Kultuur ja Elu 2/2012

Kultuur ja Elu 1/2012

dr Viive-Lea Raudsepp

tekst: Velly Roots
fotod: erakogu

Viive suvekodus Väänas.

Probleemid meie arstiabi korraldamisel on üha enam hakanud avalikkuse tähelepanu nõudma. Miks nii palju arste ja õdesid on välisriikidesse tööle läinud? Mõnda Eesti piirkonda tuleb nüüd arst kohale vaid paar korda nädalas ja abi saamiseks peab pöörduma aina kaugemale. Eriarsti vastuvõttu tuleb oodata mitu kuud.

On meditsiinitöötajate Eestist lahkumise põhjuseks vaid suurem töötasu? Nagu selgub, pole see sugugi peamine motiiv. Siiajäänud on aga tööga üle koormatud, haigega suhtlemiseks jääb üha vähem aega ja rahul pole ei arstid, õed ega ka patsiendid.

Miks minnakse omandama nii rasket elukutset, nagu arstitöö seda tõepoolest on? Palusime suurte kogemustega onkogünekoloogi meenutada oma teed selle töö tippu jõudmisel.
Miks ma läksin Tartu Ülikooli meditsiini õppima? Arvan, et see oli tõepoolest minu kutsumus. Mäletan, et päris varakult hakkasid nii lähedaste kui ka kaugemate sugulaste tervisega seotud probleemid mind huvitama. Emaga neid juhtumeid arutades kordas ta ikka, et arsti amet on aus elukutse ja laseb inimesi aidata, ükskõik milline riigikord parajasti ka võimul on.
Minu ema oli sündinud Põltsamaal, tema isa oli sealses villavabrikus meister. Vanaisa ehitas linna servale Aleksandrikooli poole suunduva tänava äärde väikese maja, mille ümber oli suur aed. Teispool teed oli metsatukk ja heinamaa, kust voolas läbi Põltsamaa jõgi. Seal mu varasemad lapsepõlvesuved möödusidki. Ema oli pärast kohaliku kooli lõpetamist läinud Tartusse laulmist ja näitekunsti õppima, kuni jõudis “Vanemuise” teatri lavale. Isa oli sündinud Tartumaal Puhjas. Ka tema oli sealt suurde linna läinud ja tegutses lõpuks näitlejana “Estonia” teatris. Kokku said ema ja isa hoopis Pärnu teatris “Endla”. Seal oli neil õnn kuulata 1918. aastal iseseisvusdeklaratsiooni ettelugemist. Teatri rõdu ette kogunenud rahvahulga vaimustust tuletas ema hiljem sageli meelde.
Isa hakkas tulevase pere tarbeks Nõmmele maja ehitama, mis aga 1930. aastate majanduslanguse keerises veel päris valmis ei saanudki, kuigi me seal juba elasime ja mina olen seal ka sündinud. Isa oli sunnitud maja ära müüma. Ema oli laste sündides koju jäänud, aga isa jätkas veel mõni aeg teatritööd, kus tal oli palju sõpru.
Mäletan Hugo Lauri, kes meil sageli külas käis ja lastele oma muheda olekuga lähedaseks sai. Hiljem selgus mulle, et ta oli õppinud projekteerimist ja meie maja Nõmmel oligi tema projekti järgi ehitatud. Isa pidi pere ülalpidamiseks kindlamat sissetulekut otsima ja seetõttu läks ta tööle Teedeministeeriumi. Talle anti Tatari tänaval ametikorter, kust 1939. aastal algas minu koolitee.
See oli aasta, mil said alguse dramaatilised muutused kogu Euroopas. Eestis sõlmiti baaside leping Nõukogude Venemaaga ja algas meie riigi okupeerimine.
Minu õde juba õppis Tallinna Prantsuse Lütseumis ja mina olin aasta käinud selle kooli lasteaias. Oma koolitee algusest on mul ainult helged mälestused: noored kaunid õpetajad, südamlikkus ja eetika põhi­tõed, mida meile jagati. Kahjuks lõppes see kaunis ja turvaline elu ka minusuguste väikeste laste jaoks juba järgmisel, 1940. aastal.
Pärast nõukogude okupatsiooni algust saadeti kohe kõik Tallinna nn eliitkoolide õpilased laiali oma elukohajärgsetesse koolidesse. Minu kodule Tatari tänaval oli lähim 14. Mittetäielik Keskkool, mille kohal on nüüd Muusikaakadeemia. See oli vana puumaja krobeliste ja kääksuvate põrandatega. Õpetajad näisid vanad ja väsinud, küllap mõjus neilegi sünge aeg, eriti 1941. aasta küüditamine.
Mäletan 14. juuni hommikut, kui ema lohutamatult nuttis ja isa murelikult kusagil sugulasi käis otsimas. Isa tädipoeg, Tallinna politsei ülem, oli juba varem arreteeritud, tema teist last ootav naine 2-aastase tütrega oli esialgu koju jäetud. Sel ööl olid ka nemad ära viidud. Mäletan, et ema pakkis kokku mingeid asju ja toiduaineid, ehk on võimalik midagi neile üle anda. Küüdirongid seisid Kopli jaamas, relvastatud vene sõdurid ümber, kedagi ei lastud lähedale. Ema tahtis mind õega saata proovima, ehk lasevad nad lastel pakk üle anda. Üks mees ütles emale, et kuulge, ärge saatke lapsi sinna, neid võidakse samuti vagunisse toppida. Inimesed nutsid ja ahastasid ümberringi.
Seevastu mäletan, millise rõõmuga tervitas rahvas saksa vägede saabumist. Järgmise aasta suvel olime emaga Põltsamaal kui saime ootamatu telegrammi: isa oli infarkti tagajärjel surnud. Oli sõjaolukord ja liiklus maakohtades keeruline. Kuidagi jõudsime Jõgevale raudteejaama ja kaastundlikud saksa ohvitserid võtsid meid Tallinna poole liikuva sõjaväerongi staabivagunisse. See oli meie perele kurb aasta. Ema pidi muidugi tööle minema, aga et tal oli palju sõpru näitlejate seas, oskas ta meile muretseda etendustele pääsmeid nii “Estoniasse” kui ka “Töölis-” ja “Draamateatrisse”. Nõnda püüdis ta meie kurbi mõtteid eemale juhtida. Mäletan, et üsna tihti pidime koos näitlejatega teatrite alla keldrisse või lähedal asuvasse varjendisse minema, kui õhuhäire etenduse pooleli jättis.

