Kultuur ja Elu 2/2011

Kultuur ja Elu 1/2011

SS-i allüksused

Tekst: Jüri Kotšinev

SS-i abiüksuste naispere

SS-i struktuursetes allüksustes teenisid Kolmanda Reichi aegadel mitte ainult mehed, vaid ka tublid saksa naised. Põhiliselt olid nad kontoriteenistuses SS-i struktuurides ning kuulusid SS-Assistent struktuuri (SS abiüksustesse). Nende vormirõivastus koosnes hallikassinisest pluusist, mida kanti musta värvi kitsa lipsuga. Lipsu külge oli sõlmest paar sentimeetrit allapoole kinnitatud hõbekotkas. Edasi koosnes vorm hallikassinisest seelikust, mis ulatus mõni sentimeeter allapoole põlve, ja kolme nööbiga üherealisest jakist. Jaki paremal õlal oli kuldne akselbant (õlapael). Sukad olid musta värvi ning sama värvi olid ka laia kontsaga mustad nahkkingad. Peas kandsid SS abiüksuste naised hallikassinist pilotkat, millele oli kinnitatud SS-i hõbekotkas. Samasugune SS-i kotkas oli jaki paremal pool rinnal. Käes kanti mustast nahast kindaid.

SS-i eriotstarbelised allüksused

1939. aasta Poola sõjakäigu eel moodustatud SS-i eriüksuste arv suurenes 1939. aastast 1941. aastani olulisel määral. Moodustati suisa uusi allüksusi ning algne nimetus SS Verfügungstruppe muudeti 1941. aasta aprillis Waffen-SS-iks. Mundrivärviks sai Waffen-SS üksustes välimundri hall. SS ohvitseride sinelid alates Oberführeri auastmest olid halli värvi hõbehalli voodriga. Mundrid olid neis üksustes üldsõjaväe mundrilõikelised, mundrikuued tumerohelist värvi kraega. Krael kanti SS eraldusmärke, kus polnud määratud ainult auaste, vaid ka erivägede sümbolid.

Eriline varustus erilistele meestele

SS-i rindeüksuste motoriseeritud jalaväe ja tankivägede isikkoosseis kandis erilist tankiväevormi, mis oli alati musta värvi. Selle vormi lõige oli välja töötatud juba 1938. aastal. SS üksused, kes teenisid Lõuna-Euroopas, olid võrdsustatud troopikaüksustega. Kuigi need väeosad asusid oma teenistuses olles Jugoslaavias, Vahemere rannikul, Ukrainas, Krimmis, Itaalias ja Kreekas, võrdsustati suvekuudel teenimist neis piirkondades troopikatingimustes teenimisega ning nende üksuste isikkoosseis oli varustatud troopikamundritega. Esimestena said endale tankiväe tüüpi SS mundrid selga „Leibstandart Adolf Hitler“ (Panzer-Division der SS „Leibstandart Adolf Hitler“) diviisi mehed. Nad osalesid uues vormirõivastuses 1941. aasta suvel Balkani sõjaoperatsioonil. SS ründeüksused kasutasid kaitsevärvis vorme märksa rohkem kui Wehrmachti üksused. Põhiliseks suvemundri kaitsevärvi variandiks oli „tiigrijakk“ (värvimuster meenutas tiigrinahka). Eraldi kaitsevärvi riietus oli välja töötatud sügisvormi ja talvevormi jaoks. Vahe nende kahe variandi vahel seisnes värvis. Sügisene vormivariant oli kas laiguline kollakaspruun või laiguline mustjaspruun. Talvekaitsevorm oli valget värvi. Idarindel sõdivad SS allüksused pidid võitlema karmides vene talve ja pakase tingimustes ning selleks puhuks oli neile idarindele 1942/1943 aasta talvevarustuseks antud eriline külmakindel riietus. See oli mitte ainult pakasekindel, vaid ka nii mugav, et SS-i võitlejad eelistasid kanda seda riietust ka kevadel ja sügisel. See mundrivariant oli nii mugav, et mehed võitlesid, sõid ja magasid samas mundris. Talvevormi vooder oli tehtud villa ja siidi segust. Samuti kasutasid SS üksused idarindel talvetingimustes ebamugavate sinelite asemel kapuutsiga varustatud poolkasukaid karusnahast voodriga. Selliste poolkasukate kattematerjal oli veekindel.

