|
|
Ääremärkusi
Riigikogu avalduse kohta
tekst: Herbert Lindmäe
Õigusteaduse doktor, prof emer
Riigikogu 14. veebruari
2012. a. avaldus „Tunnustuse avaldamine Eesti kodanikele“.
14.veebruaril 2012 võttis
Riigikogu vastu avalduse „Tunnustuse avaldamine Eesti kodanikele“
(edaspidi – Riigikogu 14. veebruari 2012. a. avaldus). Selles
mõnerealises Riigikogu poliitilist tahet väljendavas
aktis sätestatakse: Võttes aluseks Eesti Vabariigi
põhiseaduse ja lähtudes sellest, et tulenevalt rahvusvahelisest
õigusest ei katkenud Teises maailmasõjas okupeeritud
Eesti Vabariigi õiguslik järjepidevus, avaldab Riigikogu
tunnustust Eesti Vabariigi kodanikele, kes tegutsesid Nõukogude
Liidu või natsionaalsotsialistliku Saksamaa okupatsiooni
aastatel Eesti Vabariigi de facto taastamise nimel.
Riigikogu mõistab hukka Nõukogude Liidu ja natsionaalsotsialistliku
Saksamaa repressiivse poliitika ning nende isikute tegevuse, kes
nimetatud režiimide teenistuses on toime pannud inimsusvastaseid
kuritegusid, sõltumata nende kodakondsusest ja kuritegude
toimepanemise kohast.
Riigikogu 14. veebruari 2012. a. avaldus meenutab oma sõnastuselt
Valitsuse 6. mai 2005. a. avaldust seoses Teise maailmasõja
60. aastapäevaga (edaspidi – Valitsuse 6. mai 2005.
a. avaldus) (www.valitsus.ee/et/valitsus/1212).
Valitsuse avalduses
kirjutatakse:
...Vabariigi Valitsus tunnustab Eesti vabaduse eest võitlejatena
neid, kes võitlesid Nõukogude ja Saksa okupatsiooni
vastu eesmärgiga taastada Eesti Vabariigi iseseisvus. Vabariigi
Valitsus hindab kõrgelt Eesti Vabariigi Rahvuskomitee tegevust
Eesti Vabariigi taastamise nimel Saksa okupatsiooni ajal.
Samuti soovib Vabariigi Valitsus rõhutada õigusjärgse
peaministri presidendi ülesannetes professor Jüri Uluotsa
ning tema poolt 18. septembril 1944. aastal ametisse nimetatud
Otto Tiefi juhitud valitsuse tegevust kui kangelaslikku soovi
taastada Eesti Vabariigi sõltumatus. Vabariigi Valitsus
hindab kõrgelt nende vaprust, kes Jüri Uluotsa ülesandel
asusid võitlusesse Eesti vabaduse ja iseseisvuse eest...
Vabariigi Valitsus mõistab hukka nende tegevuse, kes panid
Eesti Vabariigi territooriumil toime inimsusevastaseid kuritegusid
ning korraldasid massirepressioone. On kahetsusväärne,
et nende hulgas oli ka okupatsioonivõimudega koostööd
teinud Eesti kodanikke...
Kuid Eesti Vabariigi jaoks ei tähendanud Teise maailmasõja
lõpp iseseisvuse taastamist, vaid okupeerituse jätkumist...
Eesti Vabariik mälestab 8. mail neid, kes langesid Teises
maailmasõjas võideldes, lootes ometi taastada vaba
ja demokraatlik Eesti Vabariik. Mälestame ka kõiki
sõja ajal okupatsioonivõimude poolt toime pandud
repressioonide ja kuritegude ohvreid. Me tunneme kaasa holokausti
ohvritele. Me leiname neid, kes süütult arreteeriti
ja hukati. Me mälestame massirepressioonide ohvreid. Me austame
kõigi nende mälestust, kes saatuse sunnil langesid
selle sõja ajal.
Ilmneb, et Riigikogu
14. veebruari 2012. a. avaldus ei ole ainus akt, milles jagatakse
Eesti Vabariigi taastamise nimel tegutsenud või
Eesti vabaduse eest võidelnud Eesti Vabariigi kodanikele
riiklikku tunnustust ning mõistetakse hukka neid, kes panid
toime Vene ja Saksa okupatsiooni ajal avaldustes kasutatud sõnastuse
järgi inimsusvastaseid või inimsusevastaseid
kuritegusid. Seda on tehtud Valitsuse 6. mai 2005. a. avalduses
ja tehakse nüüd ka Riigikogu 14. veebruari 2012. a avalduses
erineval moel ja erinevas sõnastuses.
Seejuures tuleb tunnistada: kuigi Riigikogu 14. veebruari 2012.
a. avaldus koosneb vaid mõnest reast, kätkeb see sisulisi
ja vormilisi vääratusi ning vaieldavusi.
Õigusloomes, sealhulgas ka Riigikogu poliitilises avalduses,
tuleb järgida teatud kindlaid nõudeid: kasutatud terminoloogia
(oskussõnavara) peab olema täpne, iga õigustermin
(mõiste) kindlalt piiritletud tähendusega ja ühemõtteline.
Lubamatu on mõistete hägusus. Mõistete kasutamine
peab, pidades silmas käsitletavate küsimuste laadi,
olema õigussüsteemis kokkulangev. See eeldab riigi
õigussüsteemi tundmist, käsitletavas valdkonnas
ajaloosündmustiku valdamist ja toetumist rahvuslikule ajaloomälule.
Õigusloomes kasutatud mõisted olgu omavahel kooskõlas
ja riimugu nii akti enda raames kui ka kogu õigussüsteemi
ulatuses kasutatud mõistetega. Seejuures tuleb arvestada
asjaolu, et iga Riigikogu varem välja antud akt (seadus,
otsus, avaldus jm), mida ei ole muudetud või tühistatud,
on ka seaduseandja enda jaoks jätkuvalt siduv. Samuti peab
olema täpselt ja selgesõnaliselt määratletud
adressaat, kelle kohta see kehtib. Neid nõudeid ei ole
aga Riigikogu 14. veebruari 2012. a. avalduses rangelt järgitud.
Ka Riigikogu avalduse pealkiri „Tunnustuse avaldamine Eesti
kodanikele“ jääb avalduse sisu vaagides kitsaks
ega hõlma selle teist poolt – hukkamõistu avaldamist.
Riigikogu 14. veebruari 2012. a. avalduses avaldatakse tunnustust
Eesti Vabariigi kodanikele, kes tegutsesid Nõukogude Liidu
või natsionaalsotsialistliku Saksamaa okupatsiooni aastatel
Eesti Vabariigi de facto taastamise nimel.
Kui varemalt Riigikogu
18. juuni 2002. a. avalduses on jutt Nõukogude Liidu kommunistliku
režiimi ja Saksamaa natsionaalsotsialistliku režiimi
kuritegudest, siis 14. veebruari 2012 a. avalduses on oluline
täiendsõna kommunistlik riigi nime ees kõrvale
jäetud. Väljend kommunistlik Nõukogude
Liit oleks tasakaalus väljendiga natsionaalsotsialistlik
Saksamaa.
Kõneldes Eesti Vabariigi kodanike tegutsemisest, jäetakse
avalduses lahti mõtestamata Vene ja Saksa okupatsiooni
tingimustes Eesti Vabariigi de facto taastamise nimel toimunud
tegutsemise viisid ja vormid, samuti nende sisu.
Teadaolevalt peeti nii Vene kui ka Saksa okupatsiooni ajal Eesti
iseseisvuse eest relvastatud võitlust (relvavõitlust)
enamlaste vastu. Nii lahvatas 1941. aasta suvel kohe pärast
Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel puhkenud sõja
algust Eestis sissisõda (partisanivõitlus), koos
sakslastega peeti lahinguid enamlaste Eestist väljatõrjumiseks,
võideldi selleks, et lahti murda koduteed Siberisse veetud
eestlastele ja hoida Punaarmeed Eesti piiridest võimalikult
kaugemal, käisid raskeid kaitselahingud Narva all, Auvere
ruumis ja Sinimägedes, võideldi Merikülas, Meerapalus,
Tarakveres, Emajõe rindel ja mujal Eestis. Soomes võitlesid
Eesti mehed enamlastega Karjala kannasel Soome vabaduse ja
Eesti au eest.
Sakslastega peeti iseseisva Eesti eest relvastatud võitlust
alles Saksa okupatsiooni lõpul, siis, kui 1944. aasta sügisel
sai teatavaks, et Estland wird verlassen (Eesti jäetakse
maha) ja sakslased asusid oma vägesid Eestist välja
tõmbama. Igasugune Eestis peetav relvastatud võitlus
sakslastega enne Otto Tiefi valitsuse ametisseastumist
ja Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise väljakuulutamist
olnuks Punaarmeele kaasaaitamine Eesti taasokupeerimisel ja oleks
tähendanud tegutsemist Eesti Vabariigi de facto taastamise
vastu.
Pärast Eesti taasokupeerimist Punaarmee poolt 1944. aastal
jätkus aastaid kestnud relvastatud võitlus Eesti iseseisvuse
eest nõukogude terrorirežiimi tingimustes.
Samuti hargnes siinmail
nii Vene kui ka Saksa okupatsiooni ajal ulatuslik Eesti Vabariigi
taastamist taotlev relvitu vastupanuvõitlus (vastupanuliikumine).
Vene esimesel okupatsiooniaastal seondus see nõukogude
okupatsioonirežiimi vastu peetud relvavõitlusega.
Saksa okupatsiooni ajal kandis relvitut vastupanuliikumist Eesti
Rahvuskomitee. Nii arreteeris 20. aprillil 1944 Saksa SD (Sicherheitsdienst
– poliitiline politsei) Eestis üle 500 mitmesugustes
põrandaalustes rühmitustes tegutsenud isiku, keda
süüdistati saksavaenulikus tegevuses lääneliitlaste
kasuks. (T. Made, lk 432). Igasugune relvitu vastupanuvõitlus,
mis poleks teeninud Eesti Vabariigi taastamise eesmärki ja
oleks aidanud kaasa Eesti taasokupeerimisele Punaarmee poolt,
oli taunitav.
Relvitu vastupanuliikumine jätkus ka pärast sõja
lõppu Vene okupatsiooni tingimustes ja seondus metsavendlusega
(relvitus vastupanuliikumises osalenutest tuntakse Enn Tartot,
Mart-Olav Niklust, Lagle Parekit, Enn Sarve, Arvo Pestit, Heiki
Ahoneni, Jüri Kukke ja paljusid-paljusid teisi).
Vene okupatsiooni lõpuaastatel said iseseisva Eesti Vabariigi
taastamise taotlemisel relvitu vastupanuvõitluse vormideks
näiteks tegutsemine Muinsuskaitse Seltsis, Rahvarinde liikumine,
Kodanike komiteede, samuti Eesti Kongressi ja Eesti Komitee ning
Eesti NSV Ülemnõukogu tegevus.
Eestis peetud relvastatud võitluse ja relvitu vastupanuvõitluse
kõrval toimus Eesti iseseisvuse taastamise nimel Eesti
pagulaskonna poliitiline võitlus (välisvõitlus).
Välisvõitluse vormid olid näiteks Eesti Vabariigi
pagulasvalitsuse, diplomaatiliste esindajate, Eesti Rahvusnõukogu,
Eesti Komitee ja mitmesuguste Eesti organisatsioonide tegevus.
Kõik need vaba
Eesti eest peetud võitluse viisid (relvastatud võitlus,
relvitu vastupanuvõitlus, paguluses peetud poliitiline
võitlus) ja vormid, samuti nende sisu tulnuks kajastada
ka Riigikogu 14. veebruari 2012. a. avalduses. Õigusloomes
avalduse lühiduse taotlemine selle sisu arvel ei ole õige.
Samas tuleb tunnistada, et eestlaste relvastatud võitluse,
relvitu vastupanuvõitluse ning Eesti pagulaskonna poliitilise
võitluse (välisvõitluse) ühisnimetuseks
on ju vabadusvõitlus ja iga selles osaleja on vabadusvõitleja.
Võib oletada, et Riigikogu pidas Eesti Vabariigi de
facto taastamise nimel tegutsemise mõistet laiemaks
kui Eesti Vabariigi iseseisvuse eest peetud vabadusvõitlust.
Aga sel juhul jääb arusaamatuks, milliseid tegutsemise
viise lisaks vabadusvõitlusele pidi see mõiste oma
sisus veel hõlmama. Vaatamata Eesti Vabadusvõitlejate
Liidu ja vanade sõjameeste kokkutulekutel Riigikogule esitatud
pöördumistele ja taotlustele anda Eesti riigi nimel
poliitiline hinnang Teise maailmasõja sündmustele
Eestis ning tunnistada Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest
peetud Eesti sõjameeste vabadusvõitlust ja
tunnustada vabadusvõitlejaid, sellest kõigest
Riigikogu 14. veebruari 2012 a. avalduse eelnõu arutamisel
Riigikogu stenogrammist nähtuvalt juttu ei tehtud.
Jääb üle
tõdeda, et Riigikogu 14. veebruari 2012. a. avalduses välditakse
vabadusvõitluse ja vabadusvõitleja
mõiste kasutamist, kuigi neid mõisteid ei ole Eesti
Vabariigi õigussüsteemis varem häbenetud. Nii
kõneldakse Riigikogu 17. detsembri 2003. a. Okupatsioonirežiimi
poolt represseeritud isiku seaduses (edaspidi – Riigikogu
17. detsembri 2003. a. seadus) (RT I 2003, 88, 589) otsesõnu
Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest peetud relvastatud
võitlusest (§ 4 lg 1 p 1) ja Eesti Vabariigi territooriumil
peetud võõrriikide okupatsiooni vastasest relvastatud
vabadusvõitlusest (§ 13 lg 1 p 1). (RT I 2003,
88, 589). Ka Valitsuse 6. mai 2005. a. avalduses on jutt Eesti
vabaduse eest võitlejatest ja võitlusest Nõukogude
ja Saksa okupatsiooni vastu. Samuti kõneldakse riigikohtu
kohtulahendites, lähtuvalt Eesti Vabariigi 19. veebruari
1992. a. seadusest „Kohtuväliselt represseeritud ja
alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise
kohta“ (RT 1992, 7, 103), Nõukogude okupatsioonivõimude
ja terrorirežiimi represseeritud Eesti sõjameeste
ja vastupanuliikumises osalejate rehabiliteerimisel (Riigikohtu
otsused III-1/3-17/94, III-1/3-29/94 jpt) võitlusest Eesti
Vabariigi iseseisvuse eest ja eesti rahvale tehtud ülekohtu
vastu, mis vastas vabadusvõitluse eesmärkidele.
Jääb arusaamatuks,
mis sundis Riigikogu nüüd peitma Eesti iseseisvuse taastamiseks
peetud relvastatud võitlust, relvitut vastupanuvõitlust
ning Eesti pagulaskonna poliitilist võitlust mingisuguse
umbmäärase ja avalduses lahtimõtestamata (sisustamata)
jäetud tegutsemise mõiste varju, kusjuures
esitatakse üksnes tegutsemise eesmärk. Samas on aga
alust arvata, et mõisted vabadusvõitlus,
mis tähendab heitlust, sõdimist ja vastasseisu (vt
A. Õim. Sünonüümisõnastik. –
Tln: 2007, lk 729) ja tegutsemine ei ole oma sisult ja
mõttekaalult samaväärsed.
Seega jäävad
küsimused, millistest tegutsemisviisidest on Riigikogu
avalduses jutt, millistes vormides see tegutsemine käis
ja mis oli selle tegutsemise sisu, vastuseta. Selles ilmneb
lugupidamatus veel elavate kirjas olevate relvastatud võitluses
või relvitus vastupanuvõitluses osalenud vabadusvõitlejate,
samuti vabadusvõitluses või surmalaagrites hukkunud
manalameeste mälestuse vastu. Kuigi Eesti iseseisvuse taastamiseks
peetud vabadusvõitlusest ja vabadusvõitlejatest
on Eesti õigusloomes ja kirjasõnas tehtud juttu
juba varem, pole ju maailm sellepärast kokku varisenud. Seetõttu
jääbki arusaamatuks, milleks oli nüüd Riigikogul
vaja taolist peitusemängu: ega ometi viimastel aastatel tekkinud
hirmust, et jumal hoidku, mida ütleb neid sõnu
lugedes meie kohta Ida või Lääs.
