Kultuur ja Elu 2/2011


Kultuur ja Elu 1/2011

 

 

 

 



Anu ja Kadri koos Kadri esimese poja Oskariga (pildil 5-kuune) pärast Anu juhatatud aastavahetuskontserti.

Anu ja Kadri Tali
Kahe heledapäise tüdrukutirtsu tee Suurde Muusikasse

tekst: VELLY ROOTS
Fotod: eraogust

Kirsi tänava elanikud meenutavad sageli pisikesi kaksikuid, kes seal ringi jooksid ja viisakalt ka vanemate inimestega juttu jäid ajama. Enamasti tekkis aga kahtlus, kumb see nüüd ikkagi on – Kadri vist? Ei, siiski nagu Anu... Küllap tegi see asjaosalistele endile palju nalja.

Istume Kadri Taliga tema tööruumis, ERSO direktori kabinetis, kus ta nüüd juba mitu kuud ametis on. Ma püüan aru saada, kust ja kuidas muusikapisik tüdrukutesse tee leidis. Nende vanemad on reaalala inimesed, matemaatikust ema Anne väljapaistev teadlane, TPÜ professor, kes praegugi peab loenguid mitmes välismaa ülikoolis. Inseneriharidusega isa Hillar töötas pikka aega osakonnajuhatajana Eesti Gaasis.

Kas vanematel oli oma tööde kõrvalt aega tüdrukuid muusika juurde suunata?
Kadri Tali: „Eks me ole tegelikult vanaema lapsed. Ta oli meie kõigi mõttekaaslane, kellest tunneme siiani suurt puudust. Tema ju kasvatas meid pea kolmkümmend aastat. Elasime kõik koos, aga kuna vanematel oli oma eriala ja suundumus ning nad olid väga hõivatud, siis meie armas vanaema oli see, kes peret koos hoidis. Ta oli ka meie sõpradele parimaks sõbraks ja tema jagatud eluhoiak on pannud meid Anuga hindama erinevates eluaastates inimesi. Üks tema 94-aastaseks saav sõbranna on jäänud ka meile väga lähedaseks. See vitaalne ja särav daam on üle elanud oma abikaasa küüditamise ja poja kaotuse, kuid siiani aktiivse eluhoiakuga. Tihti käib ta häid kontserte kuulamas ja on meiega koos ka Ameerikas reisinud. Inimese elus on haridus väga oluline, aga haritus tuleb elukogemustega.
Ega keegi meid õega küll otseselt muusika juurde suunanud. Nagu lapsed ikka, laulsime lasteaiast peale teistega koos igasugustes lasteansamblites või koorides. Meie haridustee on läinud ühes suunas. Õppisime Tallinna 3. Keskkoolis, tol ajal ei osanud me muidugi selle bioloogia- ja informaatikakallakuga kooli väärtust õieti hinnata. Sealt on tulnud mitmeid geenitehnolooge ja arvutitega töötasime meie juba põhikoolis.
Vanemad olid meie õppimise suhtes nõudlikud, mille eest oleme ka väga tänulikud. Põhimõte oli, et kuni kooli lõpuni tuleb ära teha kõik, mida oled alustanud, edasi siis otsustad ise. Aga 17-aastasena on juba välja kujunenud mingid huvid, mida ise tahad endaga peale hakata. Nii et muusikaõpingutega edasi minna oli meie endi otsus juba siis, kui jalgrattasõidud, laulukoorid, näiteringid ja muud sellised harrastused hakkasid võtma vaba aja veetmise vormi. Pärast 8. klassi lõpetamist otsustasime õega minna edasi õppima muusikat.
Ema oli tol ajal Varssavi ülikoolis õppejõud ja ega ta eriti tahtnudki meid mingit muud eriala valima mõjutada. Aga tema nõudmine oli, et selles koolis, kuhu tahame minna, peavad reaalained olema korralikud. Noored inimesed võivad endal teadmatusest edasise haridustee ära lõigata. Seepärast ei lubanud ta meid G. Otsa nimelisse Muusikakooli astuda, vaid läksime Tallinna Muusikakeskkooli klaverit ja koorijuhtimist õppima, selle lõpetamise järel juba Eesti Muusikaakadeemiasse.”


Isa Hillar kaksikutega. Kumb on Anu, kumb Kadri?