1944. aasta 9. märtsil Tallinnale suunatud nõukogude õhujõudude massirünnaku meenutamine ja elle ohvrite mälestamine kutsub ikka veel esile Venemaa või ka siinse Vene saatkonna proteste ja tõde moonutavate seisukohtade avaldamist
Mäletan, et 9. märtsi õhtul mängisime õega aias, kui häiresireenid huilgama hakkasid. Me ei jõudnudki emaga üle tänava asuvasse varjendisse joosta, pommikillud langesid kõlinal sillutisele ja lõhkevate pommide kärgatused olid kõrvulukustavad. Meie trepikotta hüppas korraks varju saksa sõjaväelane, kes ütles emale, et peab kiiresti oma staapi jõudma. Nõnda ta vähe vaiksema hetke saabudes kohe edasi jooksiski ja meie tema sabas üle tee varjendisse. Allika ja Lätte tänavate kaugemas otsas juba hooned põlesid, mehed üritasid sinna appi minna, aga pommikärgatused peletasid varju. Naised ja lapsed nutsid, kõigil oli hirm, kas meie varjendit kaitsev hoone peab vastu. Pidas küll ja seisab siiani, kuigi väliselt nüüdseks päris räämas ja väsinud.
Kui siis 1944. aasta sügisel nõukogude väed taas Eesti vallutasid, olime hirmul, mis edasi saab. Mäletan, et ema oli järjekordse küüditamise kartusel valmis pannud kohvrid mingite esemetega, mis pidime õega kaasa võtma kui meile järele tullakse. Meie viietoalisest korterist jäeti meile kaks keskmist tuba, ülejäänutesse pandi sõjaväega koos tulnud venelased. Vaene ema, kes püüdis ühisköögis ja vannitoas mingit korda pidada. Mul on meeles, et paariks kuuks võeti meilt veel üks tuba ära, kus hakkasid tegutsema NKVD ametnikud. Meid rahustati, et võime mööbli ja muud esemed rahulikult sinna jätta, nemad midagi ei puutu. Hiljem tegid meie tuttavad kindlaks, et nad jälgisid meie korteri kohal elavat perekonda. Sealsed elanikud olid mõneks ajaks kinni pandud ja kui NKVD-lased olid oma aparaadid õhulõõri sisse seadnud, lasti nad koju. Minu ema palus meie majahoidjat, üht vanemat naist, et ta seda peret hoiataks. Ei tea, kas ta seda tegi või olid need inimesed ise ettevaatlikud, aga varasema üla­korruselt kostva hääleka ja lõbusa elu asemel valitses nüüd täielik vaikus. Mõne aja pärast vabastati ka meie tuba ja kui hakkasime mööblit ümber tõstma avastas ema, et diivani põhi oli lõhki lõigatud! Mida nad sealt ometi otsisid, imestas ema.

Tallinna Prantsuse Lütseumi õpilane Viive.

Õppetöö koolides oli ümber korraldatud, mõned koolid suletud, mõnes toimus õppetöö vene keeles, teised jälle töötasid mitmes vahetuses. Kas sel ajal oli veel võimalik valida kooli, kuhu õppima minna?
Nii kui mul 14. Mittetäielikus keskkoolis õppimine läbi sai, läksin tagasi vanasse armsasse Prantsuse Lütseumi aegsesse koolimajja. Ma ei mäleta, et selleks mingeid takistusi oleks tehtud, elasin ju ka sellele koolile lähedal Tatari tänaval. Hariduse tänava koolimajja oli kokku pandud mitme kooli õpilased: endise Lenderi tütarlastekooli ja Prantsuse Lütseumi õpilased ning lõpuks toodi sinna veel Westholmi kooli poisid. Meie koolimajas olid koos niisiis 5. KK, 7. KK ja 8. KK. Õppetöö käis mitmes vahetuses. Kohale olid jäänud paljud vanad õpetajad, keda mõistsid poolelt sõnalt. Aga oli ka uusi, Venemaalt tooduid, eesotsas kooli direktoriga. Ka meie klassi juhataja oli tulnud Venemaalt meile nii vene keelt kui meelt õpetama. Tema aktiivse tegutsemise tagajärjel jagunes klass pooleks: ühel pool “head ja kuulekad” komsomolid, teisel pool need, kes tema sõnade kohaselt “ootavad valget laeva”. Kujunes kuidagi nii, et “valget laeva” ootajate eestkõnelejaks sain mina. Praegu ma isegi mõistan seda õpetajat: kuidas sa ikka suudad taluda plikat, kes pidevalt korrigeerib sinu “ajaloolist tõde”. Mind aga pahandas eriti tema faktide eiramine. Kui ta püüdis meile sisendada, et 1944. aasta märtsis pommitasid sakslased Tallinna puruks, hüppasin püsti ja küsisin, kas tema oli siis sel ajal siin?! Meie aga olime ja seetõttu oleme ka Tallinna ja tema lähiümbruse elanikele suuri kannatusi toonud venelaste õhurünnaku tunnistajad. Side meie klassi tüdrukute vahel on tänaseni säilinud. Tahan siin tänada klassivanemat Aino Sevostjanovit, kes iga aasta aprilli lõpus korraldab kooliõdede kokkutuleku.
Ega minu käitumise tagajärjed lasknudki kaua oodata. Lõpueksamite ajal olin pikemat aega haige, kõrge palavik üle 39 kraadi, lümfinäärmete põletik. Sel ajal anti välja seadus, et eksamitest on võimalik ka vabastada ja anda lõputunnistus rahuldavate hinnete korral aastahinnete alusel. Muidugi ei lubatud seda korraldust minu puhul rakendada ja sõna otseses mõttes toimetati mind eksamitele kuidagi kohale. Lõputunnistuse ma sain. Kuna minu eesmärk oli minna õppima TÜ arstiteaduskonda, oli koolist vaja iseloomustust. Ema läks siis kooli sellele järele. Sel päeval oli kooli direktor kuhugi ära sõitnud ja üks vanem õpetaja, kes teda asendas, avanud ümbriku. Ehmunult oli ta sealt lugenud, et ma sobivat ainult tootvale tööle. Niisuguse iseloomustusega poleks mind ülikooli kindlasti vastu võetud. See vana õpetaja oli korrigeerinud teksti ja kui ema koju jõudis, voolasid tal pisarad tänutundest. Kes teab, võibolla sai see õpetaja ka oma inimliku teo eest karistada, aga see õppetund jäi mulle meelde: kui suudad, püüa ikka hädasolijat aidata.

Keskkool on läbi! Viive (vasakul) ja pinginaaber Helju Ojakäär.

Nõnda nagu Tallinn oli ka Tartu 1950. aastate algul varemetes, sünge ja pime. Tol ajal oli TÜ sisseastumiseksamitele saabujate tarvis paar ühiselamut.
Mina elasin eksamite ajal Kastani tänava ühikas ja minu meelest oli see tore aeg. Olin ilmselt eelmistest katsumustest päris karastatud, tervis pidas vastu ja 1950. aastal täituski minu unistus: sisseastumiseksamid edukalt sooritatud, asusin õppima Tartu Ülikooli arstiteaduskonda. Tõsise ja pingelise teadmiste kogumise kõrval oli see ilus tudengielu. Emal õnnestus meie kaks tuba ühiskorterist vahetada Tartusse neljatoalise kõigi mugavustega korteri vastu. See maja asus otse Vanemuise teatri kõrval, mis siis oli küll varemetes. Praegu tundub niisugune vahetus päris uskumatu, aga tol ajal oli küllalt neid, kes põlenud ja varemeid täis Tartust ära tahtsid. Kui me seal juba mõni aeg elanud olime saime juhuslikult teada, et selles majas elavad peamiselt Venemaalt koos sõjaväega tagasi tulnud teenekad isikud.
Pärast ülikooli lõpetamist suunati mind akušöör-günekoloogina tööle Saaremaale Orissaarde. Haigla asus keskusest 12 km kaugusel Tornimäel. Mulle anti elamiseks ühest talumajast muldpõrandaga tuba, kaev oli õues. Oktoobriks pandi küll laudpõrand, tehti tellistest pliit ja toodi kütmiseks paar haokubu. Talvel õnnestus pliit leigeks kütta, hommikuks oli veepangel paks jääkoorik peal. Eks see oli paras vastupidamise proovikivi Tartust kõigi mugavustega korterist tulnule. Järgmisel kevadel valmis Orissaare keskuses baraki-tüüpi elamu, kuhu paigutati kolm arsti ja farmatseut, igaühel kasutada omaette tuba ja köök. Elamistingimused normaliseerusid ja eks see aitas ka intensiivse tööga hakkama saada. Oli tõeline edasiõppimise ja praktiliste oskuste omandamise periood. Peagi võeti mind „omaks“, minu kõrval oli staažikas ämmaemand ja igapäevases töös püüdsin kõigilt omandada nii palju kui vähegi suutsin. Siis aga lahkus Orissaare rajooni tervishoiuosakonna juhataja ja mind määrati rajooni peaarstiks. Kutsusin siis kokku oma nn alluvad ja tegime selgeks, et igaüks vastutab nii oma töö kvaliteedi kui ka kvantiteedi eest ise. Noore arstina ei teadnud ma ju ka raamatupidamisest mitte midagi, aga eelmine oli koos juhatajaga lahkunud. Tuli siis ennast tööle pakkuma vanem mees, kes oli kinnipidamisasutuses mingi finantsdistsipliini rikkumise eest määratud karistuse äsja ära kandnud. Ta ei leidvat pika otsimise peale kusagilt tööd. Kui ta oli avameelselt oma eksimusest rääkinud, otsustasin just tema kasuks, mõtlesin, et keegi ei korda viga, mille eest on kord karistatud. Otsus osutus õigeks – raske on leida ausamat ja kohusetundlikumat kolleegi kui oli tema. Haigla finantsasjad olid eeskujulikus korras, revidendid oskasid vaid tunnustust jagada. Sellest ajast saadab mind ikka põhimõte: tee alati teisele head, kui see on sinu võimuses.

Kui kaua kestis töö Saaremaal?
Sain seal töötada kolm aastat, kui Orissaare rajoon likvideeriti ja mul oli valida, kas minna tööle Kuressaare (sel ajal Kingissepa) haiglasse või tagasi mandrile. Valisin Tallinna, mis aga lisas kohustuse minna tööle Tervishoiu ministeeriumi. See asus Toompeal kaunis majas, kus praegu on Saksa suursaadiku residents. Koha­kaasluse alusel töötasin ka öövalvetes praeguses Ida-Tallinna Keskhaiglas. Tol ajal oli ministeeriumi kaadrite ülem keegi ukrainlane Pintšuk, kes mind mu rõõmsameelse eluhoiaku tõttu hakkas kutsuma “solnõškaks” (päiksekeseks). Mind paberitöö üldse ei huvitanud ja kurtsin talle, et otsin võimalust tõelisele ravitööle üleminekuks. Pintšuk soovitas minna vaatama töökohta Vabariiklikku Onkoloogia Dispanserisse, mis asus Mitšurini (Wismari) tänaval. Peaarst oli dr. Gavrilov. Töötamine seal oleks minu jaoks avanud edasiarenemiseks rohkesti võimalusi. Saingi Tervishoiuministeeriumist suunamiskirja günekoloogi kohale. Kui tööle läksin, võttis mind vastu jäine õhkkond ja teade: meil teile tööd anda ei ole.
Kulutulena oli majas levinud kumu: ministeeriumist on saadetud nuhk! Seda räägiti mulle muidugi hiljem. Hakkasin siis vaikselt operatsioonidel assisteerima kõikidele kirurgidele erialale vaatamata. Lõpuks anti ka mulle võimalus esimene iseseisev operatsioon läbi viia. Seal hakkasin ka esimesena Eestis rakendama keemilist ravi munasarjavähi haigetel. Kirjandust sellise ravi kohta oli napilt, kogemusi polnud. Õed ei soovinud koormust suurendada, minu juhendaja riskida mingi kahtlase raviga, mille tulemused ebakindlad. Mäletan, kuidas ma nutsin, kui esimest korda nägin, et haigel hakkavad juuksed välja langema. Hiljem muidugi selgus ja sain haigeid julgustada: juuksed kasvavad tagasi ja mõnel tulevad isegi lokid.

Nendel aastatel hakati Hiiule ehitama esinduslikku onkoloogiliste haiguste raviasutust. Vabariiklik Onkoloogia Dispanser oli aastakümnete jooksul tuntuim vähihaiguste uurimis- ja ravikeskus Eestis.
Selle haigla ehitamisel andsid konsultantidena nõu ka tuntud arstid nagu dr. Rätsep, dr Gavrilov, dr. Kuusik jt. Kui Onkoloogia Dispanser Hiiul lõpuks valmis sai, olin valvearstina esimene, kes koos uude majja üle toodud kümne haigega seal öö veetis. Mäletan, et käisin nagu vaim mööda värskelt lõhnavaid korruseid, nautisin vaikust ja kujutlesin nii ravi- kui ka teadusuuringute perspektiive. Sukeldusin kohe töösse, sageli venisid tööpäevad hiliste õhtutundideni. Pingeliste operatsioonide ja ravitöö kõrval esinesin ettekannetega teaduskonverentsidel Tallinnas, Riias, Vilniuses. 1960. aastal konstrueerisin algelise vaakumekstraktori rakkude ja koe saamiseks emakaõõnest, mille kohta valmis ka vastav artikkel meditsiiniajakirjas. Viisin sisse kuldoskoopilise ja pneumopelviograafilise meetodi munasarja kasvajate diagnostikas. Selle töö põhjal valmis väitekiri teaduskraadi omandamiseks. Eestis vastava eriala teadlasi tol ajal polnud, tuli minna Moskvasse väitekirja juhendajaid otsima. Minu suurim unistus oli aga kaitsta väitekirja Tartus, eesti keeles ja just Ülikooli aulas. Suutsingi asja viia nii kaugele, et minu teadustöö oponent professor Novikova sõitis Moskvast Tartusse ja nii ma seisingi ajaloolise aula väärikas kõnepuldis kaitstes oma pingelise töö tulemust. Tundsin tookord, et see oli ka nagu punkti panemine minu visale võitlusele meeste maailmas. Aga võitlus kestis ja vahel isegi karmimalt.
Igapäevases arstitöös oli reegel, et ambulatoorselt tuli vastu võtta kõik, kes sel päeval on vastuvõtule tulnud. Tihti oli mu kabineti ukse taga 30-40 haiget, kellega nelja tunni jooksul tuli tegelda. Kui ma siis esimest korda püüdsin teatavaks teha, et siin peaks ikkagi mingi piir olema, öeldi üleolevalt, et ei maksa siis nii kuulus olla! Võtsin õppust ja enam minult küll ühtki kaebust ei kuuldud.
Operatsioonid muutusid kogemuste kasvades mahukamateks. Meie osakonda tuli tööle noor ja andekas kirurg Olav Prits. Peagi moodustus meist operatsioonidel peaaegu lahutamatu tiim: üks toetas teist, teine õppis teiselt, operatsiooni läbi viies mõistsime teineteist sõnadeta. Niisugust üksteise mõistmist õpid hindama just rasketes olukordades ja soovin kõikidele kirurgidele, et neil oleks võimalus kogeda samasugust koostööd nagu see oli meil. Kahjuks on see väga võimekas kirurg meie seast nüüdseks liiga vara lahkunud.

Eesti Onkoloogia Keskuse peaarst dr. Vahur Valvere tänab äsja pidulikult pensionile saadetud kolleegi Viive Raudseppa pikaajalise koostöö eest.

Vabariiklikus Onkoloogia Dispanseris töötas tol ajal palju arste-spetsialiste, kelle nimed olid tuntud kogu Eestis: Gavrilov, Rätsep, Vaar, Luuk, Ulla, Kütner, Äniline, Järvet, Mägi ... Tihti võis Eesti Raadio sünnipäevaõnnitluste saadetes kuulda patsientide tänusõnu neid ravinud VOD arstidele.
Mulle ka isiklikult tulnud sooje tänukirju hoian siiani alles. Meil oli tugev ja ühtehoidev kollektiiv, vabal ajal tegime sageli ühiseid suusaretki või väljasõite. Puhkuste ajal armastasin reisida, algul muidugi Venemaal, aga Eesti iseseisvumise järel avanes meile ju kogu maailm. Minu reisid ulatusid Rootsi ja Soome kõrval nii Ungarisse, Poolasse, Rumeeniasse, Pariisi kui mujalegi. Suviti kulus muidugi rohkesti aega aiatöödele suvekodus Väänas.
Ajad muutusid, tulid tööle noored eneseteadlikud tohtrid, kes pidasid rangelt kellaajast kinni. Nõnda juhtuski, et mind saadeti pensionile täpselt vastava vanuse - 65 aastat - kättejõudmisel. Kuna pikkade aastate jooksul olid väga paljud harjunud minult ravinõu küsima ja saama, siis tekkis muidugi probleem: mida edasi teha. Ka ma ise olin ju pingutava füüsilise tööga harjunud ega kujutanud ettegi, et jääksin lihtsalt tasakesi olesklema. Vormistasin siis end FIEna (füüsilisest isikust ettevõtja) tööle kui onkogünekoloog- konsultant. Kuid hing ihkas operatsioonituppa. Siis tegi Pelgulinna Haigla juhtkond mulle ettepaneku töötada osalise koormusega kirurgina operatsioonitoas. Loomulikult olin selle üle väga õnnelik. Kuigi kaotasin peaaegu poole sissetulekust, pole ma seda kunagi esikohale seadnud, arvan, et arstitöö on mu elus olnudki peamine hobi. Sain edasi teha mahukaid operatsioone ja julgustada ka vähema riskiga harjunud kolleege. Operatsioonidel osalemisest loobusin küll juba 5-6 aastat tagasi ja praegu jätkan väikese koormusega tööd üpris väheste minuealiste arstide hulgas. Ise ka imestan, kaua veel!?! Aga kuni on abivajajaid, kes mind ikka-jälle üles otsivad, ei tohi ma oma teadmisi ainult endale hoida.

Vabariiklikku Tallinna Onkoloogia Dispanserit hakati möödunud aastakümne lõpus likvideerima. Arstid viidi põhiliselt üle Põhja­-Eesti Regionaalhaiglasse ja jagati erialade järgi vastavatesse osakondadesse. Ehk oli VTOD likvideerimine siiski ennatlik ja läbimõtlematu?
Arvan küll nii. Seal töötavad arstid ja õed arenesid oma ala spetsialistideks, kes saadud kogemusi andsid edasi noorematele. Meie haiglas Hiiul oli kolm operatsioonituba, kus tehti väga ulatuslikke operatsioone. Alati oli võimalus mõne probleemi lahendamiseks kolleegiga nõu pidada. Oma operatsioonijärgset haiget jälgis kirurg alati pikema aja vältel kuni haiglast väljakirjutamiseni ja määras ka korduva kontrolli tähtaja. Nõnda sai ta hinnata oma töö tulemusi ja kujunes usaldus patsiendi ja arsti vahel. Praegu on kummaline kuulda patsientide kaebusi, et pärast lõikust liigub haige edasi järgmise raviarsti hoole alla ning isiklik kontakt operatsiooni läbi viinud kirurgiga kaob. Haiged kurdavad, et nad on muutunud nagu objektiks, kelle kohta koostatakse küll e-haiguslugu, aga isiklik suhtlemine arstiga jääb minimaalseks. Endises Vabariiklikus Onkoloogia Haiglas Hiiul on nüüd vaid kiiritus- ja järelravi osakonnad. Operatsioonitoad seisavad vististi kasutult, vähemalt suuri operatsioone seal enam ei tehta. Võib-olla ei ole siiski õige hakata kõiki süsteeme ummisjalu Lääne eeskujul ümber korraldama. Iga meditsiinivaldkonna töökorraldus peaks eelkõige järgima patsientide vajadusi ja taotlema nende rahulolu, praegu pole aga rahul ei arstid, õed ega ka patsiendid. Mis meie meditsiinisüsteemis sügavamalt toimub, vajaks tõsisemat uurimist ja avalikkuse ette toomist.