Aga taolises peitusemängus pole ju eestlaste jaoks midagi
uut. Ka Eesti rahvapärimustes on kasutatud ikka eufemisme
(pehmendavaid ja ilustavaid väljendeid ebasündsa või
ebameeldiva asemel), näiteks vältimaks juttu hundist,
keda peeti Püha Jüri kutsikaks ja kuradi vaenlaseks.
Kuna hundi nimetamine õige nimega pidi kutsuma kaela õnnetuse,
kasutatigi rahvasuus hundi asemel ikka peitenime, nagu metsakutsu,
kriimsilm, võsavillem jne. Nüüd võib
siis vabadusvõitluse ja vabadusvõitleja
mõistete kasutamine Riigikogu avalduses kutsuda esile ebameeldivusi
Kremli poolt või hukkamõistvaid ütlemisi mõne
Lääne asjalise suust. Küllap meenutab hunt
vabadusvõitlust ja vabadusvõitlejat, kes sõdis
kuradite, s. o enamlaste vastu. Ja vabadusvõitluse peitenimeks
sai avalduses Eesti Vabariigi kodanike tegutsemise mõiste.
Ilmneb, et Riigikogu
14. veebruari 2012. a. avalduse sõnastamisel ei ole järgitud
nõuet, et õigusloomes kasutatud mõisted
peavad riimuma kogu õigussüsteemi ulatuses omavahel
ning olema ühtviisi mõistetavad ja sisustatavad.
Seetõttu ei ole õigusloomes varem kasutatud vabadusvõitluse
ja vabadusvõitleja mõistete kõrvaleheitmine
Riigikogu avalduses millegagi põhjendatud. Kuna avalduses
ei selgitata tegutsemise viise, vorme ja nende sisu, jääb
täpsustamata ka isikute ring (avalduse adressaat), kellele
ja mille eest Riigikogu oma riiklikku tunnustust jagab.
Veel torkab silma asjaolu, et Riigikogu ei pidanud vajalikuks
oma avalduses Valitsuse 6. mai 2005. a avalduse eeskujul mälestada
langenud ja surmalaagrites hukkunud vabadusvõitluse ohvreid.
Mõningaid selgitusi Eesti Vabariigi taastamise nimel tegutsenud
Eesti kodanike tunnustamise kohta Riigikogu 14. veebruari 2012.
a. avalduses saab Õhtulehe lugeja lehes avaldatud kirjatükist
„Vabadusvõitlejad ei saa soodustusi“ (Õhtuleht,
16. märts 2012), kus avalduse vastuvõtmise taga olnud
IRLi esindaja Marko Mihkelson seda kommenteerib. Ta kinnitab:
Kuni nimetatud avalduse vastuvõtmiseni polnud riigikogu
tunnustanud inimesi, kes on seisnud Eesti riikliku iseseisvuse
taastamise eest ning võidelnud Eestit okupeerinud totalitaarsete
režiimide vastu erineval viisil olenemata mundrist
(autori rõhutus – H.L.). Jutt võitlusest olenemata
mundrist tekitab kõhedust: äkki kõneldakse
siin Eesti, Saksa või Soome mundri kõrval ka Vene
okupantide Punaarmee mundrist. See arusaam on aga Riigikogu avalduse
järgi välistatud, sest 8. Eesti Laskurkorpuse mehed,
kes sunniviisil, kes omatahtsi võitlesid punaväes
ju Eesti vallutamise, taasokupeerimise ja Nõukogude
Eesti eest. Seetõttu polnud nende võitlusel
midagi ühist Eesti Vabariigi taastamise nimel peetud võitlusega.
Samas jätab aga Riigikogu oma avalduses selgitamata, kuidas
suhtuda nendesse meestesse, kes 1941. aastal Punaarmeesse mobiliseeriti
ja Venemaale viidi. Nende hulk oli arvata 30 000. Keda neist
mõista ja keda hukka mõista.
Vastates küsimusele,
kust isik saab teada, kas ta lahterdub vabadusvõitlejaks,
selgitab Marko Mihkelson Õhtulehes: „See on inimese
sisetunde küsimus, lugedes riigikogu avalduse teksti, ei
tohiks see tegelikult eriti keeruline olla.“ Seega keeruline
küll, aga mitte eriti keeruline! Nii et inimene ise oma süüme
järgi otsustab, kas ja mille eest talle Riigikogu 14. veebruari
2012. a. avalduses riiklikku tunnustust avaldatakse. Nii võib
nüüd igaüks nimetada ennast vabadusvõitlejaks
oma suva ja oma sisetunde järgi. Samas tuleks aga mõista,
et määrav pole siin ju asjaolu, kelleks isik ise ennast
oma sisetunde järgi peab, vaid oluline on ikka üldsuse,
teiste Eesti Vabariigi kodanike arvamus. Selleks tulnuks aga Riigikogu
avalduses anda selgemad lähtekohad. Niisugune sisetundest
lähtuv arusaam meenutab telesaates „Õnne 13“
vana vabadusvõitlejat Kristjan (Krissu) Rosenkampf-Jägerfreundi,
kes ootamata ära Riigikogu avaldust, on nimetanud ennast
juba ammust aega oma sisetunde järgi vanaks vabadusvõitlejaks,
kuigi see kutsub telesaate vaatajas esile üksnes muige.
Riigikogu 14. veebruari
2012. a. avalduses kinnitatakse: Riigikogu mõistab hukka
Nõukogude Liidu ja natsionaalsotsialistliku Saksamaa repressiivse
poliitika ning nende isikute tegevuse, kes nimetatud režiimide
teenistuses on toime pannud inimsusevastaseid kuritegusid, sõltumata
nende kodakondsusest ja kuritegude toimepanemise kohast.
Kõneldes inimsusevastastest kuritegudest, ei riimu
Riigikogu 14. veebruari 2012. a. avalduse sõnakasutus
Riigikogu 18. juuni 2002. a. avalduse „Okupatsioonirežiimi
kuritegudest Eestis“ sisuga (edaspidi – Riigikogu 18.
juuni 2002. a. avaldus) (RT I 2002, 52, 326). Riigikogu 18. juuni
2002. a. avalduses nenditakse otsesõnu: „Nõukogude
Liidu okupatsioonivõimud panid agressiooni tulemusena okupeeritud
ja annekteeritud Eesti Vabariigi territooriumil toime genotsiidi
ning inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid
(autori rõhutus – H.L.). Siin on igal sõnal
oma range õiguslik tähendus ja kindlapiiriline sisu,
kusjuures need mõisted seonduvad ja on kooskõlas
rahvusvahelises õiguses ning Eesti Vabariigi Karistusseadustikus
(KarS) sätestatud kuriteokoosseisudega. Nii on sätestatud
KarS-s Inimsusvastane kuritegu (KarS § 89), Genotsiid
(KarS § 90) ja Sõjasüüteod (KarS
§-d 94 jj). Seda tulnuks silmas pidada ka Riigikogu 14. veebruari
2012. a. avalduse sõnastamisel, nagu seda on tehtud ka
Riigikogu avaldusele lisatud seletuskirjas. Selle asemel kasutab
Riigikogu oma avalduses suvaliselt „inimsusevastaste kuritegude“
mõistet, pidades seda ekslikult rahvusvaheliselt hukkamõistetud
aegumatute kuritegude üldmõisteks, mis hõlmab
nii inimsusevastast kuritegu, genotsiidi kui ka sõjakuritegu.
Sellise sõnaseade puhul jäävad 14. veebruari
2012 a. avalduses hukka mõistmata genotsiid – küüditamisega
kaasnenud eestlaste kui etnilise grupi hävitamine ja holokaust,
jäävad välja sellised NSV Liidu terrorirežiimi
sõjakuriteod, nagu okupeeritud Eestis meeste mobiliseerimine
Punaarmeesse, tsiviilelanike vastu suunatud sõjategevus
– Stalini põletatud maa taktika rakendamine, tsiviilelanike
tapmine, piinamine ja ebainimlik kohtlemine, inimlikkust välistav
ohvrite põletamine, massimõrvad Tartu vanglas, Kuressaares,
Pirita-Kosel, Helmes, Viljandi vanglas jm. Samuti jätab sel
puhul Riigikogu hukka mõistmata ka Nõukogude lennuväe
süstemaatilised terrorirünnakud Eesti linnade hävitamiseks
(nt ööl vastu 8. märtsi 1944 Narva, 9. märtsil
1944 Tallinna ja 26. märtsil 1944 Tartu suurpommitamine).
(T. Made. “Alasi ja haamri vahel: Ajaloolise tõe otsingud.”
