|
|
|
Richard Wagneri lavamüsteerium „Parsifal”.
Foto: http://parsifalestonia.wordpress.com/
|
PARSIFAL
Lunastaja-Sangarist tehti Karlsson katuselt
tekst: JAANIKA KRESSA
Euroopa kultuuripealinnas
2011, Tallinnas, etendus Nargenfestivali raames neljal augustiõhtul
Noblessneri valukojas Richard Wagneri lavamüsteerium „Parsifal”.
Rahvusooper Estonia
kirjandustoimetaja Liina Viru on koostanud mahuka kakskeelse kavaraamatu.
Paraku ei selgu sellest, kes on Eestis esmakordselt esitatava
„Parsifali” libreto maakeelde ümber pannud. Ometi
on Wagneri puhul tekst olulisem kui kõikide teiste autorite
puhul. Tema nimelt kirjutas sõnad, millele muusika lõi,
ise. Ja neis on sõnum, väga tugev ja selge, läbi
kaalutletud ja kristalliseerunud sõnum. Tegemist on geeniuse
viimase ooperiga, mis esietendus pisut enne helilooja surma. Lunastusesõnumit
oli looja endas kandnud aastakümneid.
Magdalena
Anna Hofmann ja Roman Sadnik
Muidu on kavaraamat
nagu üks teatrikava ikka. Natuke reklaami, näitlejate
nimed, sisukokkuvõte. Kui Estonia on ettevõtmise
korraldaja, sest ooper on kultuuripealinna osa, siis tähendab
see muidugi orkestrit ja tehnilist kaadrit. Ka koori. Kuid soliste
on estoonlaste hulgast vähe ja see eeldaks, et mujalt kokku
kutsutud on suure Wagneri-kogemusega lauljad. Nii aga pole või
kui vähemalt Liina Viru koostatud kava uskuda, on korralik
põhi all vaid Kundry osatäitjal Irmgard Wilsmaieril
ja Amfortase osatäitjal Eike Wilm Schultel.
Wilsmaieri repertuaari on varem kuulunud nii Sieglinde kui Brünnhilde
(Walküür), Norn ja Gutrune (Jumalate hukk), Veenus (Tannhäuser),
Kundry (Parsifal), Isolde ja Brangäne (Tristan ja Isolde).
Schulte repertuaari aga Friedrich von Telramund ja Kuninga heerold
(Lohengrin), Wolfram (Tannhäuser), Gunther (Jumalate hukk),
Sixtus Beckmesser (Nürnbergi meisterlauljad), Kurwenal (Tristan
ja Isolde), Klingsor ja Amfortas (Parsifal).
Õige Wagner-temperamendi võtsid laval aga välja
hoopis Viini kooliga lauljad Magdalena Anna Hofmann Kundryna ja
Roman Sadnik Parsifalina. Kuigi varasem Wagneri-kogemus väiksem,
tekkis just nende lavapartnerluses lisaks õigetele nootidele
veel midagi, mis oli osa müsteeriumisse sisse kirjutatud
autori sõnumist.
Lavastada
tuimalt ja kujundada koledasti on moes
Ameeriklase Richard
Deckeriga, kes samuti nimitegelase osa esitas, oli partneritel
raskem lavalist kontakti leida. Kas tõesti on üle
ookeani olemas täiesti teine Wagneri esitamise traditsioon?
Et peab olema igav, lohisema ja mõjuma koomiliselt?
Tundub, et see suhtumine on üle vee kandunud ka siinsetele
lavastajatele, kunstnikele ja liikumisjuhtidele. On moes Wagnerit
lavastada tuimalt või kritiseerivalt ja kujundada koledasti.
Leiame ka kirjandustoimetaja ehk kava bukleti koostaja intervjuu
lavastajaga, ent see ei kuulu bukleti paremikku. Ennast üdini
tänapäevaseks inimeseks nimetav n-ö lavastaja,
jäägu ta nimi nimetamata, teatab, et pole ooperisse,
mida lavastab, kiindunud, sest selles on palju kristlikku sümboolikat.
Olen varem mitmete Wagneri lavastuste puhul retooriliselt küsida
tahtnud, mis vägi või tõbi sunnib inimesi (või
mitte-inimesi?), kes Wagnerit ei mõista ega armasta, teda
ikka lavastama? Olen väsinud vaatamast meelega vildakalt
lavastatud oopereid ega suuda mõista, mis toimub nende
inimestega, kes midagi niisugust teevad? Miks nad ei lavasta kedagi
teist, kellega nad saavad samastuda?
Lavakujundus, lavastajakontseptsioon, lavaline liikumine jne,
need kõik peaksid autori sõnumit – nii helides
kui sõnades – toetama ja teenima, aga mitte tapma.
Praegu on juhtunud see viimane: Lunastaja-Sangarist on tehtud
Karlsson katuselt!
Wagnerit
tuleks esitada kontsertvariandina
Tõenäoliselt
pole tänapäeva maailm ja praegused teatrid võimelised
Wagnerit klassikalisel ja autoritruul kujul ette kandma, sest
meie ajastu lavastajad ja kunstnikud kas ei oska, soovi või
ei saa (huvitav, miks?) seda teha. Selle asemel tegelevad nad
Wagneri „interpreteerimisega“ nii, et välja tuleks
mingi moonutatud segane sõnum, autori uskumusi, elutõdesid
ja loomingulist kreedot püütakse rüvetada ja määrida
ning pisendada iga hinna eest.
Ometi on orkestrid ikka valmis Wagnerit mängima, solistid
laulma ja ka publik kohale tulema. Puhuti lausa kadestasin orkestrantide
istekohti, sest nemad ei näinud selja taga, laval toimuvat
silmanikastavat vaatepilti. Nad mängisid jumalikku muusikat,
mis muidugi oleks palju paremini sobinud Estonia teatrisaali,
Niguliste kirikusse või kas või Vabaduse platsile
püstitatud suvelavale. Aga ei, valiti üks kole koht,
kus eksponeerida torusid. Wagneri klassikalisi tegelasi on ju
moes riietada rottideks või panna Wotanile jalga torumehe
tunked... Me elame ajal, mil tuleks keelata Wagneri igasugune
muu esitamine kui vaid kontsertvariandina. Seda seni, kuni inimkond
saab üle oma sõjajärgsest lastehaigusest ja Wagnerit
pääsevad lavakujundama tõelised wagneriaanid.
Wagner on
religioossne, Graal sarnaneb Walhallaga
Nad on juba kusagil
olemas. Siegfriedi ja Parsifali sarnased germaani ürgallikad,
kes pole veel teadlikud oma missioonist tappa lohe ja taaselustada
Püha Graal.
Wagner on igal juhul religioosne. Olles kogu elu oma ooperite
läbi ehitanud Muinas-Germaaniat, olles elustanud Aaside jumalate
panteoni, tuues nad lavale meie ette inimeste kombel tülitsema
ja armastama, tajus Wagner religioonide ühtsust ning tegeles
oma elu lõpul sügavalt ka lunastuse teemaga. Wagneri
solkimine on pühaduseteotus.
Graal sarnaneb Walhallaga, toidab-joodab vaimse eluleivaga. Armastuse
ja võimu asemel on selles müsteeriumis esiplaanil
surma ja lunastuse teema. Surm ja suremine on püha, see on
ilus, kui ollakse õndsad usus ja armastuses. Kõik
ümberringi peaks olema igavikuline ja ilus, taevalikult harmooniline.
On aga ainult mingid torud. Millises, millal, kus ja kelle vahel
sõlmitud salaprotokollis on sätestatud, et Wagneri
ooperite kujundus peab olema visuaalselt eemaletõukav,
kurnav ja masendav, et hoida olukorda kontrolli all?
Õnnehetked
on üürikesed, valu ei ülenda
Rikkumatu looduslapse
Parsifali äratab teadmatusest Kundry suudlus. Kundrys tunneme
ära Brünnhilde: mõlemad on jumalale vastuhaku
eest unne mõistetud, mõlemad ootavad õiget
äratajat. Wagner, kes armastas naisi, on andnud neile raske
saatuse: igatseda, oodata, aidata, andestada... ja õnnehetked
on nii üürikesed... Sieglinde saab Siegmundiga kokku
vaid korraks, nende poja kasvatab üles võõras,
kes ta metsast leiab. Parsifali emal Herzeleidel läheb paremini,
tema saab poja pärast muretseda, kuni sureb südamevalust.
Meeste pärisosaks on mõõkade ümber jagelemine
ja naised meenuvad neile harva. Milles õieti on süüdi
Amfortas, mees, kellele on määratud teenida ülimat
pühadust? Kannatus ei ülenda teda, vaid tuhmistab tundeid
ja alandab jumalikku inimeses. Kannatus, liiga suur valu paneb
surma armastama. Graali kuningas ei suuda enam püha talitust
pidada...
Ka Richard Wagner ise oli üks surelik mees. Paljuski peitus
tema edu selles, et jumalad teda soosisid, saates tema kõrvale
Cosima – naise, kes suutis meest mõista igal tasandil
ja kellele geenius sai tõepoolest toetuda.
Aeg tuleb
ja Wagneri sangarid ärkavad
„Parsifali”
meloodiad on enneolematult rahulikult voolavad ja taevalikult
kirgastunud. Wagneri vägi on saavutanud säärase
ilu ja usu tasakaalu, et jõud vaid aimub. Tema tõeline
vitaalsus viibib kogu aeg juures, aga ei ole enamasti ekspluateeritud
ega eksponeeritud, liigutud on järgmisele tasandile: maine
on jäänud seljataha, ees ootab Värav!
Kas „Parsifaliga” pole mõeldud siiski ka väravat,
kuigi Euroopa Kultuuripealinna 2011 üheülbaline tõlge
rääkis kogu aeg vaid narrist? Tahtmine lunastajast tola
teha, pole kindlasti mitte Wagneri tahe, vaid tema solkijate soov.
Ka Siegfriedi, kes Wagneril on sangar, on lavadel üritatud
näidata totukesena.
Kätte on jõudnud see, mille kohta Edda Odini kaarnaloitsus
kirjas seisab, et vaibub jaks ja vajuvad käed, kipub tukkuma
teovõimsaim aas, hingetuks jäävad ööde
hingused, päris uimaseks pulmad ja peied. Maailmavallutav
multikulti soovib rahvused juure pealt läbi lõigata.
Inimestel pole enam pidet. Ent õiged geenid toimivad ikka
goetheliku printsiibi järgi, nagu Parsifali puhul: otsides
iseendas leitakse kõik.
Igas Wagneri ooperis leidub ka mõni polüüp, kes
on midagi varastanud ja nutab, miks teised teda ei armasta. „Parsifalis”
on see Klingsor, „Siegfriedis” Mime, mõnes muus
ooperis leidub teisi hea mitu tükki. Kas jätaks otse
ütlemata, keda nende all on mõeldud, et Wiesenthali
keskus ei tuleks ajakirja kinni panema?
Aeg tuleb ja Wagneri loodud sangarid ärkavad. Ja isegi kui
nad omaenda olemusest esialgu midagi ei tea, ei sega see neil
saada sellest teadlikuks õigel hetkel. See hetk tuleb,
nagu ka Vaim Hegeli filosoofias ühel hetkel iseendast teadlikuks
sai. Jääb vaid imestada ja kiita, kuis Wagner kahe sajandi
eest ette nägi, milline viletsus ja pimedus valget inimest
ootab.
Veel kord tänu muusikutele
Kõnealuse Eestis esmakordse „Parsifali”
lavastuse kavaraamatu kõige väärtuslikum osa
on Wagneri kronoloogia, fotod ja kommentaarid lõpuosas
(kirjandusteadlane ja kultuuriloolane Loone Ots, muusikateadlane
Kristel Pappel ja Eesti Richard Wagneri Ühingu esimees Martti
Raide) – wagneriaanidele küll ei midagi uut, kuid ilus
ikkagi, teistele aga ehk esimene tutvus. Nendelt vaesekestelt
on lood aga ilmselt varakult tellitud ja nad on oma mõtisklused
kirjutanud enne seda, kui nende silmad on näinud järjekordse
Wagnerit lavastava üleilmastuva agitbrigaadi visuaalset kakofooniat.
Olgu aga veel kord öeldud eraldi tänusõnad dirigentidele
ja koormeistritele, orkestrile, kooridele ja solistidele: tänu
teile kõlas Richard Wagneri muusikaline sõnum! Kunstide
sünteesist ja lavamüsteeriumist oli asi aga küll
ikka väga kaugel.
|
|
|
