Kultuur ja Elu 1/2012

Kultuur ja Elu 4/2011

Vanad sõjasangarid on pettunud

tekst ja fotod: Kuno Raude,
represseeritute seaduse algataja ja kaasautor

8. veebruaril 1992 loodi Tartus piirkondlikke organisatsioone ühendav Eesti Vabadusvõitlejate Liit (EVL), mille poliitiliseks kreedoks sai võitlus eestlaste ellujäämise eest, eestlaste inimõiguste taastamine ja oma rahvusriigi säilitamine.

Teises maailmasõjas Saksamaa poolel võidelnud eesti meeste piirkondlike ühenduste algatusgrupid hakkasid tegutsema juba 1990. aastal. Enamus ühendusi registreeriti aastatel 1991–1992. 8. veebruaril 1992 loodi Tartus piirkondlikke organisatsioone ühendav Eesti Vabadusvõitlejate Liit (EVL), mille poliitiliseks kreedoks sai võitlus eestlaste ellujäämise eest, eestlaste inimõiguste taastamine ja oma rahvusriigi säilitamine. 1992. aastal ei õnnestunud EVL põhikirja valitsuses registreerida. Põhikiri, milles puudub vabadusvõitleja definitsioon, registreeriti Mart Laari juhitava vabariigi valitsuse poolt alles 01.06.1993 (istungi protokoll nr 42). Nüüdsest leidsid II maailmasõjas Eesti riikliku iseseisvumise eest peetud relvastatud võitlusest osalenud mehed valitsuse tunnustuse ja neid hakati ka laiemalt nimetama vabadusvõitlejateks.
Hiljem on EVL põhikirja mitmel korral vabariigi valitsuses ümber registreeritud. Mitte ükski valitsuse koosseis ei ole seejuures kahtluse alla seadnud 1944. aastal toimunud vabadusvõitlust ja selles osalenud vabadusvõitlejaid. Veelgi enam, alates 1997. aastast on II maailmasõjas Saksa sõjaväes võidelnud mehi, keda ametlikult nimetatakse „sõjaliste teenetega vabadusvõitlejateks“, pärjatud Kotkaristi sõjaliste ja muude teenetemärkidega, 1998. aastal annetas kaitseministeerium (kaitseminister Andrus Höövel) mälestusmärgi Kodu Kaitseks kõikidele 1944. aasta Eesti kaitselahingutest osa võtnud vabadusvõitlejatele. Hiljem on kaitseminister annetanud vabadusvõitlejatele ka kaitseministeeriumi teeneteriste.
Ehk ei ole vähetähtis seegi, et kuni 2006. aastani võtsid Tallinna vabadusvõitlejad osa Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud kaitseväe paraadidest Vabaduse väljakul. Neid mehi peeti algul omadeks.

45. rügemendi võitlejatele pühendatud ausamba avamine 26.08.2006 Mehikoormas.

Vanu sõjamehi hingepõhjani vapustanud kärgatus

Juuli lõpus 2002 võeti tookordse valitsusjuhi Siim Kallase korraldusel Pärnus maha mälestusmärk langenud Eesti sõjameestele. Riigikogu VII koosseisu liikmena andsin endale aru, et Riigikogus aastatel 1995–2002 esindatud erakonnad, aga samuti Memento Liidu ja EVL juhid, ei ole suutnud nõukogude võimu poolt represseeritud eesti inimeste huve läbi seadusloome vajalikul määral kaitsta. Kolmekordne tööstaaž vanglates või asumisel oldud aastate eest ja sellega kaasnev tavalisest veidi suurem pension oli kõik, mida suutis ära teha Riigikogu VII koosseis aastatel 1992–1995.
Res Publica asutajaliikmena pidasin oma kohuseks suurde poliitikasse pürgivate noorte juristide jõulist kaasamist Eesti vabadusvõitlejate ja represseeritute ees seisvate probleemide lahendamisele. Kõigepealt valmistasime koos Urmas Reinsaluga ette Memento Liidu ja Res Publica koostöölepingu, mis kirjutati Tallinna Linnavolikogu hoones alla 22.02.2003. Pretsedent ja lepinguline koostöö represseeritute ning võimaliku parlamendierakonna vahel oli loodud. Kahjuks ei olnud Res Publica nõus sõlmima lepingulisi suhteid vabadusvõitlejatega, mis tekitas vabadusvõitlejates umbusku.
Ootamata ära, missuguste tulemustega lõpevad Riigikogu valimised, asusin koos teiste represseeritutega ette valmistama „represseeritute seaduse eelnõud“. 2003. aasta Riigikogu valimistel sai Res Publicast parlamendi juhtiv erakond. Panus represseeritute ja vabadusvõitlejate huvide kaitseks Riigikogus ja valitsuses oli tehtud õigesti. Andsin meie poolt ettevalmistatud seaduse eelnõu justiitsminister Ken-Marti Vaherile üle kohe pärast Juhan Partsi juhitava valitsuse tööleasumist. 10.06.2003 moodustas Vabariigi Valitsus represseeritute probleemidega tegeleva valitsuskomisjoni, mida juhtis tookordne justiitsminister Ken-Marti Vaher. Komisjoni esimeseks tööks kujuneski represseeritute seaduse ettevalmistamine. Esimest korda taasiseseisvunud Eesti ajaloos õnnestus mõiste „õigusvastaselt represseeritud isik“ kõrval defineerida mõistet „represseerituga võrdsustatud isik“, võttes kasutusele mõiste vabadusvõitleja, kelleks vastavalt seadusele on isik, kes „võttis osa alates 1940. aasta 16. juunist Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest peetud relvastatud võitlusest”. Seaduse tekst ei sisalda sõna „vabadusvõitleja“, kuid represseerituga võrdsustatud isiku definitsioon annabki mõistele „vabadusvõitleja“ kõigile mõistetava legaaldefinitsiooni.

