|
|
Patarei peaks olema paras
paik
tekst: Elmar Joosep
juuniküüditatu
San Franciscos elav
Elmar Joosep leiab Alcatrazi vanglasaare ajaloo näitel, et
Patarei peaks olema paras paik represseeritute mälestusmärk-muuseumiks.
Tänu juuniküüditamisele
sai San Franciscost üks mu kodulinnu. Nii on igast hullust
olukorrast võimalik leida ka midagi positiivset. Kuna mu
õde pääses 1941. aastal viimisest, siis sai ta
hiljem valida omale elukoha väljapoole raudset eesriiet ja
ta valis San Francisco. Kui uutmistuuled olid juba küllalt
tugevad, osutus mul võimalikuks teda külastada. Olen
elanud San Franciscos pool aastat, mis on piisavalt pikk aeg,
et saada ettekujutust selle kauge maa elust.
Sealne turiste enim huvitav objekt on maailma ühe parima
sadamapaiga, San Francisco lahe suudmes asuv saar Alcatraz. Nimi
tuleb saart asustanud pelikanidest, keda seal praegugi on suurel
hulgal, ent mitte need pole tähtsad. Pärast piirkonna
avastamist hispaanlaste poolt, püstitati saarele kaitserajatis,
kuhu seati kaks kaugelaskesuurtükkide patareid. Ühendriikide
kodusõja ajal hakati saart kasutama vanglana, esialgu sõjavangide
jaoks, hiljem kujundati see föderaalvanglaks kõige
paadunumatele vangidele.
|
San Francisco lahe suudmes asuv endine vanglasaar Alcatraz
on praegu üks kuumimaid turismimagneteid.
|
Patarei ja
Alcatrazi saatus on sarnane
Sellest maailma üheks
põgenemiskindlamaks vanglaks peetud kinnipidamiskohast
loobuti pärast pool sajandit kestnud kasutamist suurte kulutuste
tõttu. Peremeheta jäänud rajatise vallutasid
kohalikud indiaanlased ja kuulutasid seal välja oma iseseisva
riigi. Pärast paariaastast kemplemist valitsusega ja
kompensatsiooni saamist nad lahkusid saarelt. Saar lülitati
San Francisco ümber kujundatud rahvuspargi koosseisu. Nüüd
kasutatakse seda San Francisco ühe tulusama turismiobjektina.
Seoses ümberehitustega ja hotelli laiendamisega on jälle
mainitud Kave keldri kujundamist mälestusobjektiks represseerituile.
Seda püüti selleks otstarbeks säästa 1990.
aastal, kui see juba võimalikuks osutus. Siiski lugesid
need, kes olid otsustajaiks saanud, hotelli huvisid tähtsamaks
ja represseeritud said hoone seinale vaid mälestuskivi. Nüüd,
kui vägivald on valdavalt päevavalgele toodud, oleks
aeg mõelda selle väärikale jäädvustamisele.
Kas nii väiksest rajatisest, kui on Kave kelder, piisab nii
mastaapse vägivalla meenutuseks, nagu seda vene võim
siin toime pani? Meil on üks selline muuseum ju olemas, kuid
olgem ausad, ka selle mõõtmed ei vasta kuidagi kuritegude
mõõtmeile, mida see on pandud meenutama.
Ometi on meil olemas suurepärane koht, kuhu võib rajada
represseerituile mälestusmärgi, mis oleks vastavuses
repressioonide mahuga. Selle süngeid seinu on saanud seestpoolt
katsuda kümned tuhanded eestlased. See on rajatis, mis rahvasuus
kannab Patarei nime. Ainult selles on piisavalt ruume, mille seintele
võiks olla kirjutatud kõigi nimed, kes kannatasid
okupatsioonivõimude vägivalla all.
Patarei saatus on hämmastavalt sarnane Alcatrazi omaga: alul
kaitserajatis, siis vangla ning lõpuks turismiobjekt. Ka
selle tänast tegevust tasuks eeskujuks võtta.
Toetust tasub küsida
Euroopa Liidust ja eraisikuilt
Washingtonis on Vietnami sõjas
langenute mälestusmärk, kus on kirjas nende kõigi
nimed. See on muljetavaldav. Patareis jätkub ruume, mida
võiks jaotada represseeritute rühmade vahel. Alates
ümberasustatud sakslastega (need nimekirjad peaksid Saksamaal
olema) ja lõpetades viimaste dissidentidega. Sinna vahele
rannarootslased ja läände pagenud, küüditatud,
mobiliseeritud erinevatesse okupatsiooniarmeedesse, Tšernobõli
kustutajad ja vene ajal Afganistanis võidelnud. Põgenikud
pole ju ometi ainult juuniküüditamise nimestike koostamisega
tegelenud, ma loodan, et nad on püüdnud ka nende endi
nimekirjugi kokku panna. Ja kui ei ole, siis praegu on viimane
aeg püüda neid koostada, olgu kas või puudulikke.
Kuni veel elab vahetuid tunnistajaid. Seal võiks püüda
parandada ka arvukad valeandmed, mis on kirjutatud seni ilmunud
repressioone käsitlevatesse raamatutesse.
Patarei on läinud erakätesse, kuid selle teostamisse
võib kaasata ka mõistliku eravaldaja. Erakätes
edenevadki asjad paremini kui riiklikes ettevõtetes. Sellisest
mälestuskompleksist kujuneks külgetõmbeobjekt
kõigepealt represseeritute sugulastele, keda jätkub
Eestis peaaegu igasse peresse, kuid kui palju veel on neid maailma
teistes maades. Ent nagu näitab Alcatrazi praktika, sellise
objekti vastu tunneb huvi ka lai turistide seltskond. Kahtlemata
on eravaldajal omad plaanid, kuid talle tuleb esitada konkureerivana
represseeritu nägemus.
Selle rajamiseks peaks küll saama raha isegi mitmest Euroopa
fondist. Nutikaid projektikirjureid jagub.
Eesti Rahva Muuseumil jäi eurotoetus tulemata, sest selle
hoones ei nähtud turismiobjekti. Patarei puhul sellist takistust
küll ei saa tekkida.
|
|
|
