|
|
Narva vangilaagri matmispaik
tekst ja fotod:
Jüri Tõnisson
|
Boris Kuusik oma isa haual.
|
Tänu Pärnu-Jaagupi
elaniku Boris Kuusiku visadusele pääses ligi 1000 kommunismi-ohvri
matmispaik kinnimätsimisest.
Kuigi aastatel 1944–1955
tegutsenud Narva vangilaager (NKZ) polnud linnas kellelegi saladuseks,
ei osanud vanad narvakadki 1980ndail laagri matmispaiga täpset
asukohta näidata – viidati ebamääraselt Siivertsi
Aleksandri kalmistu tagumise, võsametsa kasvanud osa poole.
Viidatud suunal oli üksainus hauatähis – kellegi
1952. aastal surnud Karl Kuusiku nimega. Kääbas oli
ümbritsetud tugevatest raudvarrastest piirdega. Kuna see
kalmistuosa oli juba enne II maailmasõda kasutuses olnud,
siis võis arvata, et tegemist on ammusele perekonna hauaplatsile
matmisega. Ainus teatud kahtlust tekitav asjaolu oli isiku surma-aasta
– 1952. Igaks juhuks Siseministeeriumi Rahvastiku toimingute
osakonnale saadetud järelpärimisele vastati, et Karl
Kuusik oli surnud Narva vangilaagris. Hiljem, kui tekkis kontakt
Karl Kuusiku poja Borissiga, selgus, et tema oli oma isa haua
asukoha risti ja nimetahvliga tähistanud juba 1954. aastal.
Teate isa hauast „šifreeritud” tähisega D34
sai perekond kirjas isa kaasvangilt Boris Lainelalt. Boris Kuusik
oli peaaegu igal aastal koos emaga käinud hauda taastamas
ja purustatute asemele juba kolmanda nimetahvli pannud. Lisaks
oli ta isa hauast ning kalmistu üldvaatest pool tosinat pilti
teinud. Need on seni ainukesed teadaolevad fotod Narva vangilaagri
matmispaigast!
Ametlik vale
matmispaiga kohta
Karl Kuusik oli olnud
kutseline metsaametnik, teeninud Valgamaal abimetsaülemana
ning viimati Harjumaal Kolga metskonna ülemana. Perekond
oli kahe küüditamise eest varjunud, kuid 1949, nagu
paljud taoliste, tollal ohtlike ametite pidajad, oli pereisa sovetirepressioonide
ohvriks langenud. Rasket südamehaigust põdejana oli
talle mõistetud 25+5.
Poeg Boris Kuusik, endise Pärnu-Jaagupi Maaparandusjaama
peainsener, oli isa mälestused trükivalmis seadnud ning
2003. aastal omal käel välja andnud.
Hiljem teiste vangilaagris hukkunute omastelt saabunud teadetest
on selgunud, et paljud neist olid 1950ndail ja hiljem pöördunud
Narva täitevkomitee poole palvega teatada laagris hukkunud
pereliikme haua asukoht. Neile on Narva täitevkomitee esimees
ametlikus kirjas bolševistlikult valetanud, et „matmisala
on jäänud ehituse alla”.
Pole teada, kuidas oli kõrgem võim käskinud
pärast laagri sulgemist 1955. aastal matmispaika käidelda,
kuid teada on NSVL SM 29.12.1958 juhend nr 30/3/3965 Saksa sõjavangide
laagrites hukkunute kalmistute haudade tasandamiseks ja maatükkide
kohalikule omavalitsusele tagastamiseks. Nii pole teada, kas laagri
tegevusajal hauatähiseks olnud numbriga lauatükikesed
vaia küljes ning ka paljudele haudadele juba omaste poolt
paigutatud ristid ja tähised hävitati ametlikus korras
või isetegevuslikult „teadlike nõukogude inimeste”
poolt.
|
Kalmistut korrastavad EMS-i inimesed Tallinnast. Esiplaanil
näha ekskavaatoriga tegutsenud hauaröövlite
tegevuse tagajärjed. 13. mai 2009.
|
Soostub ja
võsastub
Tänaseks on Narva
Muinsuskaitseseltsil õnnestunud kindlaks teha 25 haua asukohad,
70 laagris hukkunu ning 245 laagris viibinu nimed. See on vaid
murdosa laagris viibinutest ja hukkunutest. Matmispaik on küll
juba 2002. aastast Narva Muinsuskaitseseltsi viidaga tähistatud
ning 2009. aastal Eesti Muinsuskaitseseltsi ettevõtmisel
suure teabetekstiga ning 2010. aastal teadaolevate hukkunud ukrainlaste
ja EV kodanike nimekirjatahvlitega tähistatud.
Matmisala on kuivenduskraavide ummistumise tõttu osa aastast
vee all, seetõttu soostumas ja võsastumas. Ametlik
staatus kalmistul siiani puudub, mistõttu sellel aset leidev
marodööride tegutsemine pole formaalselt jälitatav
ega karistatav.
Kuigi NKZ oli internatsionaalne laager (vangide hulgas oli tosina
rahvuse esindajaid) pole ajaloolased selle lugu uurinud, sest
rahvusvahelise nn Jakobsoni komisjoni raport 2008. aastal väidab,
nagu poleks EVs Gulagi laagreid, peale lühiajaliselt tegutsenud
Keila filterlaagri, olnud. Järelikult pole enam nagu midagi
uurida?*
Liiga palju
materjali?
Teine uurimata jätmise
võimalik põhjus on paradoksaalne – NKZ kohta
leidub Riigiarhiivi fondis 71 liiga palju materjali (16
337 vangikaarti ja sadu lk käskkirju)!** Selle materjalihulga
läbitöötamine nõuab uurijalt teatud ajaks
teemale pühendumist ning järelikult töö rahastamist,
milleks aga puudub huvitatud tellija. Narva invaliidse struktuuriga
linnavalitsusel pole kultuuripärandi haldamise osakonda ega
isegi üksikametnikku, kes taoliste küsimustega peaks
tegelema.
Kas nüüd, et võime rohkem mitte tülitada,
tuleks ajaloohuvilistel luua MTÜ, paluda seda rahastada sponsoritel,
kohalikul võimul või väliseestlastel ja tellida
rahvusvahelise tähendusega uurimus? Või tuleb loota
president Ilvese loodud „Eesti Mälu” komisjonile?
* NKZ (1944–1955) kuulus 1944–1946
ENSV SM, 1946–1950 NSVL SM GULPS ning 1950–1955 ENSV
jumin alla. GULPS – Tööstusehituste laagrite peavalitsus
sai vangid GULAGi süsteemist. 1946–1950 kuulus laager
GULPSi ehitustrustile „ITL i stroitelstvo Kombinata nr 7”,
mis ehitas Narva-Sillamäe uraanikombinaati. Massiline suremus
Narva laagris oli aastail 1944–1947.
** Laagri likvideerimise akti juures pidanuks leiduma ka matmispaiga
plaan
|
|
|
