Kultuur ja Elu 4/2011

Kultuur ja Elu 3/2011

Eesti öölahingulennuüksused idarindel

tekst: Hendrik Arro
lühendatud autori CD- väljaandest, Tallinn 2009

Hendrik Arro (loo autor) Hendrik Arro sündis 25. juulil 1925. aastal Tallinnas sõjaväelenduri pojana. 1943. aasta märtsis astus ta 17 aastase vabatahtlikuna Saksa sõjaväes moodustatud eesti lennuüksusse – hilisemasse 127. (mere) Luurelennugruppi, kus teenides tehnilise personali hulgas, sai lennukirelvuri väljaõppe. 1943. aasta suvel andis H. Arro avalduse lennukooli astumiseks ja sama aasta septembris suunatigi ta Liibavisse eestlaste ja lätlaste väljaõpetamiseks loodud lennukooli. Lennukooli lõpetas ta 1944. aasta juuni esimestel päevadel sõjaväelenduri kvalifikatsiooniga ja suunati seejärel 11. Öölahingulennugruppi, mille 3. lennusalga koosseisus osales lendurina 1944. aastal toimunud Eesti kaitselahingutes. Lendas nii Narva kui ka Tartu rindel. Oma esimesed lahingulennud sooritas 18-aastasena, olles üks noorimaist lenduritest eesti lennuüksustes. Kokku sooritas ta 63 lahingulendu. Lahingutegevuse eest sai pronks ja hõbe rindelennuspange ning 2. klassi Raudristi. 1944. aasta septembris lahkus lennuüksuse koosseisus Eestist ja tegi Saksamaal viibides kaasa kogu eesti lennuväelaste sõjatee - pärast lennuüksuse likvideerimist Heiligenbeilis 1944.a. oktoobris saadeti ta koos kogu ülejäänud lennuüksuse koosseisuga Frankfurti Oderi ääres paiknenud Kunersdorfi lennubaasi, mis oli eesti lennuväelaste kogumispaigaks. Sealt saadeti valdav osa sinna kogutud eesti lennuväelasi sh. ka H. Arro, novembri algul edasi Taani, Esbjergi, nn. langevarjurite kooli, kuid juba 1944.a. detsembris suunati nad edasi Dortmundis baseeruvasse 96-ndasse raske õhutõrje-suurtükiväe gruppi. 1945.a. märtsis saadeti Dortmundis paiknenud eesti lennuväelased edasi Hamburgi, 20. (eesti) relvagrenaderide diviisi tagavarapataljoni ja sealt peagi edasi Hirschbergi lähistele, 20. diviisi lahinguüksuste juurde, kus H. Arro teenis diviisi välitagavarapataljonis. Selle diviisi koosseisus langes ta 9. mail Tšehhoslovakkias sõjavangi, kus tuli üle elada ka nn. “Tšehhi põrgu”. Sõjavangist õnnestus tal Brno lähistel koos grupi kaaslastega aga varsti põgeneda ja, et läände minek osutus võimatuks, juba 1945. aasta suvel tagasi Eestisse seigelda. 1950. aasta 7. oktoobril arreteeriti ja mõisteti teenistuse eest Saksa sõjaväes 25 aastaks vangilaagrisse. Kinnipidamiskohaks sai Kolõma (Magadani oblast), kus tal vangina tuli töötada elektrijaama ehitusel ja kullakaevandustes. Eestisse tagasipöördumise järel õnnestus tal jätkata õpinguid Tallinna Tehnikaülikoolis.

Ülevaade öölahingulennuüksuste loomisest ja arenguloost II maailmasõja ajal idarindel saksa õhujõududes aastatel 1941-1944. Lähemalt 11. Eesti Öölahingulennugrupi tegevusest aastatel 1943-1944. Materjal pärineb Hendrik Arro CD-väljaandest: “Pommid öisest taevast. Öölahingulendurid idarindel”.

Kui rääkida lennuväe tegevusest II maailmasõjas, siis tavainimene on enamasti kuulnud nende lendurite tegevusest, kes kasutasid oma lahingulendudel suhteliselt moodsaid, suurt tulejõudu omavaid või rasket pommikoormat kandvaid lennukeid. Need olid õhusõja “ässad”. Kuid niisamuti nagu moodsatel tankidel või lennukitel sõdivate sõdurite kõrval võitlesid ka miljonid sõdurid tavalise vintpüssiga, nii oli ka lennuväes küllaltki palju selliseid lendureid, kes täitsid oma sõdurikohust suhteliselt vanadel, aeglastel, kehvasti relvastatud või isegi relvastamata lennukitel lennates. Kui rääkida idarindest, siis oli neid nii Nõukogude Liidu kui ka Saksa lennuväes. Tegutseid need lendurid tavaliselt öösel, sest päeva ajal oleks selliste lennukitega üle rinde lendamine olnud enesetapp. Erilisi, üldist tunnustamist väärinud saavutusi nagu näiteks suurt õhuvõitude arvu, hävitatud tanke või puruks pommitatud tähtsaid sõjalisi objekte neil lenduritel ette näidata ei ole. Ja nii tekib tavainimesel siis küsimus, milleks selliseid lennukeid II maailmasõjas üleüldse kasutati ja kui palju neid, sellistel lennukitel lendavaid üksusi ikka oli. Eestlaste ja lätlaste puhul esineb ka arvamust, et sakslased lihtsalt andsid eesti ja läti lenduritele n.-ö. armu poolest mingid vanad “kastid” lendamiseks, et need siis selle ajast ja arust läinud rämpsuga venelaste vastu sõdiksid (nii nagu saksa sõjaväe juurde moodustatud eesti julgestus- ja politseipataljonidegi varustus oli algul õige kesine).
Kui pisut lähemalt analüüsida küsimust, milliseid ülesandeid sellised vanadel lennukitel lendavad üksused ikka täitsid, siis räägib sellest näiteks küllalt selgelt nende, Saksa lennuväes kasutusel olnud üldine nimetuski – häirimis-pommitusüksused (Störkampfeinheiten). Selliste üksuste tegevuse iseloomustamiseks võiks võrdluseks tuua näiteks sääski, kes ilusatel suveöödel ei suuda küll inimest ära süüa, kuid pidevalt kõrva ääres pinisedes ja aeg-ajalt valusasti torkides suudavad selle elu põrguks muuta. Just samasuguseid ülesandeid täitsid mõlemal sõdival poolel tegutsevad öölahingulennuüksused. Motoks oli – vastasele ei tohi hetkekski rahu anda, tema pea kohal peavad pidevalt “kõlkuma” mingid põrisevad “moosiriiulid” või “metsavahid”, et ta ei saaks segamatult ümber paikneda, oma väeosi varustada või sõdurid lahingute väsimusest puhata. Oht, mingi juhuslikult heidetud pommi või selle killuga pihta saada, pidi vastase sõdurit pidevalt saatma.
Nende üksuste loomisel ja arendamisel ei lähtutud mitte mingitest kõrgetest, pikaajaliselt ette planeeritud ja läbitöötatud sõjalistest doktriinidest, vaid selleks sundis mõlemat sõdivat poolt lihtsalt hädavajadus olukorras, kus lennuväe kaotused olid nii suured, et tööstus ei suutnud lennuväge enam piisavalt moodsate lahingumasinatega varustada.