SS-diviisid

Kuulsaim relva-SS allüksus, 1934. aasta septembris moodustatud „Leibstandarte Adolf Hitler“ muudeti sõja puhkedes NSVL-iga idarinde eliitväeosaks.
Kolmanda Reichi riigipea, parteijuhi ja sõjaväe ülemjuhataja isiklikuks valveks loodud SS üksus „Leibstandarte Adolf Hitler“ formeeriti 1941. aasta juunis ümber SS motoriseeritud brigaadiks võitluseks idarindel. 1942. aasta novembris nimetati see brigaad ümber 1. Panzer-Division der SS „Leibstandarte Adolf Hitler“ ning 1943. aasta oktoobris formeeriti järjekordselt ümber SS tankidiviisiks. Diviisis võitlesid sakslased.
Mitte vähem kuulus polnud 1939. aasta oktoobris moodustatud SS eriotstarbeline diviis. Allüksus formeeriti kolmest SS rügemendist ning ta võitles 1940. aasta mais-juunis läänerindel. Detsembris 1940 nimetati väeüksus ümber 2. Panzer-Division der SS „Das Reich“. Sama aasta kevadel võitles väeosa Jugoslaavias. Juunist 1941. aastal saadeti Pazer-Division der SS „Das Reich“ võitlema idarindel. Diviisis võitlesid sakslased.

1939. aasta oktoobris moodustati kolmest rügemendist koosnev 3. Panzer-Division der SS „Totenkopf“. 1940. a. võitles üksus läänerindel ning 1941. aasta juunist asus võitlema idarindel. Diviisis võitlesid sakslased.

1939. aasta oktoobris moodustati SS politseidiviis – 4. Polizei-Panzergrenadier-Division der SS. Üksus võitles 1940. aasta talvel läänerindel ning 1941. aastast idarindel jalaväediviisina. Diviisis võitlesid sakslased.
SS Panzer-Division „Wiking“ moodustati aprillis 1941 rügementidest Standart der SS „Nordland“ ja Standart der SS „Westland“. 1941. aasta juunist võitles väeosa idarindel.

1942. aastal formeeriti diviis ümber SS 5. motoriseeritud jalaväediviisiks – Panzergrenadier-Division der SS„Wiking“. 1943. aasta oktoobris formeeriti väeosa uuesti ümber tankidiviisiks – 5. SS Panzer-Division „Wiking“. Diviisis võitlesid norralased, taanlased, rootslased, soomlased, eestlased, hollandlased ja flaamlased.

1941. aasta juunis moodustati Soomes väegrupi „Nord“ alluvuses olev 6. Gebirgs-Divison der SS „Nord“. Tegemist oli mägiküttidega. Diviisis võitlesid sakslased.

1942. aasta veebruaris moodustati 7. Freiwilligen-Gebirgs-Division der SS „Prinz Eugen“. Diviis võitles idarindel. Diviisis võitlesid sakslased.

1942. aasta juunis moodustati 8. SS ratsadiviis „Florian Geyer“ – Kavallerie-Division der SS „Florian Geyer“. Diviis võitles idarindel. Diviisis võitlesid sakslased.

1943. aasta veebruaris moodustati diviis „Hohenstaufen“ – Panzergrenadier-Division der SS „Hohenstaufen“. 1943. aasta aprillis formeeriti diviis ümber 9. SS tankidiviisiks – Panzer-Division der SS „Hohenstaufen“. Diviis võitles idarindel. Diviisis võitlesid sakslased.

1943. aasta veebruaris moodustati SS diviis „Frundsberg“. 1944. aasta aprillis formeeriti väeüksus ümber 10. tankidiviisiks – 10. Panzer-Division der SS „Frundsberg“. Diviis võitles idarindel. Diviisis võitlesid sakslased.

1943. aasta juulis moodustati 11. SS diviis „Nordland“ – Freiwillige-Panzergrenadier-Division der SS „Nordland“. Diviis võitles idarindel ja selles võitlesid taanlased.

1943. aasta augustis moodustati 12. SS diviis „Hitlerjugend“ – Panzer-Division der SS „ Hitlerjugend“. Diviis võitles idarindel. Diviisis võitlesid sakslased.

1943. aasta kevadel moodustati Bosnia moslemitest 13. jalaväediviis „Handschar“ – Waffen-Gebirgs-Division der SS „Handschar“ (kroatische Nr. 1). Diviisis võitlesid horvaadid.

1943. novembris moodustati 14. SS grenaderidiviis „Galizien“ – Waffen-Grenadier-Division der SS „Galizien“ (galizische Nr. 1, ukrainische Nr. 1). Diviis võitles idarindel.

1943. aasta novembris moodustati 15. SS jalaväediviis – Waffen-Grenadier-Division der SS (lettische Nr. 1). Diviis võitles idarindel. Diviisis võitlesid lätlased.