Miks ikkagi oli just muusika, mis mujale kalduda ei lasknud? Omal ajal koondises Eesti Põllumajandustehnika töötanud inimesed mäletavad seal raamatupidajaks olnud Anu ja Kadri Tali vanaema Aleksandra Lareteid, helget, sõbralikku, alati abivalmis töökaaslast. Tema perekonnanimi meenutab suurepärast pianisti Käbi Lareteid...
Mu emapoolse vanaisa Eduard Laretei kaudu ongi lähedane sugulusliin Käbi Lareteiga olemas. Kuidagi on elu niimoodi läinud, et me pole temaga kokku saanud. Kui ta pärast Eesti taasiseseisvumist siin hakkas käima, oli tema ümber nii palju inimesi, et me ei julgenud ühendust võtta. Ja siis olime juba ise mujal töödega kinni. Ta on erakordne muusik ja erakordne inimene. Mõtlen temale kahetsedes, et pole julgem olnud ja teda üles otsinud. See viga tuleb kiiresti parandada.

Anu läks keskkooli lõpu poole vahetusõpilasena Stockholmi gümnaasiumi. Tuli selline otsus tal kergelt?
Anu lõpetas tegelikult kaks keskkooli. Erik Erikssoni käe all tegi ta Stockholmis koorijuhtimise eksami ja samal ajal eksamid ka Tallinna Muusikakeskkoolis. Vahel meenutame neid aegu. Anu olevat Stockholmis algul pool aastat täiesti vaikinud, kui midagi oli väga vaja öelda, siis tegi seda inglise keeles. Poole aasta pärast oli äkki hakanud ainult rootsi keeles rääkima. Küllap ta oli veel niivõrd laps, et keel haakus talle tugevasti külge, nii et praegugi räägib ta selles keeles vabalt. Aga sealtpeale on ta kodus veel mitmes keeles – saksa, inglise, soome, vene keelega saab hästi hakkama. Edasi õppisime mõlemad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Selle lõpetamise järel oli Anu Soomes kuulsa dirigeerimisprofessori Jorma Panula õpilane, kelle meistriklassis ta mitu aastat osales nii Sibeliuse Akadeemias kui ka mujal, näiteks Moskva akadeemikute ees. Aastail 1998–2000 stažeeris ta Peterburi Konservatooriumis legendaarse Ilja Musini ja pärast tema surma Leonid Kortšmari juhendamisel.

Teie lõpetasite EMTA 1996. aastal, aga Eesti Raadio noortesaadete toimetuse töötajad mäletavad teid juba 1991. aastast kui uudistereporterit. Edasi olite ka Ellerheina dirigent ja MTÜ Hea Muusika Selts tegevjuht. Millal tekkis idee koos Anuga asutada Põhjamaade Sümfooniaorkester?
Mina läksin 1997. aastal tööle Eesti Kontserdisse projektijuhiks. Jorma Panula juhendamisel õppides oli Anul tekkinud plaan teha koostööd oma heade õpingu- ja mõttekaaslastega. Esimene kontsert oli tema idee, pühendatud Soome Vabariigi 80. aastapäevale. Ta kutsus ühinema oma õpingute kaaslase Mikko Francki, kes oli tol ajal 17-aastane, nüüd maailmakuulus dirigent ja Soome Rahvusooperi kunstiline juht. Kontsert toimus 6. detsembril 1997, Mikko juhatas Sibeliuse süiti “Lemminkäinen” ja Anu Tormise “Kalevipoega”. Kuigi Eesti-Soome Sümfooniaorkester koosnes siis põhiliselt kahe maa muusikutest, osales veel mitme teisegi maa muusikaõpilasi – ungarlasi, veitslasi, sakslasi jt, kes tol ajal Sibeliuse Akadeemias õppisid. Nad on nüüd tuntud kuulsate orkestrite solistidena ja tänaseni meie sõpradeks jäänud. Selle esimese kontserdiga me ei mõelnudki asutada mingit igapäevaselt töötavat orkestrit või projektikollektiivi, see oli ühekordne üritus. Aga sõpradega koos istudes leidsime, et kuna see kontsert nii hästi õnnestus, miks mitte uuesti proovida. Meid on kannustanud publiku toetus.
Nüüdseks on orkestri koosseis tohutult laienenud, on väga rahvusvaheline ja paljud mängijad solistidena maailma muusikalavadel tuntud. Meid kutsutakse esinema suurtesse kontserdisaalidesse, kõike ei ole muidugi võimalik just finantsilistel põhjustel läbi viia. 2007. aasta sügisel tähistasime Põhjamaade Sümfooniaorkestri PSO 10. sünnipäeva kontsertidega Berliini Filharmoonias ja Müncheni Herkules-saalis. Kavas oli siis Erkki-Sven Tüüri Sümfoonia nr 6 “Strata” ja Tšaikovski Sümfoonia nr 6. Oleme ka väga uhked möödunud aastal toimunud debüüdi üle Viini Konzerthausis, kus kandsime ette Arvo Pärdi 4. sümfoonia “Los Angeles”, mis on pühendatud Mihhail Hodorkovskile ja tema kaudu kõigile õigusteta jäetud kinnipeetavaile Venemaal. Autor oli kohal koos oma lapselapse, väikese Annaga ja nad tegid meiega kaasa ka reisi järgmisesse ettekandepaika Sloveeniasse Maribori. Arvo Pärt on ilmeksimata Jumalast valgustatud looja. Minu jaoks on ta olnud suur tugi kõige raskematel hetkedel, kas või juba sellega, et ta olemas on. Tema muusika eest olen muidugi tohutult tänulik.


Kadri ja Anu koos helilooja Arvo Pärdiga Põhjamaade Sümfooniaorkestri kontserdil “WOW” 2. mail 2011 Estonia Kontserdisaalis. Foto: erakogu/ Kalju Suur

PSO on alati tähelepanu pööranud ka teise meie väljapaistva helilooja Erkki-Sven Tüüri muusikale, kelle 6. sümfoonia “Strata“ ongi kirjutatud PSO-le ja Anule.
Erkki-Sven Tüür on kindlasti epohhiloov muusik. See on uskumatu, kuidas ta on osanud oma muusikas hoida kätt suure maailma tuikaval pulsil. Kui elad väikesel saarel nagu tema Hiiumaal, ei tähenda see, et jääd eemale maailmas toimuvast. On erakordne, kuidas ta oma mõtteid muusikas väljendab.

2003. aastal andis Eesti-Soome Sümfooniaorkester välja juba oma esimese heliplaadi “Swan Flight”, mis tõi Anu Talile “Echo Classic Award” auhinna ning aasta parima noore muusiku nimetuse. Järgmisel aastal auhinnati teda juba Eesti Vabariigi Presidendi noore kultuuritegelase preemiaga. Suurt tähelepanu on pälvinud ka järgmised heliplaadid “Action. Passion. Illusion” ning möödunud aastal ilmunud “Strata” Erkki-Sven Tüüri teostega. Orkestrist ja dirigendist on valminud filmid (YLE, ARTE, ARD, Deutsche Welle jt). 2008. aastal anti Anu Talile Saksamaal “Tõusva Tähe” auhind ning Unicefi “Sinilinnu” preemia Eestis.
PSO annab igal aastal, tavaliselt kevadel ja sügisel kontserdid nii Tallinnas kui Tartus. Meie publikul on olnud võimalus kuulata koos orkestriga esinemas paljusid kuulsaid soliste. Sellel kevadel oli kavas soome helilooja Esa-Pekka Saloneni “Wing on Wing”, kus kaasa tegid koloratuursopranid, õed Anu ja Pia Komsi. Sügisel sõidab orkester kontserdireisile Budapesti, Zagrebisse, Maribori ja Bratislavasse. Orkestri tegevuse korraldamine ja nähtavale toomine nõuab väga suurt ja tõsist tööd, millega te ju põhiliselt kahekesi õega olete hakkama saanud.

Ise ka imestame, kuidas me seda tööd veel ikka jätkuvalt jõuame. Pärast viimase kontserdi läbiviimist 3. mail istusime koos, vaatasime lahkuvaid inimesi, tühja pangaarvet ja mõtlesime, et see on üsna keeruline elustiil, mille oleme valinud. Minu jaoks on kõige raskem, et eesti inimesed tahavad küll finantsiliselt appi tulla, kuid meie maksusüsteemis puudub selge arusaam ja järjepidev otsus, kuidas kultuuri toetada. Kui mõni ettevõte või ka perekond tahakski näiteks kas või ERSO-t toetada, siis kuidas ta seda teha saaks, nii et veel peale ei peaks maksma. Riik, kes ettevõtlust, ka väikeettevõtlust soosib, pole loonud võimalust, kuidas need organisatsioonid, kes midagi reaalset, füüsilist ei tooda, vaid inimesele hingejõudu ja vaimset tuge annavad, võiksid ellu jääda. Mujal maailmas on see läbi mõeldud ja loodud ka süsteem, mis toimib.
Seitsme aasta pärast peame Eesti Vabariigi 100 juubelit. Mis on siis see, mis maailmas tähelepanu ärataks? Arvan, et küllap on need kultuurisaavutused, millest maailmale rääkida. Sellele peaksime küll kohe mõtlema hakkama. PSO on koos sihtasutusega Euroopa Kultuuripealinn Tallinn 2011 käivitanud noore publiku programmi. Juba kolm aastat käib meil orkestris iga kord 50 last, kellele muusikud tutvustavad oma pille, räägivad orkestrist ja siis anname tasuta kontserdi 1000 lapsele. See on väga oluline, et laps tuleks Estonia kontserdisaali, õpiks tundma meie muusikakultuuri pühamut, teaks, kunas ta valmis sai, sõja ajal pommitati ja põles ning kuidas taas üles ehitati. Loodan, et see projekt jätkub ka pärast Kultuuripealinn 2011 lõppemist.

PSO plakatid oma eripärase kujundusega torkavad linnaruumis silma. Teksti edasi andvad kirjatähed pole tavalised, vaid nagu meie karmist kliimast ja põhjamaistest inimestest inspireeritud ja iga hooaja tarbeks omanäolised. Ka kontserdikavad on nii oma formaadilt kui ka disainilt kõikidest teistest erinevad, rääkimata ulatuslikku informatsiooni jagavast sisust.
Kava ja plakati kujundaja on Kristjan Jagomägi, kellega oleme algusest peale olnud mõttekaaslased, koos joonestanud, kleepinud, käinud ka konverentsidel rääkimas, kuidas see plakatikunst välja kujunes ja kuidas ühe orkestri identiteet seal kajastub. Tema kujundatud kirjatähed annavad edasi teadmist kõrgtehnoloogilisest tänapäevast, digiajastust. Jagomägi on sellest endale teinud olulise visiitkaardi. PSO tarbeks disainitud graafika on pälvinud tunnustust Stuttgardis 2007. aastal toimunud disainikonverentsil “Face to Face” ja 2008. aastal valiti Brno graafilise disaini biennaali ning Moskva graafilise disaini biennaali “Golden Bee” väljapanekusse. PSO 2007–2008 hooaja plakatiseeria nimetati 10 parima tänapäeva Eesti plakati hulka.

Peale ühise töö PSO-ga olete ju Anuga kaasas olnud tema esinemiste korraldamisel paljudes maades. Praeguseks on ta seisnud kuulsate orkestrite ees nagu Tokyo ja Jaapani Filharmoonikud, Frankfurdi ja Baieri Raadio Sümfiooniaorkestrid, Deutsche Kammerphilharmonie, Bremeni ja Lahti Sümfoonikud, New Jersey Sümfooniaorkester – kui siin vaid mõnda nimetada, juhatanud veel paljusid orkestreid Soomes, Rootsis, Kanadas, Austrias, Ameerika Ühendriikides, Belgias jne.
Anu kontserte korraldades olime algul kahekesi, aga peatselt otsis üks suur agentuur ta üles ja praegu on Anul hea koostöö Londonis ja Saksamaal tegutseva suure muusikaagentuuriga. Anuga on äärmiselt kerge koostööd teha, ta on ideedest tulvil. Kavade kokkupanek ja pealkirjade väljamõtlemine sündis meil alati suure entusiasmi ja kiirusega. See protsess on nii oluline – kuulata koos muusikat ja sellest vaimustuda. Oleme selles mõttes jäänud mõlemad päris lapsemeelseks ja mõtleme, et kuni see vaimustus püsib, on kõik võimalik. Nüüd olen küll vaid hea õde, kes teda vajaduse korral abistab, sest peale PSO ei ole praegu muud tihedamat koostöövormi. Anu reisib ju väga palju, täna ühes kohas, siis lõunane ja õhtune kontsert teises. See on väga kurnav, aga ta on aktiivse elustiiliga, teeb sporti, ujub. Arvan, et ta on heas vormis.

Süvamuusika armastajad, Estonia Kontserdisaali alaline publik võttis teate teie asumisest ERSO direktori ametikohale rõõmuga vastu. Ega see töö ole kergete killast, kas või orkestri töötingimuste korraldamisel.
Eks ma ise siia konkureerisin, keegi mind ei sundinud. Nüüd tuleb selle töö tasemel olla. Siin on ikkagi üle saja inimese, kes kõik on isiksused. Aga selle töö boonus on ka asjaolu, et suurele tiimile saab toetuda. Muidugi on see erinevatel eluhetkedel kas kerge või siis ka keeruline. Esialgu tegelen muusikute ja uue hooajaga, vaadates aasta ette ja siis juba seitsme aasta taha, kui Eesti Vabariik saab 100-aastaseks. ERSO harjutab siin suures saalis, mis on iseenesest suur luksus. See on nii, et osa projekte teeme Eesti Kontserdiga kahasse ja oleme siin allüürnikud. Ma väga tahaksin, et toimetaksime ühe katuse all sõbralikult. Aivar Mäe on andnud suure panuse, et Eesti erinevates paikades oleksid super kontserdisaalid, minusuguste panus on neid publikuga täita. Selleks peame koostööd tegema erinevate institutsioonidega, et pakkuda nii Eesti linna- kui ka maapublikule väärilist elamust.

Tänu Aivar Mäe pingelisele tööle on nüüd suurepärane kontserdisaal ka Peterburis Jaani kirikus. Maikuu keskel andis ERSO Nikolai Aleksejevi juhatamisel kontserdi sealsele publikule, mis soojalt vastu võeti. Arvatavasti meenus teile kohal olles Peterburi 300. juubelile pühendatud kontsert, mille te aastaid tagasi koos Neeme Järviga Peterburi Filharmoonia saalis läbi viisite.
Eesti Kontserdi produtsendina korraldasin tookord suure kontserdi “Eesti muusikud tervitavad Peterburi”, milles osales 300-liikmeline kollektiiv: RAM, “Estonia” ooperikoor, Peterburi Sümfoonikud, juhatas Neeme Järvi. Saabusime sinna 9. mail, mulle anti võtmed ja pidin ise uksed lahti tegema, et proovi läbi viia. See oli ju pidupäev, maja oli päris tühi, mulle tuli vastu ainult valvuritädi. Kui ma teda selle päeva puhul õnnitlesin, vastas ta: “Mis pidupäev see teie jaoks ikka on...” Targad inimesed teavad ajalugu.

Neeme Järvist saab niisiis taas ERSO kunstiline juht, külalisdirigent on Olari Elts ja Paavo Järvi kunstiline nõustaja. 30. juunil seisab Neeme Järvi ERSO ees Nokia Kontserdimajas, juhatades kontserti “Ilm ja maa”, mille alapealkiri on “Suur ilm saab alguse väikesel maal”.
Muusika on loomulikult võitnud, kui Neeme panus jääb Eestisse. Eluga tuleb lihtsalt edasi minna. Paljud eestlased võivad öelda, et nad tunnevad suurt lähedust Neeme Järviga. Tema käe all on kõlanud rohkesti eesti muusikat, ka meie nooremate heliloojate teoseid, mille kodeerimist maailmamuusika kavadesse valdavad või ka julgevad väga vähesed. Ma arvan, et meie presidendi üleskutse “talendid koju” on mitmesugustest naeruvääristavatest tõlgendustest hoolimata väga väärtuslik. Neil inimestel, kes kannavad Eesti nime maailma, peaks alati olema võimalus ja koht, kuhu tagasi tulla. Kedagi ei sunnita kodus olema, alati võib minna, aga jääda eestlaseks. Selleski mõttes on Neeme tagasitulek väga märgiline.

Kaksikute tähtkujus sündinutel on suurepärane omadus, et nad ebameeldivaid asju kuigi kaua meeles ei pea ega tahagi meelde tuletada. Peale Neeme Järvi ning Anu ja Kadri Tali on selle tähtkuju muusik ja Neemega isegi samal päeval, kuigi paar aastat hiljem sündinud Eri Klas. Temagi on PSO toimetamistega ikka kursis olnud ja nüüd ka ERSO uue hooaja kavandamisel abi andnud. Teil endal on tulnud aastate jooksul nii PSO kui ka mitmesuguste teiste muusikakollektiivide esinemisi korraldades maailmas palju ringi reisida. Kas nüüd Eestisse paiksemaks jäädes ei tule nostalgiat varasema kireva elu järele?
Kõige raskem on eestlasel, kui ta omas kodus külaliseks muutuks. Oleme Anuga kogu aeg siinse elu ja inimestega tihedas kontaktis olnud. Vanema poja Oskariga (4,5-aastane) tuli mul küll väga palju reisida, ega see kerge olnud, aga Ottol, kes saab 15. juunil kaheaastaseks, on algusest peale rahulik lapsepõlv. Meie kodu on Põhjarannikul ja abikaasa Martin on mulle kogu aeg suureks abiks olnud, hoolitsedes nüüd ka nii maja, aia kui laste huviringide eest. Elame väikeses külas, kus on hea lasteaed. Lapsed saavad palju väljas ringi joosta, teiste lastega suhelda, huviringidest osa võtta. Valmistan seal kord nädalas lapsi ette astuma Jõelähtme muusikakooli. Algul otsustati hakata tegelema 6-aastastega, aga osalema tulid järjest nooremad ja nüüd on rühmas ka juba üks 3-aastane. Kuidas sa lükkad tagasi lapse, kes laulda tahab? See töö on nii tore, õpin tundma oma kandi lapsi ja ka nende vanemaid.
Oskar on juba läbinud muusikutee esimese kadalipu. Ta pääses Jõelähtme laululapse konkursil edasi ja sai Harjumaa laulukonkursil 4-aastaste seas teise koha. Ema jaoks on see ju saavutus, tema ise läks rõõmsalt vaid karika järele ja muidugi meeldis ka preemiaks saadud šokolaad. Praegu on poistel nii tore vanus, kus tulevad uued sõnad ja väljendid. Oskar läks ühel õhtul aia äärde ja kui ma küsisin, kuhu sa siis nüüd lähed, vastas: “Ma paluksin natuke privaatsust!” Tahtis minna naabritädi juurde. Kui ta tagasi tuli, küsis: ”Emme, mis see privaatsus on?” Tuli siis selgitada.
Mina pean töö pärast siiski palju kodunt ära olema, aga meil on armas tädi Urve, keda Otto kutsub „memme”. Ta on lastega suur sõber ja võin rahulikult oma töö juures olla. Juulis on ka Anul vaba aega ja siis oleme muidugi jälle kõik koos.

Kadri on asunud energiliselt ERSO tulevikuplaane ja nende elluviimist kavandama. 2011/12 hooaja kontserdisarjades on kavas: kolmest kontserdist koosnev “Jubilate”, mis pühendatakse ERSO 85. juubelile; “Meistriklassi” sarjas tulevad viiel kontserdil esitamisele muusikaklassika meistriteosed parimas esituses; “Saagas” on planeeritud kuus kontserti põneva tausta ja süžeega teostest ning sarjas “Concerto” viis atraktiivset instrumentaalkontserti suurepäraste solistide esituses. Dirigendipuldis seisavad Neeme ja Paavo Järvi, Eri Klas, Olari Elts, Daniel Reuss, Nikolai Aleksejev, Daniel Raiskin jt. Nende sarjade kavadesse süvenedes ja esinema kutsutud kuulsaid muusikuid vaadates on kindel, et ERSO uus hooaeg pakub elamusi, millest ilma jääda kuidagi ei tahaks.
Kadri juhtimisel on välja kuulutatud ka Põhjamaade Sümfooniaorkestri 15. juubelihooaja kontserdid 25. ja 26. novembril Tallinnas ning kontserdireis Euroopasse. Esitamisele tulevad Arvo Pärdi “Cantus Benjamin Britteni mälestuseks”, Edvard Griegi Klaverikontsert (solist Mihkel Poll) ja Jean Sibeliuse Sümfoonia nr. 2.

K&E soovib õekestele kaksikute tähtkujust jätkuvat vaimustumist muusikast! Siis on kõik võimalik.



 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv