Kultuur ja Elu 3/2011


Kultuur ja Elu 2/2011

 

 

 

 


Kultuur ja elu

tekst: Jüri Kotsinev


Jüri Kotsinev

On sõjateed meid räsind
ja võidulootus läind
kuid kindel on me käsi
kui viimne lahing käis

me sõdisime idas
ja kuulsus saatis meid
see võitlus oli visa
on paljud langend meist

Reich lõpeb siin, kus seisab
me Panzerdivisjon
ja Gruppenführer Steiner
veel hoiab rindejoont

meid ümber piirand Iivan
ja jänki taga on
kui alistu ei iial
me viimne bastion

Aprill 2011

Milline ilus nimi ajakirjale – Kultuur ja Elu. Lugedes sellenimelist väljaannet ning viimase paari aasta jooksul sinna ka lugusid kirjutades olen ma märganud, et väljaspool auväärt ajakirja pole reaalses elus minu ümber kultuur kui mõiste täidetud sama sisuga, mida ma olen kultuuri kui nähtuse all harjunud mõistma. Ka elu minu ümber ei ole elu, mis oleks seda nime täiel määral väärt kandma.

Mida ma siis enda ümber näen: lõputut nirust olelemist, haledat vegeteerimist, rasket vaevlemist, üksteisele ärategemist ning iga hinnaga äsamist ja palju muudki, mis elu selle sõna otseses mõttes ebaelatavaks kipuvad tegema.

Oli aga aeg, kus nii kultuur kui elu kandsid endas hoopis teist tähendust. See aeg ei olnudki nii kaugel, kõigest kolmveerand sajandit tagasi. Tollases maailmas oli poliitiline vastasseis omaaegsete suurte ja vägevate riikide ja poliitiliste süsteemide vahel polariseerunud kaheks lepitamatuks blokiks. Ühel pool oli bolševismist nakatatud Venemaa koos tema poolt orjastatud rahvastega ning teiselt poolt indogermaani idee ja vaimsuse kandja – saksa rahvas koos oma liitlastega.

Viimane võitlus nende kahe poole vahel kannab nime II maailmasõda. Selle ajalugu ja kulgemist ei hakka ma siin pikemalt käsitlema. Ütlen vaid, et sellest suurest sõjast osavõtnute hulgas oli inimesi, kes said aru, et on tähtsamaid asju kui elu. Selline oli taoliste inimeste kultuur, sisekultuur, mis võimaldas neil olla teinekord suuremad endast ning ümbritsevatest asjaoludest. Paljud neist teenisid oma aadet ning ei murdunud seda teed käies ega alistunud saatuse armutule otsusele soosida lõppkokkuvõttes punabolševismi võitu ja poole Euroopa ikestamist pooleks sajandiks peale II maailmasõja lõppu.

Baltisakslasest vanaonu

Minu vanaonu (vanaema õepoeg) Gleb von Malsch sündis baltisaksa perekonnas juba Eesti Wabariigi ajal 1923. aastal Tallinnas. Erinevalt oma isast vabahärra Leonid von Malschist ei kandud ta enam tiitlit, kuna Eestis olid selleks ajaks seisused kaotatud. Suhtumine baltisaksa soost aadelkonda oli tollases Eestis nagu oli, ja vanaonu lapsepõlv möödus peamiselt vanaisa Woldemar von Malschi kodus Suvila tänavas Pääskülas. 1939. aasta lahkumine ajaloolisele kodumaale toimus ajal, kui vanaonu õppis Tallinna Saksa Gümnaasiumis. Kogu gümnaasium lahkus Eestist ning selle lõpetamine toimus vanaonu jaoks juba Pozenis, kuhu osa baltisakslasi ajutiselt majutati. Vanaonu perekond sai aasta hiljem ümberasustamise käigus uueks koduks elamise Potzdami. Kui jõudis kätte aeg minna tegevteenistusse, tahtis vanaonu minna tankivägedesse, kuid otsustajad teatasid talle lihtsa tõe, et tankivägedes elab ta umbes neli kuud ja see oleks olnud ilmne kaadri raiskamine. Asi oli selles, et vanaonu oli ema poolt venelane. Vanaonu ema oli minu vanaema õde, Loodearmee ohvitseri Georgi Ožerelkovi tütar. Just Loodearmees teenisid koos minu vanavanaisa Georgi Ožerelkov ja vanaonu isa Gleb von Malsch. Seal siis tutvuski vanaonu tulevane isa Leonid von Malsch oma teenistuskaaslase Georgi Ožerelkovi vanema tütrega ning abiellus temaga peale Vabadussõja lõppu. Seega oskas vanaonu puhtalt vene keelt ning selle alusel määrati ta teenistusse sõjaväe vastuluuresse. Rindeteenistus viis vanaonu Jugoslaaviasse ja Rumeeniasse, kus ta pidi tegelema sõjaväe vastuluurega, teenides Doni relva-SS kasakavägedes.


Gleb von Malsch sündis baltisaksa perekonnas juba Eesti Wabariigi ajal 1923. aastal Tallinnas.

Vanaonu sõjas

Kasakad võitlesid punastega vapralt ning raske oli teinekord hoida vangilangenud punaväelasi nende kiire ja karmi omakohtu eest. Kasakad tahtsid kõiki vangilangenuid punaseid kohe maha nottida, aga neid oli vaja ka üle kuulata ning see tekitas teinekord päris karmi vastasseisu sõjaväe vastuluure ja kasakate vahel, kes ei mõistnud, milleks vangi sattunud bolševikke elus hoiti.
Huvitavad olid vanaonu jutud rindeolustikust ning kirjutatud ja kirjutamata reeglitest relva-SS vägedes. Mulle oli teda kuulates suureks üllatuseks, et kuni 1943. aastani võideldi rindel kolm nädalat ja saadi siis puhkust kas või kojusõiduks. Seegi oli suureks üllatuseks, et saksa relva-SS ja Wehrmachti rindeüksuste käsutuses olid rinde lõbumajad. Seal tegid „tööd“ ilusad poolatarid ja tšehhitarid. Ajalehti, mis tulid rindele Saksamaalt ja olid mõeldud rindeüksuste meestele lugemiseks, nagu ka ajakirjad, vaadati üle iga väeosa poliitilise instruktori poolt. Sama kehtis ka filmide kohta, mida vastav ohvitser enne isikkooseisule demonstreerimist enne läbi vaatas. Kõik Saksamaale rindelt puhkust veetma saabuvad rindemehed pidid piiril läbima karantiini, kus võimalike parasiitide tõrjest pidid läbi käima kõik mehed kõrgematest ohvitseridest kuni reameesteni välja.

Tagalas ehk siis Saksamaa linnades ja külades oli vastavalt sõjaaegsetele seadustele kriminaalkuritegude eest ette nähtud väga karmid karistused. Taskuvargaid näiteks hukati vahelejäämise korral. Selleks, et pimenduse ajal pommirünnakute all üksteist näha, olid Saksa kodanikud varustatud fosforiga kaetud rinnamärkidega. Varustamine toiduainetega muutus peale 1943. aastat osaliselt normeerituks, kuid probleeme toiduainete ja muu kaubaga siiski ei olnud. Sõjaväevarud olid sellised, et oleks võinud vabalt sõdida veel kümme aastat. Kriitiline olukord tekkis Saksamaal aga kütusega. Selleta ei sõitnud aga soomustehnika. Ka elavjõudu oleks sakslastel jätkunud veel aastateks, kuid võitlemine mitmel rindel ning punavägede masendav elavjõu ülekaal tegi lõpuks oma töö.
1943. aastal just peale ühist jõulude tähistamist Potsdamis hukkus mõni kuu hiljem Smolenski all vanaonu isa Leonid von Malsch. Vanaonule oli see raske löök. Ta oli jäänud ainsaks meheks perekonda, Saksamaal oli tal kaks õde ja ema.

Sõja lõpus andis vanaonu ennast vangi inglastele, kuid jäi elama Ida-Berliini, kus ta 1947. aastal ka arreteeriti ning algas pikk tee Siberi vangilaagrisse. Kohtuotsus langetati talle tagaselja ning loeti ette vangivagunis Siberi poole loksudes. Süüdistuspunkte endisele Saksa vastuluureohvitserile oli palju, kuid kõige koomilisem nendest oli esimene – nimelt NSV Liidu piiri ebaseaduslik ületamine Saksa vägede koosseisus. Küüniline iroonia.
25 aastat sunnitööd. Vanaonu oli kindel, et Siberist ta tagasi ei tule. Hullem kui talvekülm oli tema mälestuste kohaselt suvine sääskede nuhtlus. Need peletised võisid inimese elusalt ära süüa – nii palju oli neid vereimejaid vaeste vangide kallal kogu aeg. Vanaonu teatas vanglatsooni ülematele, et tema sotsialismi ehitama ei hakka ning põhilise aja istus kartsas. Toidunorm kartsas oli küll poole väiksem kui tavarežiimiga vangil, kuid energiat ei kulunud kartsas istudes nii palju kui neil, kes pidid iga päev metsalangetustöödel orjatööd tegema.
Koos vanaonuga istusid Siberis nii prantslaste ohvitserid, keda punaväelased olid oma okupatsioonitsoonides Saksamaal kinni nabinud ja süüdistanud imperialismi kasuks spioneerimises, Jaapani ohvitserid, Saksa sõdurid ja ohvitserid ning loomulikult igat masti nõukogude dissidendid, „klassivaenlased“, „teisitimõtlejad“, „sotsiaalselt ohtlik element“, aga ka ehtsad vene kriminaalid. See oli kirju seltskond ja kirju oli ka stalinismi visiitkaart – lõputu Siberi sunnitöölaagrite elu ja olu. Ei olnud arukas sattuda naistetsooni barakkide lähedusse, kus vene naisurkad mehi vägistada võisid. Ei tohtinud tööobjektile marssides rivist kõvale kalduda, kuna kuklalask võis tabada iga hetk. Mida kõike ei näinud vanaonu Siberis tsoonis...

Pääses eluga

Teda päästis Stalini surmale järgnenud NSVL ja Saksamaa vahel sõlmitud leping, mille kohaselt vanaonu 1954. aastal koos teiste sakslastest sõjavangidest saatusekaaslastega ennetähtaegselt kodumaale sai, olles vangipõlves veetnud kaheksa pikka aastat. Ida- Saksamaal ootas teda uus kord ning uued olud. Kõigepealt pandi vanaonu haiglasse, kuna ta tervis oli täiesti läbi peale Siberi õudusi.
Haiglas veetis ta paar kuud ning hakkas kohe plaanima põgenemist läänetsooni. Berliini müüri polnud veel ehitatud, kuid idasakslasi lasti läände väga ränga kontsrollisõela läbimisel. Vanaonu oli väga vaenuliku elemendi staatusega ning põgenemine Läände ei olnud talle kerge ülesanne. Ometi sai ta sellega hakkama ning abiks olid talle selles ettevõtmises katoliku preestrid.
Uueks koduks sai vanaonu perele (ta oli abiellunud teda põetava meditsiiniõega ning saanud hiljem temaga kolm poega) Essen. Tööle asus vanaonu Kruppi firmasse tõlkeosakonna juhatajana, kus töötas pensionile minekuni 1986. aastal. Just Essenis 1988. aastal ma temaga kõigest tema poolt kogetust ja läbielatust rääkima hakkasin. Need lõputud tunnid, mida veetsin tema kabinetis, kuulates ja küsitledes kõigest mind huvitavast, jäävad mulle meelde elu lõpuni. Ma sain teada, et kuni suure sõja lõpuni valitses tollase Saksamaa elukorralduses kord ja distsipliin. Naljakas oli kuulata seda, kuidas kord puhkusel viibides uues kodus Potzdamis tegi talle sõjaväepatrulli veebel märkuse, et vanaonu ei ole vormikohaselt riietatud. Oli suvi ja vanaonu ei pannud kätte kindaid. See oli ohvitseri mundririietuse kohustuslik element ning vanaonu oli sunnitud nahkkindad kätte tõmbama. Kui ma kunagi sakslaste vändatud suurfilmi „Stalingrad“ kohta küsisin – kas sõda oli tõesti selline, nagu filmis näidati, teatas vanaonu, kes samuti oli seda filmi näinud, et see oli kõigest film, sõjas oli kõik kordi koledam. Küsisin selle kohta mingi näite ja vanaonu kirjeldas külateed rindelõigus, kus keset teed vedeles kellegi mürsukilluga maha lõigatud tagumik ning mõned meetrid eemal mahaniidetud sõduri pea. Sõja argieluks nimetas vanaonu seda kõike ja lisas, et sõjas harjub inimene ära kõigega. Hiljem, juba peale vanaonu surma 1999. aasta veebruaris külastasin tema leske, kes oli kolinud Kieli, ning uurides vanaonust maha jäänud pabereid, avastasin ma tema rindekirjavahetuse isaga. Leonid von Malsch, kes teenis leitnandina Wehrmachtis ning Gleb von Malsch, kes teenis teatavasti sõjaväevastuluures, kirjutasid rindel olles omavahel kirju, millel oli omaaegne Saksamaa väliposti tempel vene keeles. Mõtelda vaid, et kaks Saksa ohvitseri – isa ja poeg – peavad omavahelist kirjavahetust vene keeles. Kodune keel oli tänu vanaonu venelannast emale vene keel. See mõjus müstilisena. Olen kõiki neid kirju lugenud. See on minu jaoks elav ajalugu.

Õpetlikud mõtted

Tihti, väga tihti pöördus vanaonu oma juttudes minuga sellesse aega, mis kattus ju tema noorusega, ning vaatamata sellele, et sõjas võis iga päev jääda viimaseks, ei minetanud vanaonu sellest rängast võitluse ajast rääkides helget ja sooja suhtumist aega, kus kõik oli veel võimalik ning sõja alguses terendas silme ees lõplik võit ning uue ja parema maailma ülesehitamine. Kokkuvõtvalt võib öelda, et onu suhtus ellu sõjamehelikult lihtsalt ning minu küsimuse peale – mis on inimese määratlus siin ilmas, vastas „täita oma kohus lõpuni ja siis rahus surra“. Selline lihtne, kuid ühtlasi sügav vastus jäi mulle meelde. Ei mingit liigset targutamist ega trikitamist, ei mingit ülearust filosofeerimist mehelt, kes käis läbi kogu II maailmasõja ning lisaks sellele veel kaheksa aastat stalinlikke vanglatsoone Siberis. Sellise mehe sõnadel oli minu jaoks kaalu.

Ta ei virisenud ega vingunud kunagi, ei kurtnud, et elu on raske ja mõttetu. Ei üritanud teha ära naabrile ega kaevanud kellegi peale. See oli tingitud ilmselt sellest, et ta ise ning tema põlvkonna- ning saatusekaaslased kandsid endas teistsugust kultuuri ja elasid teistsugust elu võrreldes minu kaasaegsetega siin ja praegu. See elu ja see kultuur kandis endas ja toetus millelegi muule, mingitele teistele vaimsetele väärtustele. Nad vähemalt teadsid, mille eest võitlesid ja mille nimel elasid ja surid. Tõsi ta on, et vanaonu sõdis kaotajate poolel, kuid ise ta ennast kaotajaks ei pidanud, kuna täitis oma kohust lõpuni ning elas ausalt, muutmata oma tõekspidamisi.

Mulle tundub, et ta oli sama meelt minuga selles suhtes, et kõik ei ole siin ilmas mõõdetav pangakonto suurusega ja uhke automargi omamisega ning et on asju, mis teinekord on tähtsamad kui elu. Vähemalt mulle näitas ta oma isikliku eeskujuga, et kultuur ja elu võib olla sootuks teise sisuga täidetud, kui me seda tänapäeval näeme, ning sedagi, et kunagi elasid ja võitlesid sellised inimesed, kellest ma aru saan ja kes rääkisid minuga sama keelt. Inimesed, kes said aru kultuurist ja elust samamoodi nagu mina praegu, elades 21. sajandil eurolurristatud Euroopa tagahoovis.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv