|
|
Riigikaitse olukorrast Eestis
|
Georg Kirsberg
|
tekst: Georg Kirsberg
reservohvitser, MTÜ Põliseestlased juhatuse liige,
Kieli ülikooli politoloogia magistrant
Valed poliitilised
valikud, ametialased väärteod ning kuriteod, pidev korruptsioon
ja vargused ning negatiivsel selektsioonil põhinev nepotism
on teinud meie riigikaitsele kordades rohkem kahju, kui Herman
Simm teha suutis. Käesolev artikkel keskendub negatiivsele
nepotismile ehk siis ebatervele personalipoliitikale.
Eesti riigikaitse korraldamises
osaleb üsna lai spekter institutsioone: president, Riigikogu
Riigikaitsekomisjon, valitsus, Kaitseministeerium, Välisministeerium
ning Kaitseväe peastaap. Vaadates aga olukorda meie riigikaitses
tervikuna, ei saa sugugi rahul olla. Jutt ei käi enam pisiasjadest,
vaid konstantsetest juhtimisvigadest, mis on viinud meie Kaitseväe
katastroofilisse olukorda. Seda tuleb käsitleda kui tahtlikku
sabotaaži ja riigi reetmist, mille eest tuleks süüdlased
vastutusele võtta ning karistada! Valed poliitilised valikud,
ametialased väärteod ning kuriteod, pidev korruptsioon
ja vargused ning negatiivsel selektsioonil põhinev nepotism
on teinud meie riigikaitsele kordades rohkem kahju, kui Herman
Simm teha suutis. Käesolev artikkel keskendub negatiivsele
nepotismile ehk siis ebatervele personalipoliitikale.
Hiljutine intsident
Eesti Mereväe roiskunud siseelu avalikuks saamisel andis
viimase märgi sellest, et meie Kaitseväe juhtkond on
saamatu, valelik, korrumpeerunud ning oma töö jaoks
täiesti kõlbmatu. Ametisse on saanud “esinejad”
tõeliste juhtide asemel. Vähe sellest, et nad on lubanud
Mereväge juhtima erialaselt ebakompetentsed ohvitserid, kellest
suur osa on joodikud, valetajad, vargad ning korruptandid, asusid
nad kriitilisel hetkel neid veel ka kaitsma. Kindral Laaneotsa
läbikukkunud käitumine tõestas üheselt,
et juhtpositsioonile on saanud täiesti ebasobiv inimene.
Kuidas sai selline asi juhtuda?
Rahuaeg ning kinnine
süsteem on soosinud Eesti Kaitseväes negatiivset nepotismi,
see tähendab, et meie Kaitseväe juhtivkoosseisu ei valita
ega arendata lähtuvalt intelligentsusest, vaid mingitest
muudest printsiipidest. Õigemini – igasuguseid normaalsele
sõjaväele omaseid printsiipe eirates. Inimese võimekus
juhina, mis on ju otseses korrelatsioonis intelligentsusega, ei
mängi suurt rolli tema karjääris. Juba pikemat
aega on põhiliseks karjääri edendavaks omaduseks
olnud oskus vigu vältida, neist ringiga mööda minna
või siis kinni mätsida. Ülemuste silmis hinnatuim
omadus on oskus suud kinni hoida ning käsku täita. Ja
kui tehaksegi vigu, siis oskus olla jäägitult lojaalne.
Sellisel personalipoliitikal toimiva edutamise tulemus on piinlik
plejaad pugejaid ja reetureid, kes on degradeerinud ohvitseri
auastme väärtust.
Traditsiooniliselt tuntud
ohvitseri ametiga kaasas käivat eetilist tandemit iseloomustab
suurepäraselt USA West Pointi akadeemia moto: Kohusetruudus,
Ausus, Kodumaa (Duty, Honour, Country). Eesti kõrgemate
ohvitseride puhul võib nende väärtuste järgimise
aga tihtipeale küsimärgi alla seada. Selline kooslus
ei ole võimeline looma mõtlevat organisatsiooni.
Kuni rõhuasetus on sellel “mida mõelda”,
mitte “kuidas mõelda”, saab asi minna ainult
allamäge. Tõeliste juhtide loov ja intellektuaalne
mõtlemine jääb ära kasutamata.
Visionääride
lahkumine teenistusest
Selle tulemuseks on
nutikamate visionääride ning mõtlemisvõimeliste
kaitseväelaste lahkumine teenistusest. Viis kaitseväelast
on läbinud Ameerikas Rangeri kursuse, neist vaid üks
on veel teenistuses. Samuti on lahkunud enamik Soomes ja Šveitsis
ohvitseriks õppinud inimesi. Mitme sõjaväelise
väljaõppekeskuse ülesehitaja, brigaadikindral
Urmas Roosimägi, oli sunnitud teenistusest lahkuma, sest
julgeolekunõunik Indrek Kannik tõmbas tema auastme
esildisele korduvalt oma suva järgi kriipsu peale. Mereväes
toimuv on eskaleerunud katastroofiks, sel kevadel lahkus korraga
teenistusest ca 35 inimest (mis on aga väike number võrreldes
sellega, palju sealt pikema ajaperioodi jooksul lahkunud on).
Armee suurimaks varaks on personal ning selle kvaliteet, eriti
nii väikse riigi puhul nagu Eesti. Praegune personalisüsteem
soosib paraku kvaliteedi langust.
On küll tõsi,
et Eesti sõdurid kannavad Afganistanis hüüdmine
Stones, kuid selle töö taga on puhtalt allohvitserid,
kes lahingtandril viibides pidevalt peastaabi poolseid ebaterveid
käske kuulama peavad. Mitte ükski KV juhtkonda kuuluv
ohvitser ise reaalsel missioonil osalenud pole. Veelgi enam, paljud
nendest pole isegi mitte rahu ajal olnud üksuste ülemad,
või siis on olnud, kuid pole sellega rahuldavalt hakkama
saanud. Missioonilt naasnud ohvitserid on tihtipeale sunnitud
teenistusest lahkuma, sest kõrgemad ülemused ei ole
huvitatud nende kogemuste rakendamisest. Nii kaotasime Afganistani
rühmaülemad Peeter Reissi ja Ain Tiidruse, kes oma meeste
austuse pälvisid.
Partei tagatubade
ja ametnike võim
Kaitseväe juhataja
määratakse parteide tagatubades, lähtuvalt millest
lasub tal oma ametiajal kohustus tänuvõlga maksta.
Riigikogu Riigikaitsekomisjonis pole mitte ühtegi kaitseväega
seotud inimest juba pikemat aega olnud. Enamus Kaitseväge
juhtivast koosseisust ei ole oma ametikoha kõrgusel. See
on viinud meid seisu, kus Kaitseväge juhitakse lähtuvalt
hetkeemotsioonidest ning omakasu printsiibist. Normaalne ning
vajalik oleks aga teadmistel põhinev juhtimine.
Endiselt ei ole üle
saadud punakultuuri pärandist. Kaitseväe juhtkond tegeleb
tihtipeale vaid vineerist akende peale kardinate värvimisega.
Kaitseväe 93. aastapäevale pühendatud kõnes
väitis Laaneots, et Eesti on kaitstud paremini kui kunagi
varem. Esiteks läheb ta siin täielikult vastuolusse
oma 2007. aastal öelduga: “Eesti saab sõjalise
ohu korral kohe kasutada vaid paarisada Scoutspataljoni meest.”
Teiseks avaldas Rootsi erukindral Neretnieks selle aasta suvel
Balti riikide kaitsevõime uuringu tulemused, milles nentis,
et Eestil on vaid üks mittetäielikult välja arendatud
ja kehvalt varustatud jalaväebrigaad. Tegelik seis on äärmiselt
vilets, kogu aur läheb „raua“ arendamisse ning
aina võimsama ja õigema struktuuri loomisse. Kuid
ühtegi meil kehtivat või varem kehtinud struktuuri
pole kordagi tõsiselt võetavalt katsetatud enne,
kui järjekordne muutmislaine tuleb. Kvantiteedil, mitte kvaliteedil
põhinev ülendamine on viinud ohvitseride rohkusele
tipus ja liiga paljude staapideni, et neile ametikohad säilitada.
Keskendutakse NATO käsiraamatute järgi suurriigi armee
kopeerimisele (lineaarne sõjapidamine) ja välismissioonidele,
Eesti kaitsmine on unarusse jäetud ning Eesti iseseisva kaitsevõime
arendamisega tegeleda soovivad ohvitserid sunnitakse Kaitseväest
lahkuma. Sellise armee saatuseks Eesti kaitsmisel sõjalise
konflikti korral saab olla vaid 1941. aasta juunikuu Punaarmee
koopia.
Suurriiklike ja meile
ülejõu käivate struktuuride arendamise ning välismisioonide
asemel tuleb Šveitsi, Soome ja Iisraeli kogemustest sünteesida
meile sobiv ja jõukohane riigikaitse strateegia ja taktika
ning asuda seda reaalselt ellu rakendama. “Inimesed kõigepealt,
siis ideed ja alles siis tehnika,” ütles kuulus sõjandusteoreetik
Boyd ja tal on õigus. Eesti puhul on see paradigma endiselt
täpselt vastupidises järjekorras.
Paljud inimesed on arvamusel, et kõik meie KV probleemid
on tingitud punaarmee pärandist, mis on aga taandumas, lähtuvalt
millest on olukord peatselt normaalne. Kahjuks on esile kerkinud
uus faktor, mis on muutnud ja muudab olukorda kindlasti veel hullemaks
– parteide tagatubade ja ametnike võim, mis pidevalt
kontrollib kõike ja kõiki. Tsiviilkontrollist on
saanud poliitiline kontroll. Ohvitseridest on saanud ametnikud,
kes täidavad vaid kontrolli- ja karistamisfunktsiooni, seda
ka olukordades, kus nad õpetaja ja juhendaja rollis olema
peaksid. 1990-ndatel oli olukord töö tegemiseks Kaitseväes
tunduvalt soodsam kui praegu, sest NATO luulude käes vaevlevad
või ideoloogiliste silmaklappidega poliitikud, võimuahned
ametnikud või nende poolt ametisse määratud ohvitserid
ei seganud targemate inimeste töö tegemist. Tol ajal
oli meie Kaitseväes ka palju asjalikke inimesi, praeguseks
on neist juba lahti saadud.
Ei saa ette heita, et
meie Kaitsejõududes probleeme on, puuduste esinemine on
normaalne. Kuid lubamatu on pidev rahvale näkku valetamine
ja kõikide probleemide eitamine.
Meie kaitsevõime õõnestamine ei lõpe
enne, kui on tekkinud avatud diskussioon riigikaitse küsimustes,
kui riigikaitset juhtivast kooslusest on kadunud inimesed, kes
juurutavad vaid karjeristide kultuuri, kus enesehuvi on kõrgemal
kui organisatsiooni eesmärgid ja igasugune muudatus, nagu
tõeline reform süsteemis, põhjustab kõrgemate
ohvitseride autoritaarsuse, autoriteedi ja staatuse ohustamist.
Vabanenud kohad tuleb täita altpoolt peale kasvavate andekate
ning oma visiooni omavate ohvitseridega, keda erandkorras kiiremini
edutada tuleks, eelistades igal juhul neid, kellel on missioonikogemus
ja/või ajateenijatega töötamise ja väljaõppe
juhtimise kogemus. Teiseks tuleb algatada kampaania kutsumaks
tagasi teenistusse varasemalt lahkunud pädevaid ohvitsere.
Kolmandaks tuleb meie riigikaitse loomisse kaasata väliseestlastest
suurte lahingukogemustega ohvitsere. Neljandaks tuleb luua uus
institutsioon, mis tegeleb KV juhtimise auditiga, sinna tuleb
kaasata sõltumatuid eksperte (välismaalt). Viiendaks
tuleb üle vaadata ja reaalsusega vastavusse viia riigikaitse
strateegia ja pikaajaline arengukava.
|
|
|
