Kultuur ja Elu 4/2011

Kultuur ja Elu 3/2011

Bruno Laane sõjaaegsed rännakud
Teine Maailmasõda

FOTOD: BRUNO LAANE ERAKOGUST

Bruno 18-aastasena.

Eessõna: Rein Abelilt
1944. aasta algul oli Eestis juba päris selge, et sakslased on sõja kaotanud ning uus Nõukogude okupatsioon ees. Olukorra arengust olid eriti huvitatud 17–18-aastased poisid, kes olid sündinud aastal 1926. Eelmine aastakäik oli Saksa sõjaväkke mobiliseeritud juba 1943. aasta suvel ja nii võis arvata, et 1926. aasta poisid kutsutakse sinna algaval aastal. Mõned olid välja uurinud, et vabatahtlikult lennuväkke minek on üks võimalus oma kohuseid täita. Tõenäoliselt oleks seal veidi kergem teenistus kui see, mida mobilisatsioon tooks nendele, kes seda ootama jäävad.
Bruno Laan oli üks 1926. aasta poistest, kes lennuväeteenistuse valis. Kogu nende grupp sai 1944. aasta kevadel ja suvel põhiväljaõppe kas Eestis või Liibavis, Lätis. Enne aga, kui nad said erialast väljaõpet Eestis alustada, tuli siit lahkuda. Eesti lennugrupp viidi Saksamaale, kus see likvideeriti. Osa mehi saadeti eesti diviisi juurde Neuhammerisse, suurem osa aga sai väljaõppe Dortmundis õhutõrjekahuritel ja saadeti 1945. aasta varakevadel Ida-Saksamaale. Neid ei saadetud rindele, kuid rinne tuli nende juurde, kui sakslaste vastupanu kokku varises. Selles olukorras lagunesid väeüksused kiiresti ja iga mees pidi ise oma tuleviku eest muretsema. Üldine siht oli katsuda jõuda Läände liitlaste poole, et mitte venelaste kätte jääda.
Võib arvata, et suuremal osal eesti poistest ei õnnestunud sinna jõuda ja nad puhkavad kuskil tundmatus hauas Ida-Saksamaal või langesid vangi venelaste kätte – üks saatus hullem kui teine. Osal oli siiski küllalt jõudu ja vastupidavust, või ka kõige tähtsamat – õnne, et Läände pääseda. Bruno Laan on üks nendest. Avaldame siin tema kirjapanekud alates ajast, mil ta lennuväkke astus, põgenemistest ja vangilangemistest Saksamaal, elust põgenikelaagrites Lääne-Saksamaal, õpingutest sealsetes ülikoolides kuni lõpuks jõudmiseni USA-sse.
Bruno Laan õppis hiljem Ameerikas ehitusinseneriks ja tal oli sel alal edukas karjäär. Ta oli ka aastaid üks aktiivsemaid eesti ühiskonna liikmeid Los Angeleses.

* * *

Bruno Laane mälestused

Aastal 1941 kuulutasid sakslased kommunistlikule Venemaale sõja ja asusid välksõja põhimõttel edukalt rünnakule. Alles sügaval Venemaal peatus nende edasitung. Venemaa viletsad teeolud ja tugev pakane nõudsid oma osa. Sakslased vajasid abi. Nad hakkasid mobiliseerima okupeeritud maa­dest noori mehi. Kuna olime vanema venna Harriga veel liiga noored, saime siiski keskkoolis edasi käia. Vanemate klasside poisse aga hakati juba Saksa sõja­väkke võtma.
Nõmmel muudeti mõned koolimajad rindel haavatute paigutamiseks haiglateks. Koolitööd jätkati allesjäänud koolimajades algul kahes, hiljem isegi kolmes vahetuses. Koolitarbeid jäi väheseks, kõigile ei jätkunud ka raamatuid. Ajalooõpikuid polnud üldse. Kui Nõukogude Liit Eesti 1940. aastal okupeeris, korjati Eesti Vabariigi-aegsed ajalooraamatud ära ja põletati. Ajalugu tuli ju kommunistide vaatevinkli järgi ümber kirjutada! Enne kui sellega toime saadi, tulid saks­lased ja taas pidi ajalugu ümber­ kirjutatama – muidugi seekord nende seisukohast lähtuvalt.
Nii et enamiku keskkooli ajast polnud meil üldse ajalooõpikuid. Õpetajad dikteerisid klassis õpilastele hetkel lubatud ajalugu, et kodus oleks siis midagi õppida. Mul kadus igasugune huvi ajaloo vastu. Nägin, et ajalugu seletati kord nii ja siis teisiti. Ei tead­nud, keda uskuda ja keda mitte. Tegelikult polnud selles midagi uut. Juba antiikajal Egip­tuses, kui uuele vaaraole eelmise vaarao teod ei meeldinud, laskis ta müürseppadel kivitahvlitelt seda kajastava lihtsalt välja raiuda.
Rinne Leningradi all ei olnud Eestist kaugel ja Nõukogude lennukid käisid tihti öösiti Tallinna pommitamas. Kogu linn oli pimendatud, aknad kinni kaetud, et mitte aidata vaenlase lendu­ritel linna leida. Kui sakslaste patrull nägi mõnest aknast valguskiirt, võis ta kergesti sinna kuuli saata. Öösiti õhurünnakuhäiret kuuldes pidime kähku riietuma ja aeda kaevatud varjendisse jooksma. Magasime vanema venna Harriga samas toas ja vahel olime liiga laisad, et sireeni kuuldes üles tõusta ja talvel külma kätte minna. Ühel ööl õhurünnaku ajal purustas liiga lähedale kukkunud pomm meie toa aknad. Klaasikillud ja aknaraamide tükid lendasid vooditesse otse meile peale.
Detsembris 1943 Harri aastakäik (1925) mobiliseeriti Saksa sõjaväkke. Kuna Harri oli vähe enne seda astunud Omakaitsesse, hoidis see teda mõneks ajaks sõjaväkke minemast.
Venelaste pommirünnakud ei olnud siiani Tallinnale eriti palju kahju teinud, kuid 9. märtsi 1944 öösel läks lahti päris põrgu. Vene lennukid tegid kogu linna valgeks allavisatud “rooma küünal­dega” ja hävitasid linnas terveid kvartaleid. Suur osa Tallinna keskaegsest vanalinnast sai raskelt kannatada. Palju inimesi sai surma või haavata ja mõned kaotasid kõik, mis neil oli. Pool linna oli varemetes. Nõmmel ei olnud olukord nii hull, kuna majad olid suh­teliselt väiksemad ja polnud ka tihedalt koos.

