Kultuur ja Elu 1/2012


Kultuur ja Elu 4/2011

 

 

 

 



Miina Härma (oletatav ema) ja Olev Reintalu (oletatav poeg).

Olev Reintalu "Murueide tütre poeg"

tekst: Eha Nurmiste

Tartu suvesõja sündmuste jälgimine aitas siinkirjutajal Olev Reintalu isikut nii mõnestki aspektist avada. See, et Olev Reintalu selles keerulises situatsioonis nii hästi hakkama sai, kõigi usalduse ja heakskiidu pälvis, paneb tahtmatult mõtlema, et kui Peäro Pitka oli Reintalu bioloogiline isa, siis avalduvad siin omadused, mis ühendavad isa ja poega. Olev Reintalust sai hea juht ja organisaator sõjategevuse tingimustes, mille poolest oli eriti silma paistnud tema isa noorem vend Johan Pitka.

Nikolai Neuhaus, hilisemas elus Enn Nurmiste (1894–1968), oli mu isa vanem vend, keda peetakse õigustatult tehnikahariduse rajajaks Eestis. Ta oli oma suguvõsas esimene, kes sai kõrghariduse. Oma lapsepõlveaastad veetis ta Pihkvas, kus lõpetas gümnaasiumi ja siirdus seejärel Tartu ülikooli matemaatikat õppima. Tema isa Hans Neuhaus elas ja töötas Pihkvas peaaegu 20 aastat ja enamuse sellest ajast oli kubermangu aktsiisivalitsuse pearaamatupidajaks. Nendesse aastatesse mahub aktiivne seltsitegevus Pihkva Eesti Seltsis Koit. On terve hulk tuntud eestlasi, kes neil aastatel Pihkvast läbi käisid, seal õppisid või Pihkvas paikselt elasid.
1966. aastal kirjutas Enn Nurmiste ajakirjale Keel ja Kirjandus mälestusi oma isa Hans Neuhausi eluaegsest sõbrast ja sugulasest, Järvamaalt pärit mehest Peäro-August Pitkast (kirjanikunimega Ansomardi) seoses viimase sajanda sünniaastapäevaga. P.-A. Pitka isikust tuleb paratamatult siingi pisut lähemalt juttu teha.
Enn Nurmiste kirjutab: „Olen mitmel korral sattunud kuulujutule, et Miina Härmal olnud poeg kellegi paruniga ja see poeg olevat Tallinnas EV aegu tuntud advokaat ja noorsootegelane Olev Reintalu. Tõepoolest võinuks hea ettekujutuse võimega inimene näha O. Reintalus mõnda parunlikku joont. Püüan korrigeerida seda kuulujuttu. Olev Reintalu kasvas üles Tartus Miina Härma juures, keda nimetas oma tädiks. Aga 1954. aastal kohtusin Uuralis ühe tema saatusekaaslasega, Ibrusega, kes ütles, et Reintalu rääkinud, tema ema on Miina Härma.
Võib kujutleda, et Peäro Ansomardi ja Miina Härma koostöö vili sajandi algul oli kahesugune: 1. “Murueide tütar” ja 2. poeg Olev. Selles oletuses pole midagi absurdset, kuna väliselt ja olemuselt suur originaal Reintalu mitmeti sarnanes 1923. aastal surnud Johan Pitka vanema poja Johniga. Arusaadav: vennaste lapsed.”
Nurmiste käsikirjas on ka järgmised laused: „Poisikese silmis oli Miina Härma väga soliidne ja tore oma tugeva rühiga ja väikeste vurrudega. Aga ema rääkis minule palju aastaid hiljem, kuidas Ansomardi nurisenud, et M. Härma on naisterahva kohta üleliiga energiline.”
Peäro Pitka (1866–1915) oli Järvamaal asuva Jalgsema küla talupidaja poeg. Haridusejanusel noormehel õnnestus oma õpingutega jõuda Tallinna Aleksandri gümnaasiumisse. Vaatamata vanemate ennastsalgavatele pingutustele ei suutnud ta seda kooli majanduslike raskuste tõttu lõpetada ja katkestas õpingud. Kaheaastase sõjaväeteenistuse järel astus Peäro Pitka 1889. aastal Peterburi junkrukooli, mille lõpetamise järel teenis alamleitnandina Irkutski polgu 24. jalaväediviisis esialgu Haminas, diviis toodi aga varsti üle Pihkvasse. Juba gümnaasiumipäevil siginenud sõber Hans Neuhaus asus viis aastat hiljem samuti oma perega Pihkvasse elama.
Peäro Pitka, kes oli kirjanduslike kalduvustega, hakkas juba sajandivahetusel avaldama jutukogusid, lastejutte, tegi kaastööd ajalehtedele jne. Üheks õnnestunumaks kujunes aga rahvuslikel ainetel kirjutatud näitemäng “Murueide tütar”, millest koostöös Miina Hermanniga (edaspidi Miina Härma) sai laulumäng (on ka nimetatud näitelavaliseks melodraamaks), mida teatris mitmeid kordi mängiti ja mis osutus menukaks.
Aadu Lüüs on kirjeldanud oma raamatus „Talutarest Tartusse” üht „Murueide tütre” etendust Tartus: „Enne uue „Vanemuise” avamist koondus eesti intelligents „Taara” seltsi ümber, mis asus Jaama tänaval vastu Raekoja tänavat /.../ Palju elevust tõi Tartu seltskonda kirjanik Peäro Pitka-Ansomardi laulumängu „Murueide tütred” ettekandmine. Miina Hermann-Härma oli sellele muusika loonud. Teater oli rahvast täis ja elevust palju. Muidugi kutsuti mõlemad autorid välja. Ja kui siis viimaks sihvakas noorevõitu autor ilusas ohvitserimundris värske näojume ja hästi haritud kollaka lõuahabemega näitelavale astus, siis oli rõõmu ja aplausi lõpmatult.”
1906. aastal, kui P.-A. Pitka neljakümnesena ajutiselt Gomelis teenis, abiellus ta sõjaväeametniku tütre Eugenia Gužinaga. Neil oli kolm last, kaks tütart ja poeg. Podpolkovnik Peäro Pitka langes I maailmasõjas 1915. aasta suvel. Mõnedel andmetel omistati talle postuumselt polkovniku aukraad.
Akadeemilise kuuluvuse poolest oli Enn Nurmiste alates 1912. aastast EÜS-s. 1918. aastast alates oli ta EÜS-i Tallinna koonduse juhatuse liige. Aastast 1930 oli ka Reintalu Tallinnas ja kuigi nende kahe mehe vanusevahe oli kümmekond aastat, siis esimene kokkupuude võis neil ollagi just kuulumise tõttu EÜS-i. Vähemalt kaks kokkupuutepunkti oli aga veel. Olev Reintalu oli alates 1932. aastast Enn Nurmiste poolt juhitava Tallinna Tehnikumi õppejõuks õigusteaduse alal ja mõlemad härrad kuulusid Noorkotkaste Tallinna Maleva juhtidena selle organisatsiooni etteotsa. Arvan end omavat koguni üht sellist fotot, kus nad mõlemad esiplaanil on (koos Kaarel Eenpaluga, kelle abikaasa Linda oli Olev Reintalu täditütar).