Pidulik meeleolu sai rikutud

Ei saa olla kahtlust selles, et valdava osa „represseerituga võrdsustatud isikutest“ e vabadusvõitlejatest moodustavad 1941. a Suvesõjast ja Saksa väeüksuste koosseisus 1944. aasta Eesti kaitselahingutest osa võtnud mehed, kaasa arvatud soomepoisid, kelle auks püstitati valitsuskomisjoni kaasabil Pärnusse mustast graniidist ausammas „II MAAILMASÕJAS EESTI RIIKLIKU ISESEISVUSE TAASTAMISE EEST VÕIDELNUILE“, mille avamine ja pühitsemine toimus 23. novembril 2003.
Endiste sõjameeste pidulikku meeleolu rikkus teadmine, et nendega mängitakse kahepalgelist, sõjasangaritele sobimatut mängu: ausammas küll püstitati, kuid avamisele ei julenud tulla ei Vabariigi President, ei peaminister ega teised valitsuse liikmed, ei kaitseväe ega Kaitseliidu juhid. Üle Eesti avamisele tulnud mehed olid jäetud seekordsele lahinguväljale üksinda. Peaminister Juhan Partsile tehtud ettepanek Eesti kaitselahingute 60. aastapäeva üleriigiliseks tähistamiseks jäi tähelepanuta.
20.02.2004 korraldas justiitsminister Ken-Marti Vaher Tallinna Vanalinna Teatri Valges saalis vastuvõtu Eesti Vabariigi teenetemärkidega autasustatud vabadusvõitlejatele, mis oli pühendatud Eesti Vabariigi 86. aastapäevale. Väliselt tore üritus, mis tähelepanelikule külalisele hakkas silma-kõrva pigem Res Publica valimishuve esindava üritusena. 02.06.2004 sai kaitseministeeriumi kaudu teatavaks, et Riigikogu ja vabariigi valitsuse liikmed “ei oota EVL-i kutseid vabadusvõitlejate XII. kokkutulekule”, mis seekord otsustati korraldada 06.07.2004 Tallinnas Kadrioru staadionil. Ka seekord oli keelatud välismaa külaliste, kaitseväe, Kaitseliidu, kaitseväeorkestri ja teiste jõustruktuuride esindajate kaasamine kokkutuleku läbiviimisse. Hakkama saadi nii kokkutuleku korraldamisega kui Eesti astumisega Euroopa Liitu ja NATO-sse.
Lõplikult rikkus Eesti kaitsel 1944 seisnud meeste ja valitsejate vahel laabuma hakanud suhted peaminister Juhan Parts, kelle korraldusel võeti väevõimuga septembri alguses 2004 maha Pärnust Lihulasse viidud ausammas. Korraks kerkinud lootus Res Publica noorpoliitikute mõistvale suhtumisele ja abile oli kustunud.

Pöördumise avalikus­tamine Kadrioru staadionil 06.07.2004.

Viimane austusavaldus vanematele

Kuni 2004. aasta suveni ei rääkinud mitte ükski parlamendierakond poliitilisest hinnangust Teise maailmasõja sündmustele Eestis, 1944. aasta Eesti kaitselahingute nimetamisest võitluseks Eesti riikliku iseseisvuse ja demokraatia taastamise eest, vabadusvõitleja statuudist, vabadusvõitlejate riiklikust tunnustamisest Riigikogu poolt, vajadusest jätkata tööd selles valdkonnas seadusandlikul tasandil. Küpsenud rahulolematust ei tahetud märgata, sellega tegeleda. 1944. aasta kaitselahingutest osa võtnud mehi jäi aga iga päevaga vähemaks.
Eesti vabadusvõitlejate XII kokkutuleku korraldamise eest vastutajana otsustasin EVL juhtkonda, kokkutulnud vabadusvõitlejaid ning riigi- ja poliitikategelasi veidi turgutada, kandes tavapärase kõne asemel kokkutulekule ette just selleks puhuks ette valmistatud, „Pöördumise Riigikogu poole“, milles Riigikogule tehti esmakordselt järgmised ettepanekud:

1. anda Eesti riigi nimel poliitiline hinnang Teise maailmasõja sündmustele Eestis aastail 1939–1944;
2. võtta vastu seadus, millega Teise maailmasõja aegne eestlaste võitlus totalitaarse kommunismi vastu, sealhulgas 1944. aasta Eesti kaitselahingud, tunnistatakse võitluseks Eesti riikliku iseseisvuse ja demokraatia taastamise eest;
3. kehtestada seadusega (ka postuumselt) riiklik Eesti vabadusvõitleja statuut 1941. aasta metsavendlusest, suvesõjast, 1944. aasta Eesti kaitselahinguist ning sõjajärgsest vastupanust osavõtnuile, tunnustades sellega nende inimeste ustavust oma riigile läbi aegade ning valmisolekut võitluseks Eesti vabaduse eest;
4. võrdsustada Teises maailmasõjas totalitaarse kommunismi vastu võidelnud Eesti kodanikud Eesti Vabadussõjast osavõtnutega.
   

Kokkutulek kiitis ettepanekud heaks, pöördumine anti üle Riigikogu juhatusele, Riigikogus esindatud fraktsioonide esimeestele, kes on aga tänaseni allesjäänud vähestele vabadusvõitlejatele vastuse võlgu! Vaatamata sellele, et need ettepanekud on aktuaalsed ka täna, mil kodanikujulgust on valitsejate seas veelgi vähem kui 2003. aastal. Põhjuseks koletu hirm NSV Liidu kunagiste ja meie tänaste liitlaste ees, kes meid ihu ja karvadega 1943. aastal Stalinile maha müüsid ning südamerahuga inimesi tapalavale lasid saata.
Ega asjatult ei ole meedias tõusnud kära kaitseministeeriumis ettevalmistatava eelnõu ümber, mille sisust ei teata mitte midagi. Küll tahtvat eestlased kirjutada ümber II maailmasõja ajalugu, küll olevat eesti mehed sõja ajal korda saatnud koletuid kuritegusid, küll olevat kaitseministeeriumi eelnõu Punaarmee pühadust teotav, seega lubamatu. Isamaaliidul on aega kõrgeima tunnustuse jagamiseks oma valijatele ja uutele sõjakaaslastele asja selgeks tegemiseks olnud aega 20 aastat, Res Publical poole võrra vähem. Kuid mida ei ole juhtunud, seda ei ole juhtunud. Ja tundub, et ei juhtugi, sest õige aeg on käest lastud. Või tullakse välja eelnõuga, mis rahuldab pea kõiki Riigikogu liikmeid, mitte aga vabadusvõitlejaid.
Riigikogu- ja valitsuse liikmed! Kui viimane austusavaldus oma vanavanematele on nii raske sündima, jäägu ta sinnapaika, jätke vanad võitlejad rahule. Meie isad ja vanaisad on oma töö teinud, need uhked ja väärikad mehed ei hakka iialgi oma lastelastelastelt lunima tunnustust soovi eest näha oma sünnimaad taas vabana. Vaid nad ise ja nende relvavennad teavad, mida oli väärt nende võitlus ja nende kaotuskibedus 1944. aastal. Jäägu isad ja pojad, kes ei suuda omavahel kokkuleppele jõuda, igaüks oma arvamuse juurde. Aeg mõistab kohut kõigi ja kõige üle. Valdav enamus rahvast jääb neid mäletama ikka vabadusvõitlejatena ja see on kõige tähtsam.

10. jaanuaril 2012