|
|
Rahvusaade
tekst: Jüri
Kotšinev
Kahe viimase aasta
jooksul on mul õnnestunud kirjutada antud väljaandes
lahti II maailmasõja meeleheitlikul ja tohutul võitlustandril
vapralt võidelnud germaani sõdalaste eliitüksuste
ja nende liitlaste heitlus idabolševistliku katku vastu.
Tekib küsimus – miks?
Vastus on lihtne. Saksamaa,
mis kannab nime BRD (Bundesrepublik Deutschland), oli tollel ajal
Suur Saksamaa (Große Deutschland). Saksamaa suurust ei ole
võimalik ette kujutada ega kirjeldada – seda peab
tunnetama, ja võimalik on see ainult Saksamaa pinnal olles,
tema põlismetsade ja viljapõldude vahel kõndides
ja tema lõputult sinavat taevast vaadates. Ainult seal
saab ettekujutuse, mis on saksa vaim ja selle maa tõeline
suurus.
Mis on sellel kõigel pistmist kaasaegse kohaliku lugejaga
Eesti Vabariigis? Milleks on vaja tänapäeva arstil,
disaineril, kaitseliitlasel või inseneril lugeda ammu kadunud
riigi traagilisest võitlusest oma vaenlastega eelmise sajandi
teisel veerandil? Aga selleks, et näidata kaasaegsele eesti
lugejale, mis oli selle meeleheitliku võitluse käimapanev
vedru. Selleks vedruks oli aatelisus ja eelkõige rahvusaatelisus,
mis Suure Saksamaa tõeliselt vaimult suureks tegi.
Rahvusaate devalveerumine tänapäeva Eestis ei võimalda
tuua näiteid kohaliku elu najalt, kuna see aade on kohalike
politikaanide poolt täielikult diskrediteeritud. Nende ilukõnelise
akustika tagant paistab järjest jultunumalt nende tegelik
nägu. Sinna on suurte tähtedega kirjutatud kasuahnus
nii rahalises kui võimuiharuse võtmes. Siht püsida
võimul selleks, et rahuldada oma võimujanu ja rikastuda.
Oma II maailmasõja sarja ei kirjutanud ma nendele. Samuti
ei kirjutanud ma oma lugusid mugavdunud kavalantsudele ja mogrimärtidele
ega ka Eesti Akadeemilisele Seakasvatajate Seltsile. Ma kirjutasin
neile, kellele rahvusaade veel midagi tähendab. Mu lood olid
suunatud kaitseliidu ja kaitseväe mõtlevatele meestele,
korporantidele ja tudengitele, rahvuslikult mõtlevatele
meestele ja miks mitte ka naistele.
Ajal, kui ülemaailmne liberaaldemokraatlik maailmavaade võitleb
kõikide tema kasutuses olevate vahenditega rahvusaate vastu
ja globaalne finantsiline ning ühiskonnakorralduslik kriis
on juba neelanud enda keerisesse „vana hea Euroopa“,
ei saa teha enam nägu, nagu oleks õnn tulnud meie
õuele tänu Brüsseli vanakestele ja globaalsele
majandus- ja rahandussüsteemile.
Eestis on rahvusaatest mõtlemise aeg vajalik aga eriti
selleks, et ei korduks 1939. aasta. Eestit tabas sellel aastal
katastroof. Selles püksitegemises ja veretus alistumises
ei olnud süüdi kaitseväelased ega kaitseliitlased,
vaid tollane poliitiline juhtkond, kes oma lõputus tarkuses
lootis, et viib oma maa ja rahva „helgesse tulevikku“.
Selle asemel viis aga Eesti Wabariigi tapamajja. Kui mõni
„ajaloolane väidab“, et tollastel juhtidel oli
valida halva ja veel halvema vahel, siis miks valiti see kõige
halvem variant? Või oli asi veelgi kurjem ning Eestit valitsesid
reeturid?
Vastupanuta alistumine murdis tervete põlvkondade vaimse
selgroo. Kuna Eesti sai uue võimaluse iseseisvaks eluks
planeedil Maa, siis on viimane aeg aru saada, et on asju, mis
on tähtsamad kui elu ja et on üks asi siin ilmas, millel
ei ole hinda. Elust tähtsam on vabadus ja hinda ei ole aul.
Ilma vabaduseta ei ole aumõistet ja ilma auta ei ole võimalik
hoida vabadust. Iga mõtlev eestlane peab mõistma,
et ainus vaimne platvorm väärikale ja vabale elule isamaa
pinnal on rahvusaade.
On aeg luua
legend
Vähe on olnud eestlastel
aega ehitada üles oma ainulaadne ja kordumatu legend eestlusest
ja eesti sügavatest juurtest. Sellest, kust tullakse ja kuhu
kulgetakse. On aeg see legend luua ja täita sisuga. 1939.
aastal surmahoobi saanud vaim tuleb uuesti üles ehitada,
toetudes oma juurtele ja kui vaja, siis ka ennemuistsele minevikule.
See rahvuse vaimukeha tuleb üles ehitada. See, mida suudab
teha rahvusaade, on selgelt näha kasvõi II maailmasõja
ajaloost.
Meeleheitlik vastupanu punahordidele võis 1944. a lõpus
ning 1945. a alguses olla hukule määratud, kuid mitte
mõttetu. Just siis, kui oma viimaseid lahinguid pidasid
Panzergruppe’de eesotsas Gruppenführer’id Walther
Wenck ja Felix Steiner, sai maailm näha midagi sellist, mis
ei mahu sõjanduse ajaloo raamidesse – maailm sai näha
võitlustahet eriti lootusetus olukorras. Lahinguid võidetakse
ja kaotatakse, kuid mida ei tohi iialgi kaotada, on võitlustahe.
Siis, kui see on alles, on võimalik tõusta tuhast
ning võita lõpuks sõda. Kui aga võitlustahet
pole, on ka hõbekandikul saatuse poolt kätte toodud
võit täiesti ebaoluline, kuna kingitus on kingitus
ning kord antuna võib „lahke annetaja“ selle
mingil ajal ka tagasi võtta.
Rahvusaade ei tohi kunagi saada poliitilise kemplemise vahendiks
ning peenrahaks. Liiga kallis on selle kulla proov, et temast
propagandistlikke münte vermida. Rahvusaade peab tulema mitte
valitsevate ringkondade valimiseelsete võitluste loosungitelt,
vaid vabalt mõtlevate vabade kodanike südametest.
Kui ta ei tule sealt, siis ei tule ta mitte kusagilt. Kui mõnes
suures riigis võib selle riigi rahvas endale lubada igasuguseid
ühiskonnakorralduslikke katseid, siis Eestis on sellised
katsed hukatuslikud. Kui eestlased unustavad oma rahvuslikud juured
ja teljed ning valivad üleskiidetud „globalismihüved“,
siis on see eestluse lõpp. Eestlase teeb eestlaseks eelkõige
eesti keel, mida on siinmaal räägitud niikaua, kui eestlased
ja nende esivanemad siin elanud on. Keeles peituvad eestlaseks
olemise teljed ja võti mõista, mida on vaja ammutada
esiisade iidsetest tarkusest ja kus peitub eestlase elu- ja vaimujõu
sügavaim allikas. Kui taandub võõrmõjude
survel eesti keele kasutus ja eestlase loompärase eluolu
jätkumine, ei jää eestlane rahvusena püsima.
|
Isamaa auks – ole valmis!
|
Rahvuslus
ei sünni kampaania korras
Suureks on vaja saada
vaimult, ja see on võimalik, kuid muud teed ei ole kui
püsimine rahvusaatel. See on võimalik, kuigi ilmselgelt
„poliitiliselt ebakorrektne“. Poliitiliselt korrektne
on jätkuv kiidulaul globalismile, ühisele euroopalikule
vaimuväärtuste tunnustamisele, pehmele migratsioonipoliitikale
jne. Kuhu see globalism ja migratsioonipoliitika on Euroopa viinud,
on näha 2011. a suvesündmustest Inglismaal ning viimastel
aastatel kurikuulsaks saanud Pariisi öödest Prantsusmaal.
Tihti kostab meie riigiisade suust vajadust oskusvõõrtööliste
siiatoomise paratamatusest. Selliseid mõttekäike ei
taha ma isegi kommenteerida. Kui üks riik kaotab oma selged
tunnusjooned ja rahvuslikud eripärad, siis pole selles riigis
elaval rahval rahvusena tulevikku. Ükskõik kui magus
ei tundu suurde ülemaailmsesse sulatusahju libisemise tee,
tuleb sellest siiski loobuda, kuna kaotades rahvusliku enesetunnetuse
kaotab rahvas, kes elab oma isade, maal lõpuks kõik
– kaasa arvatud vabaduse.
Liberaaldemokraatlik doktriin sellest, et vaidluses sünnib
tõde, on ohtlik lõks. Vaidluses osavate demagoogidega
kaob viimane tõeraas. Tõe üle ei vaielda –
oma tõe ja õiguse eest võideldakse. Eestil
ei ole rahvusaadet vaja selleks, et midagi või kedagi vallutada.
Eestil on vaja rahvusaadet selleks, et eestlane eestlasena püsima
jääks. Ja mitte ainult nime poolest eestlasena, vaid
ka endale äratuntavalt eestlasena vaimu ja elutavade poolest.
Paljud endale nime teinud ajaloouurijad tegelevad ilmse mõnuga
oma rahva minevikust vigade otsimisega ja eestlaste väetitena
näitamisega, tehes sellega kummarduse „ühise euroopa
kodu“ kontseptsioonile. Sellistel uurijatel on ka teine nimi:
reeturid. Populistliku kuulsuse nimel ollakse nõus materdama
kõike, mis väärib ja ei vääri materdamist
ning nimetatakse seda „objektiivseks ajalookäsitluseks“.
Ega objektiivsusel iseenesest midagi ju viga pole, ainult et kui
selle tagant ei tule muud kui enesehaletsemine ja oma rahva mahategemine,
on asi halb.
Rahvuslus ei sünni kampaania korras. Rahvuslus sünnib
iga inimese sees. Kui kuulata vere häält ja vaimu puhast
tõde, siis pääseb inimese seest valla tema tõeline
telg. Siis lõpeb hala ja soigumine ning enesehaletsus asendub
võitlustahtega. Võitlustahtega ehitada üles
vaimult puhas eesti rahvuskeha ja vaimukoda, mis seisaks vastu
kõigele, mis võõras, hoolimatu ja vaenulik.
Võõrale vaimsusele on võimalik vastu seista
ja vaba inimesena elada on ka võimalik, kuid selleks on
vaja omada suurt tuge ja seljatagust ning peale toetumise rahvusaatele
ma teist tuge ei näe. Ei ole rahvusaate süü, et
teda on kasutatud poliitilises võitluses ning selle käigus
täielikult devalveeritud ning ära lörtsitud. Tõeline
aade ei karju tänaval ega poodiumil – tõeline
aade sosistab inimese südamesse vaikselt, aga kindlalt ja
pidevalt. Sosistab sõnu, mida karjuda ei tohigi. Need sõnad
on esivanemate võitlustest ja tõest, mis ei ole
hääletatav riigikogus, aususest ja aust ning uhkusest
olla vaba ja sõltumatu oma isade maal otsustama siinse
elukorralduse asju, kuulates oma sisehäält. Vabadus
ja au – seda sosistab see hääl.
Sakslased II ilmasõjas said lüüa, kuid suutsid
tõusta tuhast ja on tänapäevaks saanud jälle
suurriigiks. Eestlane võib samuti tõusta tuhast
peale pool sajandit kestnud orjust, kui ainult julgeb seda teha.
Kui ainult leiab endas sisemise jõu. Kui ainult tahab jääda
eestlaseks ja täita selle eestlaseks olemise vaimusuurusega.
Uhke tunne
Ma kõnnin Kieli
lähistel. Pööran maanteelt külateele ning
avastan keset pisikest parki ühe mälestuskivi I maailmasõjas
langenud meestele, kes kunagi sellest väikesest kohast Suurde
sõtta läksid. Paarkümmend nime. Mälestuskivi
ise on nelinurkne meetrikõrgune hall kivi madalal postamendil.
Pisut eemale jalutades näen teist kivi, mis kujult on väga
sarnane esimesele. See on mälestusmärk II maailmasõjas
langenud külameestele. Nimesid ei ole. Neid ei saagi olla
– nad ei oleks lihtsalt ära mahtunud. Kaks väikest
kivi. Tagasihoidlikku ja halli, aga see, mida nad mulle kui möödujale
ütlevad, on suur sõnum. „Peatu ja langeta pea
meeste mälestuseks, kes täitsid oma kohuse lõpuni
ja langesid auga,“ ütlevad mulle need kivid. Mehed langesid.
Neid ei ole enam, aga on jätkuvalt põlislaaned ja
kuldsed viljapõllud, mäed ja orud ning päike
sinavas taevas maal, mis on vaba.
Ja veel on üks tunne, uhke tunne, kui vestlen Kieli äärelinnas
sakslannadest vanaprouadega ja räägin neile lugusid
sellest, kuidas mu vanaonu Gleb von Malsch võitles idarindel
bolševismiga. Need vanaprouad olid II maailmasõja
ajal nelja-viieaastased. Igaühel nendest langes keegi sugulastest
II maailmasõja rinnetel oma isamaa eest võideldes.
Keegi peab nendest mõtlema, keegi peab kirjutama nendest.
Ja kui ma näen vanade sakslannade silmis midagi, mis on segu
hirmu võitnud uhkusest ja tänust, et keegi mäletab
nende langenud isasid ja sugulasi, siis tean, et olen õigel
teel.
Selle kõige pärast ma kirjutangi.
|
|
|
