|
|
Tema eluideaaliks oli vabadus
tekst: Jüri
Kotšinev
|
Jaan Kiivit (juunior) sündis
19. veebruaril 1940. aastal Rakveres Viru-Jaagupi kirikuõpetaja
ja hilisema EELK peapiiskopi Jaan Kiiviti peres.
2. veebruaril 1966 ordineeris peapiiskop Jaan Kiivit seenior
oma poja Jaan Kiiviti Tallinna Toomkirikus. Jaan Kiiviti
teenistuskäik oli kõige tihedamalt seotud
Tallinna Püha Vaimu kogudusega, mida ta teenis alates
1964. aastast ühtekokku 30 aastat.
1991–1992 töötas EELK Usuteaduse Instituudi
rektorina. 1994 valiti Jaan Kiivit peapiiskop Kuno Pajula
asemele EELK uueks peapiiskopiks. Jaan Kiivit suri 31.
augustil 2005 Peterburis.
Foto: www.eelk.ee
|
O tempora! O mores!
Cicero retooriline sentents I sajandist eKr sobib ideaalselt tänasesse
päeva, kui kuulata ja vaadata Eesti poliitiliste „vaalade“
sekeldusi ja skandaale, mis on tabanud kohalikku poliitmaastiku
2011. aasta lõpus ja alanud aasta alguses.
Cicero astus omal ajal
moraliseerivate piitsutuskõnedega Catilina vastu, kuid
sama võiks hüüda ka kaasaegne poliitikavaatleja,
kui analüüsiks ja piitsutaks IRL-i ja Keskerakonnaga
seonduvat. Mis kujul ja millisel määral on süüdi
üks või teine poliitiline erakond, on mõistagi
vastavate uurimis- ja õiguskaitseorganite pädevuses
uurida ja otsustada, kuid üks, mis võimaldab kasutada
Cicero sententsi tänases päevas, on poliitikute võimukiim
ja jultumus läbi sajandite. Samas on kõik see vabale
ühiskonnale ja iseseisvale riigile omane. Eriti kui arvestada,
et omariikluse kogemus on kestnud poole sajandi ikke alt vabanedes
pisut üle 20 aasta.
Omariiklus ja vabadus
– need kaks mõistet on teineteisest lahutamatud ja
minu põlvkond mäletab aegu, kui siinmail ei olnud
kumbagi. Selle asemel oli sügav võõrvõimu
paine ning meeleheide, kuna mitte kusagilt ei paistnud selle paine
lõdvenemist terve kuuendiku planeedi enda alla haaranud
tohutus rahvaste vanglas NSVL-s. Aga ka kõige tagurlikumal
ja stagneerunumal ajal – Brežnevi valitsemise aja lõpul
– oli Eestis üks mees, kes ei kartnud kuulutada tõtt
ning kelle jutlustest kumas kaugele vabaduse ja paindumatuse sõnum.
See mees oli Jaan Kiivit.
Möödunud sajandi kaheksakümnendate algus. Tallinn
on üleujutatud okupatsioonivägede sõduritest
ja madrustest. Nõukogude miilits valvab ja luurab igal
sammul. Kompartei on oma propagandamasina pannud tööle
täistuuridel. Rein Ristlaan – EKP peaideoloog –
keerab kruvid nii kinni, kui võimalik. Tallinn on täis
nõukogude punaplakateid ja loosungeid, mida enam maha ei
võetagi ja mis peksavad oma jälgi esteetikaga kõiki,
kes neid vaatama juhtuvad – mitte näha neid on aga peaaegu
võimatu. Ajalehed järgivad Moskva direktiive ning
kostitavad rusutud eestlasi nõukogude korda ja elulaadi
ülistava solgiga. Migrantide armee on selgelt üle võtmas
pealinna ning eesti keelt kuuleb Tallinnas üha vähem.
Elu on muutunud masinlikuks ja mõttetuks. KGB näitab
hambaid igal võimalikul ja võimatul juhul ning pikale
veninud Afganistani sõda nõuab järjest rohkem
ohvreid. Eesti teatri, muusikaelu, kirjanduse ning filmikunsti
üle valitseb GLAVLIT-i raudne tsensuurikäsi. Räägitakse,
et peagi läheb kogu NSVL-s kõrghariduse saamine üle
vene keelele. Sama saatus ootab peagi ka keskharidust andvaid
õppeasutusi.
Olukord on täiesti
troostitu, aga ühes Tallinna vanimas kirikus räägib
kantslist kogudusele ja kõigile, kes üle kiriku läve
julgevad astuda, pastor Kiivit. Ta kõnemaneer on tasane,
endassevaatav keskealine mees kaalub iga sõna, mida ta
ütleb, ning on näha ja kuulda, kui hoolikalt on ta lihvinud
iga oma jutluse mõtet. Samas tuleb tema jutt südamest
ning kindlasti hingest. Arendades välja jutluse teemat teatud
murdepunktini, tõusevad tema sõnad vabalt taeva
poole nagu linnud, kellele on tagasi antud tiivad. Ja lummatuna
kuulasin ma Kiiviti jutlust, oodates järgmist pühapäeva,
millal ta taas Pühavaimu kantslist jagab rahvale vabastavat
palsamit, mis oli segatud usust, julgusest ja tõest. „Saatke
ateist sinna, kus on tema koht, ja tulge Jumalakotta,“ ütles
Kiivit ja need sõnad, mis oleks võinud viia nende
lausuja vangimajja, jäid meelde.
Harju tänava raamatukaupluses jäi mulle silma raamat
„Damdinõ Suhhe-Bator“ ja NLKP peasekretäri
Brežnevi kirjutatud üllitised. „Varblase“
kohvikus istusid suviti tihti koos Jaan Paavle, Tarmo Teder ning
Tartust järjekordselt Tallinnasse uusi luuletusi sõpradele
esitama tulnud Milius, aga samal ajal pühapäeviti Pühavaimu
kirikus rääkis Kiivit. Mart Laar ja Lauri Vahtre õppisid
Tartu ülikoolis ajalooteaduskonnas. Jüri Stepanov, Jaan
Tammsalu, Jaanus Jalakas ja paljud teised praegused praostid õppisid
usuteadust, aga Kiivit rääkis. Punased piirivalvurid
kontrollisid NSVL-i välispiiri Pirita rannas ja Viimsis,
Salmistul ja Paldiskis, aga Kiivit rääkis. Kõik,
mis peale 1980. aasta õpilasrahutusi vähegi viitas
režiimivastasusele, suruti eos räigelt maadligi, aga
Kiivit rääkis. Parteiladvik ja komsomoliaktiiv vandus
igal võimalikul juhul truudust Moskvale, aga Kiivit rääkis.
Juku-Kalle Raid oli pisike poisike ja Kadri Kõusaar alles
sündinud ning Savisaar kirjutas Soome televisiooni laastavast
mõjust ENSV noorsoole, aga Kiivit rääkis…
Mäletan, kuidas
ühel kõledal sügispäeval läksin koos
Jüri Stepanoviga (nüüdseks manalasse varisenud
Otepää koguduse pastoriga) Pedasse vaatama noorte kunstnike
näitust. Kogu Narva maantee oli täis punaloosungeid
ja Pedast kesklinna tagasi tulles olin ma eriti rusutud meeleolus.
Stepanov märkas seda ja ütles mulle prohvetlikud sõnad:
„Vaata – see rahvas siin maal on nii palju kannatanud,
et ta saab ükskord vabaks ja sinu silmad näevad seda!“
Ausalt öeldes ei uskunud ma Stepanovit siis mitte üks
põrm, aga ma tahtsin samas, et see oleks nii. Ja nii see
lõpuks ka läks. Siis aga, 1980. aasta hilissügisel,
oli mul vaid üks kindel lohutus – ma teadsin, et varsti
on pühapäev ja Kiivit räägib kantslist jälle
sõnu, mis on puhtad nagu kuld…
Kuulates ja vaadates kõike, mis peaks meele mustaks tegema
tänapäeva Eesti avalikus elus, muigan ma vaikselt, sest
tean – alati, isegi kõige lootusematul ajal leidub
siin maal kindlasti jälle üks mees, kes suudab oma sõnumi
edastada nii, et see kaalub üles kõik vale ja rusuva,
muserdava ja koleda ning tekitab arusaamise: kuni on kas või
üks inimene, kellele need sõnad korda lähevad,
ei räägi mees asjata. Selline mees oli minu noorusajal
Jaan Kiivit. Kui rääkis Kiivit, ei saanud kustuda lootus.
Kui rääkis Kiivit, sirgusid õlad. Kui rääkis
Kiivit, tõusis huultele märkamatult ja isegi tahtmatult
helge naeratus….
|
|
|