Lennuväkke

Pärast 9. märtsi õhurünnakut pandi kõik koolid kinni. Mina olin veel 17-aastane ja võis arvata, et minu aastakäigu (1926) mobilisatsioon on lähemal ajal tulemas. Enamik minust aasta vanemaid klassi­vendi oli juba mobiliseeritud. Klassist oli järel ainult kolm või neli minuvanust nooremat poissi ja muidugi tüdrukud. Mida teha? Kui ootan oma aastakäigu mobilisatsiooni väljakuulutamiseni, saab minust jalaväelane rindel. Kui lähen aga vabatahtlikult, siis mul on valida: kas lähen piiri­valvesse, politseipataljoni või lennuväkke. Miks mitte lennuväkke? Tegime nalja, et siis saab vähemalt magada linade vahel ja mitte kraavis roomata.
Nõnda siis aprillis 1944, enne 18-aastaseks saamist, panimegi koos klassivenna Villi Kiinrosiga Tallinnas Saksa lennuväkke astumiseks nimed kirja. Meid saadeti aega teenima Lätimaale Liibavisse (Liepaja), kus sealsel lennuväljal oli ka eestlaste lennukool.
Kaks kuud hiljem, juunis, kolis kogu lennukool Pärnu Sauga lennuväljale. Värske reamehena määrati mind rõivalattu Kammerbulle’ks. Et seda tööd õppida, saadeti mind Riiga väljaõppele. Pärast minu paarinädalast Riias viibimist murdsid venelased Ida-Lätis Daugavpilsi juures sakslaste rindest läbi. Et läbimurret kinni panna, korjati Riias kokku kõik minusugused igasuguste alade õppurid ja saadeti rindele. Meil lubati peale püssi, laskemoona ja gaasi­maski ainult mini­maalsel määral riietust kaasa võtta. Kõik isiklikud asjad tuli jätta ühte sõjaväelattu Riiga. Hiljem ei näinud ma oma asju enam kunagi. Siis sai mulle küll selgeks, et ei oleks tohtinud asendamatuid esemeid (näiteks klassikaaslaste fotosid) sõjaväkke kaasa võtta.
Sõitsime rongiga idarinde suunas. Viimased 20 või 30 kilomeetrit läksime jala, püss õlal, seljakott seljas. Kui jõudsime rinde vahetusse lähedusse, oli juba pime. Esimene, mida nägime, oli kahe langenu matmine. See oli esimene mulje rindest. Seal ma siis olin, vaevu 18aastane, lennuväevormis ja rindel. Meid määrati üksustesse. Öeldi, et oleme praktiliselt venelastest ümber piiratud ja öösel tõmmatakse kõik üksused siit rindelõigust välja. Väga loll tunne oli – selle pika jalgsimarsi olime teinud ju otse vaenlase kotti. Meile näidati tagapool kahte tulekahjukuma ja öeldi, et umbes nende kahe tule vahel on kotisuu veel lahti. Keeraku me ringi, hakaku nende kahe tulekahju suunas astuma ja otsigu meile määratud üksused alles hiljem üles. Olime pikast marsist väsinud, kuid lootust puhkusele polnud.
Hakkasime jälle astuma – seljakott, gaasimask, püss ja laskemoon kaasas. Hommikupoole ööd, surmani väsinult ja näljastena, ütlesime ühe teise eesti poisiga: “Põrgu sellega!” Leidsime mingi raudteeputka ja jäime sinna magama. Ärkasime mõni tund hiljem, kui väljas oli juba valge. Vaikus. Mure näris hinge: kas venelased on vahepeal meie taganemistee ära lõiganud ja nüüd oleme neil pihus. Kuulsime laskmist. Otsustasime hakata paralleelselt raudteega lääne poole minema, kuid hoidusime siiski metsa vahele.
Paari tunni pärast nägime Saksa vormis sõdureid. Selgus, et nad kuulu­sid ühte eestlaste rindeüksusesse. Küll oli hea meel. Nemad olid samuti kotist välja liikumas. Arvasime kaaslasega, et parem ühineda selle üksusega ja mitte otsida sakslaste üksust, kuhu meid rindel oli määratud. Otsustasime kotist välja jõudes otsida eestlaste üksuse staapi. Jätkasime matka lääne poole. Saksa kaubarongi samas suunas liikumas nähes hüppasime peale. Kuna mõlemad olime lennuväes ja kummalgi polnud tahtmist jalaväkke minna, tulime otsusele: kui õige katsuks jõuda tagasi Pärnusse oma üksuse juurde. Olime võrdlemisi kindlad, et sõjaväe raamatupidamine rindel polnud meie suhtes eriti täpne. Pealegi nad arvatavasti ei hoolinud sellest, mis on juhtunud nende juurde saadetud jalaväe väljaõppeta kollanokkadega nagu meie.
Jaamades peatumise ajal käis Saksa välipolitsei piki rongi, kontrollides vaguneid. Peatused olid lühikesed, õnneks nad üheski peatuses meieni ei jõudnud. Otsustasime rongilt lahkuda tükk maad enne Riiga ja minna siis jalgsi ümber Riia Eesti suunas mineva raudteeni. Õnn oli jälle meiega. Pärast pikka matka jõudsimegi põhja poole kulgeva raudteeni. Valisime jälle ühe aeglaselt liikuva kaubarongi ja hüppasime peale. Tuju oli hea. Plaanitsesime, et kui sõjaväe politsei meid kinni peab, ütleme, et olime olnud Riias kursustel ja nüüd teel tagasi oma üksuse juurde Pärnu. Meie sõduripassides olid mõlemad linnad kirjas, kuid muidugi ei olnud meil marsikäske ega ka märgitud, et olime rindele saadetud. Rongi otsiti peatustes jälle läbi, kuid iga kord enne, kui politsei meie vagunini jõudis, hakkas rong taas liikuma. Valgas pidime laiarööpmeliselt rongilt ümber istuma kitsarööpmelisele, mis läheks Pärnu. Leidsime poolkõrgete külgedega lahtise vaguni, milles oli masinaosi meie Pärnu üksuse jaoks. Polegi muret, roni aga peale ja ole hästi madalal. Kuulsime politseid meie vagunist mööduvat, kuid keegi ei vaevunud üle vaguniääre vaatama.
Valga ja Mõisaküla vahel tuli mulle äkki mõte: miks mitte minna paariks päevaks koju Nõmmele ja alles siis Pärnu? Mu kaaslane ei tahtnud riskida ja otsustas sama rongiga otse Pärnu sõita. Kui jõudsime Mõisakülla, oli minul otsus tehtud ja leidsingi teise rongi, mis pidi minema Tallinna. Vedurijuht oli sõbralik ja laskis mul kaasa sõita otse veduri taga olevas tendris. See oli küllaltki kindel koht läbiotsimiste puhul, kuid hirmus nõgine. Pidin istuma söel, millega vedurit köeti. Muidugi oli mul kaasas püss, laskemoon ja seljakott. Nõmmel Liiva jaamas läksin rongilt maha ja kõndisin koju. Milline üllatus vanematele ja vendadele! Panin oma lennuväevormi ja püssi kappi, pesin ja läksin linna.
Päev või kaks pärast minu kojutulekut kuulutati välja mobi­lisatsioon minuvanustele, nendele, kes olid sündinud 1926. aastal. Seega jäi minu kodune puhkus üsna lühikeseks. Panin jälle vormi selga, võtsin püssi ja seljakoti, kõndisin tagasi Liiva jaama ja sõitsin rongiga Pärnu. Õma üksuse juurde tagasi jõudes raporteerisin kandu kokku lüües Hauptfeldwebel Müllerile: “Flieger Laan meldet sich zurück von Ausbildung in Riga.”1
Minult marsikäsku küsimata käskis Müller mul minna üksuse majandus­veltveebli juurde, kes oli samuti sakslane. Kui tema kuulis, et mul marsikäsku ei ole, tahtis minuga tagasi peaveltveebli juurde minna. Mina aga olin juba enne oma murest selle veltveebli eestlasest abile rääkinud ja ta tuli mulle appi. Silmagi pilgutamata veenis ta veltveeblit, et kuna ma olen juba peaveltveebliga rääkinud, võib ta mind lihtsalt arvele võtta. Nii lõpuks tehtigi. Olingi tagasi oma üksuse juures, ilma et mind milleski oleks kahtlus­tatud. Mind määrati tagasi rõivalattu ja aeg-ajalt ka vahipostile nagu korralikku sõdurit kunagi.

Noored lennuväelased Liibavis väljaõppel 1944. aasta mais. Bruno on teises reas paremalt teine.

Algab evakueerimine

Suvel 1944 läks Saksa armeel Eesti piiri lähedal Leningradi rindel olukord üha halve­maks. Septembris hakkasid sakslased sõjaväge Eestist välja tõmbama. Kogu meie lennukool laaditi Pärnus laevale. Lendurid said käsu lennata õppelennukitega Saksamaale. Mina ei tahtnud Eestist lahkuda, mõteldes, et mind võib siingi vaja minna. Räägiti, et teine Eesti Vabadussõda on algamas, just nagu 1918. aastal. Võitleme jälle venelaste ja sakslaste vastu ning vabastame Eesti pinna okupantidest. Kasvanud üles iseseisvas Eesti Vabariigis, olin lapsest peale teadnud, et meie vabadus oli olnud võimalik ainult tänu meestele, kes olid võidelnud Eesti iseseisvuse eest 1918. aastal. Ja nüüd, sep­tembris 1944, vajas meie maa selliseid mehi jälle! Kuulsime, et admiral Pitka organiseerivat Eesti oma sõjaväge ja nad vajavad mehi. Mina olin valmis, see oli minu isamaaline kohus.
Kui laeva parajasti laaditi, astusime ühe teise poisiga sobival hetkel maha. Läksime ühe tuttava koju laeva lahkumist ootama, mis pidi toimuma juba samal õhtul. Hiljem kuul­sime, et meie kadumist oli peagi märgatud. Järgmisel päeval läksime sadamasse olukorda uurima. Hiilisime ette­vaatlikult mingite suurte kastide vahel. Meie üllatuseks seisis järsku meie ees minu ülemuse ülemus, üks Saksa leitnant. Küsis: „Soll ich Sie runterknallen?”2 ja patsutas oma kabuuri. Ta oli tõesti vihane ja ähvardav. Ka teisi poisse oli laevalt jalga lasknud. Ta oli isiklikult solvu­nud, kuna tundis, et mina olin tema vastutusel olles teda petnud. Viis meid tagasi laeva juurde. Õnneks liigutati laeva parajasti piki kaid, et seda paremini laadida. Meie kinnivõtja hüüdis laevale, et meid tuleb valvata, ja läks ise edasi. No ega meile olnud palju vaja, et taas kaduda. Laev lahkus samal õhtul. Hiljem kuulsin, et merel olles lasknud see leitnant meie kadumise pärast kogu laeva läbi otsida.
Sama päeva õhtul koos sõbraga, kelle nime olen unustanud, kõndisime üle Pärnu silla Tallinna suunas, et leida admiral Pitkat ja tema formeerimisel olevat Eesti sõjaväge. Sillal olid lennukipommidel sütikud küljes. Hiljem sakslased lasksidki silla õhku, et Vene vägede pealetungi aeglustada. Kuupäev võis olla 23. september 1944. Hakkasime astuma Tallinna poole. Kesköö paiku, kui oli juba pime, pugesime põllul vilja­rõukude alla ja püüdsime natuke magada. Hommikupoole jätkasime jalgsimatka. Vastu tulid inimesed hobuvankritega, jalgratastel, autodega, jalgsi. Kõik liikusid lõuna suunas, et pääseda edasitungivate venelaste käest. Meie aga läksime põhja poole ja teel hüüti kogu aeg, et läheme vales suunas, venelased on juba Tallinnas. Ei tahtnud neid kuidagi uskuda. Ja keegi ei teadnud midagi admiral Pitkast.
Teel kohtasime minu koolivenda Olaf Birki, kes tuli Tallinnast. Tema veenis meid, et venelased on tõepoolest juba Tallinnas ja keegi ei tea midagi admiral Pitka üksustest. Lootust ei ole, kõik on läbi. Me ei tahtnud ometi tagasi minna ja seadsime sammud läände Virtsu suunas. Sinna jõudes saime saartega ühendust pidaval praamlaeval Muhu saarele Kuivastusse. Läksime ühte tallu, et ehk saab midagi süüa või vähemalt vett juua. Talus oli ainult paar vanemat naist, kõik teised olid sõitnud Rootsi. Naised soovitasid meil nende juurde jääda: “Lapsed, kuhu te lähete? Jääge siia, hakake tööle, paluge Jumalat ja teiega ei juhtu midagi.” Tänasime toidu ja vee eest ning liikusime edasi.
Muhus saime ühe vana tuletõrjeauto peale. Juht oli arvatavasti selle pihta pannud, oli purjus ja sõitis kui hullumeelne. Auto oli täis inimesi, kõigil hirm silmis, aga keegi ei ütelnud midagi. See oli siiski parem, kui püüda venelaste eest jalgsi põgeneda. Muhust Saaremaale jõudes pöörasime varsti vasakule ja jõudsime väikesesse sadamasse. Seal parandati mingit suurt purjelaeva. Suur osa vöörist oli katki või puudus üldse, aga laeval oli siiski juba palju inimesi. Kõik olid nõus oma eluga riski­ma vaatamata sellele, et laev oli vigane.
Meil kahel ei olnud mingit võimalust pardale saada, kuna olime Saksa lennuväe vormis. Sõidu korraldajad lubasid laevale ainult naisi ja lapsi ning erariides mehi. Ametlikult pidid nad sõitma Saksamaale. Sellest saime mõtte otsida mõni teine laev või paat, mis viiks meid Rootsi ja mitte Saksamaale. Hakkasime jalgsi Saaremaa lääneranniku poole astuma. Püüdsime hoiduda sakslastega, eriti Saksa välipolitseiga kokku puutumast. Kartsime, et nad panevad meid mingisse Saksa väeüksusesse või lihtsalt saadaksid Saksamaale. Kõik välipolitseinikud olid sakslased ja nendega poleks pikka juttu olnud Ametitunnus oli neil ovaalne metallist silt, umbes 10 cm kõrge ja 18 cm pikk. See rippus ketiga rinnal. Sildile oli gravee­ritud Feldgendarmerie. 3 Meie kutsusime neid ketikoerteks.
Jõudnud Saaremaa läänerannikule kuulsime, et ülevedamise hinnaks Rootsi on 75 kuldrubla. Meil ei olnud pennigi. Siis nägime umbes 10 meetri pikkust kalamehepaati ankrus rannast mõnevõrra eemal. Leidsime, et see on meie võimalus. Nägime eemal sõudepaati, kuid see oli aerudeta, et takistada paadi vargust meiesuguste poolt. Meid see ei heidutanud – murdsime lahti paadi istmed ja sõudsime nendega ankrus oleva paadini. Otsustasime ähvardada, et kas nad võtavad meid kaasa või hakkame tulistama. Meil polnud küll mingeid relvi, aga oleme ikkagi sõjaväelased ja see ei loe, et ainult 18-aastased! Päris varsti selgus, et ei olegi nii kerge kedagi ähvardada – sa lihtsalt ei saa seda teha.
Jõudnud paadi juurde nägime, et see oli vähem kui pool meetrit veest väljas: inimesed istusid seal külg külje kõrval, paat oli juba liiga raskelt laaditud. Paadis istujad kuulasid meie nõudmisi, selleks ajaks õigemini meie palveid. Nad vastasid, et võtaksid meid heal meelel kaasa, kui neil ainult ruumi oleks. Ja kaks julget sõdurit sõudsid tagasi randa, kasutades taas istmeid aerudena.
Tagasi mõteldes kahtlen, kas see paat üldse kunagi Rootsi jõudis. Arvatavasti võttis Balti meri ta enda voogudesse, kas siis venelaste abiga või ilma. Oli teada, et venelased lasid põhja paate abitute inimestega, kes püüdsid Rootsi põgeneda. Sakslased harilikult võtsid inimesed enne oma pardale ja siis uputasid paadi, lastes selle kuuliauke täis. Nad vajasid Saksamaal töölisi.