Miina Härma

Nüüd tuleb järg Miina Härma kätte. See koor, millega M. Härma käis Pihkvas, Riias ja Peterburis esinemas, oli tema esimene laulukoor, mille ta moodustas 1894. aastal. Esimene heategevuslik kontsert anti sama aasta novembris „Bürgermusses”. Selles segakooris oli 22 lauljat ja seal laulis ka J. V. Veski. Oma mälestustes kirjutab Veski (Mälestuste raamat, kirjastus „Eesti Raamat”, Tallinn 1974, lk 135): „Ka Pihkvas käisime kord, nimelt sajandi lõpul, 1898. a. mais, s.o. enne kui M. Hermann Kroonlinna läks. Peäro-August Pitka-Ansomardi, kes Pihkvas tegevväes kaptenina teenis, kutsus M. Hermanni koori vene kirikusse esinema. (Arvati, et M. Hermann ehk Pitka-Ansomardiga abiellub!) Pihkvasse sõitsime laevaga, mille nimi oli „Dorpat”. Kohale jõudsime õhtuks, sest teel oli takistusi /.../ Neuhausi perekonna pool (ta kolis hiljem Tallinna) oli õhtusöök ja naised jäidki sinna ööbima. Mehed (H. Kann, J. Hauser, Väljaots, Peipsi ja mina) mahutas Ansomardi enese poole. Kontsert õnnestus hästi.” Neuhausid ja Peäro Pitka elasid sel ajal samas majas Zastennaja tänaval.
Ülalnimetatud sündmusest on kirjutanud ka Enn Nurmiste (11. veebruaril 1964 Linda Neuhausile Stockholmi): „Esimese kõige sügavama mulje sain Miinalt 1899–1900. Aastal, kui andis kontserti Dvorjanskoje Sobranije (Aadlike maja) saalis Pihkvas ja enamus kooriliikmeid elasid paar päeva meie korteris Zastennaja tänavas. Kuna olin alles 5-aastane, tuli minul leppida peaproovi pealtkuulamisega. Nägime Miina Härmat ka järgmistel aastatel, kui komponeeris “Murueide tütart” Pihkvas elades Ansomardi libreto järgi. Helilooja oma käega kirjutatud noote leidus meie pianiinol veel palju aastaid hiljem. Mõni neist, näiteks Tutulutu, jõudis isegi 1916. aastal koos pianiinoga Tallinna.”
Miina Härmast on suhteliselt vähe kirjutatud. Ta sündis Kõrveküla koolmeistri perekonnas viienda lapsena. 1890. aasta kevadel lõpetas ta Peterburi konservatooriumi ja temast sai esimene muusikalise kõrgharidusega eesti naine. Suuremat tähelepanu on pälvinud tema tegevus esimese eesti naisheliloojana, esimese naisorganistina ja esimese naiskoorijuhina. Eraelulisi andmeid on väga napilt ja antakse mõista, et eraelu, nagu perekonnaelugi, sel väljapaistval naisel peaaegu puudus.
Sajandi viimasel kümnendil toimunud Pihkva kontserdile järgnenud tutvusest P.-A. Pitkaga arenes koostööna „Murueide tütre” muusikalise lavastuse sünd, mis kulmineerus esietendusega septembris 1902.
M. J. Eisen (tol ajal kirikuõpetaja Kroonlinnas) kutsus Miina Härma Kroonlinna, kus elas umbes 5000 eestlast ning oli eesti kogudus Nikolai kirikus, eestikeelne kool ja ka eesti selts, mida nimetati Eesti Heategevuse Seltsiks. Avar tööpõld avanes talle klaveriõpetajana ja organistina. Aastatel 1903–1915 elas Miina Härma Kroonlinnas. „Ta toetas majanduslikult oma õdesid ja võttis õde Leena Kopluse kaks kooliealist last Linda ja Karli enda juurde elama. Noorema õe Leida tütar elas samuti tema juures. Kahjuks oli ta haige laps ja suri varakult. Hiljem võttis Miina Härma enda juurde ka Leida poja Olevi ja Leena tütre Helmi.” Tartusse naasis ta koos õepoja Oleviga.
Mari Raamot, noorpõlvekaaslane Peterburi päevilt, on Miina Härma surmast kirjutanud oma mälestusteraamatus „Minu mälestused”. Suvesõja päevil oli Miina Härma varjul Keeri mõisa haiglas ja samal sügissuvel avastati tal maovähk, mida ta ise pidas maokatarriks. Nüüd elasid Mari Raamot ja Miina Härma kõrvuti korterites Botaanika tänava majas. Enne oma surma mängis Miina Härma M. Raamotile ette kaks oma viimast viisi. Olid olnud kõlavad ja ilusad viisid, mille sõnade autoreist pole juttu. Kuna neist hiljem pole midagi kuuldud, ollakse arvamusel, et need on kaduma läinud. Novembris 1941, kui Miina suri, oli ta jäänud pooleks tunniks üksinda.

Olev Reintalu (1935. aastani Reinthal) sündis 25.06.1903 Peterburi kubermangus Luuga maakonnas Sassodnaja vallas köster-kooliõpetaja Karl August Reinthali ja Leida Reinthali (Miina Hermanni õde) peres. 1915. aastast elas O. Reintalu koos tädiga Tartus. 1922 lõpetas ta Tartu kommertskooli. 1922–1928 õppis TÜ-s õigusteadust, alates 1928 ka filosoofiat, 1938–1942 uuesti õigusteadust ja lõpetas cum laude. Akadeemilise kuuluvuse poolest EÜS-i liige. Oli ka Tondi sõjakooli lõpetanud lipnik (lipnikuks sai 1929. aastal, teenides enne seda Sidepataljonis). 1922–1924 Postimehe reporter, 1930–1935 vandeadvokaat P. Hirschi abi Tallinnas. 1935–1937 assistent Siseministeeriumis, mainitakse ka töötamist EV sõjaväeluures. 1937–1938 Läänemaa valdade revident, 1938–1940 Lääne maavalitsuse sekretär ja juriskonsult. 1940–1941 raamatupidaja Saaremaal ja suvesõjas komandant Fr. Kure adjutant. Tartu vabastamise ajal oli lipnik Reintalu partisanide üldjuht ja esimene Tartu komandant (järgmisest päevast läks see amet üle auastmelt kõrgemale major Fr. Kurele). Saksa okupatsiooni ajal oli Reintalu Abwehri teenistuses Narvas, Tallinnas, Petseris ja samuti SD-s, olles samal ajal usalduslikes sidemetes vastupanuliikumisega. 1944. aastal vahistati SD poolt sidemete tõttu Eesti rahvuslastega.
Kuna tal ei õnnestunud pääseda paadipõgenikuna Rootsi, jäi ta Eestisse. Oli Jaan Karu nime all Varbola hobulaenutuspunkti ja kolhoosi „Põllumees” arvepidaja. Arreteeriti 16.12.1949. Tribunalis 11.10.1951, karistati 25+5 aastaga. 1951–1958 viibis Taišeti laagrites. Laagrist vabanes ühe jalaga invaliidina 1958. aasta 28. aprillil. Paigutati Irkutski oblastis invaliidide kodusse, kus ka suri 07.01.1960 (vt Tuna 2001/1 lk 141 ja Tuna 2000/1 lk 145 ning Herbert Lindmäe „Suvesõda Tartumaal 1941”, 1999).

Olev Reintalu valiti partisanide etteotsa ja Tartu komandandiks

Mart Laar kirjutab Postimehes „Möödub 70 aastat Tartu ülestõusu algusest” (8. juulil 2011): “1941. aasta suvel algas 70 aastat tagasi Eestis vastuhakk Nõukogude võimule. Vastpanuliikumise kandjaks oli 1940. a laialisaadetud ja desarmeeritud Kaitseliidu liikmed ning teisalt noorem haritlaskond. Nii oli see ka suurima Tartus tekkinud organisatsiooniga, mida staabi asukoha järele nimetati Eesti Tervishoiu Muuseumi (ETM) rühmaks, mille tuumikus EÜS juhtkond. Nad sõlmisid sidemed teiste vastpanuliikumisrühmadega nii Tartus kui Tallinnas ning sõja alguse järel metsavendadega. 9. juulil purustati venelaste poolt Kivisild ja Ropka mõisas asunud relva- ja laskemoonalaod (osa jäid terveks). Juba õhtul valiti ETM-s koosolekul ülestõusu juhiks reservlipnik Olev Reintalu, abideks Karl Aun ja dr Aleksander Koskel. Linna jõudsid ka partisanid (vanemseersant Karl Ratniku juhtimisel) ja esimesed Saksa kerged soomusautod. Pärastlõunaks hõivati kaitseliidu hoone Riia mäel ja heisati sinimustvalge lipp. Algas Punaväelaste vastupanu. Tartu vajas abi ja see ka saabus. Saabusid Karl Talpak Otepää meestega, major Fr. Kurg, kes auastmelt kõrgemana võttis Reintalult üle ka juhtimise. Suuremad Wehrmachti eelüksused jõudsid kohale paar päeva hiljem.”
Siinkirjutaja sai nendele sündmustele asjatundlikku täiendust Martin S. Kulli „Tapva hämaruse päevaraamatu” I osast, mis käesoleval aastal trükivalgust näinud Eesti Ajalookirjastuse väljaandel Tartus. Esimesena on avaldatud peatükk, mille autoriks on Karl Talpak, mees, kes tegi isiklikult läbi enamiku nende ülalkirjeldatud päevade sündmustest.
Kapten Talpaku saabudes oli Reintalu teda vastu võtnud sõnadega: “Härra kapten! Sa kui aukraadis vanem võtaksid vahest üldjuhtimise üle!” Vastuseks oli järsk ei: “Ah, jäägu nagu on! Sina oled siin alustanud. Sa tunned mehi, mehed tunnevad Sind!” Liiatigi oli kapteni sõnutsi järele tulemas kõrgemate aukraadidega mehi (A. Koskel „Tartu vabastamise lahing” – Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas IV – Stockholm: EMP, 1957, lk 58).
Edaspidi selgubki Olev Reintalu osa olulisus ja teda nimetatakse Tartu Omakaitse üldjuhiks, kes täitis esialgu ka linna komandandi kohuseid. Olev Reintalu oli Tartusse jõudnud juuli algupäevil. Talpak oma meestega jõudis Tartusse 10. juuli hilisõhtul. Sillad olid õhitud ja hävituspataljon ühel pool jõge valmistus rünnakuks. Jõe teisele poole jääva osa linnast olid Omakaitse mehed oma valdusesse võtnud juba 10. juuli päevasel ajal. Mehi ja relvi oli aga vähe, mis tegi olukorra keeruliseks. Talpak püüdis 11. juuli hommikul ühendust võtta major Kurega, kes oleks pidanud juba linna jõudnud olema, kuid asjatult. Üldjuhiks oli endiselt Olev Reintalu. Tähtveres olid üle jõe tulnud punaväelased sundinud Omakaitse üksusi taganema ja Reintalu korraldusel kogus Talpak endaga kaasatoodud 35 meest ja nad läksid kiirmarsil Tähtvere suunas. Just siis tuli teade, et major Kurg oli asunud Omakaitse juhi positsioonile ja kutsus neid Tähtvere alt linna tagasi. Aga Talpak leidis, et ära tulla ja linna äärt lahti jätta polnud enam võimalik ja nad jäid kohtadele. 11. juuli pärastlõunal, veel enne kui sakslaste väeosad Tartusse jõudsid, saabus sinna sakslaste Tartu komandatuur eesotsas komandant Gosebruchiga, kes veel samal päeval jõudis koos major Scheichenbaueriga Tähtvere alla tulejoonele, tutvus Talpaku meeste seisukorraga ja soovis neile edu. Järgneval päeval, milleks oli 12. juuli, saabusid juba Saksa motoriseeritud regulaarüksused.
Samu sündmusi käsitleb ka katkend Arno Raagi mälestusteraamatust „Kõuepilvede saatel”, kus O. Reintalu kutsub Jaan Kitzbergi ajalehte tegema. Arno Raag kirjutab (lk 302), kuidas juulis 1941 Tartus sakslasi õieti veel polnud, venelastega pidasid lahinguid partisanid ja kohe taheti välja anda Postimehe esimest numbrit (Postimehest oli vahepeal saanud ajaleht Tartu Kommunist). Tartu partisanide esimene ülem ja linna komandant oli lipnik Olev Reintalu, kelle käsk peatoimetaja Jaan Kitzbergile koju kätte toimetati. Käsk koosnes ühestainsast reintalulikust lausest taskuploki lehel: „Jaan, tee jupp seitungit!”
Herbert Lindmäe raamatus „Suvesõda Tartumaal 1941”, Tartu 1999, leidub lk 174 ka Olev Reintalu kirjeldus, mis pärineb Eesti Ajalooarhiivi (EAA) isikutoimikust S 13 110: „Ta oli energilise näoga, pikka kasvu tumedapäine, oimudelt halliseguste juustega, habeme ja prillidega mees. Käies kasutas ta keppi.”
Aleksander Koskel on samuti kirjeldanud Reintalu ja tema kirjeldus kõlab järgmiselt: „Ta oli pikk mees, boheemliku välimusega, pika habeme ja läikivate prilliklaasidega, suurte mustade juuste ja jämeda omatehtud kadakakepiga. Rahulik, alati optimistlik ja vaimustatud vastupanutegelane. Kindla, kuid maheda ja sõbraliku pilguga läbi prilliklaaside, teiste usaldust ja lugupidamist äratav ülesastumises. Aastatelt meist vanim, kuid aukraadilt lipnik, nagu paljud teised ETM grupi liikmed”. („Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas” IV, lk 51–52). Selle Al. Koskeli kirjutise juures juba nimetatud koguteoses tuleb veelgi peatuda. Tema kirjeldab otsustavatele sündmustele eelnenud olukorda sel viisil: „Pärast sakslaste lahkumist läbistas ülekeevaid vabadustundeid esimene jahedam kainestusiil. Realiteet ja olukorra tõsidus kerkisid esile. Kuigi veel mitte raskelt, sest vaenlane ei olnud veel avanud tuld Tartule, lahing polnud veel alanud. Teati, et vaenlane asub ainult 200–300 m meist eemal üle jõe ja et Vabadussild oli veel terve. Meil oli mehi, puudusid relvad ja puudus kindel organisatsioon. Vaenlane võis iga silmapilk kergesti üle silla tulla ja korraldada kaitsetule elanikkonnale veresauna, hävitada maju ja väärtusi „vabastatud” linnapooles. See tunne oli ängistav ja valus /.../ Hiljem selgus, et spontaanne vabadusväljendus siin pool jõge ja sakslaste soomusmasinate ilmumine oli pannud punaväe liikuma hoopis vastupidises suunas – linnast välja. Alles öösel tulid punaväelased osalt linna tagasi ja katsusid korraks ületada Emajõge Karlova linnaosa kohal, kuid löödi seal asuvate partisanisalkade tulega tagasi.
Sammusime kolmekesi pärast sakslaste lahkumist Võru tänavat pidi tagasi Riia mäele. Lipnik R. keskel. Arutasime omavahel tekkinud olukorda ja selle lahendamise võimalusi. Mis teha? Kuidas organiseerida mehi? Kust saada relvi? Kes hakkaks juhtima? Lipnik R.-le lausuti järgmised sõnad: „Sa oled pikk mees, sul on habe ja kepp, oled ohvitser, sa hakka juhatajaks.” Ta oli nagu oodanud seda, sest ta vastas momentaanselt: „Ja sina abiks.” Nii lihtsalt see toimuski.”


Pearu Pitka - Ansomardi (oletatav isa)
20. saj alguses.

Võitluste esimese üldjuhi mälestused

1942. aasta juuli Postimehe veergudel on neljas numbris avaldatud Olev Reintalu kirjapanek eelnenud suve sündmustest pealkirja all „Tartu tuleristimise tunnid. Võitluste esimese üldjuhi mälestused”. Arvestades Reintalu tegutsemist Saksa luureorganisatsioonides, samuti tsensuuri asjaolusid, on kirjutises silmatorkav ka aupaklikkus okupatsioonivõimudele. Samas on kirjutatud delikaatselt selles mõttes, et räägitakse sündmustest, mitte inimestest, jättes välja kõik nimed (sakslaste omad väljaarvatult).
Reintalu kirjutab, kuidas ta olukorda hindama asus: „Hävituspataljoni olevat tulnud üle silla vahest kompanii jagu, miilitsamehi 50–60. Päeval oli tiisikusravila juures maanteel olnud Vene regulaarväest vaid valvetõke, kel oli raskekuulipilduja. Tagapool, Lõuna-Tartumaal, linnast läbi minemata punaväe järelsalku enam ei tohtinuks olla. Saksa üksused jõuavad siia küll kord, aga muidugi ajal, mil see neil võimalik on. Oma mehi võiks vahest hinnata paarisajale. Relvi oli aga vähe.” Ta teeb järelduse: kätt adra küljest enam tagasi võtta ei saa. Järelikult tuleb siis adrapuu kõvasti pihku haarata. Nii sündis juhtimise enda peale võtmine ja sellele järgnes teatav rahulikkus. Majad põlevad. Vett ei ole. Öö. Tuuakse relvi juurde. Otepää mehed saabuvad. Reintalu pakub juhtimise ülevõtmist, aga kapten keeldub. Ka järgmistena saabunud kolm kaptenit keelduvad sellisest pakkumisest öeldes, et varsti on tulemas üks major.
Tulekahjude hulk suureneb. Rüüstamist ei ole. Reintalu korraldab käitiste valvet, et ära hoida sihilikku süütamist. Tuule suund on muutunud, sädemed lendavad Lossi tänava suunas ja seega Toome kliinikute suunas. 11. juulil kell pool kaks öösel saabub auto majoriga, kes võtab juhtimise üle, teeb aga Reintalust oma adjutandi. Sakslased on tulemas. Nüüd saabub raudteesildade luurepatrull – leitnant Aschendorf kuue mehega. Igal mehel on püstolkuulipilduja. Olev Reintalu palub, et nad tulistaksid pool tundi jõe ääres. Üle jõe on üks raskekuulipilduja tulepesa, mis tuleks likvideerida. Tartu panga majast on need nagu peopesal. Vaja oleks selle tule aktiivsus välja kutsuda, et siis pangamajast seda likvideerida.
11. juuli õhtuks saabub Eestis teotseva armeestaabi käsunduskindral. Õhtu eel saabub ka saksa major Scheichenbauer ja 20 välisandarmit. See on Tartusse määratud välikomandatuuri eelrühm. Välikomandant – ooberstleitnant Gosebruch sai tartlaseks 12. juuli hommikul. Esimese 2 saksa patarei mürsku punaste poole lendasid 12. juulil õhtu eel. Hilisõhtul tuuakse linna üks sakslaste ratturkompanii.
Märkimata on veel see, et Postimehe trükikojas trükiti paarsada lendlehe formaadiga linna komandandi esimest päevakäsku Tartu elanikkonnale. Selle päevakäsu koostas ja allkirjastas lipnik Olev Reintalu. Kuna vahepeal oli aset leidnud komandandi vahetus, siis oli trükitud päevakäsul major Kure allkiri (11.07.1941). Sama päeva õhtul kleebiti need majaseintele (avaldati ka Postimehe esimeses numbris).
Ka kapten Talpak on 1942. aasta suvises Postimehes kirjeldanud oma mälestusi neist päevist ja samuti on seda teinud keegi anonüümne tartlane. Jutt on Postimehe nendest numbritest, mis eelnesid Olev Reintalu mälestustele. Aga nende sündmuste kirjeldamine pole siinkirjutaja eesmärgiks.

Ilmar Raamoti meenutused

Ilmar Raamoti “Mälestused” II osa (Välis-Eesti & EMP, Stockholm 1991, lk 318–332) kirjeldavad Ilmar Raamotit jõudmas tagasi Tartusse kindralkomissariaadi käsutusse 1942. aasta septembris pärast pooleteiseaastast eemalviibimist. Raamot astus sisse Werneri kohvikusse ja leidis sealt keskmisest toast terve trobikonna vanu sõpru ja tuttavaid, nende hulgas Joh. Sikkari ja Hans Milleri. Raamot oli veendunud, et SD või teised Saksa luureorganid olid võimelised soovi korral igat tema kohvikus öeldud sõna registreerima ja seetõttu otsustas olla ettevaatlik. Ta oli olnud eelnevalt Saksamaal ja Ukrainas ning rääkis ülima ettevaatusega. Põhiliselt oli räägitav kõik õige, aga ta ei väsinud rõhutamast, et usub Saksamaa võidusse (millesse tal oli raske uskuda). Sikkarilt ja Millerilt uuris ta, keda kohvikusviibivatest tuttavatest võib usaldada. Ta märkas kõrvalruumis Olev Reintalu ja tundis huvi, kus ta töötab, et võib keset päeva kohvikus istuda. Sõbrad ei mõistnud talle aga sellele küsimusele vastata. Nad olid kuulnud, et Reintalu on hakanud end ülikoolis ette valmistama magistrikraadiks.
Reintalu isiku vastu huvi tundma hakates uuris Ilmar Raamot, millistest allikatest saab ta oma sissetuleku. Miina oli alles hiljuti surnud ja samuti oli kadunud külmale maale Miina õetütar Linda Eenpalu (Kaarel Eenpalu abikaasa, arreteeriti 1941. aastal), kes oli Reintalu majanduslikult toetanud kui sugulast. Sõpradele tegi nalja Reintalu kahtlustamine, sest nende arvates ei saanud tema puhul olla mingeid kahtlusi. Olev Reintalu oli saanud Tartus peaaegu rahvuskangelaseks, olles partisanide eesotsas suvesõjas ja ka Tartu esimeseks komandandiks.
Mari Raamot jutustas pojale, et Reintalule on Miina Härma korterisse sisse seatud koguni telefon ja et tal on Reintaluga hea läbisaamine.
Tartu suvesõja sündmuste jälgimine osutus ainsaks otseseks võimaluseks, mis aitas siinkirjutajal Olev Reintalu isikut nii mõnestki aspektist avada. See, et Olev Reintalu selles keerulises situatsioonis nii hästi hakkama sai, kõigi usalduse ja heakskiidu pälvis (avaldub korduvalt nendes ja veel paljudes teisteski mälestustes), paneb tahtmatult mõtlema, et kui Peäro Pitka oli Reintalu bioloogiline isa (milles siinkirjutaja ei kahtle), siis avalduvad siin omadused, mis ühendavad isa ja poega. Igast mehest ei saa sõjameest ega kirjanikku, aga Olev Reintalust sai hea juht ja organisaator sõjategevuse tingimustes, mille poolest oli eriti silma paistnud tema isa noorem vend Johan Pitka.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv