Kultuur ja Elu 1/2012


Kultuur ja Elu 4/2011

 

 

 

 


Bruno Laane sõjajärgsed rännakud
Kodutud Saksamaal

Algusosa KE 4/2011
FOTOD: BRUNO LAANE ERAKOGUST


Bruno 21. sünnipäeval Saksamaa Alpides 6. mail 1947.

Kui juunis 1945 sõitsin jalgrattal Thüringenist ära, mul oli tunne, et olin jätnud seljataha otsese hädaohu kukkuda jälle venelaste kätte. Siiski, kuna ameeriklased näisid olevat venelastega sõbrad ja nad olid isegi lubanud anda Thüringeni venelastele üle, ma päris ei usaldanud ameeriklasi ka mitte.
Möödunud kuue nädala jooksul minu olukord oli palju muutunud. Tšehhoslovakkias sõjavangis olles tahtsin kuidagi saada Saksamaale, et olla sõjavang seal. Tšehhid olid olnud liiga õelad sõjavangide vastu. Kui põgenemine oli õnnestunud ja olin Saksamaal Vene okupatsiooni tsoonis, mõtlesin et miks mitte katsuda pääseda Ameerika tsooni. Mul oli ka see õnnestunud. Nüüd olin Ameerika tsoonis ja tundus rumalana pakkuda ennast ameeriklastele sõjavangi. Sõjavang olla ei ole midagi hiilgavat. Tegelik elu on teine kui filmides. Miks mitte hoiduda eraisikute poole? Kuna ma ei tundnud kedagi Saksamaal, ei olnud mul mingit kindlat sihti kuhu minna.
Nii jõudsin selle vana jalgrattaga Würzburgi. Kust saada toitu ja kus ööbida? Kuna Jenas oli laager välismaalastele, küsisin kas Würzburgis oli ka mõni samasugune kogunemiskoht? Mind juhatati linna serva sõjaväe kasarmute juurde. Koht nägi kahtlane, kuna kasarmud olid ümbritsetud okastraat-aiaga ja värava juures olid valvel ameerika sõdurid. Sõdurid näisid kontrollivat erariides isikute dokumente nii sisse kui välja minnes. Rääkisin paari inimesega, kes tulid sealt välja ja kuulsin, et see oli sõjapõgenike laager. Laagris pidi olema ka eestlasi, mehi, naisi ja lapsi. Kuulsin, et valvurid on väraval, et sakslasi mitte sisse lasta. See andis mulle julgust ka ise sinna laagrisse vähemalt vaatama minna.

Kasarmuid kasutati perekondade majutamiseks ja need olid kõik täis tuubitud. Mind juhatati ühte suurde garaaži, kuhu oli juba teisi eestlasi paigutatud. Garaažis oli palju kahekordseid voodeid ja toa keskel olid lauad pinkidega. Sõjaväe tekke oli riputatud gruppide voodite vahele, et võimaldada mõningal määral eraldatust.
Minu kartused hakkasid kahanema. Igast rahvusgrupist esindajad olid ühenduses Ameerika sõjaväelastest koosneva laagri juhtkonnaga. Laagri komandant oli USA jalaväe nooremleitnant S.A. Valella. Meid nimetati Displaced Persons või lühendatult “DP’deks” s.t. ümberpaigutatud isikuteks. Selliste laagrite olemasolu oli kavatsetud lühikeseks ajaks, et aidata inimesi minna tagasi oma kodumaadele. Kuid meie ei tahtnud minna koju, sest kodumaa oli okupeeritud Nõukogude Liidu poolt. Ameeriklased ei saanud aru, miks inimesed nagu meie, ei taha minna koju. Meid püüti veenda “Sõda on läbi! Olete vabad koju minema!” Me olime 1940 - 1941 elanud Eestis kommunismi all ühe terve aasta, ajal kui Nõukogude Liit oli okupeerinud meie maa. Teadsime mida on oodata kommunismist. Meile oli mõistmatu, et ameeriklased olid tõesti sõbrad venelastega. Me lihtsalt keeldusime seda uskumast.
Hiljem selliste laagrite eest hoolitsus läks Ameerika sõjaväelt üle United Nations Relief and Rehabilitation Administration – UNRRA kätte. Mida teha meiega? Sakslased ei vajanud meid. Sõja ajal sakslased olid toonud inimesi Poolast ja mujalt Ida Euroopast tööle taludesse ja vabrikutesse. Selliseid inimesi oli tihti halvasti koheldud. Sakslased olid neile vaadanud kui teise ja kolmanda järgu inimestele. Peaaegu nagu orjadele. Nüüd siis paljud sellised välismaalased, eriti poolakad, tegid tagasi oma endistele peremeestele. See kõik tõstis pingeid. Sakslased ei nimetanud meid lihtsalt välismaalasteks vaid Verfluchte Ausländer neetud välismaalased.

Suvel 1945 mõnedes eriti Prantsuse tsoonis olevates põgenikelaagrites anti inimesi vägivallaga venelastele üle. See oli tohutu traagika. Oli juhuseid, kus mõned ukrainlased ja valgevenelased sooritasid enesetappu viimasel hetkel enne venelastele üleandmist. Võttis aega kolm kuud sõja lõpust kuni augustini 1945, enne kui Washingtonist tuli teade, et põgenikke ei tohi vastu nende tahtmist repatrieerida. Vahepeal enamikul juhtudel rahvusgruppide juhid suutsid veenda laagrite juhtkondi, millisesse tõsisesse hädaohtu läheksid inimesed, kui neid sunnitaks tagasi minema kommunistide poolt vallutatud kodumaadesse. Kuna inimestel polnud kuskile minna, jäädi laagrites ootama, et näha kuidas poliitiline olukord laheneb. Ja mis saab meist? Sakslased ei tahtnud meid ja teised maad ei lasknud ka meid sisse ning kojuminek ei tulnud kõne alla.
Elu laagris ei olnud igav. Tuli uusi inimesi. Rääkides teistega ja sirvides teiste laagrite nimekirju püüti leida sugulasi. Sain tuttavaks teiste noortega ja varsti organiseerisime rahvatantsu trupi. Mina ei olnud kunagi enne tantsinud rahvatantse. Olin just saanud üheksateistkümneseks, tüdrukud olid ilusad ja olin nõus õppima. Ei lugenud, et minu ainukene paar jalanõusid olid sõdurisaapad Saksa sõjaväe ajast. Selliste saabaste taldadesse oli löödud suurte peadega naelu külg külje kõrvale nii et naelapead katsid kogu talla. Kui kõndisid nendega tänaval oli kohe kuulda. Muidugi kasu oli see, et tallad kestsid igavesti. Väike viga, tõmbasin taldadest välja kõik suurte peadega naelad. Saapad olid ikka rasked, aga naelte metalne kõla oli kadunud ja saapad olid küllalt head polkadeks.

