|
|
Kirjanik Ira Lember
Lycée Français – mon amour
tekst: Velly Roots
|
Ira Lember
|
Tallinna Prantsuse
Lütseumi 90. aasta juubelit tähistaval pidulikul kontsertaktusel
30 septembril oli “Estonia kontserdisaal tulvil õpilasi,
nende vanemaid, õpetajaid, Lycée Français`
vilistlasi, külalisi. Kohale oli tulnud neidki, kelle õpingud
selles koolis katkestas nõukogude okupatsioon 1940. aastal,
mil kooli tegevus lõpetati ja õpilased teistesse
koolidesse suunati. Nendel, kes jõudsid vahepeal saksa
olupatsiooni ajal 1943/44. siiski Prantsuse Lütseumi viimasesse
klassi, õnnestus vaid üksikutel selle kooli lõputunnistus
hiljem keerulisi teid pidi saada.
Ühine turvaline
noorusaeg oli selle põlvkonna noorte jaoks lõppenud.
Kelle elutee jätkus põgenikuna Läänes, kellel
traagiliselt Siberi vangilaagris, kellel koos vanematega Venemaa
tagalas, kes hukkus vastupanulahingutes Sinimägedes. Neil,
keda arreteerimised ja küüditamised jätsid puudutamata,
jätkus elu sünges masendavas argipäevas, elatist
võimaldava töö kõrval kirjandusest, muusikast,
teatrist hingepidet otsides. Selle põlvkonna iga noore
elutee vääriks kindlasti jäädvustamist –
siin on meie väikese rahva tõene ajalugu. Kirjutage
oma memuaare!
Kontsertaktusel anti pidulikult üle ka Tallinna Prantsuse
Lütseumi esimesed teenetemärgid. Kirjanik Ira Lember,
kes oma loomingus ikka ja jälle oma armast kooli on meeles
pidanud, oli üks neist. Püüame Iraga leida vastust,
mis on see ühine hingus, mis Lycée Français`
kunagi õppinuid pikkadeks aastakümneteks on õnnestunud
kokku liita. Ühtekuuluvust tunnevad needki. kes selles koolis
said vaid paar aastat õppida, kuni võõras
võim sellele lõpu tegi. Igaüks meist on pärit
oma lapsepõlvest.
Ira Lember: Olen
Tallinna tüdruk. Elasime Oma Kolde tänaval, see oli
üks väike tänav mis Õle tänavalt keeras.
Minu papa ostis ühe neljandiku kahekorruselisest kooperatiivhoonest:
kaks tuba oli üleval, kaks all. Minu vanemad olid tulnud
1920. aastal Venemaalt tagasi nagu paljud teisedki. Meie peres
oli neli last, vanem õde ja vend olid sündinud Venemaal,
teine õde ja mina juba siin. Vanemad hindasid väga
keelte oskust, ise nad valdasid vabalt kolme kohalikku keelt:
eesti, saksa ja vene keelt. Meid pandi varakult saksakeelsesse
lasteaeda. Papa rõhutas alati, et keel on varandus, seda
ei saa keegi ära võtta, kui ta sul juba olemas on.
Vanem õde Helene, keda hüüdsime Leenaks, õppis
Lenderi gümnaasiumis, vend Boris Westholmis. Minust kolm
aastat vanem õde Veera pandi Prantsuse Lütseumi ja
siis mind muidugi ka. Papa ise prantsuse keelt ei osanud, kuigi
ta prantsuse kirjandust väga armastas ja seda vene või
eestikeelses tõlkes sageli luges. Papa astus siis Alliance
Française`i (prantsuse kultuuri propageeriv ühendus)
liikmeks ja läks ka prantsuse keele kursustele, et laste
õppimisega kursis olla.
1920. aastail,
Eesti Vabariigi algusajal oli elu ülesehitamisel palju entusiasmi,
pealehakkamist, aga muidugi ka pettumusi. Kui su vanemad Eestisse
tagasi tulid, kuidas nad siin kohanesid?
Mamma oli muidugi lastega kodus, papa töötas raamatupidajana
Rõivase riideäris, aga ta tegi kaastööd
veel mitmele ärile, töötades ka kodus. Isa armastas
väga muusikat. Raadiot meil polnud, aga oli detektor-vastuvõtja.
Arvelauaga tööd tehes kuulas ta sageli mõnd ooperit,
kõrvaklapid peas. Mul on lapseeast siiani kõrvus
arvelaua klõps, mis käis tal ooperi kuulamisega kaasas.
See oli nagu loomulik, et meie peres armastati muusikat, kirjandust
ja teatrit. Papa mängis ise tsitrit ning laulis sageli. Esimene
ooper, mida ta meid vaatama viis, oli “Marta”, millest
üht aariat ta sageli ette kandis. Üks minu kooliõde,
kellega mul pärast pikka lahusolekut Eesti taasiseseisvumise
järel õnnestus Ameerikas kokku saada meenutas üht
meie perele iseloomulikku seika. Papa olevat parajasti raadiot
kuulanud, meie, lapsed, omavahel juttu ajanud. Raadiost oli tulnud
Offenbachi “Hoffmanni lood”. Papa pöördunud
meie poole ja küsinud: “Kas teate, kelle lugu see on?”
Meie ei teadnud. Papa oli siis tõsiselt öelnud. et
haritud inimesed peavad niisuguseid asju teadma.
Meie kodus oli palju raamatuid ja igal lapsel omad. Kui said kingituseks
raamatu, oli see väga suur rõõm. Jõulude
ajal lubati nii kaua üleval olla kui tahtsid ja mina siis
lugesin kingiks saadud raamatu öösel ikka läbi.
Raamatut tuli hoida. Mäletan, et vend ei andnud mulle oma
raamatuid enne lugeda, kui pidin käsi pesema ja pärast
kuivatamist veel paberilehega üle tõmbama. Minu esimene
lemmikraamat polnudki nagu väga paljudel Lutsu “Kevade”,
vaid Hector Malot` “Perekonnata”. See on olnud ka minu
poja Tõnu lemmikraamat.
Minul ja õel jäi mõlemil üks klooliaasta
kopsu- ja kaelanäärmete haiguse tõttu vahele.
Pidime voodis lamama ja mamma, kes meile igavuse peletamiseks
raamatust ette luges, sai siis kuulda prantsuse nimede hääldamise
pärast märkusi. Olime ju Prantsuse Lütseumi õpilased!
Klassi kordamise tõttu on meil õega ka topelt klassikaaslasi.
|
Boris, Ira, Helene, Veera.
Aprill 1937.
|
Igal kokkutulekul
meenutavad Prantsuse Lütseumi kunagised õpilased oma
õpetajaid, kes säravate isiksustena olid lastele suureks
eeskujuks. Eelkõige meenub muidugi pikka kasvu, tõsine
ja austust sisendav kooli direktor Viktor Päss.
Kooli direktor oli muidugi vaieldamatu autoriteet. Minu esimene
õpetaja oli armas ja emalik Hilda Tekkel, meie klassi juhataja.
Pühendasin temale hiljem luuleread, mida ma kahjuks ei jõudnud
talle enne tema lahkumist meie seast enam üle anda. Silme
ees on noor ja kaunis Alda Linge-Lasseron. Elegantse, hoolitsetud
välimusega eesti keele õpetaja Paul Viirese alati
hoolikalt maniküüritud käed äratasid muidugi
tütarlaste tähelepanu. Tänaval vastu tulles ei
jätnud ta kunagi kaabut kergitamata. Väikestele andsid
usuõpetust õpetajad Laufer ja Juhkental, prantsuse
keelt Gabrielle Brenot. Kõigile meenub muidugi prantsuse
keele õpetaja Kallista Kann , kes oli tüdrukutele
tõelise daami etaloniks ja kellest hiljem sai Tartu Ülikooli
prantsuse keele õppejõud. Meile, õpilastele
tuletati kogu aeg meelde sirge rühi vajalikkust: “Sirgelt!
Sirgelt! Sepik seljast!” kõlas vahetunnil jalutajaile.
Kooli moto on ju praegugi probi estate per totam vitam (olge väärikad
kogu elu).
Kas 1939/40 õppeaasta
jäi ka sinul viimaseks Prantsuse Lütseumis õppimise
ajaks?
Muidugi. Mõnede teiste klassikaaslastega läksin edasi
õppima Kevade tänava kooli ja selle järel tuli
mul käia veel mitmes koolis. Aga tunnen siiamaani, et minu
tõeline kool on ikka Prantsuse Lütseum, kus ma alustasin
ja oma hariduse aluse olen saanud. Minu ainus töökoht
on olnud ETK-s (kaubatundjana), kus töötasin seni, kuni
jäin vabakutseliseks. Seal sain tuttavaks ka oma tulevase
abikaasa Ralf Lemberiga. Meie maja Nõmmel, mille papa oli
suurte raskustega ehitanud, võeti muidugi 1940. aastal
ära. Vahepeal saksa okupatsiooni ajal anti tagasi, aga seda
heideti 1945. aastal papale ette, et on buržui ja võeti
pension ära. Meie kolmetoalisest korterist jäeti meile
vaid üks tuba, teistesse pandi NKVDlane elama, algul üksi,
siis tuli pere järele. Mina elasin siis juba mehega Palli
tänaval ja ka teised õed-vennad olid kodust läinud.
Vend oli maakooli õpetajana maale siirdunud, medõeks
õppinud õde Veera koos sakslastega Läände
läinud. Papa ja mamma pidid siis oma kodu võõrastega
jagama: köök ja vannituba olid ju ühised. Mäletan,
et sellel vene sõjaväelasel oli niisugune roheline
müts ja munder. Siiski ilmnes ka temal mingi inimlikkus või
kaastunne, kui ta paari aastase meil elamise järel papale
nõu andis: kuna teda suunatakse nüüd edasi Kaug
Itta, kirjutage praegu keegi oma tuttav siia sisse, siis ei panda
teile kedagi võõrast. Papa rääkis ju hästi
vene keelt ja küllap nende omavahelistest vestlustest oli
see mees mõistnud, et tegemist on intelligentsete inimestega.
Kuigi papa kuulutati buržuiks, läks 1949. aasta küüditamine
meist õnneks mööda. Vist polnud papa nimekirjas
või polnud kedagi, kes oleks kaevanud. Meie maja oli ka
juba 1944. aastal venelaste poolt uuesti natsionaliseeritud. Eks
mamma ja papa pidid kahekesi neile jäetud väikeses toas
hakkama saama. Mamma jäi väga haigeks, süda ja
tal oli ka suhkruhaigus. Ema surigi 1959. aastal.
Sinu ulatuslikku
loomingut silmas pidades, mille lastele kirjutatud lugude saatel
on nüüd juba mitu põlvkonda üles kasvanud,
arvavad paljud, et olid päris nooruke, kui kirjutamisega
tõsiselt tegelema asusid.
Kõik meie pere lapsed tegid natuke ka loomingulist tööd.Vanem
õde Leena tegi kaastööd ajakirjale “Laste
Rõõm”, vend Boris luuletas. Mina tegin 6-aastaselt
ka esimese luuletuse, kuidas siis mitte, kui teised, kaasaarvatud
onupoeg Karl Laigna seda teevad. Kui ma siis oma teose ette lugesin:
“See ilus aeg on mööda läind ja minu noorus
ka!”, hakkasid kõik naerma. Solvumine oli niisiis
minu loomingulise tegevuse esimene kogemus. Juhendanud nüüd
paljusid luulelapsi mõistan, et lapsed tahavadki alati
tõsistel teemadel kirjutada.
Oma igapäevase töö kõrvalt hakkasin tasapisi
lastejutte ja luuletusi kirjutama. Esimene proosaraamat mis avaldati
oli “Jannu”. Tol ajal olid ju suured tiraažid,
sellel õhukesel raamatul vist 40 000. Kirjastus oli “Eesti
Raamat”. Olin nii õnnelik ja uhke, mõtle, raamatupoe
aknal minu raamat! Kutsusin sõbranna ka oma raamatut poeaknal
vaatama, aga enam teda seal polnudki. Läbi müüdud.
Raamatud olid siis nii odavad – 16 kopikat, võileib
einelauas maksis 18 kopikat. Eks ma siis hakkasin kirjastusse
oma käsikirju viima ja jäin avaldamist ootama. Vahel
tuli oodata pool, vahel terve aasta kui tuli vastus, kas võetakse
vastu või ei. Kui ei meeldi, ega siis midagi teha polnud.
Ma tegin ka Eesti Raadiosse ja ETVle natuke kaastööd.
Eesti Raadios on
säilinud Toomas Lõhmuste loetud helifailid“Head
und, mudilased”, kus on ka Ira Lemberi südamlikud värsid,
näiteks “Kolm heategu päevas” jt.
Kirjutasin Eesti Televisioonile mitu aastat nukunäidendeid,
mille rezissöör oli hea kolleeg Uno Leies. Ta rääkis,
et oli Ungari reisil saanud suure üllatuse osaliseks: seal
olevat kolm kirjastust, kelle vahel on ju võimalik valida.
Kui üks sinu töö tagasi lükkab, lähed
teise. Nüüd on mu oma poeg kirjastaja, tema kirjastus
CANOPUS andis esimesena välja minu Prantsuse Lütseumi
õpilastest ja õpetajatest kõneleva raamatu
“Kevadromanss”. Pakkusin seda ühele ja teisele
kirjastusele, aga ikka leiti, et ehk on liiga spetsiifiline. Siis
Tõnu tuligi ideele; anname õige ise välja.
See oligi 2000. aastal esimene raamat, mille ta välja andis,
polnud veel kirjastuse nimegi.
Nüüdseks
on CANOPUS lugejate ette toonud veel paljude autorite loomingut,
teiste seas näiteks ka inglise kirjandusklassiku William
Somerset Maughami 25 teost. Sinult on ilmunud nii laste-ja noorsookirjandust
kui ka täiskasvanutele kirjutatud loomingut juba üle
viiekümne raamatu. Millal te Erika Esopiga koos hakkasite
kirjutama?
See mõte tuli ühe romaanivõistluse väljakuulutamisel.
Aega jäi väheseks ja otsustasime kahekesi, ehk saame
hakkama. Lugesime valminud lõikusid üksteisele ette,
vaidlesime, täiendasime, parandasime. See oli väga lõbus.
Pseudonüümi panime kokku oma isade eesnimedest, niisiis
Artur Erich. Niiviisi ilmuski “Äike”. Eks seal
ole ära tunda tegelasi ja lugusid meie mõlemi suguvõsast.
Sel viisil kirjutasime koos veel kolm osa “Pärast äikest”,
“Välgust tabatud” ja “Varjud”, kuni Erika
meie seast lahkus. Sellest peale on pseudonüüm Artur
I. Erich ning selle nime all on ilmunud romaanid “Enne äikest”
ja “Varjude allee”. Praegu on käsil kogu tsüklit
lõpetav 7. romaan “Äikese varjud”-
|
Pinginaabrid Ira Lember ja
Astrid Woodfield San Franciscos 1997.
|
Oled kusagil öelnud,
et I. nende nimede vahel tähendab ihuüksi, aga seda
sa küll pole. Sinu sõpru võib leida nii Euroopas
kui ka Ameerikas. Masendavalt lõputuna tundunud nõukogude
okupatsiooni ajal unistasime, et kusagil on tuledes särav
Pariis, Avenue des Champs Elysées, Place de la Concorde,
Grand Opéra, Notre Dame de Paris ja Saint-Gemaine-des-Pres,
voolab Seine ja le Quartier Latin ootab neid, kes prantsuse kultuuri,
tema esprii vastu tõsist huvi tunnevad. Millal sa esimest
korda Pariisi pääsesid?
Olin ju kogu aeg sellele aina mõelnud. Prantsue Lütseumi
lõpetajatele korraldati kuni 1940. aastani alati sinna
ekskursioon, see oli loomulik. Nüüd aga õnnestus
mul Pariisi sõita alles 1991. aastal, kui Eesti oli just
taas iseseisvaks saanud. 1980. aastate lõpus, kui jälle
hakkas tegutsema Alliance Française, astusin koos klassiõe
Hannele Väliga selle liikmeks ja hakkasin osa võtma
prantsuse keele kursustest. Põhi oli ju olemas, keel tuli
päris kergesti. Nüüd olen kaks korda Pariisis käinud
ja lihtsama jutuga sain hakkama küll. Igatsen aga Pariisi
ikka ja jälle tagasi. Kaheksakümnendatel aastatel hakkasime
endiste Prantsuse Lütseumi kooliõdede/vendadega kord
kuus kokku saama. Igaüks rääkis oma mälestusi,
oli palju huvitavaid lugusid kooliajast. Seal kooliõde
Anne Argal, kes oli pikka aega lütseumlaste esinaine, mulle
südamele panigi, et ma meenutatud lugude põhjal raamatu
kirjutaksin. Tunnen ju kogu aeg, et Prantsuse Lütseum on
mu õige kool, minu armastus. Kooliõed/vennad minu
sõbrad kuni lõpuni. Nõnda siis “Kevadromanss”
valmis saigi. Õpetajate ja õpilaste nimed on küll
muudetud, aga nende käitumine ja kõnepruuk kõik
nii nagu see tookord oli. Nüüd on ilmunud ka peategelaste
edasist elu kirjeldav romaan “Sügiscapriccio”.
Kooli eelmisel, 75. aasta juubelil tuli kokku selles koolis õppinuid
üle kogu maailma. Kui palju oli seal tuttavaid! Suur rõõm
oli üle nii pika aja taas kokku saada oma pinginaabri Astridiga.
Oli nagu polekski me lahus olnud. Ta kutsus mind Ameerikasse endale
külla ja nüüd olen seal mitu korda käinud.
See oli pärast minu mehe surma ja ka tema oli paar kuud varem
leseks jäänud. Olime jälle koos nagu kaks rõõmsat
klassiõde kunagi. Astrid tundis suurt huvi minu loomingu
vastu. Eriti meeldis talle mäletusteraamatu “Kuldne
kaleidoskoop” kõrval ka ajalooline romaan “Päevalilled”,
mida minagi pean üheks oma paremaks raamatuks. Kirjutasin
sellele ka järje, mis sai pealkirjaks “Katariina portree”.
Kahjuks oli aga Astrid selle ilmumise ajaks meie hulgast juba
jäädavalt lahkunud. Nii ei saanudki ta näha, et
olime romaani kaanele pannud just tema enda portree..
Sellele juubelikokkutulekule
tuli ka minu õde Vera, kes Saksamaal põgenikelaagris
Geislingenis oli tuttavaks saanud oma tulevase abikaasa Harri
Kriisaga. Harri oli 1944. aastal toodud Haapsalu haiglast kanderaamil
laevale. Arst olevat ütelnud, et käsi on läbi,
selle käega pole enam midagi teha, ehk saad ainult suitsule
tuld panna. Geislingeni põgenikelaagrist Harri seetõttu
edasi ei pääsenud, ta ei läinud ühestki komisjonist
läbi: kes haige käega töövõimetut meest
oleks tahtnud kuhugi vastu võtta. Kuid siis tuli Ameerikast
kiri kus päriti, kas laagris pole kedagi, kes oskaks oreleid
parandada. No Harri ei osanud mitte üksnes parandada vaid
ju algusest peale ehitadagi. Pikkamööda oli ka käsi
paranenud. Nõnda nad siis mu õega Ameerikas Illinoisis
lõpuks peatuma jäid. Vera on Kriisade perest ingliskeelse
raamatugi kirjutanud. Verat küll meie hulgas enam pole, kuid
tema kolm last käisid sel suvelgi mul külas. Klassi
kordamine on mulle andnud Astridi kõrval teisegi pinginaabri
- Juta Kallaste. Tema pere elab Pärnus ja nendega mul ongi
kõige tihedam kontakt.
Endised lütseumlased on püüdnud nüüd
juba rohkem kui kahekümne aasta jooksul iga kuu teisel kolmapäeval
oma armsas koolimajas kokku saada. Sellel sügisel Prantsuse
Lütseumi juubelil paljusid endisi koolikaaslasi enam polnud.
Aeg liigub katkematult ja kiiresti. Siiski oli kohale tulnud neidki,
kes olid jõudnud enne kooli likvideerimist 1940. aastal
seal paargi aastat õppida. Kuulasime südamlikke sõnavõtte,
tervitama oli tulnud ka Prantsuse suursaadik Eestis M. Frédéric
Billet. Esinesid Lütseumi õpetajad ja õpilased,
kõrvu jäid helisema prantsuse šansoonid. Minu
ees olevas reas istusid väikesed poisid ja tüdrukud.
Imetlesin nende vaoshoitud väärikat käitumist:
ei mingit nihelemist, jutuajamist, kihistamist. Kui tähelepanelikult
kuulasid nad Kalle Randalu ja ERSO ettekandes Mozarti viimast,
27. klaverikontserti. Küsisin vaheajal, mitmendas klassis
nad õpivad. “2b klass” oli vastus. Meile, kunagistele
lütseumlastele oli see kohtumine nagu käeulatus üle
vaevavete neilt, kes meie armastust selle kooli vastu kindlasti
edasi kannavad.
|
|
|