Tln: Argo, 2007, lk 425–430).
Samasuguse mõistete
väärkasutusega on tegu ka Valitsuse 6. mai 2005. a avalduses,
kus mõistetakse hukka nende tegevus, kes panid Eesti
Vabariigi territooriumil toime inimsusevastaseid kuritegusid ning
korraldasid massirepressioone, mõistmata, et ka massirepressioonide
korraldamine on inimsusevastane kuritegu.
Okupantide sõjakuritegudest kõneldes võidakse
väita, et ka sakslased mobiliseerisid Eesti mehi. Samas tuleb
aga rõhutada, et 30. jaanuaril 1944 väljakuulutatud
aastatel 1904-1923 sündinud meeste üldmobilisatsiooni
õiguspärastas Eesti Vabariigi presidendi kohusetäitja
professor Jüri Uluots ja Eesti Rahvuskomitee, samuti Otto
Tiefi VR II/3 valitsus. Eesti sõjaväe ülemjuhatajaks
määrati kindralmajoriks ülendatud kolonel Jaan
Maide VR II/3. 19. septembril 1944 kuulutas Otto Tiefi valitsus
välja Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise ja kutsus Eesti
sõjamehi relvaga võitlema Eestit taas okupeerima
asunud Punaarmee vastu. Pika Hermanni tornis lehvis haakristilipu
asemel sinimustvalge trikoloor. (T. Made, lk 433–435). Lähtudes
Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse põhimõttest,
ei oleks õige pidada 30. jaanuaril 1944 väljakuulutatud
üldmobilisatsiooni natsionaalsotsialistliku Saksamaa sõjakuriteoks.
Alates Eesti Vabariigi valitsuse moodustamisest pidas Punaarmee
kuulutamata sõda Eesti Vabariigi vastu, kusjuures professor
Jüri Uluots, Eesti Rahvuskomitee ja Otto Tiefi valitsus käsitlesid
Punaarmee sissetungimist Eesti Vabariigi piiridesse vabariigile
kallaletungimisena. (H. Lindmäe. Professor Jüri Uluotsa
poliitiline tegevus Saksa okupatsiooni aja ja selle riigiõiguslik
tähendus. – Juridica 11/2000, lk 117, 121).
Kui Riigikogu mõistab
oma 14. veebruari 2012. a. avalduses hukka Vene ja Saksa okupatsioonirežiimi
repressiivse poliitika ning nende isikute tegevuse, kes nimetatud
režiimide teenistuses on toime pannud inimsusevastaseid kuritegusid,
unustab ta, et Riigikogu 18. juuni 2002. a. avalduses ja Valitsuse
6. mai 2005. a. avalduses, samuti reas teistes aktides on seda
juba tehtud. Need kuriteod (eks siis ka neid toime pannud isikud)
on hukka mõistetud ka rahvusvahelises õiguses. Kui
Riigikogu kehtestas Karistusseadustiku milles nenditakse, et nii
süütegu inimsuse vastu (s. o inimsusevastane kuritegu
ja genotsiid) (vt KarS 2. jagu; §-d 89 ja 90) kui ka sõjasüütegu
ei aegu (KarS § 81 lg 2), siis on see ju samuti ülim
hukkamõist sellelaadsetele kuritegudele ja neid toime pannud
isikutele. Mis puutub natsionaalsotsialistliku Saksamaa režiimi
kuritegudesse, siis nenditakse Riigikogu 18. juuni 2002. a. avalduses
otsesõnu: Saksamaa natsionaalsotsialistliku režiimi
kuriteod on hukka mõistetud autoriteetsel rahvusvahelisel
tasandil. Ka Riigikogu 14. veebruari 2012. a. avaldusele lisatud
seletuskirjas kinnitatakse, et Eesti Vabariik on juba oma otsustega
ühemõtteliselt hukka mõistnud nii natslikud
kui ka kommunistlikud kuriteod ning viidatakse sellekohastele
resolutsioonidele ning Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse avaldusele.
Nüüd aga kordab Riigikogu 14. veebruari 2012. a. avalduses
taas juttu nende kuritegude ja neid toime pannud isikute hukkamõistmisest.