Alustasid venelased

Kui 22. juunil 1941. aastal algas sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel, pommitas saksa lennuvägi juba varastel hommikutundidel rohkem kui kuutkümmet vene lennuvälja, millistel paiknes umbes 70% kogu NSVL läänepiirile koondatud lennuväe koosseisust. Mõningate päevade jooksul hävitati maapeal ja õhus üle 4000 Punaarmee käsutuses olnud lennuki. Oktoobriks tõusid nõukogude lennuväe kaotused 5300 lennukini. Et kohe sõja alguses algas ka Nõukogude Liidu tööstuse ümberpaiknemine Uuralitesse, siis ei suutnud lennukitööstus kaotusi asendada. See sundis Nõukogude Liitu, et mitte kaotada kogu ofensiivi õhus, võtma kasutusele kõiki lennukeid, mis neil iganes olemas olid. 1941. aasta lõpul otsustati kogu olemasolev Nõukogude Liidu lennukipark (lennukoolidest, aeroklubidest ja tsiviilõhulaevastikust) rindeteenistusse mobiliseerida. Valdavalt oli siin tegemist vananenud lennukitüüpidega. Vananenud lennukitüüpide kasutuselevõtt sundis aga muutma taktikat, sest päeva ajal, oludes, kus sakslased valitsesid õhuruumi, selliste lennukitega rindel lennata oleks tähendanud tohutuid kaotusi. Seetõttu said nüüd valdavaks öiste pommitajate üksused.
Et öiste pommitajate polkudes kasutusel olnud lennukid pimelennuks vajalike raadionavigatsiooniseadmetega varustatud ei olnud, siis toimusid lennud ainult tingimustes, kus visuaalne orienteerumine oli võimalik – selgetel, eriti kuuvalgetel öödel, kõrgustel 400-1000 m, kusjuures lennud ulatusid kuni umbes 30 km kaugusele saksa tagalasse.

Olukord 1942. aasta sügiseks

Saksa lennuvägi oli 1942. aasta sügiseks jõudnud analoogilisse seisu, nagu nõukogude lennuvägi 1941. aastal oli olnud – modernseid rindelennukeid ei jätkunud. Seetõttu tuli paratamatult hakata vananenud lennukitüüpe rinde lähedal tegutsevate kergete pommitajatena kasutama. Nõukogude kergete öiste pommitajate üksused said siin eeskujuks. Ka sakslased hakkasid kogu idarindel vananenud rindelennukite ja kahepinnaliste õppelennukite baasil organiseerima nn. häirimispommitajate salkasid (Störkampfstaffel). Esialgu peeti nende lennusalkade organiseerimist ainult ajutiseks hädalahenduseks, sest loodeti, et varustamise paranemisel olukord jälle normaliseerub. Paraku ei olnud Saksa majandusorganid enam suutelised varustusküsimusi vajalikul tasemel lahendama. Lisaks sellele pidi saksa lennuvägi tegutsema mitte ainult idarindel, vaid ka Vahemereruum, Põhja-Aafrika ja teised sõjatandrid nõudsid üha rohkem oma osa. Seetõttu pidi saksa lennuvägi igal pool tegutsema suure ülekoormuse all. Saksa tööstus ei olnud enam võimeline suuri kaotusi korvama.
Olukorrast annavad mõningase pildi järgnevad arvud: 1941. aasta detsembris moodustas saksa rindelennukite arv 5250 lennukit. 1942. aasta lõpuks oli rindelennukite arvuks vaid 5150. Lennuväe kaotused olid tunduvalt suurenenud. Näiteks 1. maist kuni 30. novembrini 1942 moodustasid igakuised kaotused umbes 1500 lennukit, nende hulgas pommitajaid ~450, hävitus-, lahingu- ja sööstpommituslennukeid kokku ~250. Kõik need olid lennukid, mida kasutati maaväe toetuseks. Saksamaa lennukitoodang moodustas 1942. aastal kokku aga ainult umbes 15 000 lennukit, millede hulgas olid lisaks lahingulennukitele ka õppe-, side- ja muud lennukid.
Kõige selle tulemuseks oli, et Saksa lennuvägi oli 1942. aasta lõpuks initsiatiivi kaotanud ja suutis ainult vastase aktsioonidele reageerida. Veelgi enam – arvestades läänest tulevat ohtu (liitlaste strateegilist Saksamaa pommitamisvõimalust ja võimalikku vägede maandumist mandril) oli Saksamaa 1942. aasta lõpuks umbes 70% oma lahingulennuväest Vahemereruumi ja läände, riigi õhukaitseks (Reichsluftverteidigung) kontsentreerinud. Veel 1942. aasta suvel oli 54% kõikidest rindelennukitest (umbes 2500 lennukit) idarindel olnud. Kõige selle tulemusel halvenes Saksa lennuväe olukord tunduvalt ja nõukogude lennuvägi suutis juba 1942. aasta juulis õige mitmetes rindelõikudes õhuvalitsemise saavutada.

1943. aasta kevadsuvel saabusid 127. Mereluurelennugrupi 2. ja 3. lennusalga jaoks lennukid Heinkel He-50. Lennuki juures seisavad (vasakult):U. Polikarpus, H. Habel, K. Lumi, A. Piirsalu, R. Mardiat, J. Kukk ja J. Ester. Sõja elasid neist üle ainult U. Polikarpus, H. Habel ja A. Piirsalu.

Öölahingulennuüksuste efektiivsusest

Nagu öölahingulennuüksuste nimetuski näitas, tegutsesid nad rindeolukorras (kui ei olnud tegemist partisanidesvastase võitlusega) põhiliselt öösiti. Tavaliselt lennati välja pimeduse saabudes ja lahingulennud lõpetati ilma valgenedes. Lahingulendude läbiviimise eelduseks oli, et ilm oleks visuaalseks orienteerumiseks sobiv. Sihtmärkide loetelu oli õige laialdane – nendeks olid teadaolevad vastase vägede koondumiskohad, vastase järelvedu rindelähedastes piirkondades, suurtükiväepositsioonid, teederistid, raudteejaamad ning -sõlmed, sillad jne. Eesmärgiks oli pideva öise pommitamisega vastase väeosade häirimine ja varjuma sundimine ning liikluse takistamine teedel. Sihtmärgid kooskõlastati maavägedega. Lisaülesandeks öölahingulenduritele oli visuaalse luure teostamine, et täiendada andmeid vastase paiknemise ja liikumise kohta ning leida sobivaid sihtmärke päevasteks õhurünnakuteks.
Lahingulennud toimusid paljude lennukitega rindelähedastelt lennuväljadelt n.-ö. jooksvalt (nn. rulluv rünnak – lennukid startisid üksteise järel pidevalt), kusjuures lendurid sooritasid mitu lahingulendu öö jooksul (olenevalt aastaajast ja ilmastikutingimustest kõikus ühe öö jooksul sooritatud lendude arv 1-2 kuni isegi 10-ni). Lahingulennu kestuseks oli, olenevalt konkreetsetest tingimustest, 0,5-2,5 tundi. Keskmiseks lahingulennu kestvuseks oli ca 1 tund. Tavaliselt oli ühe lennuki poolt lahingulennul allaheidetavate pommide kaal kõige enam öölahingulennukitena kasutusel olnud lennukitüüpide (Ar-66, Go-145) puhul 100-150 kg, samal ajal kui näiteks He-46 ja Fw-58 võisid isegi kuni 200 kg pomme kaasa võtta.
Tavaliselt kasutasid öölahingulennukid Ar-66, Go-145 ja He-46 50 kg-seid fugass- või kildpomme. Vastase väeosade paiknemiskohti rünnates kasutati lisaks eelnimetatud pommidele ka nn. “Abwurfbehältereid”, mis kujutasid endast pommikujulisi kesti, millesse oli paigutatud tavaliselt umbes 1-10 kg-sed kild- või süütepommid (pommide kaal ja tüüp võis varieeruda). Pärast pommi päästmist kukkus selline “Behälter ” mõned sekundid ja avanes siis, “Behälteri” sisu, väikesed pommid aga paiskusid laiali ning nende kukkumispiirkond haaras maapinnal suure ala. Lisaks lennuki alla riputatud pommidele, võeti sageli kaasa ka veel väikesi (kuni 10 kg) pomme, mida pardalaskur käsitsi üle parda loopis.
Öölahingulenduri elu tegi mõnevõrra riskantsemaks, võrreldes päevase lendamisega, ka asjaolu, et olukorras, kus tekkis vajadus hädamaandumiseks, oli sobiva platsi leidmine ja sellel õnnelik maandumine öises pimeduses enam kui küsitav. Enamasti lõppes maandumiskatse lennuki suurema või väiksema vigastusega ja meeskonna saatus olenes õnnejumala tahtest. Seetõttu tuli vahel ette olukordi, näiteks kas või halva ilma korral, kus lendur pidi oma elu päästmiseks ka täiesti korras lennuki puhul kasutama langevarju, kui nähtavust polnud ning kütus hakkas lõppema. Ega see pimedasse öösse hüppamine ka eriti ohutu asi ei olnud, aga ... . Talvetingimustes põhjustas lisaks kõigele muule suuri ebamugavusi ja ohte lahtiste masinatega lennates veel ka võimalik näo või jäsemete külmumine.
Öölahingulendurite tegevus oli tihedalt seotud maavägedega. Ehkki lennukäsud öölahingulennuüksustele anti lennuväestaapide poolt, olid need maavägedega kooskõlastatud ja toimusid vastavalt nende “tellimusele”. Liikuva rindejoone puhul, rünnaku või taandumise tingimustes oli aga omade ja vastaste eristamine ilma raadiosidevahenditeta öölahingulennukite poolt öises pimeduses tihti küllaltki raske, sest olukord võis muutuda küllaltki kiiresti ja rindejoon erineda sellest, mis lendurile enne väljalendu teada oli antud. Seetõttu oli väga oluline, et oma lennukite sihtmärgile peale- ja tagasilennuteed oleksid eelnevalt maavägede ja õhutõrjega kooskõlastatud, samuti signaalid, millega maaväeüksused andsid lennukitele teada, et tegemist on oma vägedega. Loomulikult oli oluline, et ka maavägede üksused oleksid teadlikud olnud lennuüksuste tegevusest. Siin kasutati oma lennukite tunnusena spetsiaalseid tunnustulesid, millega maavägedele oma lennukitest teada anti. Kasutati ka spetsiaalseid tunnusrakette. Sellele vaatamata esines juhuseid, kus oma õhutõrje tulistas oma lennukeid. Oli ju selliste lennukite nagu Fw-58 siluett ööpimeduses kergesti segiaetav Nõukogude Liidus kasutusel oleva lennuki DC3/PS-84 siluetiga, Ar-66 ja Go-145 siluett aga U-2 siluetiga.

Jõhvi lennuväli oli rindele nii lähedal, et rindelt tõusev suits (silmapiiril) hästi näha oli. Lennuväljale ehitatava punkri juures päevitavad (vasakult): H. Öör (seisab), K. Vijan, V. Raag, O. Tamm, A. Ristmäe, H. Toi ja H. Arro.

Kuidas öölahingulennud praktiliselt toimusid

Põhiliselt täitis öölahingulennugrupp kahesuguseid lahinguülesandeid:
- staapide poolt kindlaks tehtud või oletatavate vastase väeosade paiknemispiirkondade ja rinde järelveoteede pommitamine;
- ilma kindla, etteantud sihtmärgita häirimislennud, kus lendur ise valis rünnakuobjektid (nendeks said sageli lendurite suurimad vaenlased – õhutõrjepatareid, millega kergendati ka päevaste lennuüksuste tegutsemist).
Siinkohal tuleb mainida, et otseselt vastase eesliini pommitamist öölahingulenduritele ülesandeks ei tehtud. Öises pimeduses, kus maapinnal paiknevate objektide nähtavus ja täpsem eristamine oli juba mõnesaja meetri kõrguselt ka heade ilmastikutingimuste korral praktiliselt peaaegu võimatu (saksa elektrisütikuga pommide minimaalseks heitekõrguseks loeti 300 m), oleks risk, et pommid langevad olukorras, kus omad ja vastased paiknevad lähestikku, väikese eksituse tõttu omadele kaela, liiga suur olnud. Seega jäi siis öölahingulendurite põhiliseks tegutsemisalaks rinde lähitagala.
Loomulikult kuulus kõikide lendude puhul lahinguülesannete hulka ka luureandmete kogumine nii vastase kui ka ilma kohta. Aegajalt välgatavad nõrgad sõidukite tuled maanteel (ka sõidukid ei saanud vaatamata pimendamisele keerukamatel teelõikudel siiski päris ilma tuledeta läbi) rääkisid kolonnide liikumisest ja nende liikumissuunast, tulistavate kahurite suudmeleegid või kergemate õhutõrjekahurite leekjäljestusega mürsud reetsid suurtükipatareide asukoha jne. Andmete edastamisel tuli täpselt vahet teha, mida lendur tegelikult nägi ja mida ta arvab, et luureandmeid töötlevates staapides oleks asjast objektiivne, mitte oletustel põhinev pilt (näiteks tuli lennule järgnenud ettekandes öelda: sellel teelõigul seal ja seal kurvis kolm välgatanud tuld suunaga sinna või sinna, mitte aga rääkida auto- või tankikolonnist – sel juhul tuli ettekandes eraldi põhjendada, miks lendur just nii arvab).
Kergete lennukitega varustatud öölahingulennuüksused lendasid tavaliselt rindelähedastelt välilennuväljadelt. Enamasti kujutas selline lennuväli endast lihtsalt põldudele rajatud mõnekümne meetri laiust ja kuni kilomeetri pikkust rohukattega stardi- ja maandumisrada, kusjuures ülejäänud maastik oli moondamise mõttes jäetud võimalikult muutmata. Lennukid paiknesid sellistel lennuväljadel lihtsalt lennuvälja ümber kohtades, mis pakkusid moondamisvõimalusi (näiteks metsa veeres). Sealsamas lähedal olid tavaliselt ka jooksvaks tarbeks kasutatavad pommihunnikud. Eestis oli 11. Öölahingulennugrupi poolt kasutatud lennuväljadest Jõhvi (Tammiku) lennuväli ainus, kus oli ka puuprussidest kattega stardi-maandumisrada (mida suvetingimustes aga ei kasutatud).
Lennuväljal toimuvate lahingulendude üldine juhtimine toimus komandopunktist (Gefechtsstand), milleks näiteks Jõhvi ja Rahkla lennuväljal oli maasse kaevatud barakk lennuvälja servas, Triigi lennuväljal vana mõisa heinaküün jne. Sinna kogunesid igal õhtul, kui lahingulennud olid ette nähtud, lennukite meeskonnad. Seal andis siis üksuse ülem või tema asetäitja lenduritele enne lendude algust lennukäsu ja võeti, nagu eespool juba märgitud, lahingulennult saabujailt vastu andmeid ülesande täitmise ja saadud luureandmete kohta, et need kõrgematele staapidele edastada.
Suusõnal antav lennukäsk sisaldas andmeid rinde üldise olukorra, rindejoone paiknemise, üksusele antud konkreetse lahinguülesande, teiste samas rindelõigus tegutsevate lennuüksuste, tagavaralennuväljade ja ilmaennustuse kohta. Lisaks sellele teatati ka rindel kehtiv parool (juhuks, kui kellelgi tulnuks järsku jalgsi tagasi astuda) ja anti signaalraketid, nn. ES-raketid, mis vaheldusid nagu paroolgi iga päev ja olid õhutõrjele ja teistele vajaduse korral tunnuseks, et on tegemist oma lennukiga. (ES-raketi väljatulistamisel lendas algul välja üks rakett, mis seejärel lõhkes mingiks kindlaks, ettenähtud arvuks rakettideks). Ei mäleta, kuidas oli lugu teiste lennusalkadega, kuid kolmanda salga lennukitel oli lisaks tavalistele pardatuledele kere all veel kaks spetsiaalset signaaltuld, üks ninas, teine sabas, mille värvi samuti iga päev muudeti. Edasi anti lennukäsus veel stardi ja maandumisega seotud ning vajaduse korral ka muud erikorraldused, pardalaskuritega lennates teatati ka, kes kellega lendab, kontrolliti kelli ja siis oligi tavaliselt juba aeg lennukite juurde minna.
Selleks ajaks oli tehniline personal lennukid juba stardivalmis seadnud ja lennukitele ka lahinguülesandele vastavad pommid alla kinnitanud, lennukirelvurid aga pardakuulipildujad laskemoonaga varustanud (ette oli nähtud vist kuus tagavaramagasini), nii et pärast lühikest lennuki kontrolli käivitas lendur mootori, kontrollis selle tööd ja ruleeris seejärel starti. Pimeduse ja lennukis istuva lenduri piiratud vaatevälja tõttu abistas teda selle juures motorist, kes lennuki ees sörkides värviliste tuledega taskulambi abil (roheline – järgne mulle, punane stopp) lennuki stardiraja juurde juhtis, kus jäädi järjekorras stardiloa ootele. Iseenest mõista olid selle tegevuse juures lennuki pardatuled kustutatud. Ei põlenud ka stardiraja tuled.
Lennukite starti ja maandumist juhtis stardiraja kahe valge tule juures olev stardikorrapidaja, nn. stardipost. Stardirajale ruleerimiseks küsiti luba lennuki pardatulede hetkelise süütamisega, millele jaatavaks vastuseks oli stardiraja tulede süütamine (raadiosidet tolleaegsetel öistel pommitajatel ei olnud) ja stardiposti taskulambi roheline tuli (kui stardiraja tuled süüdati maanduva lennuki tarbeks, ütles taskulambi punane tuli, et rajale ruleerimine on keelatud). Jaatava vastuse korral süütas lennuk pardatuled ja ruleeris rajale. Kohe kui lennuk oli stardirajale ruleerinud ja stardi suunas joondunud, kustutati nii parda kui ka stardiraja tuled, stardipost kontrollis, milline lennuk on startimas ja süütas siis stardiloa märgiks uuesti stardiraja tuled. Lennuk süütas pardatuled ja startis. Niipea kui lennuki rattad olid maast lahti, kustutati parda- ja seejärel kohe ka stardiraja tuled.
Sooritatud lahingulendude arv olenes lennukäsust (kas lendude arv oli piiratud või tuli lennata nii palju kui võimalik), sihtmärgi kaugusest ja ilmast. Venemaal, kus rinne oli suhteliselt lähedal, olevat pika talveöö jooksul suudetud kuni kaheksal lahingulennul käia. Ööde valgenedes see arv vähenes ja näiteks valgetel juunikuu öödel Eestis lennates sai tehtud vaid 1-2 lendu. Aga juba juulis see arv kasvas 2-3 ja augustis - septembris 3-4 lahingulennuni öö jooksul.
Sihtmärgi leidmisel kasutati vastase ründamiseks 50-kilogrammiseid kas fugass-, kild- või 70- kiloseid kassettpomme (nn. Abwurfbehälter’eid AB70). Milliste pommidega lennati, olenes lennukäsust. Behälter’id kujutasid endast väikeste, umbes kiloste kild- või süütepommidega täidetud õhukesi pommikujulisi kesti. Pommiheitmisel kukkusid need mõne sekundi ja pudenesid seejärel laiali, külvates oma sisu hajutatult maapinnale. Küllaldase hajumise tagamiseks pidi nende pommide heitekõrgus olema vähemalt 1000-1500 m. Erilist silmale nähtavat efekti need pommid tavaliselt ei tekitanud, kuid otsustades vastase õhutõrje tegevuse järgi, oli nende mõju nähtavasti valusam kui tavaliste kildpommide oma. Näiteks kui mõnel ööl, millele eelnenud päeval stukad olid rindel tõhusat tööd teinud, oli õhutõrje algul nõrgem (kas olid mehed väsinud või ei jõutud küllalt kiiresti laskemoonavarusid täiendada), siis pärast seda, kui 1-2 lennukit oli kassettpommidega sihtmärgi kohal käinud, said järgnevad juba “täie rauaga” tuld.
Ilma kindla sihtmärgita häirimislendude puhul kasutati vahel (eriti 1944. aasta suve lõpupoolel) nn. tsementpomme. Need olid 50-kilogrammised kildpommid, mille tsemendist kest oli kildude tekitamiseks täidetud igasuguste metallijäätmetega, nagu vanade poltide, mutrite, plekitükkide, žiletiterade ja muu sellise kraamiga. Lendurid naersid, et nende pommide kõige suurem efekt seisneb paugus.
Omaette küsimuseks oli pommitamise täpsus – kuidas toimus ikka pommide sihtimine. Peab kohe ütlema, et kergetel öistel pommitajatel spetsiaalseid pommisihikuid ei olnud ja pommid päästis lendur n.-ö. silma järgi. Lennuki külgedele olid küll maalitud kaldjooned, mis kujutasid endast visiirjooni ja näitasid, kui kaugel enne sihtmärgile pealelendamist tuli pomm sihtmärgi tabamiseks ühel või teisel kõrgusel horisontaalselt lennates lahti päästa. Visiirjooned olid toodud kõrguste 500, 1000, 1500 ja 2000 m jaoks. Kuid need olid ainult abistamiseks, mitte täpseks sihtimiseks mõeldud andmed. Ei arvestanud need andmed ju paljusid tabamise täpsust mõjutavaid asjaolusid, nagu näiteks tuult, kõrgus- ja kiirusmõõtja vigu, pommide aerodünaamilisi omadusi jne. Seetõttu sõltus pommitamise täpsus suurel määral lenduri teadmistest ja kogemustest.
Saksa pommid olid elektrilise sütikuga. Seetõttu tuli enne pommide heitmist süütevool vastava seadme abil sisse lülida. Süütevoolu lülitil oli kaks asendit – “ilma viiviseta”(Ohne Verzögerung) ja “viivisega” (Mit Verzögerung). Pommi päästmisel lennuki alt sai pommisütik elektrilaengu, mis sihtmärgiga kokkupõrkel viis pommi lõhkemisele. Kui sütik oli seatud asendisse “ilma viiviseta”, toimus plahvatus tabamise hetkel, “viivisega” asendis toimus lõhkemine aga väikese viivisega, mille tulemusel pomm ei lõhkenud kohe, vaid jõudis enne lõhkemist tungida sihtmärgi sisemusse ja põhjustada, näiteks majade puhul, suuremaid purustusi.

1944. aasta kevadtalvel saabusid 11. Öölahingulennugruppi taanlastelt ära võetud lennukid Fokker CVE. Pildil veel Taani tunnusega R-23 Fokker, mis eesti lennuüksuses hakkas kandma tähist 3W+OD.

Eesti öölahingulennugrupp

Oma lennuüksuste loomist Saksa lennuväes püüdsid eestlased alustada varsti pärast Eesti vabastamist nõukogude vägedest 1941. aastal. Algul see ei õnnestunud, sest sakslaste jaoks oli lennuvägi eliitväeliik, kuhu välismaalasi ei tahetud. 1942. aasta alguseks suudeti asja siiski nii kaugele ajada, et veebruaris 1942 loodi esimene eestlastest koosnev lennusalk, nn. Sonderstaffel Buschmann (sai oma nimetuse lennusalga ülema Gerhard Buschmanni järele), mis pidi tegelema mereluurega. See lennusalk ametlikult veel Saksa lennuväkke ei kuulunud. Lennualase varustuse sai lennusalk 1. Õhulaevastikult, lahinguülesanded Saksa mereväelt ja palga ning muu varustuse SS-politseilt. Seega ei allunud lennusalk konkreetselt õieti mitte kellelegi. Nagu eespool juba öeldud, tegeles lennusalk põhiliselt mereluurega.
Lennusalk tegeles oma ülesannetega edukalt, leidis ka kõrgemalt poolt tunnustamist ning 1. aprillil 1943.a. viidi lennusalk ametlikult üle Saksa lennuväe koosseisu, nimetusega 127. Luurelennugrupp (Aufklärungs Fliegergruppe 127), mis juba juunis nimetati ümber 127. Mereluurelennugrupiks. Et Sonderstaffel Buschmann oli vabatahtlike arvel kiiresti paisunud, siis koosnes vastloodud luurelennugrupp juba kolmest lennusalgast. Seda oli mereluure ülesannete täitmiseks ilmselt liiga palju ja 1943. aasta mais-juunis varustati lennugrupi 2. ja 3. lennusalk maalennukitega Heinkel He-503) R Milgi andmetel said eesti lennuüksused üldse kakskümmend kaheksa He-50-t) ning juuli lõpus siirdus lennugrupi 2. lennusalk Venemaale, Ilmjärve (Ilmeni järve) lähedal asunud Tuleblja lennuväljale, kus alustas tegutsemist öölahingulennusalgana.

11. Öölahingulennugrupi üleminek Narva rindele ja tegutsemine Eestis 1944. aastal kaitselahingutes

1944. aasta jaanuari keskel alanud Nõukogude vägede suur pealetung Leningradi rindel oli rinde veebruari alguseks jälle Eesti piiridele toonud, kohati isegi üle Narva jõe. Oli selge, et Eestit ähvardab surmaoht. Seetõttu soovis kogu Venemaal viibiva eesti öölahingulennugrupi koosseis Eestisse tagasi pöörduda, et seal lennates otseselt kodumaad vaenlase eest kaitsta. Eestlaste taotlus, ehkki mõningase viivitusega, rahuldati ja veebruari algul asuski lennugrupp tegutsema Narva rindel.
Esialgu tegutses 11. Öölahingulennugrupp kahe lennusalgaga, kuid 1944.a. juunis formeeriti värskelt Liibavi lennukooli lõpetanud lendurite ja tehnilise personali baasil ka grupi kolmas lennusalk, mis küll jäi tegutsema eraldi paiknevatel lennuväljadel.
Narva rindele siirdumisega oli eesti lendurite soov – otseselt oma kodumaa eest võidelda – täitunud. Asuti tegutsema Jõhvi (Tammiku) lennuväljalt, mis paiknes Jõhvist veidi lõuna pool, Jõhvi – Tartu maantee ääres Puru küla juures. Narva rindest (nn. Krivasoo kotist) jäi lennuväli linnulennul umbes paarikümne kilomeetri kaugusele. Lennuväli oli varustatud ka puuprussidest stardi-maandumisrajaga ning samasuguste ruleerimisteedega. Lennukite paigutamiseks olid lennuvälja äärde ehitatud nn boksid, mis kujutasid endast ühest küljest avatud, kolmest küljest kaitsva muldvalliga piiratud ja moondamisvõrguga kaetud rajatisi. Lennuüksuse isikkoosseis asus elama lennuväljast põhja poole, veidi vähem kui kilomeetri kaugusele metsa ehitatud barakkidesse, mis ohutuse tagamiseks pommitamiste puhuks olid paigutatud maasse kaevatud süvenditesse ning killuvalliga ümbritsetud. Umbes samasugune barakk paiknes ka lennuväljal ja seda kasutati komandopunktina (Gefechtsstand).
Et lennuväli paiknes Kohtla-Järve lähistel, mis õlitööstuse tõttu kujutas endast kõvasti kaitstud lennukeelu tsooni (isegi tõkkeballoonid “rippusid” taevas), siis toimus lennuväljale sisse- ja väljalend ainult kindlat, lubatud marsruuti mööda, mis kulges piki Jõhvi – Tartu maanteed Pagari plinkmajakani (PU). Sellel lõigul oli lubatud lennukõrguseks 100 m. Sellest marsruudist mitte kinni pidades võis oma õhutõrje käest tuld saada. Plinkmajaka juures pandi vajadusel välja ka signaaltuled, mis informeerisid lendurit, kui lennuväljal oli ohuolukord ja maandumine keelatud.
Paraku ei olnud veebruar ja märts eesti öölahingulenduritele kõige õnnelikumad kuud. 27.-28. veebruari öösel heitis venelaste öine pommitaja parajasti tegutsevale Jõhvi (Tammiku) lennuväljale pommi, mille tagajärjel sai surmavalt haavata (suri 28. veebruaril) parajasti lennukis istunud esimese lennusalga ülem, Hauptmann Oivo Soots ning raskelt haavata just lahingulennult tagasi pöördunud Leutnant Roman Küttis. Lennuvälja pommitamisel sai haavata ka mitu maapealse koosseisu meest. Nimeliselt mäletavad mehed Ilmar Laurit ja Endel Hiiesalu. Kas neid rohkem veel oli ja kui, siis kes nad olid, selle on aeg paraku juuresolijate mälust kustutanud. (Siinkohal tuleb märkida, et lennuvälja pommitamas käidi korduvalt, tavaliselt aga tulutult.)
Kuid see ei olnud veel kõik. 3. märtsil sai Jõhvi lähedal olnud saksa helgiheitja sellise tembuga hakkama, et valgustas ootamatult lahingulennult tagasi jõudnud ja maandumisel olnud lennukit. Madalal kõrgusel pimestatud lendur, Leutnant August Rebane, ei suutnud lennukit enam valitseda, see kukkus alla ja põles koos lenduriga ära.
Koos rinde paigalejäämisega Narva all 1944. aasta veebruaris muutusid üsna peagi ka lahingulendude tingimused. Nimelt jõudis vastane seismajäänud rindele nüüd arvukalt õhutõrje-suurtükiväge koondada, mistõttu üle rinde lennanud lennukeid võttis sageli vastu tõeline ilutulestik igasuguse kaliibriga õhutõrjemürskude lõhkemistest ja leekjäljestustest. See aga ei suutnud lendureid lahinguülesannete täitmisest loobuma sundida, sest venelaste õhutõrje oli enamasti rohkem massiline kui täpne. Vahel tuli küll ettenähtud sihtmärgi peale minekut korduvalt ja erinevatest suundadest proovida, kuid tavaliselt viisid lendurid oma tahtmise siiski läbi ja pommid heideti sinna, kuhu vaja. Mis puutub vastase öiste hävitajate tegutsemisse, siis neid ei õnnestunud eestlastel küll näha, ehkki vist paaril korral anti enne väljalendu vastav hoiatus. Tundus, et see oli antud rohkem nii igaks juhuks.
11. Öölahingulennugrupi staap ja 1. ning 2. lennusalk lahkusid enne uue lennusalga formeerimist juuni algupoolel Jõhvist ning baseerusid ümber Rahkla lennuväljale. Uus asukoht, Rahkla lennuväli, paiknes Rakverest umbes 30 km kaugusel, kunagisest Rahkla mõisast ida poole jäävatel põldudel ja oli tüüpiline välilennuväli. Rinne oli siit linnulennul ligemale 80 km kaugusel. Lennuüksuse isikkoosseis paigutati siin elama taludesse laiali.
Igale lendurile tehti enne, kui teda üksinda rindele lubati, veel nn. tutvumislend. See teostati nii, et osa lahingulennule startinud 1. ja 2. lennusalga lennukeid startis kodulennuväljalt ilma pardalaskurita, tegi vahemaandumise Jõhvis ja võttis sealt peale mõne 3. lennusalga lenduri, kellele siis vanem kolleeg tutvustas rinnet ja näitas, kuidas see lahingulend ikka käib. Üsna paljud Liibavist tulnud noortest lenduritest on oma mälestustes rääkinud, et esimesel lahingulennul oli pärast seda, kui ülesanne oli täidetud, s.t. pommid alla heidetud ja tabamused vaadatud, selle asemel, et kohe tagasi pöörduda, noorele lendurile korraldatud veel pikem tutvumislend piki rinnet, mida saatsid umbes sellised selgitused, et vaata, see vastase õhutõrjepatarei tulistab kehvasti ja seda ei ole vaja karta, aga sellega tuleb ettevaatlik olla. Tavaliselt oli selle tõestuseks ka mürskude tulevärk lennuki ümber, nii et nii mõnelgi noorel lenduril tekkis hinges tahtmine hüüda, et mis märklauda me siin asja ees, teist takka mängime. Laseme ometi jalga, enne kui nad meid alla põmmutavad. Meheuhkus aga keelas seda avalikult väljendada. Igal juhul jättis vanemate kolleegide julgus ja meelekindlus noortele lenduritele nende esimese lahingulennu ajal sügava mulje, ehkki hiljem, kui lahingulende ja vilumust rohkem kogunes, tuli ka endal harjumus ja oskus asja rahulikult võtta.

Motoristid Jõhvi (Tammiku) lennuväljal moondamisvõrguga kaetud boksis lennukit Arado Ar-66 hooldamas.

Siinkohal peab ütlema, et kui südasuvised valged ööd hõlbustasid ühest küljest küll navigeerimist, võimaldas lühike pime aeg teisest küljest ainult ühe lennu öö jooksul teha, mistõttu lendurite väljavedamine võttis omajagu aega. Ehkki 3. lennusalga esimene iseseisev lahingulend toimus 09. juulil, sai lennusalk täielikult lahinguvalmis (kui kõik lendurid olid tutvumislennul käinud) alles juuli teises pooles. Hea oli valgetel öödel alustamise juures aga see, et samaaegselt ööde pimenemise ja navigeerimise keerukamaks muutumisega kogunes lenduritel ka rindekogemusi ja suurenes enesekindlus, mistõttu lennusalgal lahingulendude sooritamisega erilisi probleeme ei esinenud.
Juuli lõpus ja augusti alguses toimus Narva rindel kogu ajaloo jooksul suurim ja verisem Eestis peetud lahing – Sinimägede lahing, mis algas 24. juulil Auvere all ja lõppes 9. augustil Sinimägedes, kus Punaarmee püüdis iga hinna eest, kaotustele vaatamata rindest läbi murda. Vastase, Leningradi rinde ülemjuhatajale marssal Leonid Govorovile alluvad kindralpolkovnik Ivan Fedjuninski juhitud 2. löögiarmee ja kindralleitnant Filip Starikovi 8. armee jooksid rasketes lahingutes verest tühjaks, kuid rinne jäi püsima. Kuid ka sakslaste ja koos sakslastega Sinimägesid kaitsnud Gruppenführer Felix Steineri juhitud III Germaani Soomuskorpusesse kuulunud teistest rahvustest (taanlased, norralased, hollandlased jt.) väeosade, sealhulgas ka 20. (eesti) Relvagrenaderide Diviisi kaotused olid suured.
Ka 11. Öölahingulennugrupp lendas sel ajal Narva rindel. Ehkki, nagu eespool juba öeldud, öölahingulendurid eesliini ei pommitanud, olid rindelähedased vastase kogunemiskohad, suurtükipatareid ja järelveoteed pidevalt sihtmärkideks. Enamasti paiknesid pommitamisobjektid nn. Krivasoo kotis, mille kohal öösiti pidevalt “kõlguti”. Ja olgugi, et lahingutegevus ööseks tavaliselt veidi vaibus, oli ka öösel vastase lähitagalasse lennates õhust vaadates selge, et all käib äge madin.
Ehkki Narva rinde õhutõrjetuli oli küllalki tihe, öölahingulenduritel suvel inimkaotusi ei olnud. Oberfeldwebel A. Viltropil tuli küll langevarju kasutada, kui tema rindel läbilastud lennuki mootor tagasilennul umbes Pagari juures seisma jäi. Langevarju tuli kasutada ka Vambola Mardiatil, kes põlevast lennukist välja hüppas ja omade poolel soos maandus. Mõlemad mehed jäid aga terveks. Oli teisigi väiksemaid viperusi ja pahandusi, nagu Gefreiter A. Malkuse kokkupõrge He-50-ga lennates Rahkla lennuvälja ääres kasvanud puuga. Lennuk küll purunes ja puu kaotas ladva, kuid lendur jäi terveks. Oli ka väga raskeid lende, nagu 3. lennusalga poolt sooritatud rünnak Soldino raudteejaamale, mida eriti tugevasti kaitsti. Hoolimata ägedast tõrjetulest, kusjuures ründavaid lennukeid aitasid otsida ka helgiheitjad, suudeti pommid siiski sihtmärgile heita ja visuaalselt tuvastada, et üks helgiheitja ning mõned õhutõrjekahurid õnnestus nähtavasti ka rivist välja lüüa. Ja seda ilma omapoolsete kaotusteta. Tagantjärele tundus see tõrjetule tihedust arvestades, tõepoolest imena.
Narva rindel tegutsedes käidi aeg-ajalt ka venelaste rindelähedasi lennuvälju pommitamas. Ja ega venelasedki võlgu jäänud. Hauptmann Ürgsoo sai sel ajal, kui kolmas lennusalk Jõhvis viibis oma käsutusse väikese sõiduauto, vist Opel “Kadeti”. Kui ta äsjasaadud autoga esimest korda lennuväljale tuli, viskas üksik venelaste öine pommitaja sel ajal, kui Hauptmann lahingulennul oli lennuväljale pommi, mis autost paugupealt vraki tegi. Kui Hauptmann lennust tagasi tuli, võis ta veel ainult suitsevaid rususid imetleda. Ehkki kohe ka venelaste arvatavat lennuvälja n.-ö. üleplaaniliselt pommitamas käidi, oli tegu tehtud ja Hauptmann autost ilma. Rohkem pahandust vaenlase lennukid kolmanda lennusalga lennuväljadel siiski teha ei suutnud, sest põhiliselt pommitasid nad Pagari lähedal olnud puust lennukitega pettelennuvälja.
Nii möödusid päevad ja ööd – viimased enamasti lennates, päeval aga kuni lõunani magades, peale lõunat aga kas lennuväljal päevitades või kaarte mängides. Aeg-ajalt pakkusid huvitavat vaatemängu stukad (Junkers Ju-87-ed), kes vaenlase positsioone ründasid. Et Jõhvi lennuväli oli rindele lähedal, siis oli kõik väga hästi jälgitav. Üldiselt stukad eriti kaotusi ei kandnud, kuid sõda on sõda ja mitte alati ei läinud kõik siiski kõige paremini. Meelde on jäänud üks stukade rünnakupäev, kus siis, kui nad tagasi lendama asusid, oli näha, et üks masin kipub rivist maha jääma. Lennuväljale lähemale jõudes oli ka kuulda, et lennuki mootor kõvasti paugub. Ilmselt oli ta raskelt pihta saanud. Äkki märkas piloot nähtavasti Jõhvi lennuvälja ja pööras ennast rivist ära, ilmse kavatsusega maanduda. Kuid see maandumine toimus kuidagi imelikult. Lennuki väljajoondumine enne maha istumist toimus liiga kõrgel (umbes 2-3 m kõrgusel), ta kaotas kiiruse ja vajus robaki läbi. Maaga kokku põrgates paiskus lennuk uuesti üles ja sadas siis maha, jäädes ninaliasendisse, saba püsti seisma. Propeller oli muidugi puru. Nagu selgus, oli lennuki õliradiaator läbi lastud, väljapritsiv õli oli lennuki esimese tuuleklaasi täiesti läbinähtamatuks teinud ja ka kabiinikatte avamine õhus, et külje pealt välja piiluda, ei aidanud. Lenduri prillid ja nägu olid õli täis ja ta oli praktiliselt pime. Lennuvälja oli näinud pardalaskur ja maandumine toimuski praktiliselt pimesi, pardalaskuri juhatamisel. Kuid meestel oli õnne olnud ja, kui tubli põrutus välja arvata, olid nad terved ning viidi peagi oma üksuse juurde tagasi. Lenduri nimi olevat vist olnud Hauptmann Kuhlmey (kuulsa, Soomes tegutsenud lennuüksuse ülema Oberst Kuhlmey sugulane), kuid päris kindel see ka ei ole.

Väikese vahepalana võib siinkohal märkida, et Jõhvi lennuväljal valmistas kolmandale lennusalgale tõsise üllatuse äike. Nimelt oli Jõhvi lennuväli rinde läheduse tõttu mineeritud, et seda saaks vajadusel kiiresti õhkida. Miinideks olid lennukipommid, mis olid varustatud elektrisütikuga ja ühendatud ühise juhtmestikuga. Oli õnn, et juhtmed olid paljudest kohtadest katkenud, sest kaks korda lõi välk päevasel ajal lennuvälja juhtmetesse. Esimesel korral lendas vägeva pauguga õhku mingi põllulapp, mis aga lennuvälja kasutamiskõlbmatuks ei teinud. Ainult lennuväljal lennukeid korrastanud motoristid lasid igaks juhuks kiiresti jalga. Mine sa tea, kuhu see järgmine sähmakas tuleb. Teine pauk mõne aja pärast, õnneks samuti päeva ajal, kui lendusid ei olnud, hävitas tüki ruleerimisteed lennuvälja tagumises otsas, samuti erilist kahju tekitamata. Nüüd oli motoristidel asjast aga villand ja kõik pomme ühendavad juhtmed lõigati lihtsalt läbi. Nii jäigi Jõhvi lennuväli lõpuks õhku laskmata.
Oli ka naljakaid lugusid. Ühel ööl lendas Oberleutnant Poolmaga pardalaskuri koha peal kaasa lendur Gefreiter K. Alaküla, kelle lennuki mootor oli järjekordselt remondis. Teispool rinnet hakkas Fokkeri mootor aga järsku tugevasti paukuma. Ühe süüteküünla südamik oli välja lennanud. Poolma hüüdis Alakülale, et küünal hüppas välja, Alaküla kuulis aga, et hüppa välja. Lenduri sõna on õhus muidugi seaduseks, kuid alla vaadates nägi Alaküla, et nad on alles venelaste poolel, samuti oli selge, et lennukil sellist viga, mis viiks allakukkumiseni ei ole. Alaküla vihastas ja vastas, et mine p...sse, hüppa ise kui tahad. Hiljem maa peal oli meestel tükk aega omavahel seletamist, kes kellele mida ikka ütles.
Augusti keskel kolis kolmas lennusalk Jõhvist Väike-Maarja lähedale Triigi lennuväljale. Jõhvi ja Triigi vahet pendeldati isegi kaks korda, kusjuures ei olnud arusaadav, milleks see õieti vajalik oli. Tõsi küll, lahingutegevuse hoogustumisega Narva rindel oli Jõhvi lennuvälja sakslastest personal pidevalt häireolukorras ja tahtis ühel ööl (27. juulil) isegi juba kiires korras evakueeruda, sellele vaatamata, et kolmanda lennusalga lennukid parajasti lahingulennul olid. Ainult Hauptmann Ürgsoo vahelesegamine jättis mehed paigale. Ta põrutas sakslastele peale, et lennusalgal taganemiskäsku ei ole ja enne, kui selle öö lahingulennud lõpevad ta lendude teenindamiseks vajalikke mehi lihtsalt ära ei lase. Kes omaenese algatusel jalga laseb on desertöör ja läheb sõjakohtu alla. Isegi lennuvälja komandant, saksa Major, oli sel ööl n.-ö. jalgalaskmisvalmis ja ootas, mida eestlased ikka teevad. Et lennusalk jäi aga paigale, ei saanud ka sakslased jalga lasta.
Augusti keskpaigaks olid ägedad lahingud Narva all aga juba lõppenud ja seega Jõhvist lahkumiseks otsest, vaenlase pealetungist tingitud põhjust ei olnud. Tõenäoliselt võis põhjuseks olla suurenev vajadus lennuväe järele lõunapoolsel rindel, sest Triigi oli Tartu alla lendamiseks lähemal kui Jõhvi, jäädes samal ajal ka Narva rindest mitte liiga kaugele. (Juba 16. augustil tuli pommitada Mehikoorma juures dessanti tegevaid venelasi, samal ajal jätkusid lennud aga ka Narva rindel). Et ka Rahklas baseerunud esimene ja teine lennusalk tegid vaheldumisi lende mõlemas suunas, siis võib öelda, et 11. Öölahingulennugrupp võitles vahepeal n.-ö. kahel rindel, nii Narva kui Tartu all korraga.
Triigi lennuväli paiknes Triigi mõisast umbes pool kilomeetrit lõuna pool, ristsuunaliselt Triigist Pudiverre viiva teega. Komandopunktina (Gefechtsstandina) kasutati siin vana, lennuvälja ääres seisvat küüni. Lennukite motoristid ja muu maapealne personal paigutati korteritesse lennuvälja ümbritsevatesse taludesse, lendurite elukohaks oli esimesel Triigis viibimise korral Pudivere koolimaja, teisel korral elati aga Triigi mõisas. Suvine soe aeg aga võimaldas ööbimist ka põldudel olevates viljarõukudes, mida paljud kasutasid.
Triigi ja Jõhvi vahel pendeldamisel juhtus omamoodi kurioosne lugu ka kolmanda lennusalga lenduri, Gefreiter Kaljo Alakülaga, kelle lennuki mootor varsti pärast Triigist tagasilennule Jõhvi startimist seiskus, nii et tuli teha hädamaandumine Rahkla lähedal Kellavere mäel viljapõllule. Viljas oli aga kivi, mis lennuki ratast vigastas. Et uut ratast kohe käepärast ei olnud (Rahkla lennuväljalt lendavate esimese ja teise lennusalga lennukite rattad Aradole ei sobinud), siis tehti Rahklas ajutiselt puust ratas, mis pandi lennukile alla, et lennuk lennuväljale tuua. Selle rattaga ruleeris Alaküla oma lennuki pärast mootori korrastamist siis mööda külavaheteid Rahkla lennuväljale, kohalike elanike, laste ja koerte kari saatjaks kaasas. Oli pilt ju ennenägematu ja külarahva arvates igati vaatamist väärt. Selleks ajaks, kui ta pärale jõudis, oli kohale toodud ka õige ratas ning lennuk võis pärast ratta vahetamist uuesti Jõhvi lendamiseks startida. Kuid, nagu eespool juba öeldud, sai lennusalk üsna varsti käsu uuesti tagasi Triigi lennuväljale kolida, kuhu nüüd jäädi peaaegu augusti lõpuni pidama. Esimene ja teine lennusalk tegutsesid aga pidevalt Rahkla lennuväljal baseerudes.
Suve teisel poolel, kui lahingute raskuspunkt Eestis kaldus Tartu suunale, vastavalt ka 11. Öölahingulennugrupi tegevuspiirkond ja 1944. aasta augusti keskpaigast alates pommitati peamiselt Mehikoorma juurest üle Peipsi tulevaid ja Tartu suunas pealetungivaid Nõukogude vägesid. Esialgu tegutseti sealt, kus oldi, Rahkla ja Triigi lennuväljalt. Lennuretked ulatusid isegi kuni Riia – Pihkva kiviteeni (He-50-tel nii pika lennu jaoks küll kütust ei jätkunud ja pikki lende sooritasid peamiselt Fokker CVE-d ja osalt ka Ar 66-d). Peab ütlema, et siis, kui lahingud liikusid Tartu alla, oli öölenduritel heaks orientiiriks põlev Tartu, mis kohe pärast startimist paistma hakkas. Samal ajal tekitas see aga lendurites ka suurt nördimust, sest iidse Tartu hävingut oli raske rahulikult pealt vaadata. Päev enne Tartu langemist sai 3. lennusalk isegi ülesande lennata ajutiselt, lennutee lühendamiseks, Tartu lennuväljalt. Selleks ei kolitud aga kogu üksusega Tartusse ümber, vaid lennati õhtul lennuks vajaliku personaliga Triigist Tartusse, et hakata seal siis tegutsema. Paraku oli selleks juba hilja. Tartu lennuväli oli juba nõukogude suurtükiväe tuleulatuses ja sellistes tingimustes tuli öölennud ära jätta.
Tartu suunal tegutsemine osutus Narva rindega võrreldes mõnevõrra lihtsamaks, sest edasiliikuvad vaenlase väeosad suutsid nähtavasti kaasa vedada põhiliselt ainult kergeid õhutõrjerelvi, mistõttu sellist ilutulestikku, nagu Narva rindel sai näha, siin ei kohatud. Küll oli seis segasem aga rindejoonega, sest staabid ei teadnud tihti isegi, kus omad või vaenlased just täpselt asuvad. Väljalendavatele lenduritele öeldi lihtsalt, et see või see koht on veel meie, see aga juba vastase käes. Vahepealsete kohtade kohta aga informatsiooni ei ole ja seal vaadake rindejoone kindlakstegemiseks ise, kust suunast kuhu paugutatakse.
1944. aasta suvel, eriti aga sügise poole, hakkas lennugrupi seni edukat tegevust häirima uus, lenduritest mitteolenev häda, nimelt Saksamaad haaranud kütusekriis. Nii mõnigi ilus, lahingulendudeks igati sobiv öö tuli istuda maas või tegutseda ainult piiratud arvu lennukitega, sest kogu lennugrupi rakendamiseks puudus bensiin. Asi läks isegi lausa absurdsusteni. Nii sai kolmas lennusalk vahepeal korralduse, et pommide lennukite juurde vedamiseks tuleb autobensiini kokkuhoidmiseks kasutada hobuseid. See ettevõtmine jäi siiski ära, sest ümbruskonna taludest selliste närvidega suksude leidmine, kes öösel, töötavate, paukuvate ja tuldsülitavate mootoritega lennukite vahel liikudes oleksid rahu ja külma verd suutnud säilitada, oleks ilmselt lootusetu üritus olnud.

Oberleutnant G. Poolma Fokker CVE pärast “suurt pauku ”Kärevere lennuväljal.

Tegevuse lõppemine Eestis ja üksuse likvideerimine

Eesti lennuüksuste lahingutegevus jätkus kõigele vaatamata seni, kui umbes septembri keskpaiku üldine olukord kogu rindel otsustavalt vaenlase kasuks muutus, mis sundis sakslasi Eesti maha jätma. See lõpetas ka 11. Öölahingulennugrupi tegevuse Eestis, kuna Eesti edasine kaitsmine muutus mitte ainult lenduritel, vaid ka teistel eesti väeosadel võimatuks. Ja nii järgneski eesti lennuüksustel siis, vastavalt saadud käsule, teekond Saksamaale, sest võitlus Eesti iseseisvuse eest oli selleks korraks eestlastest mitteolenevatel põhjustel lõppenud.
Sõja käik ei sõltu sageli sõdurite tahtest ja nii saabus 1944. aasta septembris paraku hetk, mil sakslased Eesti maha jätsid. Sellega seoses muutus aga järsult ka meeste meeleolu. Siis oli selge, et see sõda, mis nüüd jätkub, ei ole enam meie sõda. Ja nii kasutaski mitu meest ära selle võimaluse, et nende valduses oli lennuk, jätsid sõjapidamise kus see ja teine ning lendasid Rootsi. Uue-Euroopa ja Suur-Saksamaa eest sõdida ei tahetud. Ka need, kes minemata jätsid ei olnud oma liitlasest Saksamaast sugugi vaimustatud. Oldi ju relvavennad võitluses Nõukogude Liidu vastu, mitte aga ideekaaslased uue maailmakorra asjus. On arusaadav, et sakslaste arvamus eestlaste ja lätlaste usaldusväärsuse kohta sellega tunduvalt langes. Ja nii saabuski siis 1944.a. oktoobris korraldus eesti ja läti lennuüksuste likvideerimiseks. Üks epohh eestlaste võitluses oma riigi iseseisvuse taastamise eest, mille saavutamise võimalusse sakslaste abiga 1941. aastal oli usutud, oli kokku varisenud. Ka teine, hiljem üleskerkinud lootus, kui sakslaste tõeline pale selgus, liitlaste abiga pärast Saksamaa ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemist Eesti iseseisvus saavutada, oli samuti lõppenud.
Nii eesti kui ka läti öölahingulennugrupp likvideeriti 1944.a. oktoobris Saksamaal. . Suur-Saksamaa eest võitlemine ei pakkunud eestlastele huvi. Lätimaad venelased aga relvajõul täielikult vallutada ei suutnudki. Kuramaa allutati Nõukogude Liidule alles Saksamaa kapituleerumisel. Seega – lätlastel jätkus kodumaa kaitsmine kuni sõja lõpuni. Ei ole kahtlust, et ka 12. Öölahingulennugrupp oleks Kuramaal jätkanud võitlust oma kodumaa kaitseks kuni lõpuni, kui sakslased oleksid selleks vaid võimaluse andnud.

Kokkuvõtteks

Kui rääkida Teise maailmasõja ajal tegutsenud eesti lennuüksustest, siis omab nende hulgas 11. Öölahingulennugrupp kahtlemata erilise koha, sellele vaatamata, et lennuüksuste moodustamine algas mereluurelennuüksuse loomisest. Mereluuregrupist väljakasvanud öölahingulennuüksused ja nendest moodustatud 11. Öölahingulennugrupp oli suurimaks eestlastest koosnevaks lahingulennuüksuseks, mille lahinguvõimsus saavutas 1944. aasta suvelahingute ajal suuruse, mis ületas näiteks sõjaeelse Eesti Vabariigi lennuväe summaarse lahinguvõimsuse keskmiselt rohkem kui 4,5 korda. Juba see arv iseenesest näitab, et Eesti mastaabis oli tegemist üksusega, mida ajaloolastel tuleb kahtlemata arvestada.