Lahkumine eestist

Püüdes ikka leida võimalust Rootsi pääseda, kõndisime piki randa edasi-tagasi, hoidudes piirivalvest eemale. Mõne aja pärast kuulsime, et venelased on juba okupee­rinud kogu Eesti mandri. Otsustasime lasta sakslastel endid leida, öeldes, et otsime oma üksust. Meid saadeti Kures­saarde ja Roomas­saare sadamas pandi kaubalaevale sõiduks Saksamaale. Laev oli täis mehi, naisi, lapsi ja meietaolisi “sõdu­reid”.
Kirjeldamatult kurb oli maha jätta oma isamaa, kodu, vanemad, vennad, olla kiilutud laevakeresse ja sõita teadmatusse. Tundsin end näruselt üksikuna. Peale vormirõiva polnud mul muud kui ainult hambahari. Mäletan, et magamajäämiseks tõmbusin kerra, nii kõveraks kui sain. Kuidagi andis see natuke kindlustunnet. Palju hiljem sellele mõeldes mõistsin, et olin pannud end fetaalsesse asendisse, nagu oleksin veel emaüsas. Tahtsime ikka veel uskuda, et see kõik on ainult ajutine ja jõuludeks oleme Eestis tagasi. Kui vähe olime olukorrast teadlikud! Tegelikult läks mööda 30 pikka aastat, kuni sain jälle jala Eesti pinnale panna.
Randusime Ida-Preisimaale Danzigi lähedale Neufahrwasseri sadamas. Pärast sõda sai sellest Poolamaa ja Danzig nimetati Gdanskiks. Kõiki sõjaväelasi kästi enne era­isikuid laevalt maha tulla. Olime laeval kohanud poolt tosinat eestlast, kes olid Saksa lennuväe vormis. Otsustasime otsida oma lennuväeüksusi, selle asemel et lasta endid mõnda jalaväeüksusesse määrata. Nii jäimegi eraisikute sekka, kuni kõik sõjaväelased olid maale läinud ja kusagile ära marssinud.
Hiljem tegime kurjustavatele saksa ametnikele sadamas selgeks, et lennuväe erioskuste tõttu meid kindlasti oodatakse oma üksuste juures. Tänu sakslaste täpsele raamatu­pidamisele oli neil varsti selge, et meie üksused on saadetud Frankfurt/Oderi juures olevale lennuväljale. Meile antigi ametlikud marsikäsud ja sõitsime rongiga kohale. Taas oli meil õnne olnud. Kui oleksime läinud teiste sõjaväelastega koos maale, oleks meid saadetud Relva-SS (Waffen SS) väljaõppelaagrisse ja sealt idarindele. Muuseas, rohekashallis vormis Relva-SS üksused olid tegelikult tippeliitüksused nagu merejalaväelased (Marines) USA-s. Neil ei olnud mingit tegemist kontsentratsiooni­laagritega. “Waffen” tähendab “relvad”. Küll aga mustas vormis Allgemeine SS, mille liikmed olid eranditult sakslased, pidid muude ülesannete kõrval olema ka kontsentratsioonilaagrite valvurid.
Kõik Saksa lennuväes teenivad eestlased olid kogutud 80 km ida pool Berliini asuvasse Frankfurt/Oderi lennuväljale. Lennukite juurde meid ei usaldatud: mõned meist olid lennanud neutraalsesse Rootsi isegi veel pärast Saksamaale jõudmist. Nüüd sakslased ei lubanud meid lennukite lähedalegi. Lennukikütuse puudus oli ilmne. Kui lennuk maandus, tõmbas lendur lennuki maandu­mis­rajalt ainult kõrvale ja peatas mootorid, et kütust säästa. Siis rakendati kaks härga lennuki ette, kes vedasid lennuki parkimiskohale. Üsna imelik on vaadata paari aeglast härga kiiret lennukit vedamas.
Mind määrati tagasi rõivalattu. Kui minu peale Eesti rannas vihastanud Saksa leitnant kuulis, et olen üksusele järele jõudnud, käskis mul enda juurde tulla. Kui vihane ta ikka veel oli! Vaene sell sai vaevu sõnu suust. “Kui ma oleksin teie isa, ma... ma... VÄLJA!” Ja oligi jutul lõpp.
Rõivalaos leidsin isegi oma seljakoti, mis ei olnud veel päris tühjaks tehtud. Minu sõber Uno Kuht oli seal säästnud mõned minu isiklikud esemed. Enamik meist ei olnud enne Saksamaal käinud. Kui saime linnaloa, kõndisime piki tänavaid, läksime kinno, käisime kohvikutes. Me ei saanud küll peaaegu üldse midagi tellida ega poodidest osta, kuna meil ei olnud eraisikutele antavaid toidumarke. Ühe kohviku omanik kas haletses meiesuguseid noorukeid või meeldisid talle meie suured jootrahad, igatahes tegi ta kohvikus meie jaoks alati vabaks ühe teatud laua. Kuidagi ta ikka sai meile serveerida kooke ja ersatskohvi. See ei olnud küll tehtud kohviubadest, aga vähemalt nägi välja nagu kohv. Kohtasime ka eestlastest eraisikuid – sõjapõgenikke. Keegi vanem mees, kuuldes, et töötan rõivalaos, küsis ettevaatlikult, kas ta saaks osta minult paari aluspesu. Mul oli temast kahju, tõin talle niisama mitu paari pesu ja sokke. Saksa riik ei jäänud seetõttu vaesemaks.
Sakslased olid otsustanud meid koolitada langevarjuriteks, keda saaks saata venelaste rinde taha. Väljaõpet pidi antama Taanis, mis oli samuti okupeeritud. Meie mehi hakati saatma rühmade kaupa Taani. Nende kirjad Taanist kiitsid sealset toiduküllust võrreldes Saksamaaga. See näis kui paradiis. Rõivalaos oli tööd palju, kuna meeste varustus pidi Taani teele asudes korras olema. Taani saadetute õnn ei kestnud kaua. Taanlased loomulikult vihkasid sakslasi, kes olid okupeerinud nende kodumaa. Kuid meie, eestlaste vastu olid nad sõbralikud vaatamata sellele, et kandsime saksa mundreid. Nad mõistsid meie olukorda. Sakslased aga võisid seetõttu isegi mõtelda, et võime taanlastega kampa lüüa ja midagi sakslaste vastast alustada. Siis sakslased muutsid oma kava ja hakkasid nii Taani saadetuid kui ka veel Frankfurt/­Oderis olevaid mehi Lääne-Saksamaale Dortmundi õhutõrjealasele väljaõppele saatma. Saadeti 30-mehelistes rühmades, kuna liitlaste õhurünnakud rongidele olid sagedased. Suurem hulk mehi oleks tõmmanud liigset tähelepanu ja riski suurendanud.
Kuna töötasin rõivalaos, siis mina Taani ei jõudnudki, vaid saadeti otse Dort­mundi. Seal õpetati meid 88 mm kahuritel nii lennukite kui ka tankide tõrjeks. Sellised 88 mm kahurid olid võib-olla kõige mitmekülgsemad, mis sakslastel olid. Mind määrati kahuril meheks number kaks. Kahuri meeskond koosnes kümnest mehest. Enamik neist kandis laske­moona. Sihtimise infor­mat­sioon tuli mõõduriistadelt, mis asusid eemal. Mees number kaks keeras kahurit külje suunas, number kolm keeras vertikaalselt. Et kahurit kasutada tanki või madalalt lendava lennuki vastu, saab mehest number kaks kogu kahuri sihtur.
Teise erialana õpetati mind töötama Malsi Gerät-iga. See oli hästi läbimõeldud mehaani­line kalkulaator, mis arvestas vaenlase lennuki arvatava asukoha selleks ajaks, kui mürsk jõuab lennukini. See aparaat oli kui suur laud, millel oli trumleid ja skaalasid, mida liigutasid peened kaablid. Apa­raadi kasutamiseks oli vaja pool tosinat meest. Minu ülesanne oli kas lugeda andmeid aparaadist ja anda neid edasi mikrofoni teel või siis andmeid, mida kuulsin kõrvaklapist, sisestada. See oli tagavara­süsteem juhuks, kui moodsamad aparaadid rivist väljas lähevad.
Sakslased ei usaldanud okupeeritud riikidest pärit sõdureid Läänerindele liitlaste vastu saata. Neil oli õiguski arvates, et me oleksime ilmselt rõõmsalt läinud läbi rinde liitlaste poolele. Talvel 1945 olime paar kuud Dortmundis väljaõppel ja kaevasime ka varjendeid sügavale maa alla. Harjutasime tegelikku kahurist tulistamist liitlaste lennukite pihta, kui need kõrgel üle taevalaotuse oma pommilaadungitega lendasid. Kas olime kehvad laskurid või ei olnud meil küllalt kahureid, et liitlasi vihastada, aga nad ei teinud meist väljagi. Lihtsalt lendasid edasi.
Lõunat sõime sõdurite sööklas. Õhtuti saime kuuma teed ja harilikult leiba ning marmelaadi või margariini. Kogu ühe toa 20 mehe söök anti välja samas koguses. Et toidust oli nappus, tuli leida, kuidas seda nii täpselt kui võimalik jagada. Nii jagati kahekümne tähelepaneliku silma­paari all toit kahekümnesse portsu. Üks mees keeras lauale selja ja teine, näidates järgmisele portsule, küsis: “Kellele läheb see?” Selja pööranud mees ütles siis huupi järgmise mehe nime, kuni kõik oli jagatud. Nõnda kindlustati toidu õiglane jagamine.
Toit oli kahanenud nii koguselt kui ka kvaliteedilt. Minusugune 18-aastane oli kogu aeg näljane. Meie kasarmute lähedal asusid meetrikõrgustes ja vast kaksküm­mend meetrit pikkades kuhjades kartulite tagavarad. Et kaitsta külma eest, olid kuhjad kaetud kõigepealt mullaga, siis õlgedega ja jälle mullaga. Kuhjade juures oli alati saksa valvepost. See aga ei heidutanud meie poisse. Öösel roomasime kuhjade vahele, kraapisime kätega läbi mulla ja õlgede, täit­sime väikese kotikese kartulitega ja roomasime tagasi, enne kui valvepost meid nägi. Keetsime neid kartuleid ja lisasime ainult soola, kuna midagi muud ju polnud. Siis kloppi­sime keedetud kartulid nii peeneks pudruks kui saime. Kahtlen, kas olen elus midagi maits­vamat söönud kui see vahule löödud kartulipuder vähese soolaga. On ju nälg kõige parem kokk.
Sakslased märkasid auke kartulikuhjades, mis neile muidugi ei meeldinud, ja suurendasid valvet. Aeg-ajalt korraldati meie juures ka läbiotsimisi, mõnikord jõuti varastatud kartulitele päris lähedale. Siiski ei õnnestunud neil kunagi tõestada, et süüdlased olime meie.

Idarindele

Kevadel 1945 olukord Saksamaa idarindel halvenes ja meid hakati saatma jälle 30-mehelistes rühmades itta, kus pidime ühinema eestlaste rindeüksustega. Meie rühma juhiks oli keegi leitnant. Rühmas olid kõik eestlased. Kuna üksuse staabis töötas eestlasi, kirjutati välja kaks marsikäsku: üks 30-le ja teine 100-le mehele. Marsikäskudele kirjutas alla julge eesti mees, ülem­leitnant Kore. Risk oli vägagi suur, kuid sakslased seda ei avastanud. Teel kasutasime toidu väljavõtmiseks suuremat marsi­käsku. Lõpuks ometi saime kõhu täis süüa. Pärast üht sellist söögiorgiat tuli keegi naljahammas metsast, kus ta oli puu taga käinud, tagasi ja ütles: “Et ära hoida kahtlustust, tegin kaks hunnikut ühe asemel. Üks suur hunnik oleks olnud kindel märk, et see sell ei saanud olla harilikul normitoidul.”
Meil ei olnud idarindele minekuga kiiret. Liitlaste pommirünnakutest hoolimata paran­dati raudtee ruttu ja rongiliiklus töötas hästi. Tegelikult liiga ruttu meie jaoks. Nii tulime ühes väikeses jaamas rongilt maha, marssisime asulast välja, leidsime ühe küüni ja magasime seal ööd. Järgmisel hommikul oli palju seletamist kohaliku politseiga. Ütlesime, et tuleme läänerindelt ja läheme idarindele ning vajasime tõesti natuke puhkust. Läksime vaikselt edasi, ei tahtnud, et nad oleksid hakanud meie juttu välipolitseiga kontrollima.
Aprillis jõudsime Ida-Saksamaale Sileesiasse. Näis, et kõik liikusid lääne suunas meile vastu, et venelaste kätte langemast pääseda. Eesti, ungari ja saksa üksused olid kõik segi. Teed olid täis suurte koormatega nii sõjaväe- kui ka eraveoautosid, hobuveokeid ja inimesi. Mõned vedasid enda järel väikesi neljarattalisi vankrikesi nimega Wägele, millel oli kogu nende kaasavõetud vara. Meid jagati üksustesse, kuid sellest polnud lugu, kuna rinne oli praktiliselt kokku varisenud. Keerasime ümber ja ühinesime lõputute põgenike ja sõdurite vooridega. Niisugustel segastel aegadel teevad inimesed asju, mida nad normaalses olukorras ei teeks. Kuna laod olid jäetud valveta, võeti sealt, mida taheti. Kõige halvem, kui sõdurid leidsid viina ja hakkasid jooma. Mina ei maitsnud tilkagi, sest taipasin, et mul on vaja mõistuse iga rakku, et ellu jääda. Olen kindel, et seal oli sõdureid, kes ärkasid purjus peaga unest ja leidsid, et on venelaste sõjavangid
Aprilli lõpupoole selgus, et venelased olid meist mööda läinud ja tagane­mis­tee läände ära lõiganud. Nüüd pidi igaüks ise enda eest väljas olema. Mul oli seljakott, sõduri alumii­niumist söögi­nõu ehk katelok, püss ja padrunid, taskus ka üks seadusevastaselt ostetud väike püstol. Kuna ma ei suitsetanud. olin saanud suitsude vastu huvipakkuvaid asju vahetada, nagu selle püstoligi.
Oli selge, et Saksamaa ei saa seda sõda enam kuigi kaua pidada. Meie peamine siht oli jõuda läände, et meid saaksid kätte ameeriklased ja mitte venelased. Olime täiesti veendunud, et niipea kui Saksa sõjavägi on võidetud, jätkavad ameeriklased marssi ida poole, et võita venelased ja hävitada kommunism. Mõtlesime, et nendes lahingutes võidaks ka meid hästi kasutada. Ei olnud ju sugugi kahtlust, et ameeriklased kui kapitalistid on samasugused kommunismivastased nagu meiegi. Hiljem selgus muidugi, kui absoluutselt vale see mõte oli. Me ei teadnud, et ameeriklased ja inglased olid tegelikult sõbrad Nõukogude Liiduga. Me ei teadnud, et ameeriklased saatsid sõjalist toetust venelastele läbi Iraani. Ei teadnud ei Teherani ega Jalta kokkulepetest, kus Franklin Roosevelt ja Winston Churchill andsid Jossif Stalinile voli teha Balti riikidega, mida ta ise soovib. Niisugused kokkulepped tulid alles hiljem avalikuks. Aga tol ajal, olles olnud nõukogude ja seejärel sakslaste okupatsiooni all ja mõlemal puhul vaid tsenseeritud uudiseid kuuldes, me lihtsalt ei teadnud kõigest sellest midagi. Muidugi, kui palju huvi olekski ühel teismelisel sõdurpoisil pidanud olema, et välja otsida mingeid kohtumisi Jaltas või Teheranis?
Kuna meie taganemine lääne suunas oli ära lõigatud, keerasime lõunasse, lootes läbi Tšehhoslovakkia ameeriklaste juurde jõuda. Olime valmis ka relva kasutama, kui vaja. Algul läks kõik hästi. Mul õnnestus ühe sõjaväeauto tagakasti saada. Sõitsime Tšehhoslovakkias läbi Jung Bunzlau (Mlada Boleslav tšehhi keeles) Melniku suunas. Läbi Melniku Praha poole sõites kogu liiklus järsku peatus. Kuulsime eespool tulistamist. Melnik on umbes 30 km põhja pool Prahat Elbe (Labe) ja Moldava (Vltava) jõgede ühtumiskohas. Miks otsida sekeldust, kui saad sellest ümber minna? Hüppasin veoautolt maha ja hakkasin tahapoole astuma. Nõnda tegid paljud teisedki. Hakati ka autosid ümber keerama. Leidsin teise tee Melnikust välja, mis oli samuti täis saksa sõduritega veoautosid. Üks järelkäruga auto peatus hetkeks. Auto ja järelkäru olid puupüsti täis seisvaid sõdureid – ei olnud enam ruumi ühelegi. Ronisin veoauto ja järelkäru vahelisele haagisele. Mul oli seljakott seljas, nahast padrunitaskud, katelok vööl ja püss õlal. Kuidas ma küll suutsin seista sõitva järelkäru haagisel, kinni hoida veoauto tagumisest luugist ja mitte maha kukkuda, oli tõesti ime.
Sõdurid veoautol märkasid minu püssi ja hüüdsid: “Viska püss ära!” Nähtavasti olid nad juba oma relvad ära andnud. Milline šokk mulle. Mul oli ju ikka olnud põhimõte, et mis ka ei juhtu, sõdur peab alati oma relva hoidma. Nemad muutsid mu meelt. Kui veoauto taas peatus, võtsin lihtsalt püssi õlalt ja andsin ühele tee ääres seisvale tšehhile. Ei saa sõda pidada, kui oled omal poolel ainus, kellel on relv. Püssita oli ka kergem järelkäru haagisel edasi sõita. Tegelikult ega me täpselt teadnud, kus oleme. Tšehhid olid ristmikel teeviidad maha tõmmanud ja pannud pikali postide kõrvale. Usu siis suundi kuis tahad. Selge, et nad tahtsid meid segadusse viia.

Sõjavang

Jõudsime laia jõe äärde. See oli arvatavasti Elbe või tšehhi keeles Labe. Polnud näha ühtegi purustamata silda. Rand oli täis saksa sõdureid, keda viidi aerupaatidel üle jõe. Saksa ohvitser, väga heast riidest kõrgema ohvitseri vormis, juhtis üleviimist. Kõik tunnused olid vormilt eemaldatud, ainult rüütlirist, üks Saksa sõjaväe kõrgemaid aumärke, rippus lõua all ettenähtud kohas. Tuli ka minu kord saada üle jõe. Jõgi oli üsna lai ja polnud näha, mis toimub teisel kaldal. Seal siis selgus, et vastaskaldal võtsid tšehhid meid vangi. Ei olnud mingit mõistlikku moodust vastu­panuks. Iga paat tõi kuus või seitse meest, kõik relvadeta, sest kui kellelgi oli veel relv alles, pidi ta selle teisele kaldale maha jätma. Ja siin oli ootamas mitu relvastatud tšehhi, punane lint ümber käevarre, mõnel ka punane viisnurk mütsi ees. Saime aru, miks tšehhid olid nii agarad meid üle jõe sõudma. Olen kindel, et see rüütliristiga saksa ohvitser ei teadnud seda samuti.
Meid juhiti ühte piiretega ümbritsetud vabrikuaeda. Veetsime öö peamiselt mingis küünitaolises hoones istudes. Meid oli nii palju, et vaevalt kellelegi jätkus pikaliheitmiseks ruumi. Nälg hakkas tunda andma. Hommikul aeti meid kolmekaupa pikka rivisse ja hakkasime liikuma arvatavasti sõja­vangide kogumiskohta. Meid valvasid relvastatud tšehhid. Kuna meid ei olnud veel läbi otsitud, oli mul taskus ikka see väike püstol. Taipasin, et varsti see leitakse ja siis on mul pahandust palju. Arvasin ka, et oleks kindlam, kui ka keegi teine seda püstolit ei saaks. Kui valvureid ei olnud otse mu kõrval, võtsin püstoli koost lahti ja viskasin osad ükshaaval põõsastesse. Polnud praktiliselt võimalik, et keegi oleks kõiki neid osi leidnud ja püstoli jälle kokku pannud.
Peagi kohtusime vene jalaväelaste ja vene tankidega. Masendav, kõik on läbi. Heal juhul läheme Siberisse või siis maetakse meid siiasamasse. Tänavatel tervitasid tšehhid venelasi rõõmuga ja puistasid neile lilli. Mõned tšehhi naised ronisid vene tankidele ja sõitsid õnnejoovastuses rõõmsalt kaasa, lilled käes. Kole vaimne löök meile. Venelased olid tšehhide seisukohalt ju need, kes vabastasid nad sakslaste okupatsioonist. See oli täpselt vastupidine, mis oli nelja aasta eest juhtunud meile, eestlastele. Meie tervitasime sakslasi lilledega, kuna nad olid vabastanud meid venelaste okupatsioonist. Irooniline – mõlemal juhtumil said vabasta­jatest järgmised okupandid.
Mõne aja pärast asendati tšehhi valvurid vene sõduritega ja meie marssisime edasi. Või peaksin ütlema – liikusime edasi. Asulatest läbi minnes valasid kohalikud elanikud oma viha meie peale välja. Tee ääres seisjad otsisid meid korduvalt läbi ja võtsid ära, mis kellelegi meeldis. Ruttu sai selgeks, et kui ei taha oma viimaseid hilpe kaotada, tuleb riided kehvaks teha ja saapad poriseks määrida. Väga ruttu läheb olukord ülimalt tõsiseks, kui peaksid vangina palja­jalu edasi kõndima.
Mäletan üht hästiriietatud naist tee ääres, kes lõi igale mööduvale sõjavangile vitsaga vastu kaela. Mõned tšehhid sülitasid meie peale. Mõnestki asulast läbi minnes pidime mööduma mõlemal pool seisvatest meestest, kellele pakkus lõbu meid kaigastega peksta. On väga alandav lasta ennast peksta teades, et kui vastu hakkad, võid otsekohe kuuli saada. Tee ääres lamas surnud sõdureid. Eriti mäletan noorukit, kes oli vormis ja kelle nägu oli kaetud hunniku mullaga. See oli näitlik hoiatus: ära katsu midagi kangelaslikku korda saata. Mõnes külas lasksid tšehhid maha relvadeta sõjavange. Ma ei tea, kui halvad olid sakslased olnud tšehhide vastu, aga ma ei oleks üllatunud, kui hiljem venelased võisid olla tšehhide vastu veelgi hullemad. Mida teisele teed, tuleb sulle endale tagasi. What goes around comes around.
Ma ei osanud arvata, kuidas need neetud tšehhid suhtuvad saksa vormis mittesakslastesse. Nad arvatavasti mõtlevad, et need on tõesti verejanulised vabatahtlikud, hullemad kui sakslased. Samuti taipasin, et eriti sõjavangina ei ole sul kasulik millegagi välja paista. Eesti sõduritel oli harilikult käisel sinimustvalge märk, millele oli kirjutatud “ESTLAND”. Me olime olnud sellele uhked. Nüüd oli see märk ohtlik. Edasi liikudes rebisin kõik märgid oma vormilt ja viskasin ära, kuid sinimustvalget märki ei suutnud ära visata, peitsin selle taskusse ja ta on mul siiani alles. Sellest alates olin näota sõjavang – ainult liikusin teiste seas edasi. Mõne aja pärast nägin Hans Puhki meie üksusest. Ta oli paar aastat minust vanem ja oli olnud üks meie noortest lenduritest. Leidsin ometi teise eestlase, keda pealegi juba varem tundsin. Ei olnud enam nii üksi selles maailmas.

Pääsemine

Ma ei mäleta, et oleksin saanud sõjavangis oleku ajal süüa, saime küll joogivett. Mõned mehed ei pidanud lõpututele marssimistele vastu ja vajusid tee ääres kokku. Nad jäeti lihtsalt maha, kuna teised vangide voorid tulid järele, kes arvatavasti need äravajunud sellid jälle kaasa võtsid. Igatahes panin tähele, et vene vangivalvurid neid maha ei lasknud. Aga sel juhul... Taas ja taas tuli mõte, et võrreldes praeguse olukorraga, kas ei oleks palju parem olla sõjavang riigis, kus kohalik rahvas on sakslased ja mitte need neetud tšehhid? Võib-olla saaks siis vast isegi natuke süüa ja ei peaks taluma läbiotsimisi ja peksmist era­isikutelt.
Kui tee läks läbi metsa, teesklesin tuikumist ja vajusin tee äärde maha. Teised vangid kõndisid minust mööda. Valvurid olid jalgratastel ja nad ei vaevunud peatumagi. Niipea kui olin kahe vangivoori vahel ja valvureid ei olnud näha, kadusin põõsastesse. Hans oli teinud sama ja me kohtusime varsti. On tõde ütluses: To try, when there is little hope, is to risk failure, not to try is to guarantee it.4 Hakkasime kõndima läbi metsade ja mööda kõrvalteid loode suunas Saksamaa poole. Kord või kaks kraapisime põllult välja äsja mahapandud seemne­kartuleid ja keetsime neid. Tegelikult selgus, et talumehed ei olnud sugugi nii ebasõbralikud, kui seda olid olnud inimesed tee ääres, kus sõjavangidena liikusime. Vahetevahel saime neilt isegi toitu. Talunike üldine hoiak näis olevat, et sõda on läbi ja las igaüks läheb oma koju. Kohtasime ka teisi saksa sõdureid, kes püüdsid minna Saksamaale nagu meiegi.
Selleks ajaks oli mul alles ainult alumiiniumist katelok ja lusikas ning väike sõduripaun knapsack. Mõlemad rippusid vöörihma küljes. Et meil ei olnud õnne saada kuskilt erariideid, polnud mingit võimalust teisiti välja paista kui vaesed kulid, kes on kaotanud sõja ja püüavad nüüd koju minna.
Ühel päeval ilmus metsarajal äkki meie ette püssiga vene sõdur. Neetud! Ta viipas meid lähemale ja küsis: “Uura jest?” – Kas sul on kell? “Ei, mul ei ole.” Ta ei uskunud ja hakkas meid läbi otsima ja leidis mu taskust väikese kitsa nahkrihma. Ta teadis, et sellist rihmakest kasutatakse taskukella nööpaugu külge kinnitamiseks. Hoides rihma mu nina all, küsis: “Kus on kell?” – “Sinu sõbrad juba võtsid ära.” Ta ei uskunud mind, sest miks peaks keegi võtma kella ja selle rihma alles jätma. Tark mees. Ja tola mina, et olin jätnud kella­rihma alles. Ta otsis mind põhjalikumalt läbi, kuid ikkagi ei leidnud midagi. Siis hakkas mu kaaslast Hansu läbi otsima. Astusin paar sammu kõrvale ja arvatavasti muigasin kergendatult või tekkis venelasel mingi aimdus. Ta jättis Hansu rahule ja hakkas mind uuesti läbi otsima, nüüd juba ähvardades: “Aga mis ma teen sinuga, kui ma leian selle kella?” – “Mul ei ole seda. Sinu sõbrad võtsid ära.” Lõpuks virutas mulle jalaga tagumikku ja laskis meil mõlemal minna. Nähtavasti see vene sõdur veetis oma vaba aega metsateedel meiesuguseid õnnetuid röövides. Ta ei teadnud, et mul oli siiski alles hõbedast taskukell, mille minu isa oli mulle kinkinud. See oli väikeses nahast taskukeses, mis rippus mul kaelas. Sellises taskukeses kandsid sõdurid harilikult väikest alumiiniumist ovaalset sildikest, millel oli sõduri number. See Erkennungsmarke pidi olema igal sõduril kaelas. Kotike oli selleks, et paljas metall ei puutuks vastu rinda. Mu jämedakoeline lahtise kaelusega sõduri hall alussärk oli varjanud selle kotikese olemasolu. Kuna mu vormikuub oli eest lahti, ei tulnud venelasel mõttesse mu rinda patsutada. Sellele ei olnud tulnud ka need paljud teised, kes olid mind varem läbi otsinud. Et vähendada võimalikke probleeme tulevikus, viskasin rihmakese minema. Kell on mul aga tänapäevani alles.
Et jõuda Saksamaale, pidime minema üle Erzgebirge mäeaheliku. Need on kaunid mäed, mõned tipud ületavad 1000 meetrit. Nõlvad on kaetud suurte puudega ja maanteed looklevad piki sügavaid orgusid. Kõndisime jalgradu mööda piki mäekülgi, et maanteelt venelaste autokolonnidelt meid ei nähtaks. Need jalakäijatele mõeldud teed olid tehtud kuulsa Teplice-Schönau sanatoo­riumi tiisikushaigete jaoks. Piki jalgteid kõndimine oleks olnud tore, kuid selleks, et takistada tanke teeradu kasutamast, olid sakslased iga natukese maa tagant langetanud suuri puid risti üle teede. Meie olime näljast liiga nõrgad, et üle puutüvede ronida, ja pidime minema ümber nende. Nõlvad olid järsud ja oli suur tegu, et jälle tagasi jalgrajale jõuda.
Lõpuks jõudsime üle mägede Saksamaale. Nälg oli suur. Otsustasime õhtupoole ühte metsaäärsesse tallu minna toitu küsima. Jõudnud juba päris talu juurde, märkasime äkki vene sõdurit seismas suurte kivist väravapostide vahel. Ta toetus ühele neist. Oleme sees, tagasi vangilaagrisse! Aga vähemalt oleme Saksamaal ja mitte selles neetud Tšehhoslovakkias. Meie suurimaks üllatuseks küsis venelane: “Kas olete näljased?” – “Jah, muidugi!” Pikema jututa tõstis ta väravaposti tagant ämbritäie suppi, andis selle meile, keeras ringi ja läks tagasi talumajja. Olgu tema hing õnnistatud! Supp oli leige ja selles oli palju paari sentimeetri suurusi liha­kuubikuid.
Nagu kõik head sõdurid, ei olnud ka meie oma toiduriistu ära visanud – katelok ja lusikas olid alles. Ei loe, et vahel pikka aega need riistad näivad tarbetutena, aga milline häda, kui leiad toitu ja sul pole kohta, kuhu seda panna. Istusime sinnasamasse kraaviservale ja ahmisime suppi. Seda oli nii palju, et kõike ei jõudnudki ära süüa. Ülejäänu valasime kaasavõtmiseks kummagi katelokki. Püüdsime kraavis ruttu ämbri puhtaks loputada, panime selle väravaposti kõrvale tagasi ja kadu­sime kiiresti metsa. Küllap mõistsime juba siis, et iga rahvuse juures ja igas sõjaväes on igasugu inimesi. Mõned lähevad õelaks ja tigedaks, teised jäävad heasüdamlikeks. Nii olid ka vene vangivalvurid Tšehhis. Mõned olid brutaalsed ja muud neilt ei kuulnud kui “Davai! Davai!” tähendusega “Mine juba!”, et sind kiirustada. Teised naeratasid ja ütlesid: “Damoi! Damoi!” – “Koju! Koju!” Miks mitte, sõda oli ju läbi.
Näljale tagasi mõeldes kogesime siis, et pikapeale annab näljatunne järele. Keha näib nõustuvat, et selles elus pole enam võimalik toitu saada. Jääd nõrgemaks, kogu tegevus aeglustub, külma ja sooja hakkad tundma palju teravamalt. Kuskil nendel reisidel andsin endale pühaliku tõotuse: kunagi enam ei nurise toidu üle. Ükskõik millise toidu üle. Usun, et olen sellele tõotusele ka truuks jäänud. Muidugi ei tähenda see veel, et ma ei hindaks head sööki, kui seda on saada.
Pärast kaastundliku vene sõduri kohtamist taluvärava juures meie tuju tõusis. Vaat, see oli alles INIMENE.
Tšehhis oli meie peamine siht olnud Saksa­maale jõuda ja seal sõjavang olla. Kuid Saksa­maa pinnal tundus mõte minna vabal tahtel vene ­vangilaagri juurde ja sisselaskmist paluda päris rumal. Kuidas oleks, kui katsuks otsida ameeriklasi ja anda end sõjavangi seal? Selleks pole küll palju lootust, aga mida meil on kaotada? Sakslased, keda teel kohtasime, olid sõbralikud. Julgesime endid ka vabamalt näidata, kuid hoidusime muidugi venelastest eemale. Pärast supi söömist keha nähtavasti taipas, et kuskil siin maamunal võib siiski veel toitu olla, ja hakkas seda nõudma. Mõned sakslased soovitasid võtta välja toidumargid ja osta poest toitu. Chemnitzi (hiljem kommunistide valitsemise ajal Karl Marx Stadt) eeslinnas läksimegi linnavalitsusse ja küsisime toidumarke. Olime igaks juhuks oma sõduripassid (Soldbuch) alles hoidnud, kui on vaja tõestada, et olime lennuväes ja mitte SS-is. Sõduripassist oligi abi. Sissekanne tehti passis leheküljele, mis oli mõeldud aurahade kirjapanekuks. Nüüd oli sealt lugeda, et meile on antud ühe nädala toidumargid. Ordnung muss sein!4 Sakslased on täpsed bürokraadid.
Tšehhoslovakkias olime enamiku oma Saksa rahast minema visanud arvates, et haakristi märkidega rahatähed on kindlasti väärtusetud. Kuidagi olin siiski osa raha järele jätnud. Nüüd oli seda hädasti vaja. Läksime lähemasse poodi, seal oli ainult leiba ja suhkrut. Ostsime nii palju, kui talongide eest sai, ja kadusime kiiresti Chemnitzi eeslinnast sama teed pidi, kust olime tulnud. Olime ikka veel lennuväevormis, mis oli vahepeal küll väga viletsaks muutunud. Küsisime teed ja kõndisime ümber Chemnitzi lääne poole. Ameeriklased pidid olema Thüringenis, vast 50 või 60 km siit edasi.
Ühest raudteejaamast mööda minnes märkasime inimesi täis reisirongi valmistumas lääne poole liikuma. Hüppasime peale – sellise pisiasjaga nagu pileti ostmine me endid ei vaevanud. Mõni aeg hiljem rong peatus, kõik lahkusid rongist ja vedur liikus rongi teise otsa, et ida poole tagasi sõita. Nähtavasti olime venelaste ja ameeriklaste vahelise piiri lähedal.

Ameerika tsooni

Hakkasime paari erariides mehega piki raudteed lääne poole kõndima. Varsti nägime valvepostil ameerika sõdurit. Saksa sõjaväega võrreldes oli pilt päris naljakas. Sõdur istus toolil suure päikesevarju all ja näis lugevat raamatut ning kuulavat raadiost muusikat. Püss oli laua najal. Ta asus vasakul pool raudteetammi. Teda ei näinud üldse huvitavat, et inimesed piki raudteetammi tema poole kõnnivad, kaks neist veel saksa sõjaväemundris. Tundus siiski kindlam minna alla paremale poole raudteetammi. Nõnda kõndisime segamatult temast mööda. Kui lihtne! Milline rõõm! Võib-olla õnnestubki! Peame ainult piirist kaugemale jõudma, et meid tagasi Vene tsooni ei saadetaks, kui läheme endid ameeriklastele sõjavangi andma. Üle maantee minnes nägime äkki ameerika sõjaväeautot meie poole sõitvat. Auto oli täis õlg õla kõrval seisvaid saksa sõjavange. Meil polnud mahti kuhugi peitu minna. Auto põrutas peatumata meist mööda. Arvatavasti polnud neil ruumi veel kahe vangi jaoks või nad lihtsalt ei hoolinud. Vaatamata meie koperdamistele oli õnnejumalanna meile jälle naeratanud ja nii olime ikka veel vabad mehed. Püüdsime edaspidi olla ette­vaatlikumad.
Pikapeale kindlustunne tõusis, et olime tõesti jõudnud Thüringeni. Hans arvas, et peaksime nüüd pöörama põhja suunda. Tal oli meeles tema tädi, kes oli pärast Eestist põgenemist asunud Põhja-Saksamaale. Tema saaks meid ehk aidata. Mina vaidlesin, et ikka veel on liiga riskantne hakata põhja poole liikuma, sest me ei tea päris kindlalt, kus piir on, ja võime jälle venelaste kätte sattuda. Siis on Siber kindlasti silme ees. Kumbki meist ei suutnud teist veenda. Lõpuks surusime teineteisel kätt ja läksime oma teed: Hans põhja poole, mina läände. See oli raske otsus. Oleks olnud palju kergem ja mõnusam kokku jääda. Edasi kõndides tundus, et oled ihuüksi siin laias maailmas, kedagi tundmata ja ilma kindla sihita. Siiski muutis venelaste kätte langemise oht minu otsuse lääne poole minna kindlaks. Hiljem olen sageli mõelnud, kuidas läks Hans Puhkil? Kas ta leidis oma tädi ja kus on ta nüüd?
Läbi mingi küla minnes nägin äkki minu poole tulevat veoautot, suur viisnurk uksel. Neetud, jälle venelased! Paanikas keerasin ümber, tahtes kuskile varju hüpata. Enne kui suutsin paarigi sammu teha, oli auto juba möödas. Tegelikult oli see ameeriklaste veoauto valge viisnurgaga. Venelaste kartus oli nii suur, et alles pärast seda, kui auto oli juba möödas, taipasin, et viisnurk oli valge, mitte punane.

Minust saab talusulane

Kõndimine muutus järjest valusamaks, kannikale oli tekkinud suur paise. Ühest külast läbi minnes mõtlesin, et jään sinna, ütlen, et olen talutööline. Leidsingi taluniku, kes oli nõus mind tööle võtma, kuna põllul oli abi vaja. Oli varane hommik ja pere parajasti sõi. Nad lasksid mind istuda samas seina ääres pingil ja nende söömist pealt vaadata, et siis koos põllule minna. Muidugi olin näljane, aga ma ei nurisenud. Põllul nad siis märkasid, et saan vaevu kõndida. Järgmisel hommikul pandi mind vankrile ja viidi kohalikku kliinikusse. Seal arstidest abelupaar hoolitses külarahva eest. Kõik patsiendid ootasid oma järjekorda samas suures ruumis, kus toimus ka läbivaatus ja protseduurid. Nad vaatasid minu kannikat ja jätsid mu ootama, kuni kõik olid lahkunud. Siis nad lõikasid aega viitmata ja ilma tuimestuseta paise lahti ning jätsid haava avatuks, et mäda välja jookseks. Oli õnn, et mu talunik oli mind oodanud, omal jalal poleks ma tallu tagasi jõudnud. Paari päeva pärast olin küllalt paranenud, et tööle hakata.
Saksa määruste kohaselt pidi iga isik end asula valitsuses Bürgermeistri juures oma elukohta sisse kirjutama. See oli hea, sest sain tõendi, et elan selles külas. Kuskilt olin saanud lillakat värvi vana ülikonna. See oli minu jaoks liiga suur. Mõtlesin harutada ülikonna tükkideks, keerata sisemised pooled välja ja käsitsi kokku õmmelda, tehes samal ajal ülikonna ka väiksemaks.

Kohalikud on tulnud uudistama Rootsi põgenenenud, Oberleutnant E. Lepa, põllule maandunud lennukit Fokker CVE 3W+OL. Foto: H. Arro kogust

Jälle jooksus

Enne kui sain selle rätsepatööga pihta hakata, peatus juunis 1945 ühel õhtul kohalik saksa politseinik meie talu ees. Seal elas ka üks noor naine kahe väikese lapsega. Nad olid põgenenud Bonnist liitlaste pommirünnakute eest. Politseinik oli tulnud seda naist hoiatama. Olevat teatatud, et ameeriklased annavad Thüringeni üle venelastele. Üleandmine pidi toimuma mitte varem kui kahe, kuid hiljemalt seitsme päeva pärast. ­Milline rabav uudis. Naine kurtis, et tal ei ole kuidagi võimalik minna 150 kilo­meetrit kahe väikese lapsega, kui rongid ja bussid veel ei liigu. Minule ta ütles: “Vähemalt teie peate küll minema.” – “Jah, aga kuidas minagi jõuan jalgsi paari päevaga nii pikka maad katta?” – “Näpake siit talust jalgratas!“
Küsisin politseinikult, mida teha. Tema tegi parema käega, pihupesa allapoole, kaarega liigutuse, nagu haaraks midagi, ja pani rusikas käe tasku. Keeras ringi ja läks sõna lausumata ära. See oli sõdurite seas hästituntud liigutus, mis tähendas näppamist. Mida teha? Minul polnud ju vargakalduvusi, olin küsinud politseinikult nõu. Tema aga oli andnud mulle märku, et minu olukorras on jalgratta varastamine õige tegu.
Ütlesin talunikule, et kuna venelased on tulekul, ei saa ma kauemaks jääda, homme hommikul hakkan jalgsi lõuna poole Hofi suunas minema. Hommikul küsisin talunikult Bürger­meistri juurde sõiduks jalgratast, et end talust välja kirjutada. Ka tema oli arvamusel, et seda tuleb kindlasti teha. Ikka Ordnung muss sein. Kord peab olema. Pakkisin oma liiga suure ülikonna kompsu ja viskasin aknast välja, et saaksin selle õuest kaasa võtta. Läksin jalgratast võtma – kummid tühjad. Hakkasin kähku neid täis pumpama. Kummid olid vanad ja veninud, ei tahtnud rehvidel püsida. Töötasin palavikuliselt. Pumpa natuke, sea kumme, pumpa jälle, paigalda kumme jne. Hakkasin higistama – kui ma ei saa neid kumme rehvidele, võivad venelased mind jälle kinni püüda. Lõpuks olin valmis. Kui rattaga üle õue läksin, küsis talunik: “Kas tulid juba tagasi?” Nii vähe ta taipas olukorda, kus keegi püüab venelaste eest põgeneda. Mul polnud vähimatki huvi Bürgermeistri juures väljakirjutamisega aega raisata. Et talunik mind kätte ei saaks, hakkasin lõuna poole mineku asemel sõitma läände Jena suunas. nagu minu kava oli kogu aeg olnud.
Kuna mul oli olemas elukohatõend ja mul oli kiire, sõitsin maanteel, selle asemel et piki külavahelisi jalgradasid liikuda. Varsti aga hakkasin oma tarkuses kahtlema – ees oli ameeriklaste kontrollpunkt. Sõdur vaatas teises suunas, mõtlesin temast vaikselt mööda sõita. Ei õnnestunud. Kui ta mind peatas, näitasin Bürgermeistrilt saadud paberit. Saksa keelt ta ei osanud ja viipas käega, et pean tagasi minema. Mina aga näitasin põldude poole ja rääkisin saksa keeles, et olen põllu­tööline ning pean tööle minema. Tema rääkis inglise keeles, et mul ei ole edasi­mine­kuks õiget dokumenti. Ma ei ütelnud talle, et olin õppinud gümnaasiumis inglise keelt ja sain temast hästi aru. Nii me siis vaidlesime edasi ja tagasi, tema inglise keeles, mina saksa keeles. Viimaks ta lõi käega, mis sa selle tolaga ikka teed, ja laskis mul edasi sõita.
Õhtuks jõudsin Jenasse ja keerasin lõunasse Würzburgi suunas. Just enne linnast välja sõitmist nägin oma üllatuseks tänaval sinimustvalge käelindiga noort poissi. Ta peab olema eestlane! “Hei, mida sina siin teed?” Ta rääkis, et Jenas on põgenikelaager Saksa sõjaväe kasarmutes, mille eest hoolitsevad ameeriklased. Seal on palju rahvast, eestlasi ja ka teistest rahvustest inimesi. Igaüks võib vabalt tulla ja minna. Kuna hakkas pimenema, siis miks mitte veeta öö laagris? Seal minult midagi erilist ei küsitudki ja juhatati pööningule, kus oli vabu voodikohti. Teisi eestlasi seal ei pannud nagu üldse muretsema minu uudis, et paari päeva pärast antakse Thüringen venelastele üle. Laagris kuulsin teistelt eestlastelt, et linnavalitsusest on võimalik saada välismaalase passi. Ainult et peab kaasa võtma kaks tunnistajat, kes kinnitavad andmete tõepärasust. Kuna eelmisest õhtust saadik sain tundma juba paari inimest, ei olnud selles suhtes ka muret. Järgmisel päeval läksingi kahe tunnistajaga Jena linnavalitsusse ja mulle anti Vorläufiger Fremdenpass – esialgne välis­maalase pass. Muidugi ei olnud seal kirjas, kus ma sõja ajal olin või mida tegin, kuna välja­andmise kuupäev oli 9. juuni 1945. See oli siiski parem kui minu sõduri Soldbuch, mis mul ka taskus oli.
Ma ei usaldanud jääda Thüringeni. Kes teab, mida ameeriklased võivad teha? Võivad meid ju isegi venelastele repatrieerimiseks Eestisse üle anda. Ainult et kas sihtkoht oleks ikka Eesti?
Peatusin selles põgenikelaagris paar päeva, istusin oma jalgrattale ja hakkasin lõuna poole väntama. Lisaks Saksa ajutisele passile oli mul nüüd ka juba isikut tõendav kaart Jena laagrist, mis ütles, et olen Eesti Vabariigi kodanik. Olukord läks järjest paremaks. Nagu hiljem selgus, panid ameeriklased Jena põgenikelaagris olnud inimesed hiljem rongile, mis hakkas liikuma itta venelaste suunas. Närvesööv! Tükk maad sõidetud, pöördus rong lõunasse ja viis inimesed Lõuna-Saksamaale Ameerika tsooni Müncheni lähedale Augsburgi Displaced Persons Camp põgenikelaagrisse. See toimus pisut aega enne seda, kui ameeriklased siiski Thüringeni venelastele üle andsid.
Pärast Jenast lahkumist, kui olin juba Thüringenist väljas, küsisin teed mõnda põgenikelaagrisse. Põgenikelaager näis olevat parem valik kui vangilaager. Mind juhatati Bad Kissingeni. Lähemale jõudes selgus kohe, et mind oli juhatatud venelaste korralda­tud kogumiskohta. Venelased püüdsid repatrieerida inimesi, kelle kodud olid Ida-Euroopas. See oli minu jaoks taas nagu sõit Siberisse. Laagrile lähemale minemata keerasin jalgratta ringi ja sõitsin Würzburgi poole, et vabadusse jääda.
Mitu aastat hiljem sain teada, et minu hirm oli olnud täiesti põhjen­datud. Minu klassivennal Villi Kiinrosil ei olnud õnnestunud vangilaagrist Tšehho­slovakkias ära putkata. Aprillis 1944 olime mõlemad läinud Saksa lennuväkke ja olnud järgmised kolmteist kuud enamiku ajast koos kuni sõja lõpuni mais 1945. Venelased hiljem mõistsid Villi kümneks aastaks Siberisse vangilaagrisse selle eest, et ta oli olnud Saksa sõjaväes. Venelaste silmis minu Saksa sõjaväes olemise patt oleks olnud niisama suur kui Villil ja nende kätte jäädes oleks mind oodanud sama saatus.
Tunnen väga kindlalt, et Kõigevägevam on juhtinud iga mu sammu sõja ajal, pärast sõda ja lõpuks ka teel vabadusse. Kogu selle aja jooksul on olnud palju võimalusi vale sammu teha, mis aga ei olnud minule määratud.