Varsti pidime esinema minema. Enamik teisi noormehi olid samas olukorras kui minagi – mida selga panna, millel oleks midagi ühist eesti rahvariietega? Tüdrukutel oli kas endal kaasas rahvariideid või nad said neid laenata. Noored mehed olid enamjagu olnud sõjaväes ja nii neil ei olnud midagi. Esinemisteks laenasin valget särki mehelt nimega Raudsepp, kes elas samas garaažis kus minagi. Kuna me tantsutrupp oli küllaltki aktiivne, pidin ma seda valget särki tihti laenama, puhtaks pesema ja tagasi andma. Kuni ta ütles: “Parem jätke see särk endale. Näib et teie vajate seda särki rohkem kui mina.” Oli lahke mees.
Laagrist linna minekuks pidime võtma loa laagri büroost. Luba oli kerge saada ja me jalutasime tihti Würzburgi. Linn on Maini jõe kaldal. Linnast kõrgemal on loss väga ilusa vaatega jõele ja linnale. Seal on ka kuulus ülikool, kus aastal 1895 professor Wilhelm Conrad Röntgen avastas kiired, milledega saab kehaosi läbi valgustada. Selle eest ta sai Nobeli preemia 1901. aastal. Eestis kutsuti neid röntgeni kiirteks, Ameerikas nimetatakse neid Xrays.
Linna poodides polnud suurt midagi müüa. Riiulid olid tühjad. Enamik toiduaineid oli saada ainult toidumarkidega. Meil toidumarke ei olnud, kuna saime süüa laagrist. Üks meie sõdurpoistest avastas, et väga head vermut-veini saab osta ühest veinilaost ilma markideta. Uus viinamarjalõikus oli tulemas ja neil oli vaja veinivaate. Iga isik sai osta ühe liitri vermutit. Kui said tõestada, et esindasid kahte inimest näidates kahte passi, siis nad müüsid sulle kaks liitrit.
Noh, see on ju lihtne. Endised sõdurpoisid, nagu mina, olid kogunud dokumente kus aga said, et näidata et nad on eraisikud. Juba Jenas olin saanud endale Vorläufiger Fremdenpassi, ajutise välismaalase passi, lisaks sellele Eesti Komiteelt tõendi, et olen Eesti Vabariigi kodanik. Siis mul oli ka DP laagri isikut tõendav kaart ja veel mõni tunnistus.
Me ei venitanud aega veinilattu minekuga. Läksime neljakesi. Ühele andsime omad välismaalase passid, teisele andsime Eesti Komitee tõendid ja nii edasi. Seistes sabas mitte just üksteise järel iga mees tõendas, et ta esindab nelja inimest ja talle müüdi neli liitrit head punast vermutit. Järgmisel päeval tegime selle reisi veelkord ja järsku meil oli palju veini. Jõime seda plekk-kruusidest, sest klaase meil ei olnud. See oli mul õieti esimene kord alkoholi juua. Enne olin alkoholi ainult vaevalt maitsnud. Tänase päevani mulle maitseb punane vermut.
Mulle oli rahvatantsu trupis silma hakanud 16-aastane Viiu ja äkki olin esimest korda elus kõrvuni armunud. Nädal või kaks hiljem selgus, et Viiu vaatas ka teisi noori mehi peale minu. Kole masendav lops. Ma olin hingepõhjani haavunud, kuid siiski kuidagi jäin ellu.

Schloss Löwenstein Klein-heubachis

Sügise tulekuga, kui nähti et põgenike probleem kestab edasi, hakati põgenikke grupeerima laagritesse rahvuste kaupa. Kui kogu laagris oli ainult üks rahvusgrupp, siis oli palju lihtsam põgenike seast laagrile juhtkonda saada, lastele emakeelseid koole tööle panna, alustada meelelahutuseks teatritega, kontsertidega ja muude üritustega. Sihiks oli hoida inimesi tegevuses, kuni selgub mida teha nendega, kes ei taha koju tagasi minna.
Üks põgenikelaager ainult eestlastele tehti Klein-Heubach küla juures asuvasse Löwensteini lossi. Loss asus 60 km lääne pool Würzburgi. Septembris 1945 laaditi kõik Würzburgi laagri eestlased ameerika sõjaväe veoautodele ja koliti sinna.
Loss oli suur U tähe kujuline ehitis. Lossi keskel läks lai trepp teisele korrusele uhkesse laemaalidega saali. Väga majesteetlik. Ühes lossi tiivas oli keskmise suurusega kabel või õigemini väike kirik heakõlalise oreliga. Lossi taga oli kena lossipark, mis ulatus Maini jõeni.
Toad olid tükeldatud pappseintega väiksemateks osadeks, et võimaldada natukegi privaatsust perekondadele. Poissmehed pidid leppima lossi pööninguga. Mind määrati koos viie teise noore mehega pööningule tuppa 310. Minu toakaaslasteks said Värdi Rikka, Ruudi Raud, Viktor Rõuk, Heino Maasikas ja Richard Mühlbach. Kuna olin 19-aastane ja seega toas kõige noorem, nii valiti mind toavanemaks. Tegelikult mu toakaaslased ei olnud minust kuigi palju vanemad. Olime väga sõbralik grupp, ei kunagi mingit tõsist vaidlust, vaid ainult healoomulist nöökimist ja palju nalja.
Laagris oli vast 300 - 400 eestlast. Alustas tööd kool lasteaiast kuni gümnaasiumi lõpuklassini. Laagrikool ei pakkunud mulle huvi, kuna olin lõpetanud Nõmmel gümnaasiumi 1944. aastal just enne lennuväkke minekut. Rahvatantsu trupp jätkas tegevust ja alustati ka segakooriga. Kuna söögi eest hoolitses UNRRA, ei olnud meil vajadust otsida tööd väljastpoolt. Tegelikult Klein-Heubach oli ainult väike külakene, kus polekski olnud tööd sellisele suurele hulgale inimestele. Paar kilomeetrit alla jõge oli väike Miltenbergi linn. Sealgi polnud erilist võimalust tööd saada. Olime äraootaval seisukohal, et mis meist saab.
Õpetaja Oskar Juul alustas pühapäevaste jumalateenistustega. Ta alustas ka leeritundidega, et valmistada noori ette leeriõnnistamiseks. Mina panin nime kirja. Õnnistamine pidi toimuma jõulude ajal. Kui jõudis kätte detsember ja leeriõnnistamise kuupäev hakkas lähemale tulema, hakkasin mõtlema, et peaksin leeri ettevalmistamise pooleli jätma. Oli juba peagu kaheksa kuud sõjast möödas, aga ma ei olnud ikka veel saanud endale muretseda ei ülikonda ega vähemalt kuubegi. Ma ei tahtnud minna selliseks pühalikuks toiminguks koguduse ette särgiväel. Sõjaväe kampsun oli mul küll, aga sellega ma ei olnud rahul.
Perekonnainimesed, kes olid Eestist ära tulnud eraisikutena, olid üldiselt paremal järjel. Mitmed olid saanud kaasa võtta kohvreid asjadega. Ja nüüd siin laagris meie eestlaste esindus tundis ikka haletsust perekondade vastu ja jagas neile riideid ning jalanõusid esmajärjekorras. Tegelikult noortel meestel, kes olid olnud sõjaväes, oli vajadus palju suurem, sest neil polnud praktiliselt midagi. Me aga ei kurtnud liiga valjusti, sest ei tahtnud rõhutada, et olime olnud Saksa sõjaväes.
Mõned “eraisikud” väitsid, et endised sõdurid ei tohikski olla laagris teiste “ametlike” põgenike seas, sest endised sõdurid võivad sellega kogu laagri olemasolu ära rikkuda. Nad ignoreerisid tõsiasja, et nad oleksid pidanud olema tänulikud neile eesti sõduritele saksa vormis, kes olid aeglustanud vene vägede pealetungi Eesti pinnal, mille tõttu sai rohkem perekondi põgeneda Eestist sügisel 1944. Õnneks selliseid virisejaid ei olnud palju.


Näib, et ühe Marlborough veterani poeemil on tõetera sees:

God and the soldier we adore
In time of danger, not before.
Danger passed and all things righted,
God is forgotten and soldier slighted.

Jumalat ja sõdurit me austame
hädaohu ajal, mitte enne.
Hädaoht möödunud ja kõik korrastatud,
Jumal on unustatud ja sõdur põlatud.

Leeriõnnistamise lähenedes tüdrukud muretsesid pikki valgeid kleite, nagu see oli olnud kombeks Eestis. Noormehed, kes pärast sõda olid leidnud üles oma vanemad, olid ka paremas olukorras riiete suhtes. Nii oligi, et jõulude kätte jõudes mina ja veel paar noormeest, kes olid samas olukorras kui minagi, ei läinud leeriõnnistamisele.
Vahepeal üks noor neiu nimega Maret oli hakanud mulle silma viskama. Mina olin ikka haavatud oma esimesest armumisest ja mängisin külma kala. Jõuludeks ma olin oma külma kala mängu liiga pikaks venitanud ja Maret ei teinud minust enam välja. Ta hakkas sõbrutsema ühe oma koolivennaga. Kui ma seda taipasin, oli juba liiga hilja.
Kuna ma olin gümnaasiumis õppinud inglise keelt ja oskasin hästi saksa keelt, mind võeti tööle laagri kantseleisse. Meie laagri ülemus oli Poola päritoluga ameeriklane P. Sawicky. Peale tema oli büroos veel üks teine ameeriklane. Nad olid mõlemad UNRRA teenistuses. Teised büroos olid meie laagrist kes mingil määral oskasid inglise keelt. Mina tegelesin postiga ja olin jooksupoisiks.


Tudengite maskiball, München, november 1946.

Tudengielu Münchenis

Paar päeva pärast 1946da aasta saabumist tuli Valentin Zimmermann laagri büroosse, et taotleda luba sõiduks Münchenisse. Sel ajal võidi inimest kohe arreteerida, kui ta ilma ametliku loata Ameerika okupatsiooni-jõududelt lahkus asulast või linnast, kuhu ta oli sisse kirjutatud. Valentin oli kuulnud, et ülikoolid hakkavad jälle tegutsema. Ta tahtis minna vaatama kuidas saaks jätkata oma Tallinnas alatud õpinguid enne mobiliseerimist sõjaväkke. Kuna minu armuelu oli jälle kraavis, otsustasin minna Valentiniga kaasa Münchenisse. Me mõlemad andsime avaldused sisse ja saime load reisiks.
Minu toanaabrite reaktsioon uudisele, et lähen Münchenisse ja hakkan ülikoolis õppima, oli entusiastlik ja toetav. Ainult Ruudi Raud ütles: “Mis sa jandid. Sa ei saa õppida ühte semestritki kui tuleb meie olukorras mingi muudatus ja sa ei saa jätkata.” Oli imelik, et selline negatiivne märkus tuli mehelt, kes ise oli ainukene minu toanaabritest, kellel oli ülikooli haridus. Ta oli olnud Tartus apteegi proviisor. Tema märkus ei muutnud minu meelt. Jäime küll sõpradeks ikka edasi.
Ehkki reisimiseks oli vaja ametlikku luba, siiski ei olnud küllaldaselt raudteevaguneid, et rahuldada nõudlust. Rongid olid nii täis, et tihti inimesed ronisid sisse vaguni akendest, kuna vaguni uksed ja koridorid olid puupüsti rahvast täis. Valentiniga saime siiski rongile ja jõudsime Münchenisse.
Eestis ma olin millegipärast alati mõtelnud, et hakkan arstiteadust õppima. Ülikoolis öeldi mulle, et arstiteaduse kursused olid juba täis. Nad tahtsid ka anda eesõigust 26- ja 27aastastele, kellel oli juba mitu aastat meditsiinilist praktikat olnud sõjaväes. Mina olin ainult 19aastane.
Valentin tahtis hakata õppima ehitustehnikat. Ta ütles mulle, et miks minna tagasi laagrisse, kui ma saaksin ülikooli sisse kirjutada ehitustehnika alale nagu tema. Võibolla järgmisel semestril saan ümber registreerida arstiteadusse. Tudengielu Münchenis meelitas. Ma kirjutasin ennast sisse ehitustehnika fakulteeti. Tagasi mõteldes ma nagu oleksin olnud programmeeritud juba kodus, et hakkan õppima ülikoolis – see tundus nii loomulikuna. Tegime kiire reisi tagasi Löwensteini lossi, et oma väheseid asju ära tuua ja kolisime Valentiniga Münchenisse Lohengrini põgenikelaagrisse. Varsti kogu see laager koliti teise linna serva endistesse SS kasarmutesse.
Ülikool hakkas tööle UNRRA poolt organiseerituna jaanuaris 1946. Ta asus Müncheni südalinnas ühel Isari jõe saarel saksa rahvusmuuseumi majas. Peaaegu kõik professorid olid Balti riikidest või Poolast. Kuna meiesuguste kodutute ühine keel oli saksa keel, nii peeti ka loenguid saksa keeles. Usun, et paljudel üliõpilastel oli sama mure kui minulgi – kas oskan saksa keelt ülikooli tasemel, et aru saada loengutest ja hiljem isegi sooritada eksameid?
Esimesel loengul ma proovisin hakata märkmeid tegema eesti keeles, aga mulle sai kohe selgeks, et oli ajaliselt võimatu kuulata saksa keelt, sellest aru saada, mõttes ümber tõlkida ja siis kähku eesti keeles kirja panna. Pealegi ma ei teadnud eesti keeles vasteid mitmetele tehnilistele terminitele, mida seletati loengul. Nii hakkasin tegema märkmeid saksa keeles. See ei paistnudki nii raske olema, kui algul arvasin. Aga kas ma saan ka eksamitel läbi? Proovituli oli kevadel. Minu esimene semestri lõpueksam oli keemias. See oli kahes osas, kirjalik ja suuline. Ma üllatasin iseennast saades “väga hea”. See andis mulle kindlusetunnet. Tegin teisi eksameid ja sain kõikidest “väga häid”, “häid” ja “rahuldavaid”.

