|
|
Miks Riigikogu pelgab Eesti
vabaduse eest
võidelnud vanu sõjamehi?
tekst: PEEP Varju
endise riikliku ORURK-i komisjoni tegevesimees
Kui vaba saab olla
riik, kes häbeneb oma kangelasi? Meie, vanema põlvkonna
inimeste jaoks, nende jaoks, kes elasid selle võitluse
päevil, on need sõjamehed kahtlemata kangelased. Ma
arvan, et küsimus pole üksnes Läänes omaks
võetud sõja võitjate ajaloo tõlgendamises...
2004. a juulis Kadrioru
staadionil päikeses ja vihmas Eesti Vabadusvõitlejate
Liidu pidulikul aastakokkutulekul luges Riigikogu liige Trivimi
Velliste ette Isamaaliidu parlamendile esitatava otsuse projekti.
Projekt taotles moraalset tunnustust meestele, kes enam kui 60
aastat tagasi ennastsalgavalt võitlesid rindel Eesti vabaduse
eest. Sooviti Riigikogult otsust selle kohta, et neid sõjamehi
tuleb nimetada vabadusvõitlejateks. Pärast esines
kõnega president Lennart Meri, kes oli oma ameti juba üle
andnud Arnold Rüütlile. President L. Meri toetas vanade
sõjameeste taotlust.
Nüüd on 7 aastat sellest päevast möödunud
ja rahva valitud parlament pole ikkagi julgenud sellist otsust
vastu võtta. Nagu kuuma kartulit on seda otsuseprojekti
veeretatud käest kätte.
Miks pelgab Riigikogu Eesti vabaduse eest võidelnud vanu
hallipäiseid sõjamehi nimetamast õige ja väärika
nimega? Ja kui vaba saab olla riik, kes häbeneb oma kangelasi?
Meie, vanema põlvkonna inimeste jaoks, nende jaoks, kes
elasid selle võitluse päevil, on need sõjamehed
kahtlemata kangelased. Ma arvan, et küsimus pole üksnes
Läänes omaks võetud sõja võitjate
ajaloo tõlgendamises. Meie ise, Eesti kodanikud, oleme
kaasa läinud Teise maailmasõja nn. Hollywoodi versiooniga,
nagu tabavalt tunnistab inglise ajaloolane ja kirjanik Laurence
Rees raamatus „Suletud uste taga. Stalin, natsid ja Lääs“.
Ta kirjutab, et tõeline ajalugu algab sellest, kui me teame,
kuidas Lääs Staliniga tehinguid sepitses, ja lisab,
et meil tuleb loobuda populaarsest Hollywoodi müüdist,
sest teisiti ei saa.
Riigikogu
vähene eneseusk
Meie Riigikogu vähest
eneseusku tõe tunnistamisel viimase vastupanuvõitluse
lahingutest Teise maailmasõja päevil on süvendanud
eesti ajaloolaste teatud gruppide publikatsioonid. Üheks
selliseks ja suurima rahvusvahelise kaaluga dokumendiks on olnud
nn Max Jakobsoni komisjoni, täisnimega Inimsusevastaste Kuritegude
Uurimise Eesti Komisjoni raport Saksa okupatsiooni kohta Eestis
aastail 1941–1944. Tsiteerigem selle dokumendi pärleid,
et vabaduse eest meeleheitlikku võitlust pidanud ja seda
näinud põlvkond püüaks mõista toimunut
selle raporti valguses. Seda tuleb teha ka selleks, et tutvustada
eestikeelsele lugejale praktiliselt tundmatuks jäänud
teksti. 2005. a piiratud levikuga eestikeelne brošüür
on jäänud ainsaks märgiks nimetatud suuremahulisest
tööst, sest kõik muu on avaldatud inglise keeles.
Tartu Ülikooli emeriitprofessori Herbert Lindmäe poolt
väga põhjalikult kuues 1941. aasta Suvesõja
raamatus kirjeldatud sündmustele vastukaaluks on komisjonil
oma versioon.
Alustame
tsiteerimist:
... kokkupõrked toimusid
peamiselt eestlastest koosnevate relvastatud salkade vahel,
kes olid vastandlikel poliitilistel seisukohtadel.
... on põhjust
uskuda, et Saksamaa sissetungi esimese etapi ajal tekkinud segaduses
panid kuritegusid toime mõlemad konfliktipooled ning
et süütuid tsiviilisikuid tapeti tahtlikult....Komisjon
usub, et ohvriks olemine ei välista kuritegude toimepanemist.
Õigusriiki austav rahvas (s.t eesti rahvas) peaks tunnistama
oma kuritegusid.
... 36. politseipataljon
osales 7. augustil 1942 kõigi Novogrudoki linnas veel
ellu jäänud juutide kokkukogumisel ja mahalaskmisel.
... Tõendid 36.
politseipataljoni osalemise kohta Novogrudoki linnas asuva geto
likvideerimisel on palju ilmsemad ja vaieldamatud. Pidades silmas
keelekasutust („võitlemine partisanide vastu“),
millega korduvalt varjati antud kuritegu, usub komisjon, et
vähemalt osa eesti politseipataljonide tegevusest kujutas
endast inimsusevastaseid või genotsiidiga seotud kuritegusid
või nende toimepanemisele kaasaaitamist.
... Eesti üksuste
poolt toime pandud tegude kohta ei ole dokumentaalseid tõendeid,
kuid vihjed nende viibimise kohta nimetatud linnades ja nende
ümbruses on selged...
... komisjon usub, et
Saksa okupatsiooni ajal...
Neile ebamäärastele
ja tõendamata oletustele, mida komisjon usub, on vabadusvõitlejad
ja mementolased püüdnud meie oma spetsialistidelt-mõttekaaslastelt
saada hinnangut.
Karm hinnang
See hinnang on karm,
kuid meie arvates õiglane. H. Lindmäe on põhjalikult
analüüsinud eelmises Kultuur ja Elu numbris avaldatud
töös „Hinnang M. Jakobsoni rahvusvahelise komisjoni
raportile“ seda rahvusvahelise komisjoni uurimistööd,
mille jaoks andmeid kogusid eesti ajaloolased Toomas Hiio juhtimisel.
Lühikokkuvõttena selguvad
järgmised faktid:
- komisjon on järjekindlalt eiranud
Eesti Vabariigi õigussüsteemi alusdokumente alates
Riigikohtu lahenditest aastaist 1994–1995 Suvesõja
ja teiste lahingute võitlejate õigeksmõistmisel;
- samuti on komisjon täielikult
eiranud Riigikogu otsust 18. juunist 2002 „Okupatsioonirežiimi
kuritegudest Eestis“;
- komisjon ei ole arvestanud Eesti riigi
julgeolekut kaitsva organi, Eesti Kaitsepolitsei väga põhjaliku
uurimistöö tulemusena tehtud järeldustega aastaist
2001–2002;
- komisjon on ignoreerinud Riigikogu
uurimiskomisjoni ORURK aruannet, mis esitati Riigikogu juhatusele
14. märtsil 2004;
- komisjon ei ole mingilgi määral
arvestanud meie rahvusliku ajaloomäluga. Elavate seas oli
ja on hulgaliselt nendes sündmustes osalenud vabadusvõitlejaid.
Kokku annavad need järeldused
sellise pildi, et rahvusvaheline meeskond on seadnud ennast kõrgemale
kui Eesti Vabariigi kehtiv õigussüsteem. On raske
uskuda, et ükski suurriik lubaks niisugusel komisjonil üldse
tegutseda. Aga meile kirjutatakse ette, et me peame rahvana oma
kuritegusid tunnistama ja see ettekirjutus kehtib tänaseni
juba 7–9 aastat kõigile kättesaadavana internetis.
Rahvusvaheline õigus ja kriminaalseadustik ei tunne rahva
kuritegusid, nagu tabavalt on kirjutanud endine Riigikohtu liige
H. Lindmäe.
Kommentaarid
Püüame nüüd
lisada lühikommentaare eelnimetatud järeldustele.
Komisjoni hinnangul relvastatud eestlaste salgad (venekeelses
tekstis banded) oma nn vastandlike poliitiliste vaadetega olid
ju ühelt poolt okupantide hävitus- ja veretööde
eest oma peret ning kodusid kaitsvad eestlased ja teiselt poolt
okupatsioonivõimu stalinlikku hävitustööd
täide viinud jõustruktuurid. Nendeks olid nii Punaarmee
üksused kui ka NKVD eriüksused ja hävituspataljonid.
Kõik need okupantide formeeringud on Riigikogu 18. juuni
2002 otsusega Okupatsioonirežiimi kuritegudest Eestis kuulutatud
kuritegelikeks! Vastupidiselt komisjoni selgitustele ei olnud
hävituspataljonid mitte valdavalt eestlastest mehitatud salgad,
vaid eranditult vene rahvusest ning Venemaalt tulnud ohvitseride
ja poliitjuhtide käsutada üksused. Eesti arhiivides
on säilinud paljude nende väeosade nimekirjad, ning
on vale väita, et enamus isikkooseisust olevat olnud eestlased.
Hävituspaljoni värvatud või vabatahtlikult astunud
eestlased olid okupantide käsilased, oma rahva vastu relva
tõstnud isikud. Võrdsustades mõlemaid osapooli
kui tsiviilisikute tahtlikus tapmises süüdiolevaid,
on rahvusvaheline komisjon rängalt komistanud rahvusvahelise
õiguse otsa. Okupantide sõjakuritegude vastu välja
astunud ja oma kodusid kaitsvaid partisane, sisse või metsavendi
rahvusvaheline õigus ei nimeta kurjategijateks. Nad on
võitlejad, kelle õiguslik seisund on määratud
4. Haagi konventsiooniga (1907). Kellele ja milleks on vaja sellist
desinformatsiooni?
Riigikohtu lahendeid eesti patriootide õigeksmõistmisel
aastail 1994–1995 tuleb mõista samamoodi: enda kaitsmine
relvaga nõukogude okupatsioonivõimu vastu oli võitluseks
Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ning eesti rahvale tehtud ülekohtu
vastu. Riigikohus nimetab neid Nõukogude vangilaagrites
süütult kannatanud võitlejaid vabadusvõitlejateks
ja mis tahes komisjon ei saa Eesti Vabariigi Riigikohtu lõplikke
otsuseid vaidlustada.
Eesti Kaitsepolitsei keeldumine algatamast kriminaalmenetlust
36. Rindepataljoni võitlejate väidetavate kuritegude
kohta Wiesenthali Keskuse nõudmisel on veel üks tugev
argument meie sõjameeste kaitseks. Teatavasti teostas Kaitsepolitsei
väga põhjaliku uurimise 2001.–2002. aastail,
kasutades ka Saksamaa arhiividokumente, kus olid 1966. aastal
Nõukogude uurimisorganitelt saadud andmed pataljoni tegevusest.
Uurimisega ei leitud ainsatki süüdistust kinnitavat
dokumenti. Täpselt samasugune kinnitus oli ka Okupatsioonide
repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni (ORURK) lõpparuandes.
2002. aasta suvel avaldatud Kaitsepolitsei otsuses on fikseeritud:
... Ajaloolise tõe ja süüdlaste väljaselgitamisel
ei allu Kaitsepolitsei mitte mingile survele ega lase end kaasa
kiskuda väljaspool Eestit lähtuvatest propaganda kampaaniatest...
Pärast sellist otsust jäi kriminaalasja algatamist nõudnud
Efraim Zuroffil ainsaks argumendiks, mida ta esitas meie ajakirjanike
päringule, selline vastus: „Aga teie oma komisjon on
seda kuritegu tunnistanud!” Sellega ta mõtles M. Jakobsoni
komisjoni.
|
Harald Riipalule omistatud
kuriteod pole dokumentaalselt tõestatud. Teada
on vaid fakt, et 36. kaitsepataljoni 3. kompanii ülem
Riipalu viibis Valgevenes Novogrudokis 5. augustist kuni
25.augustini 1942, kõik ülejäänud
on vaieldamatult spekulatsioon.
Fotol: Kindral Felix Steiner autasustamas Harald Riipalut
Rüütliristiga osalemise eest Auvere lahingus
23. augustil 1944.
Foto: Bundesarchiv.
|
Rahvusvahelise
komisjon
Rahvusvahelise komisjoni
väide vaieldamatutest tõenditest 7. augusti 1942 episoodi
kohta näitasid uurimistööd teostanud eesti ajaloolaste
ebaprofessionaalsust. Samuti ka arusaamatult üleolevat suhtumist
teiste uurijate töösse. Osutus, et nende peatunnistajaks
peetud Rudolf Mäeorg ei ole kunagi viibinud Novogrudoki linnas
ja liitus pataljoniga hiljem Ukrainas. KGB uurijate ohvritelt
väljapekstud tunnistusi lugesid meie ajaloolased usaldusväärsemaks
kui elavate tunnistajate ütlusi. Nad ei uskunud ilmselt eesti
ajakirjanikke, kes samal ajal käisid Valgevenes kohapeal
jälgi otsimas. Kohapeal saadi väärtuslikku informatsiooni
eesti sõjameeste kaitseks ja seda vahendati teleekraanilt
kogu rahvale, kuid millegipärast ei läinud see korda
raporti koostajatele.
Nende üleolev suhtumine on ilmnenud mitmel juhul. Maikuus
2004 andis Riigikogu õiguskomisjonis ORURK-i komisjon ülevaate
lõpetatud tööst. Komisjoni istungil viibis ka
T. Hiio rahvusvahelise uurimiskomisjoni esindajana. Meie ORURK-i
komisjoni nimel sai tookord viidatud argumenteerimata järeldustele
M. Jakobsoni esimeses raportis. T. Hiio vastas selle kohta, et
nendel on kõik teaduslikult vormistamisel ning täpne
allikaviidetega aruanne tuleb aasta pärast. 2006. aastal
tuligi kaalukas ja põhjalik ingliskeelne raamat, kuid midagi
ei muutunud selles Valgevene loos. Kui ei osata lugeda KGB kriminaaltoimikuid,
siis ongi tulemus tõele mittevastav. Antud juhul tõestas
seda veenvalt selle aasta algul ilmunud Rauno Võsaste raamat
„Harald Riipalu lugu”. Endine kogenud kriminaalpolitsei
ametnik mõistis kohe neis toimikuis fikseeritud ebakõla.
Lähemalt asjasse süvenedes selgus, et R. Mäeorg
võttis hiljem oma valetunnistuse tagasi. R. Võsaste
avalikustatud faktid kinnitasid veel kord kõigi eelnevate
uurijate järeldusi enam kui 50 aasta jooksul tehtud uuringuis
selles, et meie sõjameestel pole mingit pistmist natside
sõjakuritegudega Valgevenes. Miks ei lugenud meie uurijad-ajaloolased
neid dokumente hoolikalt lõpuni? Kuhu nad kiirustasid?
Kas nad unustasid komisjoni asutanud president Lennart Meri seatud
ülesande esimesel istungil 26. jaanuaril 1999: „On komisjoni
kohuseks koostada piisavalt hästi dokumenteeritud uurimismaterjalid
nii, et kellelgi poleks võimalik eitada toimunut või
hoiduda tõele näkku vaatamast.” Nüüd
aga tuli välja vastupidi.
Väidetavalt vaieldamatutest tõenditest sai rahvusvahelise
meeskonna häbiplekk.
Koos asja uurinud eesti ajaloolastega langeb häbi ka väga
tunnustatud M. Jakobsoni meeskonnale, kes olevat tegelikud raporti
koostajad, nagu väidab nüüd T. Hiio. Piltlikult
tuleks märkida, et nad tulid võõrasse kloostrisse
oma seadusi kehtestama ja teenisid häbi.
Zuroffi ebakompetentsed
oletused
Aga kas see on juhus,
et minnakse kaasa E. Zuroffi ebakompetentsete oletustega, nagu
Kaitsepolitsei aruandes on kinnitatud? Kas on juhus, et meie sõjameeste
kriitikavaba halvustamine on saanud riikliku mõõtme?
Arvan, et mitte. Ühekülgne ja müütidele rajatud
lähiajaloo mõistmine tuleneb ilmselt selja taha jäänud
nõukogude süsteemist, kus kõigil tuli ühesugust
juttu ajada. Aga alguse sai asi ilmselt esimese Eesti Vabariigi
ajal Eesti Üliõpilaste Seltsist (EÜS), kes nn
Pätsi diktatuuri ajal teravalt protestis ülikooli autonoomia
piiramise vastu. Läänes paguluses jätkus EÜS-i
kriitiline hoiak Eesti sõjaeelsesse valitsusse ja pärast
Eesti Vabariigi taastamist 1991. a jätkus siingi samasuguste
ideede propageerimine. Argumenteerimata süüdistati sõjaeelset
valitsust hääletus alistumises agressorile. Normaalse
diskussiooni ja mõistliku kriitika asemel muutusid need
hinnangud mingiks dogmaks ja saavutasid maksimumi väidetavalt
tellimustööna Postimehes avaldatud Magnus Ilmjärve
oletustega meie presidendi reeturlikkusest. Kuigi ajaloolane Jaak
Valge lükkas samu Moskva arhiivi dokumente läbi töötades
paar aastat hiljem need laest võetud seisukohad väga
veenvalt ümber, ning seda kinnitas kindlalt ka juhtiv Sankt-Peterburgi
ajaloolane Rupassov, ei suuda nimetatud hästiinformeeritud
teadlased enam kõigutada uskujate seisukohti.
Tahaksin siin märkida, et EÜS-i auväärsed
vilistlased, sellised suurmehed nagu Jaan Kross ja Enn Sarv, ei
lubanud endale kunagi vabariigi presidendi institutsiooni halvustamist.
Vastupidi, kui M. Ilmjärv oma Postimehe lugudega solvas rängalt
demokraatliku Eesti riigijuhte, siis J. Kross oli esimene, kes
sellise ebaeetilise käitumise sama Postimehe ajalehes teravalt
hukka mõistis. Aga selle on kõik unustanud. Mällu
on jäänud negatiivne tagantjäreletarkus, mis on
teatud määral inspireeritud nõukogudeaegsest
ühiskonnast. Meile ju korrutati tookord ligi 50 aastat järjest,
kuivõrd halvad ning rahvale vaenulikud olid nn kodanliku
Eesti juhid, valitsused ja kogu poliitiline eliit. Aga seda ei
osanud keegi neist punapropagandistidest selgitada, kuidas suutsid
need pahad juhid rahvast selliselt liita, et suur Venemaa ja teine
suur võim Saksamaa Vabadussõjas väikse Eesti
käest lüüa said. Selle ajaloolise võidu
tähendus oli aga sedavõrd suur, et 20 aastaga pealekasvanud
uus põlvkond läks kartmatult juba hävitatud riigis
meie teise Vabadussõtta aastail 1941–1945. Need mehed,
kuni 17-aastased noorukid kaasa arvatud, panid kõhklematult
kaalule oma elu ja nemad ongi tänased tunnustamata kangelased-sõjaveteranid.
Nende vaimu tugevust pärast kaotatud sõda ning sellele
järgnenud kommunistlikke sunnitöö surmalaagreid
iseloomustab meeste irooniline väljaütlemine: „Munder
võis meil ju vale olla, kuid vaenlane oli õige!“
M. Jakobsoni
rahvusvaheline komisjon fikseerib kuritegusid valikuliselt
Sõjavangidest
eesti sõdurite sunnitööle mõistmine oli
Haagi IV konventsiooni (1907) järgi ja koos Aegumatuskonventsiooni
ning 1949. a
Genfi konventsioonidega samuti jäme rikkumine, kuid M. Jakobsoni
rahvusvaheline komisjon seda ei fikseeri. Vastupidi, nad kirjutavad
raportisse nii: „Vähesed neist mõisteti õigeks.
Osa inimesi mõisteti usaldusväärsete tõendite
alusel süüdi mitmetes kriminaalsetes tegudes...“
Järjekordne näide, et seda ebamäärast teksti
pole enne avaldamist lugenud ükski rahvusvahelises õiguses
orienteeruv jurist. Sellist arveteõiendamist sõjavangidega
peetakse ju sõjakuriteoks! Loogiline järeldus sellest
lausest on, et rahvusvaheliselt tunnustatud isikutest komisjon
kaudselt varjab võitjariigi NSV Liidu massilisi sõjakuritegusid
eesti sõjameeste suhtes! Me teame väga hästi,
et mingit kohut tsiviliseeritud Lääne mõistes
ei toimunud. Enamik otsuseid tegi kohtuväline nn troika ehk
erinõupidamine. Harvem langetas otsuseid sõjatribunal
ja oli ka ilma igasuguse kohtuta mahalaskmisi nagu näiteks
Tšehhi põrgus. 10. mail 1945 lasti Tšehhis kohtuta
maha väärikas rindesõdur ja Eesti ohvitser, Sinimäe
lahingute kangelane Paul Maitla ning sadu tema relvavendi, kes
olid vales Saksa armee mundris.
Kui nüüd käesoleva aasta jaanuaris Maaleht avaldas
sensatsioonilise pealkirjaga artikli sellest, et Riipalu pataljonile
omistatud kuriteod polegi dokumentaalselt tõestatud, ja
toimetus usutles uurimistöid juhtinud T. Hiiot, siis vastus
oli niisama ebamäärane, nagu oli olnud raport ise. Toomas
Hiio vastas, et raport avaldati mõneti kiirustades ning
peegeldas uurimistöö toonast seisu. Aasta hiljem, 2002.
a olevat nende arvamus olnud juba selline, et tõde ei selgu
kunagi. Selgitan, et seda viimast arvamust olid nad sunnitud avaldama
pärast seda, kui Kaitsepolitsei oli kategoorilises vormis
keeldunud algatamast kriminaalmenetlust eesti sõjameeste
suhtes. Rahvusvahelise komisjoni arusaamatust kiirustamisest oli
eespool juttu ja see vastab tõele, kuid T. Hiio teine väide
on väheusutav. Kui ta peaks olema siiras, siis sel juhul
ta kinnitab, et nad olid teadlikult ennast isoleerinud muust ühiskonnast
ja teiste uurimuste tulemused ei läinud neile korda. ORURK-i
komisjoni liikmetel ja vabadusvõitlejate töögrupil
oli asi selge juba 1993. aastal pärast Riigiarhiivist leitud
dokumente. 7. juunil 2001 oli aga valmis põhiseaduskomisjonis
koostöös ORURK-i liikmete Jaan Krossi ja Herbert Lindmäega
koostatud Riigikogu otsuse projekt kommunistliku režiimi
kuritegudest Eestis (eelnõu 784 AE). Muuseas, see dokument
oli palju jõulisem, kui aasta hiljem vastu võetud
otsus. 13. juunil 2001 läks eelnõu Riigikogus lõpphääletusele.
Et Rahvusvahelise Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Komisjoni
tegevsekretär T. Hiio suhtles tihedalt Riigikoguga, siis
ei ole võimalik uskuda, et otseselt tema töösse
puutuvad probleemid said jääda temale saladuseks. Kui
ta Maalehes avaldab arvamust, et nende komisjon nüüd
ei süüdista 36. Kaitsepataljoni juutide mahalaskmises,
siis miks on endiselt internetis eesti, inglise ja vene keeles
see segane, ebamäärane, kahtlustusi ja desinformatsiooni
levitav raport? Eesti rahva vastupanuvõitlejaid rängalt
solvav raport! Raport, milles pole ainsatki dokumentaalselt tõestatud
fakti. Ja kes peaks kõrvaldama internetist dokumendi, mis
paneb tõsise kahtluse alla Riigikogu otsused ja Riigikohtu
tõepoolest vaidlustamisele mittekuuluvad lahendid?
Eestlaste
ühismälu raportis ignoreeritud
Kui pöörduda
tagasi kirjutise alguses tsiteeritud inglise kirjaniku Laurence
Reesi juurde, siis tema uurimuse aluseks olid lisaks ülisalajastele
dokumentidele Venemaa arhiividest ka intervjuud enam kui saja
elava tunnistajaga kogu Euroopast ning ka Punaarmee sõdurid
on kaasa arvatud. Selle tulemusena saime väga täpse
ja tõele vastava ülevaate Euroopa ajaloost Teise maailmasõja
ajal. Toon näitena Poola tsiviilisikute hinnangu 1939. aastal
sissetunginud Punaarmeele. Hinnang on absoluutselt sama sellega,
mille andsid Eesti elanikud samal ajal. Veel kord kinnitus sellele,
et M. Jakobsoni meeskond tegi tõsise vea ignoreerides meie
rahva ajaloolist ühismälu!
Täna soovitan meie ajaloolastele vestelda 90-aastaseks saanud
soomepoisi, surmalaagris ellujäänud poliitvangi ning
meditsiiniüliõpilase ja linnapartisanina 1941. a.
Tartu suvesõja lahingutest osa võtnud Vello Laosega.
Mehega, kes adjutandina oli 10. juuli õhtul selle kohtumise
tunnistajaks, kui Otepäält ja Elvast Tartu saabunud
partisanide juht kapten Karl Talpak keeldus talle kui vanema auastmega
ohvitserile pakutud linna komandandi kohast, sest ta läks
oma meestega Emajõe rindejoonele kaitset organiseerima,
et tõrjuda Punaarmee rünnakuid. 10. juulil 1941 EÜS-i
reservlipnikest liikmete juhtimisel alanud ülestõus
on Tartu elanikele hästi teada. Kaks nädalat kestnud
Tartu lahinguid vastaskaldal positsioonidel asuva Punaarmeega
ei saa mitte kuidagi nimetada eestlastest salkade poliitilistest
vaadetest põhjustatud omavahelisteks taplusteks. See seisukoht
ongi meie kriitika alla sattunud komisjoni nn poliitiline korrektsus,
nagu auväärne ajaloodoktor Vello Helk Taanist sellele
raportile hinnangut andes meile selgitas. Kas ei peaks pisuki
häbenema oma aruandes eesti patrioote halvustavat sõnakasutust
Tartu Ülikoolis õppinud ajaloolased, keda õpetasid
omal ajal sellised rahvuslikult meelestatud professorid nagu Sulev
Vahtre ning Helmut Piirimäe?
Kaks aastat tagasi tutvustas T. Hiio represseeritute infolehes
„Priius“ äsja asutatud Eesti Mälu Instituuti
ning hindas positiivseks töö lõpetanud M. Jakobsoni
komisjoni raporteid. Maailmale olevat asjad selgemaks saanud ning
rünnakud Eesti vastu on vähenenud. Kahe Nõukogude
okupatsiooni perioodi osas võib selle hinnanguga täielikult
nõustuda. Kuid Saksa okupatsioonile ja eriti kahe okupatsiooni
vahetumisel toimunud 1941. aasta suvesõjale antud hinnang
on täielik absurd. Meie riigipea Jüri Uluotsa hinnangul
kaine põhjamaine rahvas, keda ta kutsus võitlusse,
et me rahvana üldse kestma jääks, see rahvas pole
korda saatnud midagi taolist, mis raportööride aruandesse
on sisse kirjutatud. Aga nüüd töötab Eesti
Mälu Instituudi nime all sama ajaloolaste meeskond ning sama
skeemi järgi. Jällegi on kaasatud rahvusvahelised spetsialistid,
kellele meie ajaloolased informatsiooni koguvad. Nemad sealt kõrgemalt
tasemelt langetavad siis poliitiliselt korrektselt hinnanguid
inimõiguste rikkumistele Eestis viiekümne okupatsiooniaasta
vältel.
Kompetentsed
eestlased
Millest küll tuleb
selline alaväärsuskompleks riiklikul tasemel? Kas Eesti
pole suutnud anda oma asjatundjaid? Tahan sellele otsustavalt
vastu vaielda endise ORURK-i komisjoni näitel. Inimõiguste
valdkonnast ja rahvusvahelisest õigusest on seni ületamatuks
jäänud meie komisjoni liikme Enn Sarve 1997. a ilmunud
teos „Õiguse vastu ei saa ükski. Eesti taotlused
ja rahvusvaheline õigus“ (ORURK-11). Otsekohe pärast
ilmumist võeti see raamat Tartu Ülikoolis õppevahendina
kasutusele. Kolmekordse kõrgharidusega (jurist, majandusteadlane
ja matemaatik), kahe okupatsiooni ajal poliitvang ja Eesti Rahvuskomitee
sidemees Enn Sarv omas sellist eruditsiooni ja elukogemusi, et
sai hakkama nii põhjaliku raamatu kirjutamisega. Teine
mõlema okupatsiooniaja poliitvang ja õigusteadlase
haridusega komisjoni liige oli rahvakirjanik Jaan Kross, meie
esimene esimees. Temale järgneb ligi kümme aastat komisjoni
juhtinud Vello Salo, kelle teadmisi, läänemaailma tundmist
ja praktilise elu kogemusi on raske üle hinnata. Edasi tuleks
nimetada komisjoni liikmetena mitmeid elutarku teadlasi, juriste,
ajaloolasi, arste ja ka endisi poliitvange meie kodanike ühendustest.
Selle meeskonna harukordne potensiaal jäi täies mahus
kasutamata. Ma ei kujuta ette, et sellele meeskonnale olnuks vaja
kompetentsi lisamiseks palgata juurde välismaa asjatundjaid.
Komisjoni töö tulemuseks on olnud lisaks Valge raamatu
aruandele veel 33 publikatsiooni 15 aasta jooksul. Neist Tartu
Ülikooli emeriitprofessori Herbert Lindmäe kuus Suvesõja
1941 raamatut (seitsmes on valmis käsikirjana) sisaldavad
nii palju dokumentaalselt tõestatud fakte, et kahelda Eesti
rahva vastupanuvõitluses okupantidega ei ole võimalik.
Kui M. Jakobsoni komisjon sai siiski sellega hakkama, siis on
häbi teenitult saadud. Asjatundmatult eesti rahvast häbistades,
teenisid nad ise endale häbi.
ORURK-i komisjoni ametliku töö lõppemise järel
pärast Valge raamatu ilmumist kajastas meedias sündmust
üksainus ja seegi üleolevalt negatiivne hinnang kultuurilehes
Sirp. Keegi äsja ülikooli lõpetanud ajaloolane
nimetas riiklikku komisjoni poliitkomisjoniks, kellelt polevatki
midagi loota. Kui me tegime katset avaldada kultuurilehes selgituseks
lühike vastulause, siis peatoimetaja ja väga lugupeetud
kirjanik Mihkel Mutt seda meile ei võimaldanud. Miks?
Nüüd tahan väita Saksa okupatsiooni perioodi teksti
kohta M. Jakobsoni komisjoni esituses, et just see lõhnab
tugevalt mingi arusaamatult poliitilise asja järele. Sellise
kaliibriga Eesti probleeme tundvaid inimesi nagu Enn Sarv ja Herbert
Lindmäe ORURK-i komisjonist nende meeskonnas ei olnud. Kui
oleks arvestatud nende kahe juba avaldatud töödega,
ei tuleks täna häbeneda.
Meie valitud rahvaesindajatelt Riigikogus ootavad Eesti eest võidelnud
sõjamehed kollektiivset kodanikujulgust. Ennastsalgava
võitluse pärast saadeti nad võitjariigi sõjakuritegude
tulemusena range režiimiga surmalaagritesse. Kuid ellujäänud
vanad sõdurid ootavad nüüd oma riigilt tuhandete
langenud ja hukkunud relvavendade nimel avalikku otsust, et nad
on Eesti riigi eest võidelnud vabadusvõitlejad.
|
|
|
