval nähes mõtlesin, et just selline – väliselt silmapaistmatu ja hall inimene – saabki olla edukas nuhk. Sandeni raamatus on tema kohta palju huvitavat ja põnevat ning see pole laest võetud, kuigi arhiivimaterjalide juurde muidugi kirjanik tollal ei pääsenud.
Uue aastatuhande alguses oli mul Tartu kirjanduse majas väike vestlus California ülikooli professori ja Tartu ülikooli audoktori Jaan Puhveliga (1932), kellelt kuulsin, et 1962 oli USAs toimunud ülemaailmsele lingvistide konverentsile kutsutud Eestist Paul Ariste, kuid sinna ilmus hoopis Rootsist Arthur Haman, kes olnud siis tugevasti viinaaurune. Hamani-Tuldava viinaviskamistest kirjutab oma raamatus ka Sanden, kes Rootsis temaga koos purjutas. Eks edukas luuraja peab saladuste väljanuhkimiseks oskama ka kõva viinavõtjat teeselda. “Praegu Juhan Tuldava nime kandev Tartu ülikooli dotsent on olnud kõige andekam ja suurema potentsiga oma rahvuse reetur-spioon, keda me seniajani tunneme. Tema tegevuse tagajärjel tekkinud kahjude suurust aastatel 1942–1963 eesti rahvale nii inimelude kaotuses kui ka kõiges muus ei ole umbkaudseltki määratletav,” on kirjutanud Einar Sanden oma raamatu eessõnas.(14 Teose käsikiri oli tal valminud juba 1968. aastal.

Einar Sanden kirjeldab külmaverelist nõukogude spiooni

Nõukogude luuraja Juhan Tuldava (1922–2003), tuntud ka nimede all Arthur-Johan Haman, Artur-Juhan Haman, Arthur Tuldava, Janis Jugans, Arthur Haman, Arturo, Hanns Quecke.

Eesti lähiajaloo uurimisel on selgunud, et Einar Sanden pole Haman-Tuldavast kirjutades olnud ulmeradadel, vaid tõepoolest oli tegemist väga külmaverelise nõukogude spiooniga.
Eesti välisministeeriumi ametniku Artur Haman-Tuldava perekond küüditati 14. juunil 1941 Venemaale. Pereisa pandi Vosturallagi, kus ta peagi (16. veebruaril 1942) suri. Abikaasa Elisabeth-Amalie koos poja Juhani (1922) ning tütarde Aino (1924) ja Tiiuga (1936) väljasaatmiskohaks sai Kirovi oblasti Uržumi rajoon. Arhiividokumentidest on selgunud, et just seal sai Juhan Tuldavast Nõukogude agent nimega Voronin, kes hakkas rahvuslikult meelestatud eestlaste järele nuhkima ja neid välja andma. Hilisemas välisluure toimikus esineb Voronini nime all Skvortsov. NLKP liikmeks astumise puhul on Tuldava oma elulookirjelduses märkinud: 1955. aastal asusin nõukogude riigiorganite loal elama Rootsi, kus 1957. aastal lõpetasin Stockholmi Ülikooli.(15 Rootsi jõudes oli Tuldava-Haman aga teatanud, et põgenes sinna Nõukogude Liidust Viiburi ja Soome kaudu.
Einar Sanden oli julge mees, kes ei peljanud Nõukogude luuretegelasi ja nuhke ning läks isegi Vene punakarude koopasse. Helsingi noorsoofestivalil 1962 sai ta kokku sinna Eesti NSVst saadetud nuhkide Uno Lahe (1924–2008) ja Randar Hiirega (1928–1984). Viimatimainitu – VEKSA sekretär ja KGB major – hakkas talle kirjutama ja kutsus Eestisse. Külma närviga Sanden sõitiski juulis 1965 Helsingisse,(16 kus sai kohe viisa Eesti NSVsse. Paar päeva hiljem jõudis ta Tallinna, kus Hiir teda juba ootas. Esialgne viisa oli kolme- päevane, kuid pärast kirjalikku avaldust anti lisaks veel üks päev. Et ta käis ringi ja napsitas koos selliste tegelastega nagu Hiir ja Laht, suhtusid kodumaa inimesed temasse tollal mõneti umbusklikult. Tartus käies sai Sanden kokku siis juba ametlikult Tuldava nime kandva Hamaniga, kes tegi talle ettepaneku tulla ülikooli inglise keele lektoriks. Et neil tegelasil ei õnnestunud Sandenit kuidagi nõukogude nuhiks värvata, korraldati talle hiljem Hispaanias autoavarii, mis küll jättis kirjaniku ellu. See üritus jäi ainsaks tema elu kallale kippumise katseks, on ta ise arvanud.(17 Uuesti tuli Einar Sanden juba iseseisvasse Eestisse.
KGB tegevust, selle agente ja ohvreid käsitleb Einar Sanden eraldi teoses ”KGB kutsub Evet”(18, kus on kasutatud tema esimeselt naiselt Irjalt saadud andmeid. Raamatus on tegevustik viidud küll umbes viis aastat varasemasse aega kui toimus nende tegelik kohtumine ja abiellumine. Raamatus on Irja Parve nimi Irja Trumm ning ta abiellub soomepoiste hulka kuulunud väliseestlase Mark Tarumiga, kelle sünniaasta on mitte 1932, vaid 1923. Raamatus jutustatakse veel, eriti lehekülgedel 61–64, Irja lapse- ja noorpõlvesõbrast Fredist, kelle KGB oli 17-aastaselt kinni võtnud ja vangi pannud. Sünniaasta (1935) ja -koha (Aruba saar) ning kõikide muude tundemärkide põhjal pidi olema tegemist tuntud loodusuurija ja kirjaniku Fred Jüssiga. Helistasin talle jõululaupäeval 2010 ja sain teada, et tõepoolest oli see tema, kuid et ta pääses pärast umbes nädalast kinniistumist ja uurimist siiski vabaks. KGB tegelastest ja agentidest on raamatus juttu major Erik Liimist (1920–), Randar Hiirest, Gunnar Hololeist (1927–2009) jt. Mainitakse veel Randar Hiire naist Moidela Tõnissoni (1931–1994), Toomas Leiust (1941) ning teisigi tollal tuntud tegelasi.
Mis puutub Haman-Tuldavasse, siis siinkirjutaja ei otsinud temaga kunagi kontakti, kuigi Tuldava juhendamisel olnuks võimalik jätkata rootsi keele süvendatud tundmaõppimist.

1. Einar Sanden, Hommikutunnid. Tallinn: Boreas 2001, lk 29. Kokku on raamatus 280 lk.
   
2. Hellar Grabbi, Mäletades Einar Sandenit. – Looming 2007, lk 1043–1052.
   
3. Ja tuul / nii väljadel ringutas, / ta lauludes sügiseviis. / Ning siis, / kui hämarus muinasjuttu / oli puhumas salaja, / kambrist kuulsid kõik hädist nuttu – / ma olin sündinud (Minu sünd: Einar Ein, Tuul üle Andaluusia. Stockholm 1954, lk 23).
   
4. Juhan Libe (1904–1947) oli ajaloolane, dr H. Mäe sõber.
   
5. Sanden, Hommikutunnid, lk 192–193.
   
6. Einar Sanden, Näod ja maskid. Hommikutunnid II. Autobiograafiline romaan. Tallinn: Varrak 2003. 296 lk.
   
7. Einar Sanden, Septembri lapsed. Hommikutunnid III. Autobiograafiline romaan. Tallinn: Varrak 2004. 311 lk.
   
8. Einar Sanden, Kolme ilmakaare poole. Hommikutunnid IV. Autobiograafiline romaan. Tallinn: Varrak 2005, lk 287. Kokku on raamatus 299 lk.
   
9. Einar Sanden, Viimne veerand veini. 1. kd. Toronto: Orto 1962. 285 lk; Einar Sanden, Viimne veerand veini. 2. kd. Toronto: Orto 1962. 282 lk.
10. Fred Jüssilt saadud teade 24.12.2010.
11. Einar Sanden, Viimased aastad Harald Riipaluga. – Verbum habet Sakala. Korporatsioon Sakala koguteos. Toronto: Estoprint 1959, lk 275–301.
12. Arthur Haman, Karm õppetund. – Noorte Hääl 247, 14. oktoobril 1963, lk 2–3.
13. Einar Sanden, Mitme näo ja nimega. Cardiff: Boreas 1978. 224 lk.
14. Samas, lk 8.
15. Jaak Pihlau, Eestlaste põgenemine Läände: ärahüppajad III. – Tuna 2003, lk 78–88.
16. Einar Sanden, Neli päeva kodumaal, juuli 1965. – Mana 33, 1968, lk 64–72.
17. Kirjanik Einar Sanden: Vabanemine oleks pidanud saabuma varem. – Kultuur ja Elu 3/2003, lk 8–10.
18. Einar Sanden, KGB kutsub Evet. Stockholm: Free Europe Press 1968. 245 lk.