Kõigest sellest sugeneb aga küsimus: mitu korda
peab Riigikogu, Euroopa parlament, Euroopa Nõukogu Parlamentaarne
Assamblee jne samu kuritegusid hukka mõistma, et need ka
lõplikult Riigikogu jaoks hukkamõistetud saaksid.
Seetõttu on Riigikogu 14. veebruari 2012. a. avalduses
sellesisuline sätestus ülearune.
Kui Eesti Vabariik avaldab
tunnustust neile Eesti Vabariigi kodanikele, kes tegutsesid Eesti
Vabariigi de facto taastamise nimel, siis peaks olema loogiline,
et riik mõistab samaaegselt hukka need isikud, kes Vene
ja Saksa okupatsiooni ajal tegutsesid Eesti Vabariigi de facto
taastamise vastu. Nii see aga ei ole ja Riigikogu mõistab
14. veebruari 2012. a. avalduses hukka vaid nende isikute juba
hukkamõistetud tegutsemise, kes on toime pannud inimsusevastaseid
kuritegusid. Samas jäetakse hukka mõistmata näiteks
need isikud, kes tegutsesid Riigikogu 18. juuni 2002. a. avalduse
järgi kuritegelikeks tunnistatud asutustes või organisatsioonides
(NKVD, NKGB, KGB, hävitus- ja rahvakaitsepataljonid jm),
sealhulgas NKVD, NKGB ja KGB agendid ja öördajad, samuti
isikud, kes Riigikogu 17. detsembri 2003. a. seadusest lähtuvalt
(seaduse § 4 lg 2) mobiliseeriti Punaarmeesse kui ÜK(b)P,
ÜLKNÜ või ELKNÜ liige või liikmekandidaat
või kes kuulus NKVD (MVD) hävitus- või rahvakaitsepataljoni
või töölispolgu koosseisu, kuigi nad ei ole toime
pannud rahvusvahelises õiguses hukkamõistetud aegumatut
kuritegu. Kuna Riigikogu jättis hukkamõistmist väärivate
isikute ringi määratlemata, ilmneb vastuolu Riigikogu
14. veebruari 2012 a. avalduse ja teiste ülalnimetatud aktide
vahel, kõnelemata rahva õiglustundest.
Sel puhul jääb
ebaselgeks, kas Riigikogu avalduses jagatakse riiklikku tunnustust
ka näiteks endistele hävitus- ja rahvakaitsepataljonlastele,
öördajatele ja teistele nõukogude terrorirežiimi
teeninud Eesti Vabariigi kodanikele, kes Vene okupatsiooni viimastel
aastatel asusid Eesti Vabariigi eest võitlejate poolele,
läksid Balti ketti, osalesid Rahvarindes või tegutsesid
muul moel Eesti Vabariigi de facto taastamise nimel. Sellele küsimusele
Riigikogu 14. veebruari 2012. a. avaldusest vastust ei leia. Hukkamõistmist
väärivaid tegusid toime pannud isikute ringi määratlemisel
tulnuks sel puhul kaaluda ka riikliku andestamise küsimust.
Kurdetakse, et meie
sõbrad Läänes ei mõista meid! Samas aga
küsigem, millist sisuliselt uut, selgitavat ja täiendavat
teavet edastab Riigikogu 14. veebruari 2012. a. avaldus Eesti
lähiajaloo ja Eesti rahva vabadusvõitluse kohta meie
sõpradele Läänes (Moskvast ei maksa siin kõnelda,
sest idanaaber ei taha Eesti rahva ajaloomälust ega ajalootõdedest
midagi teada). Tuleb kahetsusega nentida, et sellist eesmärki
Riigikogu oma avalduse sõnastamisel ei seadnudki.
Ilmneb, et Riigikogu ei ole suutnud 14. veebruari 2012 a. avalduses
oma heast tahtest hoolimata täielikult lahti harutada sasipundart,
mis seondub vajadusega anda Eesti Vabariigi nimel õiguslik
hinnang sündmustele Eestis aastatel 1939- 1991 ning tunnustada
otsesõnu Eesti riikliku iseseisvuse eest peetud vabadusvõitlust
ja vabadusvõitlejaid. Seekord osutusid Riigikogu hambad
selle pähkli katkihammustamiseks nüriks: astuti vaid
pool sammu tõe poole.
|
|
|