Paljudel tudengitel ei olnud dokumente tõendamaks, et nad olid lõpetanud gümnaasiumi. Võimatu oli saada dokumente kodust. Koju saadetud kiri võis tähendada kirja saajale sõitu Siberisse. Ülikool oli meid vastu võtnud notariaalse tunnistuse alusel, kus kaks tunnistajat olid tõendanud, et see üliõpilane oli lõpetanud teatud gümnaasiumi. Et panna seda kindlamale alusele, kui esimene semester oli juba alanud, ülikool korraldas meile ekvivalentse gümnaasiumi lõpueksami. Oli hea, et selleks ajaks oli olnud juba võimalust loenguid kuulata ja seega meelde tuletada gümnaasiumis õpitut ning ka harjuda saksa keelega. Aastaid hiljem, kui mul oli USA-s juba ülikool lõpetatud ja ka magistri kraad tehtud, saatis mulle ema Eestist minu Nõmme Gümnaasiumi lõputunnistuse. Enne seda olid kõik ülikoolid, kus ma olin õppinud nii kaks Saksamaal kui kaks Ameerikas, arvestanud seda Münchenis tehtud gümnaasiumi lõpueksamit.
Olin küll alustanud õpinguid ehitusteaduse alal, kuid ma ei olnud maha matnud mõtet minna üle arstiteadust õppima. Ma käisin ka mõnedel arstiteaduse loengutel. Võrreldes loenguid ehitusteaduses ja arstiteaduses selgus, et mulle meeldis ehitusteadus paremini kui arstiteadus. Mulle näis, et arstiteaduses pidid kõike pähe tuupima. Õppimine näis olevat peamiselt mälu töö. Näiteks ühe luu iga väikesel kõrgendikul või lohul oli oma nimetus, mida pidid pähe tuupima. Ehitusteaduses oli vähem kuiva päheõppimist. Oli vaja rohkem loogikat ja kontseptidest aru saamist, mis meeldis mulle rohkem. Nii jätsin mõtte minna üle arstiteadust õppima.
Linna servas olev põgenikelaager SS-kasarmutes oli liiga kaugel ülikoolist, et minna laagrisse lõunat sööma. Kaalusin enda laagrist väljakirjutamist, et üürida tuba linnas ja hakata elama saksa toidumarkidega. See oleks tähendanud ära ütelda tasuta toidust ja sigarettidest ning vahetevahel UNRRA’lt saadavatest riietusesemetest. Kuna ma ei suitsetanud, olid UNRRA’lt saadud sigaretid heaks rahaallikaks. Neid sai mustal turul ära müüa 60 marka pakk.
Mida teha? Tegin vähe sohki. Sain ühelt laagri büroos töötavalt tuttavalt ühe ümberregistreerimise dokumendi, kus oli kirjas, et mind kirjutati laagrist välja ja paluti Müncheni linnavalitsust võtta mind Saksa majandusse. Sellel oli ametlik kirjapea ja tempel juba all. Ainuke asi, mis puudus, oli allkiri. Ei ole muret – kirjutasin sinna ise allkirja nimega Forrest. Muidugi “Laan” on inglise keeles “Forest”. Põhinedes sellele dokumendile ja et ma olin üliõpilane Münchenis, mul oli õigus saada saksa toidumarke ja võisin üürida endale linnas toa. Kuna see oli võltsitud dokument, ma jäin ka edasi laagri nimekirja. Häda ajab härja kaevu.
Üürisin toa mitte kaugel ülikoolist Karl ja Babette Schusterite juurde Tegernseer Landstrasse 91-II. Elasin nende poja toas, kes oli sellel ajal Texases sõjavangis. Toa üür oli 30 marka kuus. Kuidas maksta toa üüri ja toidu eest? Saksamaal oli ikka käibel haakristiga vana Reichsmark ja must turg õitses. Ametlikud hinnad hoiti madalad toidu, transpordi, üüri ja muu hädavajaliku jaoks. Paljusid asju ei olnud ärides üldse saada. Neid leidis ainult mustalt turult kümne- või kahekümnekordse hinna eest, mis nad oleksid ametlikult maksnud. See tegi mulle asja kergemaks.

Üks eesti noormees SS-kasarmu laagrist töötas Ameerika sõjaväele põletades nende enam mittevajalikke esemeid. Ta rääkis suurte valgustamata filmirullide põletamisest, mis olid mõeldud lennukitelt võetavate fotode jaoks. Ümmargune filmikarp oli 30 cm pikk ja 12 cm läbimõõduga. Ütlesin talle, et toogu mulle üks niisugune karp filmiga ja ma annan talle 300 marka. Varsti ta tõigi.
Läksin Münchenis Agfa filmitööstusse ja küsisin kas nad lõikaksid ja paneksid poolidele filmi, kui ma tooksin neile selleks toormaterjali. Kuna neil oli toormaterjali endalgi vähe ja osa vabrikust seisis, nad lubasidki mulle seda teha. Ainult et nad ei saaks pakendile panna Agfa nime. Sellega olin nõus. Nii viisingi neile selle filmikarbi ja paari päeva pärast sain vastu 136 rulli filmi. Osa filmirulle olin tellinud 35 mm formaadis ja osa 6 x 9 formaadis. Muidugi oli risk, et mind Ameerika lennuväe suure filmikarbiga linnas kinni võetakse. Või samuti, kui mind oleks kinni peetud 136 rulli filmiga, oleks mind võidud tembeldada spekulandiks. Kummalgi juhul oleks tegu olnud politseiga ja kohtuga.
Minust sai filmi hulgimüüja. Musta turu tegelane. Kuna mul oli nii palju filme ja et vähendada riski, ma ei müünud filme vähemates kogustes kui 10 filmi korraga. Ma võtsin 27 marka filmist, mis oli mul endal maksma läinud 3 marka. Kena kasum leidlikkuse eest. Need, kes minult ostsid, müüsid filme edasi 60 või 70 marka tükk. Kõik olid rõõmsad.
Mis vähendas riski ja seega hoidis mind eemal sekeldustest ameerika ja saksa politseiga oli, et ma ei läinud ahneks. Aeg-ajalt, kui mul hakkas raha vähemaks jääma, ma ütlesin sellele sõbrale, et toogu mulle jälle üks filmikarp. Ma teenisin küllaldaselt hädavajaliku ostuks, aga kaugelt mitte nii palju, et oleksin saanud hakata ostma mustalt turult toitu või muud vajalikku. Ega ei olekski saanud liiga palju aega mustale turule pühendada, sest minu peamine siht oli ikkagi ülikoolis õppimine. Oli õnn, et ma ei olnud suitsumees. Suitsunälg oleks ajanud minu ebakindla majanduse kähku pankrotti.
Minu kaastudengid olid majanduslikult kahes erinevas olukorras. Osal olid vanemad põgenikelaagrites, kes neid toetasid. Mina kuulusin teise gruppi, kes olid üksi ja pidid ise hakkama saama. Nii üks minu sõpradest tõi maalt õunu või teisi hooaja-puuvilju ning müüs neid laagris. Teisel oli tutvusi talumeeste juures, kelledelt ta sai osta koduaetud viina, mida ta tõi Münchenisse müügiks. Igal oli oma ala. Minu ala olid filmid.

Meie eesti tudengite seltskondlik elu Münchenis keerles Eesti Komitee maja ümber Kaulbach Strasse 20. Maja kuulus ühele saksa üliõpilaste korporatsioonile. Maja oli ameeriklaste poolt pärast sõja lõppu üle võetud ajutiseks kasutamiseks kojupöörduvatele välismaalastele. Maja sobis meile perfektselt. Me alustasime rahvatantsu trupiga. Organiseerisime tudengite kokkutulekuid ja pidusid. Õppisime tudengite laule, mis olid olnud populaarsed Tartus. Armas Sootaru, Eerik ja Edgar Mathiesenid ning mõned teised isegi elasid seal majas, igas toas kaks tudengit.
Organiseerisime väljasõite ilusatesse Baieri mägedesse ja järvede juurde: Schloss Linderhof, Königssee, Berchtesgaden, Chiemsee, Mittenwald, Staffelsee. Ostsin endale paari suuski. Esimene suusaväljasõit kolme- või neljakesi oli Garmisch-Partenkirchenisse, kus oli peetud 1936da aasta taliolümpia mänge. Võrreldes Nõmme Mustamäega oli see tõesti võimas. Meile eriti meeldis, et seal sai gondlites mäest üles sõita. Olime üllatunud, kui palju mäest alla suusatamist sai teha päeva jooksul tänu mäkkeviivatele gondlitele.
Käisime suusamatkadel. Pakkisime toidu seljakottidesse, sõitsime rongiga mõnda mäestikulinna nagu Rosenheim, sealt sõitsime edasi hammasratas-raudteega Wendelsteini otsa ja läksime matkama. Seljakott seljas sõitsime ühest mäest alla, ronisime järgmisele mäele üles, teisest küljest jälle alla ja nii edasi. Õhtul peatusime kas mõnes mäestiku hütis või võõrastemajas. Nii matkasime 3 - 4 päeva kuni me toit lõppes seljakotist. Siis suusatasime alla lähema raudteejaama juurde ja sõitsime koju.
Üks mu parematest suusasõpradest oli Armas Sootaru. Mul ei olnud suusasaapaid, aga Armasel oli kaks paari. Nii ma laenasin Armaselt suusasaapaid. Mõne aja pärast ütlesin Armasele, et ma ostaksin temalt need saapad ära. Armas oli nõus. Ainult, et ma ei olnud nõus maksma nii kõrget hinda kui ta küsis nende vanade saabaste eest. Armas juhtis mu tähelepanu sellele, et need saapad olid olnud tuliuued, kui ma hakkasin neid laenama. Maksin küsitud hinna rohkem midagi ütlemata.
Meenutades tudengielu Münchenis oli see huvitav ja väga nauditav aeg. Ma ei teadnud kui kaua see kestab, aga ma ei muretsenud selle üle. Mul oli üldse nooruslikult muretu ellusuhtumine. Kuna mul ei olnud mingit sidet vanemate või vendadega Eestis ega polnud sugulasi Saksamaal, nii polnud kellegi asi, kas ma õppisin kõvasti või kukkusin igal eksamil läbi. Ma ei pidanud kellelegi selle üle vastust andma. Siiski ma õppisin hoolega ja mul oli endal tugev rahulolu tunne saavutatu üle.

Natuke fatalismi

Igapäevane elu oli mõnevõrra stabiliseerunud pärast aastaid kestnud Teise Maailmasõja erutusi. Peaasi, et olin ikka elus. Igaühel meist oli oma jutt sõja ajal läbielatust rääkida. Üldine joon nendes meeldetuletustes oli, kuidas keegi hädaohtudest pääses – enamal juhul puhta õnne läbi. See pani mind mõtlema fatalismi üle. Või oli see Kõigevägevama juhtiv käsi?
Isegi Münchenis vahel ma tundsin, et minu tegevust oli juhtinud kellegi kaitsev käsi, võimsam kui ma ise. Kord rahvast täis trammis seisin vaguni vasakus esinurgas juhtpuldi juures seisva trammijuhi kõrval. Et saada sihtkohta, pidin teel ümber istuma teisele trammiliinile. Võisin seda teha ühes kahest jaamast. Otsustasin ümber istuda teises jaamas Stachusel, kuna esimeses jaamas Sendlinger Torplatzil oli harilikult rohkem inimesi. Kui tramm peatus Sendlinger Torplatzil, mõtlematult trügisin rahvast täis vagunist välja. Astudes kõnniteele taipasin, et mis ma tola nüüd siis tegin – alles paari minuti eest tahtsin teha teisiti. Tühja kah, saan ju ka siin teisele trammile ümber istuda.
Tramm, millest olin väljunud, sõitis ära. Järgmisel ristteel üks suur veoauto sõitis sellele trammile vasakult eest sisse – just sinna, kus mina olin seisnud. Löök oli nii võimas, et tramm läks rööbastelt välja. Kõik liiklus jäi seisma. Tulede vilkudes ja sireenide huigates tulid esmaabi autod. Ja mina olin ikka elus ja terve seistes Sendlinger Torplatzi kõnniteel.
Teine kord seisin rahvast täis trammi trepil hoides kinni käepidemest, kuna vagunisse sisse ei mahtunud. Trammi edasi sõites sain siiski sisse trügida. Keerasin end ringi, et olla lahtisest uksest näoga väljapoole. Üks veoauto sõitis trammi kõrval samas suunas. Juhtuski, et veoauto tuli trammile liiga lähedale ja veoauto pakikasti tagumine kinnituskonks lõi hooga trammi ukse piida sisse. Otse minu ees! Kui ma ei oleks paar minutit varem saanud vagunisse sisse, oleks kinnituskonks läinud uksepiita läbi minu. Jällegi oli tunne, et Keegi hoolitseb minu eest.

Sõelutakse põgenikke

Hiljem UNRRA asemele tuli International Refugee Organization – IRO. See põhjustas suuri muudatusi mõnede põgenike elus. Et pääseda IRO hooldusele, tuli läbi teha põhjalik “sõelumine” Ameerika armee CIC ametnike poolt. Näis, et neil olid kindlad juhtnöörid, millede järgi nad võrdlesid andmeid pikkadelt küsimuslehtedelt ja suulistelt intervjuudelt. Nende seas oli üks eriti kardetud noor juut. Me avastasime, et ta oskas perfektselt saksa keelt, kuid siiski laskis kõiki meie vastuseid tõlkida saksa keelest inglise keelde. Ta võis hakata sinu peale karjuma mingil põhjusel või ka näiliselt põhjuseta.
Liiga palju oli mängus, kas jääda põgeniku staatusesse või saada üle viidud Saksa majandusse ilma igasuguse abita. Nii ma ei tahtnud neile rääkida kõike minu tagapõhjast, mis võiks nende otsust minu kohta halvasti mõjutada. Sellest sõelumisest olenes, kas sain jätkata õpinguid või mitte. Taipasin, et kui tahad vähe varjutada mõnda tõde, siis sul peab olema väga hea mälu. Selle asemel, et usaldada oma mälu, ma kirjutasin üles oma loo, mida ma kasutasin täites pikki küsimuslehti. Siis enne suusõnalistele intervjuudele minekut lugesin oma loo jälle läbi, et mälu värskendada. Läks hästi. Intervjueerijad ei leidnud lahkuminekuid minu vastustes ja nad jäid mind uskuma. Nad otsustasid, et olen täieõiguslik põgenik ja mul on õigus saada IRO hoole alla.
Mõnedel sõpradel ei läinud nii hästi. Nad pidid jätma õpingud pooleli ja sekelduste vältimiseks kaduma Münchenist. Näiteks paar päeva pärast ühte sellist intervjuud sõber Viktor kuulis oma korteriperenaiselt, et Ameerika sõjaväelased olid käinud teda otsimas. Kuna ta oli Saksa sõjaväes olles olnud mitmeid kordi Vene tagalas vastuluures, ta pakkis kohe oma kohvri ja sõitis Briti tsooni. Alles aastaid hiljem kohtasin teda jälle. Me kunagi ei teadnud, millal ameeriklased võisid hakata jälle sõbrutsema oma endiste liitlaste venelastega.
UNRRA likvideerimisega meie ülikool kaotas oma toetaja ja seega lõpetas tegevuse. Organiseerisime demonstratsiooni ülikooli sulgemise pärast. Meid aeti laiali Ameerika sõjaväepolitsei autodega kumminuiade vibutuste saatel. Müncheni Tehnika Ülikoolis ei olnud küllalt vabu kohti, et kõiki meid sinna õppima vastu võtta. Sinna said ainult mõned üksikud. Koos poole tosina teise eestlasega andsime avaldused sisse Karlsruhe Tehnika Ülikooli, kuhu meid ka vastu võeti. See oli samuti väga hea kuulsusega ülikool.


Bruno üliõpilasena Karlsruhes.

Edasi Karlsruhesse

karlsruhesse jõudes esimene mure oli, et saada tunnustust Münchenis kuulatud loengutele ja tehtud eksamitele. Kuna UNRRA ülikool oli tegutsenud ainult lühikest aega, ei olnud ta nimel mingit väärtust. Kuid meid õpetanud professorid olid enamikus hästi tuntud mujal Euroopas kaasa arvatud Karlsruhe professorite juures. Näitasime neile meie tehtud praktikume ja eksamitöid. Ükshaaval nad tunnustasid meie Münchenis tehtud eksameid. Meil oli väga hea meel, et saime jätkata õpinguid samal tasemel, kus see jäi pooleli Münchenis.
Saksamaa ülikoolid tegutsesid üldiselt samal alusel kui ülikoolid Eestis. Mõiste akadeemiline vabadus tähendas hoopis midagi muud, kui selle tähendus on USA’s. Saksamaal akadeemiline vabadus tähendas, et pärast seda, kui üliõpilane on registreeritud kursusele, tal on vabadus kas minna loengut kuulama või mitte. Keegi ei kontrolli. Ainult praktikumid ja eksamid loevad. USA-s akadeemiline vabadus tähendab, et professor võib loengut pidada tema enda vaadete kohaselt, mis ei tarvitse ühtuda ülikooli ametlike vaadetega.
Kui Saksamaal professor tuleb loengusaali, tudengid tervitavad teda jalgade trampimisega. Professor harilikult vastab: “Tere hommikut mu daamid ja härrad!” Kui mõni tudeng jääb hiljaks, siis professor teeseldes üllatust võtab taskust kella ja küsib saalitäielt tudengitelt, et kas ta ise oli tulnud liiga vara. Väga piinlik. Nii harilikult keegi tudeng ei julgenud loengusaali tulla kui professor oli juba loenguga alanud.
Loengusaalis ükski üliõpilane ei kõneta professorit omal algatusel. Kui professor läheb oma loenguga liiga ruttu edasi või kirjutab tahvlile liiga väikeselt, siis tudengid nühivad jalataldu vastu põrandat, et professori tähelepanu juhtida sellele. Selle peale professor küsib, et mis on viltu ja ainult siis on luba teda kõnetada. Sellisel formaalsel käsitlusel on omad plussid, kuna see hoiab ära, et mõni tudeng oma lõputute küsimustega segaks kogu loengu voolavust ja seega halvaks saalitäie tudengite õpihimu. Miinuseks on aga, et nii professor ei tea ka kas ta ise jättis mõne asja segaseks.
Eesti ülikoolis oli jalgadega lärmi tegemisel vastupidine tähendus Saksamaa kombest. Eestis näidati tervitust või rahulolu taldade nühkimisega ja rahulolematust jalgade trampimisega.
Karlsruhe, samuti kui München, sai Teises Maailmasõjas raskesti kannatada. Peatänav linna keskel oli ikka veel täis kokkukukkunud majade rususid ja seega läbipääsmatu. Nii oli ka vähe tube üürida. Olin üllatunud, kui leidsin toa ülikooli lähedale üsna mõistliku hinna eest. Ainuke viga oli, et tuba oli keset lõbutüdrukute punase laterna rajooni.