1943. aasta juulis moodustati 16. SS motoriseeritud jalaväediviis „Reichsführer SS“ – Panzergrenadier-Division der SS „Reichsführer SS“. Diviis võitles idarindel. Diviisis võitlesid sakslased.

1943. aasta novembris moodustati 17. SS motoriseeritud jalaväediviis „Götz von Berlichingen“ – Panzergrenadier-Division der SS „Götz von Berlichingen“. Diviis võitles läänerindel. Diviisis võitlesid sakslased.

1944. aasta veebruaris moodustati 18. SS motoriseeritud jalaväediviis „Horst Wessel“ – Freiwilligen-Panzergrenadier-Division der SS „Horst Wessel“. Diviis võitles idarindel. Diviisis võitlesid Ungari sakslased.

1943. aasta detsembris moodustati 19. SS jalaväediviis – 19. Waffen-Grenadier-Division der SS (lettische Nr. 2). Diviis võitles idarindel. Diviisis võitlesid lätlased.

1944. aasta veebruaris moodustati 20. SS jalaväediviis – 20. Waffen-Grenadier- Division der SS (estnische Nr. 1). Diviis võitles idarindel. See väeosa peaks olema tuntud kõigile eestlastele.

1944. aasta juunis moodustati 21. SS mägiküttide diviis „Skanderberg“ – 21. Waffen-Gebirgs-Division der SS „Skanderberg“ (albanische Nr. 1). Diviis võitles idarindel. Diviisis võitlesid albaanlased.

1944. aasta aprillis moodustati 22. SS ratsadiviis „Maria Theresia“ – 22. Freiwilligen-Kavallerie-Division der SS „Maria Theresia“. Diviis võitles idarindel. Diviisis võitlesid ungarlased.

1943. aasta augustis moodustati 23. motoriseeritud relva-SS jalaväediviis „Nederland“ – 23. Freiwilligen-Panzergrenadier-Division der SS „Nederland“. Diviisis teenisid hollandlased.

1944. aasta juunis moodustati sama numbrit kandev mägiküttide diviis – 23.Waffen-Gebirgs-Division der SS “Kama” (kroatische Nr. 2). Diviisis teenisid horvaadid.

1943. aasta suvel moodustati 24. relva-SS mägiküttide diviis, kus teenisid horvaadid – 24. Waffen-Gebirgs-(Karstjäger)-Division der SS.

1944. aasta novembris moodustati 25. relva-SS jalaväediviis – 25. Waffen-Grenadier-Division der SS „Hunyadi“ (ungarische Nr. 1). Diviisis teenisid ungarlased.

1944. aasta augustis moodustati 26. SS tankidiviis „Hungaria“ – 26. Waffen-Grenadier-Division der SS „Hungaria“ – (ungarische Nr. 2). Diviisis teenisid ungarlased.

1944. aasta novembris moodustati 27. relva-SS jalaväediviis „Langemarck“ – Freiwilligen-Waffen-Grenadier-Division der SS „Langemarck“ (flämische Nr. 1). Diviisis teenisid flaamlased.

1944. aasta novembris moodustati 28. relva-SS motoriseeritud jalaväediviis „Wallonien“ – Freiwilligen-Panzergrenadier-Division der SS „Wallonien“. Diviisis teenisid valloonid.

1944. aasta augustis moodustati relva-SS jalaväediviis „RONA“ (Russkaja Narodnaja Osvoboditelnaja Armija), mis koosnes vangilangenud ja Suur-Saksamaa poole üle tulnud endistest punaarmee võitlejates. Diviisi nimi oli 29. Waffen-Grenadier-Division der SS „RONA“ (russische Nr. 1).

1944. aasta septembris moodustati venelastega sama numbrit kandev 29. relva-SS jalaväediviis – 29. Waffen-Grenadier-Division der SS (italienische Nr. 1). Diviisis teenisid itaallased.

1944. aasta mais moodustati 30. relva-SS jalaväediviis – 30. Waffen-Grenadier-Division der SS (weißrutenische Nr. 1). Diviisis teenisid valgevenelased.

1944. aasta augustis moodustati valgevenelaste relva-SS 30. diviisist uus diviis nimega 30. Waffen-Grenadier-Division der SS (russische Nr. 2). Diviisis teenisid venelased ja valgevenelased.

1944. aasta oktoobris moodustati relva-SS jalaväediviis „Bohemia“ – 31. Freiwilligen-Grenadier-Division der SS „Bohemia“. Diviisis võitlesid ungarlased.

1945. aasta veebruaris moodustati 32. SS diviis Freiwilligen-Grenadier-Division der SS „30. Januar“. Diviisis võitlesid sakslased.

1945. aasta veebruaris moodustati 33. relva-SS jalaväediviis – 33. Waffen-Grenadier-Division der SS „Charlemange“ (französische Nr. 1). Diviisis võitlesid prantslased.

1945. aasta veebruaris moodustati 34. SS jalaväediviis „Landstorm Nederland“ – 34. Freiwilligen-Grenadier-Division der SS „Landstorm Nederland“ (niederlandische Nr. 2). Diviisis võitlesid hollandlased.

1945. aasta märtsis moodustati 35. SS Politseidiviis – 35. SS- und Polizei-Grenadier-Division. Diviisis võitlesid sakslased.

1945. aasta veebruaris moodustati 36. relva-SS jalaväediviis „Dirlewanger“ – 36. Waffen-Grenadier-Division der SS “Dirlewanger“.

1945. aasta veebruaris moodustati 37. relva-SS ratsaväediviis „Lützow“ – 37. SS Freiwilligen-Kavallerie-Division „Lützow“.

1945. aasta märtsis moodustati 38. relva-SS jalaväediviis „Nibelungen“ (38. Grenadier-Division der SS „Nibelungen“.

Nagu eeltoodud loetelust näha võib, asutati enamus SS diviisidest 1943. aastal, kui II maailmasõja kaalukausid hakkasid kalduma Kolmanda Reichi kahjuks ja Reichi kõrgeim poliitiline ja sõjaline juhtkond eesotsas riigikantsleri, sõjavägede ülemjuhataja ja parteijuhi Adolf Hitleriga otsis võimalust mobiliseerida parimaid võitlejaid eliitüksustesse, et murda enda kasuks sõja selgroog. Kuid ajalugu näitas, et need katsed ei toonud lõppkokkuvõttes soovitud tulemust ning Suur-Saksamaa kaotas II maailmasõja.
Relva-SS võitlusdiviisid olid vaieldamatult väärt Kolmanda Reichi eliitvägede ja kaardiväe nime. Need üksused võitlesid vapralt ning ei alistunud naljalt isegi lootusetutes tingimustes. Punaarmee veteranid on oma mälestustes korduvalt rääkinud, et kui nende vastaseks rindel olid SS-üksused, hoiatas punavägede juhatus oma allüksusi selle eest, et SS-võitlejad on erakordselt ohtlikud vastased ning võitlevad alati viimase hingetõmbeni – ükskõik kui lootusetu nende olukord ka ei ole. SS-üksusi kardeti II maailmasõja kõikidel rindelõikudel nende vastaste poolt ning see oli igati õigustatud hirm. Tegemist oli eliitsõduritega, kes olid seda nii võitlusvaimult, võitlusoskustelt, varustuselt ning relvastuselt ja vapruselt. Saksamaa ajaloos oli II maailmasõja aegne sakslaste sõjamasin parim läbi selle rahva ajaloo aegade algusest ja SS oli omakorda selle sõjamasina teravik, eliit ja tipp. Tähelepanuväärne on muidugi ka see fakt, et kõrvuti sakslastega teenisid SS-rindeüksustes norralased, taanlased, rootslased, soomlased, eestlased, lätlased, flaamid, valloonid, hollandlased, prantslased, horvaadid, venelased, valgevenelased, ungarlased, tatarlased, baškiirid ja ukrainlased. Enamus SS-diviise olid mehitatud siiski sakslastega ja see on ka loomulik, kuna tegemist oli siiski sakslaste loodud jõustruktuuriga.

SS teenetemärgid

Sellisel võimsal jõustruktuuril, nagu oli Kolmandas Reichis SS, olid oma teenetemärgid. Loomulikult autasustati SS struktuurides teenivaid isikuid ka Saksamaa üldarmee ja riigi teenetemärkidega, kuid SS-i organisatsioonisisesed teenetemärgid olid järgmised.
SS Dienstauszeihung – medalid, mida anti kauaaegse teenistuse eest SS-i ridades. Medalid, mida anti laitmatu teenistuse eest SS-is. Medalid, mida anti truu teenistuse eest SS-i ridades. SS-i rinnamärk. SS-i toetaja rinnamärk. SS-i liikme-sponsori rinnamärk.
Peale selle autasustas Reichsführer SS Heinrich Himmler silmapaistvate teenete eest SS-i ohvitsere SS hõbesõrmustega. SS-i teenetemärgid viidi kasutusse 1936. aasta märtsist. Lisaks teenetemärkidele olid SS diviisides kasutusel loomulikult ka diviisi sümboolikaga sõrmused ja muud eraldusmärgid, kuid need ei mänginud teenetemärkide rolli, vaid sümboliseerisid diviisides võidelnute ühtekuuluvust ja rindevendluse tunnet.