|
|
"Ma armastasin Eestit"
Artur Veisserik
Kirjastus Ilmamaa,
Tartu, 1995
Toome lugejateni
valiku katkendeid Artur Veisseriku vanglamälestuste raamatust
“Ma armastasin Eestit”. Poliitilise vangi mälestustest
sõjaajast ja sellele järgnenud vangipõlvest
Nõukogude Liidus.
/.../ “Meid
aeti ühte suurde õue. Varemalt oli siin mingi autobaas
asunud. Piirdeaedadest sissepoole olid okastraataiad tehtud, nende
nurkadesse vahitornid ehitatud. Õue ühes otsas asus
paljude väravatega garaazh. Teisel küljel mingid kuurid.
Garaazhi ette, mis pidi endast nüüd meie barakki kujutama,
toodi mitu pikka lauda. Nendele laoti meie isiklikud toimikud.
Siis hakati meid liignime järgi välja hüüdma.
Tavaline isikuliste andmete kontroll ja seejärel juhatati
mees laudade taga asuvast uksest garaazhi. Esialgu kutsuti välja
ainult venelasi. Siis tuli järjekord ka meie meeste kätte.
Murelikuks muutus olukord, kui nägime mehi ükshaaval
ukseavasse kadumas. Seest nagu vahel kostis mingit häälitsemist,
kuid selle põhjal ei osanud mingit kindlamat pilti ette
kujutada. Äkki avanes garaazhi uks ja sellele rebis ennast
palja peaga ja särgiväel mees, kes karjus: “Mehed,
appi, röövitakse!” Ta rabati soldatite poolt kohe
kinni ja kadus jälle sama ukse taha. Aga kuidas sa appi lähed,
kui konemehed ukse ees su peale sihivad. Läksin laua juurde,
kus asus ešeloni ülem, ja ütlesin talle: “Teie
korraldate siin ametlikult röövimist.” Tema tegi,
nagu vihastaks. Ristis mind sõimuga. Siis, tõestamaks,
et minu süüdistus on alusetu, läks garaazhiuksele
ja hõikas: “Kas kõik on korras või on
siin kaebusi?” Hüüde peale ilmus uksele viis-kuus
vargapoissi, kes suure bravuuriga karjusid: “Hurraa, kõik
on korras!” Seepeale pöördus kapten minu poole
ja ütles: “Näete ise, kõik on korras.”
Selge pilt. Siin pole endal enam midagi teha. Varsti oli järjekord
minu käes. Ukse peal, enne sisseastumist, tahtsin veel pisut
orienteeruda, aga soldat põrutas mulle uksega selga. Õuest
päikese käest pimedasse astudes ei näinud midagi.
Tundsin ainult, kuidas jalad alt kaovad – et asun põrandal
ja mõlemad säärikud korraga kaovad jalast. Kott
on käest kadunud koos seal asuvate üleriietega. Kätest
ja jalust haaratuna hoitakse mind maas, samal ajal rebitakse lahti
minu kulunud puhvaikat, et näha, kas selle all midagi võtmiskõlbulikku
on. Õnneks oli minu puhvaika väliselt päris kehv,
hästi määrdunud ja kohati kärisenud –
see ei võlunud neid. Püksid olin mul väga heast
peenikesest presendist ja lambavillaga Siberi jaoks soojustatud.
Valve oli põlvedesse ajanud suured seemisnahast lapid kulumise
kaitseks. Olin need hästi ära määrinud ja
need lapid viisid vargapoisid arvamisele, et püksid on vanad
ja paigatud, seepärast neid jalast ei tiritud. Ka minu talimüts
oma soome vormiga ei sobinud neile.
Kogu selle röövimise juures ei olnud midagi teha, vähemalt
viis-kuus meest korraga kallal. Ja seda tehakse vilumusega ja
reeglipäraselt. Kui olin puhtaks tehtud, jäeti mind
põrandale ja asuti uut meest prepareerima. Tõusin
maast ja vaatasin ringi. Ruum ligi 25 x 40 meetrit. Ühel
pool on olnud väravad, teisel pool seinas üleval kitsad
võretatud aknad. Väravad on laudadega kinni löödud.
Otsaseinal üleval asub terve seina pikkuses rõdu.
Seal istub soldat konega ja vaatab alla, jälgides vargapoiste
tööd. Garaazhi keskele kummagi otsa poole on üles
seatud kaks õlivaatidest tehtud plekkahju. Ahjude juures
istuvad vargapealikud. Nende juurde tuuakse kokku kogu röövitud
kraam. Nemad sorteerivad, mõnda eset passivad selga. Riided
laotakse virnadesse.
* * *
/.../ Õhtul
on vist kaubasaajad kohale tulnud, sest vargad tassivad nüüd
meie riided ja jalanõud garaazhist välja. Aga seda
on nii palju, et nende väljakandmisel tulevad appi ka kolm
soldatit. Võib-olla et neid tuli kanda tsooni taha ja liiga
palju vargapoisse ei juletud välja lasta – teatud umbusaldus
tehingupartnerite vahel siiski valitses. Järsku tuleb veel
mõnel mõte põgeneda ja siis on palju pahandust.
Parem las soldatid kannavad – mis siin ikka varjata on.
Varastele toodi töötasu: tubakat, leiba, konserve, heeringat
ja lõhnaõli. Võib-olla saadi ka raha, sest
kuigi leib oli kallis, siiski olid meie riided, jalanõud
ja peakatted siin harulduseks ja nende eest maksti arvatavasti
rohkem kui neile produkte toodi.
Sõid ja jõid. Ahjude ümber tõusis kõvem
häältekõmin. Kaardimängijad muutusid kärarikkaks.
Garaazhis levis vänge mahorka ja odava vene lõhnaõli
vine – nüüd teadsin, kuidas põrgus haiseb...
* * *
/.../
Milline on tulevik? Ei oska vastust
anda, kuigi olen tundma õppinud nõukogude elu, viimastel
aastatel otse selle riigikorra hälli juures. Sest siia põlistele
vangide asumaadele olid tsaariajal välja saadetud praeguse
nõukogude korra loojad. Hakkan tajuma, millest on tingitud
nõukogude riigikorra ja varaste “seaduste” sarnasus.
Ainuvalitsus, absoluutne alistumine juhile, terror nii teiste
inimeste kui ka oma kaaslaste ja alluvate suhtes, metsik toorus,
pettus ja vale. Tulevased riigijuhid said siin oma elukooli, kogesid,
kuidas vargapealikud oma väikestes võimupiirkondades
edukalt vägivallasüsteemi rakendasid. Mis oli siis lihtsam,
kui varaste juhtimissüsteem üle võtta ja kogu
riigis rakendada. Kerge on siis riiki juhtida. Ei ole mingeid
kritiseerimisi, võid lasta ennast ülistada, jumala
seisusesse tõsta. Vajaduse korral võib tellida teadusliku
teooria rüü oma alastioleku katteks. Julgeb siiski mõni
hull mõnes asjas kahelda - sellel siis laagrisse või
teise ilma minek. Siis on endal vabad käed. Aja asju nii
lollakalt kui tahes – kui suur ka poleks süsteemi tühijooks,
suure riigi ja rahvaga saab küllaltki palju saavutada. Enda
ja süsteemi julgeolekuks piisab tugevast KGB-st ehk NKVD-st.
Lisaks sellele tervet maad haarav pealekaebajate võrk.
Poeg passib isa järele ja isa poja järele. Ja kui kogu
rahvale on selgeks tehtud, et zag nalevo, zag napravo tsitajetsa
pobegom i konvoi primenjajet oruzie bez preduprezdenija (samm
vasakule, samm paremale loetakse põgenemiseks ja konvoi
kasutab relva ette hoiatamata – R.T.), siis kõnnib
rahvas nööri mööda nii nagu see tõmmatud
on. Eluinstinkt juhib ja inimene ega rahvas ei keera ettenähtud
suunast kõrvale. Et välisilm oma naiivsete ideedega
kodanike mõtteid ei saaks segada, selleks tuleb riigipiir
lukku keerata. Kui on vajadus luua Läänes ilusat pilti
Nõukogudemaa elust, siis võib odava rahaga vabas
maailmas küllalt hingesid osta, kes nõukogude korda
ja saavutusi kiidavad ja oma riigikorda ja riigijuhte sarjavad.
Laman põrandal ja pean kahekõnet vaguniratastega.
Kuulan, kuidas need minu mõtete kaaslased mulle iga kord
teatavad, et olen jälle roopapikkuse võrra kodumaast
kaugemal…
Siin kirjeldatut võin täiendada
oma isa mälestustega. Teda kui poliitilist vangi, nagu seda
oli ka A. Veisserik, viidi laevaga allavoolu pikki Obi jõge.
Tapivangla põrguetapp, mida kirjeldab A.Veisserik, oli
isal siis juba läbi käidud. Oma riietest olid veel jalga
jäänud õhukesest pesuriidest pikad aluspesu püksid.
Ilm sattus olema päikesepaisteline ja soe, isa väljus
trümmist laevatekile värsket õhku hingama ja
silmitses jõekallastel mööda libisevat kaunites
sügisvärvides Siberi loodust. Korraga äratas teda
mõtisklustest külm noatera kõril ja selja taga
kõlas käsklus: lase püksid maha. Tagasi trümmi
teiste vangide sekka tuli isal siis juba palja tagumikuga minna.
Selline oli Venemaa kuuekümne aasta eest ja naiivne on see,
kes usub, et Venemaa ja tema riigikord on sellest saadik olulisel
määral muutunud. Kurjategijate ja võimukandjate
vastastikku kasulik koostöö jätkub samas vaimus
ka tänapäeval, nii vene enda poliitilise opositsiooni
mahasurumisel kui ka Tšetšeenias ja paljudes teistes
rahvuspiirkondades, kus kahtlustatakse mittevene rahvusest elanikkonna
ebalojaalsust Vene ülemvõimu suhtes. Mõnevõrra
varjatumad ja ehk “üle lakitud” on võimu
teostamise meetodid, mitte võimu sisu ja põhimõte.
Risto Tanner
|
|
|