Nagu oli Saksamaal kombeks, lõbutüdrukud ajasid oma äri ainult linna kindlaksmääratud rajoonides. Karlsruhes selline rajoon oli ülikoolist otse üle peatänava. Kaalusin kas võtta seda tuba või mitte. Üür oli odav ja koht oli lähedal ülikoolile. Mõtlesin, et ma ei ole ju noor tüdruk, kelle reputatsiooni see võiks mõjutada, kui elan seal. Pealegi perenaine kinnitas, et tema majas selliseid tüdrukuid ei ela. Nii ma üürisingi toa proua Würzburgerilt.
Minu tuba oli katuse all neljandal korrusel. Sealt oli perfektne vaade piki tänavat, kus see äri käis. Tüdrukud kõndisid tänaval edasi tagasi oodates kundesid. Willst Du Frühling fühlen? Ka sa tahad kevadet tunda? Algul nad lustakalt kutsusid mind ka sisse, kuni said aru, et ma elan seal. Kui sõbrad tulid mulle külla, tõmbasime sohva akna alla ja vaatasime all tänaval juhtuvat. Me isegi võtsime aega, kui kauaks mõni sell kadus tänavalt oma valitud iludusega.
See rajoon oli märgitud Off Limits to U.S. Military Personnel, s.t. USA sõjaväelastele keelatud ala. Ameerika sõjaväe politseid sõitsid aeg-ajalt sealt läbi, et mõni süütu ameerika sõdur ei annaks järele kiusatusele. Vahest õhtuti küll mõni sõjaväe politsei auto peatus, tuled keerati ära, üks politseinikest läks kähku ühte majja sisse oma valitud tüdrukuga ja teine politsei sõitis minema. Mõni aeg hiljem auto tuli tagasi, võttis kadunud politseiniku jälle peale ja nad sõitsid kuskile mujale täitma teisi tähtsaid ülesandeid.
Tegelikult Ameerika sõjavägi ei oleks tarvitsenud muretseda oma sõdurite üle, et nad võiksid saada mõne halva haiguse nendelt tüdrukutelt. Tüdrukute tegevus oli rangelt määratletud linna poolt. Iga tüdruk töötas omaette ja selleks tegevuseks tal pidi olema linnavalitsuselt litsents. Mitte nagu USA’s, kus pimp palkab lõbutüdrukuid ja saadab nad tänavale teenistusse. Et hoida linnavalitsuse litsentsi ja seega võimalust leivateenimiseks, tüdrukud pidid tegutsema kindlate määruste järgi. Nende enda kui ka kliendi kaitseks nad ei tohtinud lasta ühtegi klienti “paljajalu” enda juurde. Peale selle nad pidid minema kaks korda nädalas arstlikule järelvaatusele. Tervislikust seisukohast nende tüdrukute kliendid olid palju paremas olukorras, kui nad selle asemel oleksid riskinud kellegi juhusliku tuttavaga mõnest baarist. Nojah, minu sõbrad kutsusid mind lõbumaja mänedžeriks ja nad kadestasid mind, et mul pidi olema tasuta kuupilet tüdrukute juurde. Mina neile vastu ka ei vaielnud. Ainult naeratasin. Las kadestavad.
Sel ajal Karlsruhes õppis umbes viisteist eesti tudengit. Münchenist olid üle tulnud veel Ilmar Aasmaa, Harald Laupa, Armas Sootaru ja Valetin Zimmermann. Eesti tudengitel oli ühes restoranis reserveeritud laud, kus me harilikult sõime koos lõunat.

See oli ka aeg pärast Eestist lahkumist, kui mõned akadeemilised organisatsioonid hakkasid jälle võtma rebaseid. Mina läksin korporatsioon Rotalia rebaseks. Koosolekuteks sõitsime rongiga Geislingeni või Augsburgi, kus olid suured eestlaste põgenikelaagrid. Täisliikmeks saamise osalise tingimusena iga rebane pidi kirjutama ühe väitekirja ja selle ette kandma Rotalia koosolekul. Ehitustehnika üliõpilasena kirjutasin väitekirja Vatikani Püha Peetruse basiilika ehitamise ajaloo kohta.
Tudengi elu oli huvitav. Oli mitmesugust tegevust peale loengutel käimise ja õppimise. Toidu suhtes Karlsruhes ma elasin peamiselt saksa toidumarkidega, mida ei olnud palju. Ma olin küll ikka sisse kirjutatud põgenikelaagrisse Münchenis, kuid kauguse tõttu sellest ei olnud palju kasu. Märkasin, et olin hakanud ööseti higiselt üles ärkama. Hakkasin muretsema. Mõtlesin, et mul võib olla tuberkuloos. Läksin ühe saksa arsti juurde. Tema vaatas mind põhjalikult läbi ja tegi kopsudest röntgenipilte. Juttu ajades ta küsis minu tagapõhja ja mida ma nüüd teen. Läbivaatuse lõppedes ta ütles, et mu tervis on korras, peaksin ainult katsuma kuidagi rohkem süüa saada. Kui küsisin, kui palju ma talle võlgnen, ta vastas: “Kui mina olin üliõpilane, mul ei olnud raha ja ma ei oleta, et teilgi seda on. Teie ei võlgne minule mitte midagi.” Olin üllatunud. Tänasin teda väga. Tema arusaaja olek ja lahkus ühe välismaa tudengi vastu, kaastunne ühele vaesele hingele, kellel ei olnud isegi küllalt raha, et endale süüa osta, ikka jätab mulle sooja tunde südamesse pärast kõiki neid aastaid. See saksa arst oli täiesti vastupidine heasüdamlik isik võrreldes ahnete ameerika arstidega.
Kuna poest ostetava toidu hulk oli piiratud saksa toidumarkidega, mul ei olnud muud võimalust, kui vast ainult et jätta õpingud ja lahkuda ülikoolist. Umbes samal ajal olime avastanud, et apteekidest sai vabalt osta kalamaksaõli. Muidugi pidid ise oma pudeli kaasa võtma – Teise Maailmasõja järelmõjud olid ikka selgelt tunda. Kui läksin apteeki, üllatasin farmatseuti tuues kaasa liitrilise pudeli kalamaksaõli jaoks. Hakkasin kasutama kalamaksaõli mitmeks asjaks. Sageli hommikusöök koosnes napsuklaasitäiest kalamaksaõlist ja musta leiva viilakast enne loengutele minemist. Ausalt, õli rüübata ja sellele musta leiba, millel natuke soola, peale süüa, maitseb hästi. Hakkasin kalamaksaõli kasutama ka praadimiseks. Praadides oli lõhn küll üsna vänge, aga toidu maitset ta peaaegu ei muutnud. Või nii ta näis. Samuti tegi Armas Sootaru ja paar teist sõpra. Me isegi moodustasime Kalamaksa Õli Klubi. Ostes terve liitri kalamaksaõli said klubi liikme kandidaadiks. Kui olid esimese liitri ära kasutanud, said täisliikmeks. Tudengid teevad kummalisi tükke, et ellu jääda.

Esimene kiri koju

Karlsruhes olles lõppeks otsustasin kirjutada Eestisse, et teatada vanematele ja vendadele, et olin ikka elus. Kirjutasin paar lauset postkaardile adresseerides kaardi minu koju Tallinn-Nõmmele. Kaardi adressaadiks kirjutasin Ada Baumann, keda tundsid minu vanemad. Ta ise oli küll ümber asunud Saksamaale juba 1940dal aastal. Kirjutasin alla minu hüüdnime Panta, mille oli mulle pannud minu noorem vend ja mida teadsid ainult minu vanemad ja vennad.
Pärast mitut kuud sain vastuse emalt. Ta oli postkaardile kirjutanud ainult, et neil oli rõõm et olen elus ja terve. Kodus isa oli haigestunud, ja väga raskesti. Ja lõpuks: “Ära rohkem kirjuta.” Kaart oli kirjutatud isegi vene keeles ja alla oli kirjutatud Ada. Tundsin ära oma ema käekirja. Kaart oli posti pandud Leedus. Sellest nägin, et minu ettevaatus koju kirjutamisega oli olnud põhjendatud.
Aastaid hiljem ema ütles, et isa oli surnud lühikest aega enne minu postkaardi saabumist. Minu ema lihtsalt ei saanud ennast sundida mulle seda tolkorral teatama.

Tudengielu lõpeb

Järsku, 20. juulil 1948, välk lõi sisse minu ülikoolis käimisele. Saksamaal kuulutati välja Währungsreform, rahareform. Teisest Maailmasõjast saadik vanad haakristiga riigimargad, Reichsmark, olid ikka veel olnud käibel. Nendega oli saanud osta ametlike hindadega toitu, korteri üüri tasuda ja samuti ka tasuda ülikoolile õppemaksu. Riigi kantsler Konrad Adenaueri, Der Alte, valitsus andis välja D-margad Lääne Saksamaa uue vääringuna.
Must turg kadus kui üle öö. Ainukene viis D-markade saamiseks oli tööd teha. See sai Saksamaa Wirtschaftswunder’i majandusime aluseks, millega Lääne Saksamaa võitles end välja sõjast saadik olnud majanduslikust põhjasolekust.
Mul polnud enam raha ja sellega kadusid mul ka võimalused jätkata õpinguid diplomeeritud inseneri kraadi saamiseks. Vähemalt selleks korraks. Ma eriti ei kurvastanud selle üle, kuna olukord ei olnud minu põhjustatud – see oli palju suurem kui mina. Kuna ma olin õppinud üsna intensiivselt, olin suutnud teha peaaegu kuue semestri töö. Diplomeeritud inseneri kraadi saamiseks oli vaja kaheksa semestrit pluss diplomitöö.
Kui Maret ei oleks mulle tolkorral selga keeranud Löwensteini lossis enne jõule aastal 1945, kes teab kas ma oleksin üldse läinud Münchenisse ülikooli. Võibolla mul oli vaja seda väikest tõuget. On täiesti võimalik, et ülikooli asemel ma oleksin läinud Ameerika sõjaväe või IRO juurde tööle, nagu teised minu toakaaslased Löwensteini lossi toast number 310.
Pakkisin omad asjad Karlsruhes, andsin ära toa, sõitsin rongiga Geislingeni ja registreerisin end sinna eestlaste sõjapõgenike laagrisse. Mind määrati Schlosshaldesse majja 38 keldrikorrusel olevasse tuppa. Toakaaslasteks olid vennad Endel ja Hannes Tulving ning Ülo Saar. Ülo töötas kuskil Ameerika sõjaväe PX äris ja Hannes vedas džiip-autoga IRO posti. Autojuhiks olek paistis nagu huvitava tegevusena ka mulle.
Sõitsin rongiga Esslingeni, läksin IRO autoparki, sain läbi nende juhieksamist ja mind palgati autojuhiks. Hakkasin esialgu pesema sõiduautosid ja veoautosid. Pesta tuli autosid ka allpoolt ja ka mootorit. Kuu aega hiljem ma pesin ikka autosid kuni ilm läks külmaks ja vihmaseks ning üldiselt ebamugavaks. Talv ei olnud kaugel. Hakkasin mõtlema, et ma võibolla peaksin otsima endale tööd mõnes kontoris.
Olin kuulnud, et Esslingenis tegutses ameeriklaste juhituna IRO Child Search Center. See organisatsioon püüdis kokku viia sõja ajal lahku läinud lapsi ja nende vanemaid. Nad leidsid, et minu gümnaasiumi inglise keel ei olnud veel küllalt tugev, et saada tõlgiks või otsimiskirjade kirjutajaks. Mind palgati esialgu postiametnikuks. Ei olnud kahtlust, et töötada büroos ja kõndida ringi lips kaelas oli parem, kui pesta autosid talve tulekul. Geislingenis ma ühinesin rahvatantsu trupiga ja tegin kaasa teistes seltskondlikkudes tegevustes. Andsin ka matemaatikas järelaitamise tunde paarile keskkooli õpilastele.


Reisi algus Bremerhavenist New Yorki, 27. aprill 1949.

Euroopast lahkumine

Aastal 1948 riigid nagu USA, Kanada ja Austraalia hakkasid avama oma uksi meiesugustele sõjapõgenikele. Inimesed hakkasid nimesid kirja panema intervjuudeks ja mõne aja pärast ära sõitma kaugetele randadele. Mina otsustasin katsuda saada USA-sse. Kui ei õnnestu, siis proovida saada Kanadasse ja kolmanda järjekorrana Austraaliasse. USA jaoks oli vaja USA-s elav sponsor või vastutaja kes garanteeriks, et uuest immigrandist ei saa isikut, kes vajab riigilt abi. Ta pidi ka tunnistama, et seal oli töökoht sellele immigrandile, ilma et seega mõnda Ameerika kodanikku sellelt töölt lahti lastaks. Immigrandile pidi ka olema elukoht valmis. Minu mure oli kuidas leida sellist sponsorit?
Ühel korporatsioon Rotalia koosolekul minu akadeemiline isa, Dr. Edmund Leetaru, küsis minu kavasid lahkumiseks Saksamaalt. Ütlesin, et tahaksin minna USA-sse, kuid mul ei ole sponsorit. Ta lubas kirjutada ühele teisele rotalusele, Eduard Metsale, kes oli hiljuti jõudnud New Yorki naise ja kahe väikese lapsega.
New Yorgis Eduard Mets rääkis Walentiin ja Elfriede Weiderpass’idega, et vajasin sponsorit. Weiderpassid olid “vanad eestlased”, kes olid sõitnud Eestist Brasiiliasse 1923ndal aastal ja hiljem sealt USA-sse. Nad olid vanemad inimesed ja neil ei olnud endal lapsi. Üllatus – varsti saabusidki postiga mulle sponsori dokumendid Weiderpassidelt. Need tulid New Yorgi Eesti Abistamiskomitee kaudu ja olid kinnitatud Luterliku Maailma Abistamise Organisatsiooni poolt. Weiderpassid lubasid anda mulle toa nende korteris ja keegi Martin Kaju lubas mulle ehitustööd.
Seoses sellega oli palju paberitööd, kopsu röntgeni ülesvõtteid, hea ülalpidamise tunnistus politseist, soovitus kirikuõpetajalt, koopiaid mitmetest dokumentidest, intervjuud IRO ametnikega, intervjuud Ameerika konsulaadi ametnikega.
Lõppeks sõitsin Bremerhaveni sadamast laevaga välja 27. aprillil 1949. Olin 11000 tonnisel sõdurite transportlaeval General Willard A. Holbrook. Keset Atlandi ookeani 6. mail pühitsesin pudeli salakaubana kaasavõetud konjakiga oma 23. sünnipäeva.
11. mail 1949 kõndisin New Yorgis laevalt maha taskus kaks USA dollarit. Olin valmis alustama uut elu uues maailmas.

 


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv