|
|
Poetess Reet Post
laulab väikesest Viljandist
Tekst: JAANIKA KRESSA
|
Reet Post väikeses Viljandis 2005.
aastal. Foto Anna Posalie Uudre |
Väikelinnadel
on omad vaimud ja üks niisugustest nähtustest, mis annab
praegusele Viljandile näo ja hinge, on kindlasti poetess
Reet Post, kelle valikkogu „Laulud kodumaale“ ilmus
kirjastuses Kentaur.
Muusikat õppinud
Reet on olemuselt luuletaja. Ta koosneb helidest ja sõnademängust
– plokk ja pliiats, mõnikord ka noodid, on tal tavaliselt
kaasas. Nii ilmestab ta oma olemasoluga Viljandi tänavapilti,
hõljudes ikka pisut maapinnast kõrgemal. Nii küsib
ta ka oma kogu avaluuletuses: Kui sõnad ära mul
võetaks? Kui helid mu sõrmede all enam ei kõneleks?
Kes oleksin?
Kodumaalaulud on luuletajal kogunenud erinevatel aegadel, mõned
on esialgu sahtlisse jäänudki ja vaid väikeses
ringis parimatele sõpradele ette loetud. Mullu sügisel,
pärast 60. sünnipäeva, mil poetess ilmutas CD-plaadi
oma luuletustega, sündis mõte välja anda valikkogu,
kus sees ka varasematest kogudest välja jäänud
kodumaalaulud.
Ajavihm on
pesnud sõna puhtaks
Kummastavalt on mitmed
siinsed luuletused pärit just sellest ajast, mil sõnal
„kodumaa“ oli eestlaste jaoks küljes väga
ebameeldiv vari. Kummaline, ent ajaloo ja tuleviku pärast
tasub meenutada, et „Kodumaa“ nime kandis kunagi Nõukogude
Eestis väljaantav ajaleht, mis omatahtsi ilmus väliseestlaste
postkasti ja vererõhku tõstis. Eestlased ise tähistasid
oma maad tollal rõhutatult sõnaga isamaa.
Tundliku meelega luuletajanna on aga tabanud õige hetke:
tänaseks on ajavihm pesnud selle sõna jälle puhtaks!
See on olnud kui vastus poetessi palvele luuletuses „Pärast
pikka põuda“, kus ta pöördub sooja, suveöö
vihma poole, paludes, et too värskendaks vaevatud maad ja
peseks rahva hirmu ja rahutuse, halastades, kui saab.
Kust küll need kaunid ja haprad, ent ometi jõulised
luuletused tulevad? Pärin poetessilt, mis teda elus hoiab
ja kirjutada aitab. Reet meenutab endise Viljandimaa praosti,
nüüdseks Tallinna leivale läinud Jaan Tammsalu
sõnu, et kellele on palju antud, sellelt ka nõutakse
palju.
„Mulle pole antud nii palju aega, et ma saaksin kirjutada
luuletusi, mis mitte midagi ei ütle,“ arvab Reet. „Kirjutan
siis, kui teisiti ei saa, kui ma tahan oma rahvale midagi öelda,
kui tunnen, et pean kirjutama. Nii, et kirjutan olmest ja kõigest,
nagu vahel noored luuletajad, seda ma ei saa – no mis mõte
sellel oleks?“
Nii puudubki tal olme- ja olustikuluule täielikult. On kaks
südameteemat – ikka ja jälle laulab Reet Post armastusest
ja kodust, olgu siis kodumaast või -linnast. Ja tagatipuks
usub ta veel sedagi, et ka inimesed on head, hinnates neid teinekord
üle. Kuid eks just üks luuletaja saagi ju sellist suhtumist
endale lubada!
Hästi
juured alla võtnud
|
Kodumaalaulude valikkogu.
Pühendet P.R.-le
Kik, midä
nännu
ma ilman –
sii es
massa
ju midägist!!
Pa’lt
KODU –
Ta nurme,
valge karikakre
ja ristiku,
naar
su katen
säraven silmen –
sedä
tahass,
sedä tahass viil
tagasi.
Sügüs 2006 Villändin
|
Reet Post on vaieldamatult
eriline nähtus väikese Viljandi kultuuripildis. Ta ei
ole siit läbi jooksmas, vaid on siin sündinud ja õpinguaastatel,
kui elas Tallinnas, ikka siia tagasi igatsenud. Reedal on mitmeid
Viljandi-teemalisi luuletusi, tänu temale saame oma kodulinna
näha luuletaja silmadega.
Linn, mis on minevikus üle elanud palju hiilgavamaid aegu
kui viimased kuuskümmend aastat, võib ka nüüd
olla siiski õnnelik, sest Reet Posti uues kogus on palju
laule pühendatud Viljandile.
Reet Post pole aga ainult luuletaja, tal on üheaegselt kaks
muusat ja sama hästi kui sõnade maailmas, tunneb ta
ennast ka helide keeles. Reet on oma väikesele Viljandile
kirjutanud ka laulu, mille pealkiri ongi „Väike Viljandi“
ja mis uues kogus seisab tagasihoidlikult keset viisistamata luuletusi,
leheküljel 16.
Reet on ka üks nendest vähestest viljandlastest, kes
igiammuste hingekirjade järgi küll mulk ei ole, kuid
on ometi siin, Viljandimaal, väga hästi juured alla
võtnud. Nii sügavalt, et juba mitmes kogus ka mulgi
keeles luuletanud ja kuulsate mulgi luuletajatega ei seo teda
mitte üksi vorm, vaid sageli ka sisu. Nii tuletavad mõned
Reeda luuletused, näiteks „Riigikogu istungit jälgides“
või murdekeelne lugu sellest, kuis Eesti läks tillembet
tükki oma pühast pinnast pakkuma vene karule, kes aga
seda ei tahtnudki, tahtis hoopis tervet... niisugused päevakajalised
ja poliitiliselt ärksad salmid meenutavad oma tonaalsuselt
kogunisti niisuguseid mulgi klassikuid nagu Hendrik Adamson või
Lembit Eelmäe.
Isiklikult ja loominguliselt on Reet Post aga kokku puutunud hoopis
Nikolai Baturiniga, kes ka uue kogu koostamisel nõu on
andnud ning autori poolt tänuga äramärgitud saanud.
Saatuslik kahestumine jättis iseendaks
Reet on sündinud
Viljandis, aastal 1950, mil ümberringi vohas õõvastav
nõukogude mentaliteet. Ausatele eesti inimestele tähendas
see tugevat kahestumist. Reedale ei tähendanud see aga ainult
kodus jõule ja koolis nääre – Postide peres
oli mitu kella ja elati korraga isegi kahes aastaajas.
Emapoolt sugulased olid pärit Tartumaalt, ametilt koolmeistrid
ja ühiskonnaelu tegelased, Siberi läbi käinud vanaisa
olnud rahvamees, koolidirektor, kes juhatas puhkpilliorkestrit
jne.
Reeda ema vend oli olnud Saksa sõjaväes ja elas pagulasena
Austraalias. „Need kirjad, mis sealt tulid, olid päikeselaigud
me elus,“ meenutab Reet. Nii teadis tulevane poetess juba
koolitüdrukuna, et kusagil on hoopis teine reaalsus, on vaba
maailm, kuhu oleks tahtnud ka ise minna. Onu Kaljule pühendatud
luuletused on ka valikkogus ühed kõige enam südamesse
minevad. Poetess näeb pagulust teisiti, kui siinmail tavaks
on olnud, ta suudab vaimus ulatuda üle ookeani, isegi samastuda
juba läinute ja jälle minejatega.
Reeda luuleplaadi (luulet esitavad Indrek Sammul ja Karmela Tennemaa)
lühike valik on tehtud pooleldi pagulusest vaadates, ka sellel
kõlab mitu luuletust, milles on juttu kodumaalt lahkumise
valust ja kahest Eestist. Muusikapalad, mis luuletustega vahelduvad,
on valitud samuti teadlikult, mõeldes just neile, kes elanud
oma elu eestlastena teispool suurt vett.
Tundis koolimaja
iga soppi
„Kui isa juuri
otsida, siis Võrumaalt, kuid vanaema oli rännanud
lapsena Siberisse paremat maad otsima. Kui sõda lõppes,
tuli vanaema Eestisse, isa, kes oli sündinud Kaug-Idas, oleks
äärepealt Hiinasse läinud. Ta oli väga avarapilguline,
ta polnud pime ega kommunist, vaid tahtis, et maailm paremaks
läheks,“ meenutab Reet, et kui ta pioneeriks astus,
oli just isa temaga selle pärast pahandanud.
Kooli läks Reet oma ea kohta üsna hilja, sügise
lapsena 8-aastaselt, ehk et sai juba esimeses klassis kohe 9.
Oli 1959. aasta ja Reet õppis Viljandi Maagümnaasiumi
suures punastest tellistest majas, viiendasse klassi minnes aga
ühendati kaks kooli.
„Kõik minu klassikaaslased, kes esimese nelja aastaga
omaseks saanud, jagati mitme klassi vahel laiali, teised niisamuti,“
meenutab Reet omaaegset haridusreformi. Tundes aga vana maja iga
soppi, mõjusid selle väärika hoone seinad kaitsvalt.
„Peale tunde me nagu elasimegi koolis,“ meenutab Reet
ja kiidab ka oma põhikooliaegset emakeeleõpetajat.
„Eesti keele tunnis oli ikkagi isamaalisust tunda. Õpetaja
Priks rääkis meile ka nendest luuletajatest, kes tollal
olid keelatud, ja me lugesime klassis vanu raamatuid ette,“
räägib Reet.
Muusikakooli läks ta alles teises klassis. „Sel ajal
polnud veel moes sinna väga noorelt minna,“ kinnitab
Reet. Viljandi Muusikakoolis õppis ta õpetaja Alma
Arraku käe all. „Ma harjutasin tõesti palju,
ma kohe tahtsin õppida! Alma Arrak andis nii palju üles
ja mina kui kohusetundlik laps tahtsin kõik ära teha!
Siht oli mul juba väiksena, et tahan saada klaveriõpetajaks
nagu Alma Arrak,“ tunnistab Reet.
See unistus täituski ja Reedast sai klaveriõpetaja.
Õpetaja Alma Arrakule pühendatud luuletusi on leida
Reeda varasematest kogudest. Viljandi Muusikakoolist möödudes
tunneb Reet hinges heldimust veel praegugi. Ja ka kurbust, et
tema enda õpetajaaeg selles asutuses lühikeseks jäi.
„Süda läheb alati soojaks, kui kõnnin muusikakoolist
mööda ja näen torniklassis valgust,“ räägib
Reet. Viljandi muusikakooli hoone sarnaneb Maagümnaasiumi
majaga – need punastest tellistest hooned, mis pärinevad
19. sajandi lõpust, annavad Viljandile ilme ja viljandlastele
stabiilsusetunde.
Polnud aktiivne,
mängis ainult klaverit
Pärast põhikooli
tegi Reet valiku Tallinna Muusikakeskkooli (kool kannab aastast
1975 G. Otsa nime) kasuks. Aastakene võõrsil mõjus
aga nii, et koju tulles kirjutas ta luuletuse oma imekaunile kodulinnale.
„Ikka igatsusest. Selleks peab ära sõitma, et
hakata igatsema,“ teab Reet, kes hiljem on Viljandi sünnipäevaks
mitmeid luuletusi kirjutanud.
Kuulates Reeda meenutusi, hakkab kahju, et see habras hing on
elanud nii jõhkral ajal. Reet ei mahtunud nõukogude
õpetaja mõõtudesse: ta on elanud poolenisti
väljaspool oma aega ja ümbritsevat reaalsust.
„Ma olen kogu aeg ühtemoodi mõelnud. Vahepeal
oli küll niisugune tunne, et kapseldu oma korterisse,“
meenutab Reet stagnaaega.
Kooli ajal oli ta aktiivne isetegevuses, neid ansambleid ja tantsurühmi
oli palju, mida ta klaveril saatis. „Tasuta saatjat oli ju
kõigil tarvis, aga ma mängisin ainult klaverit, ma
polnud poliitiliselt nii aktiivne, et mind oleks välismaale
lastud,“ naerab Reet helinal.
Reet meenutab soojalt kunagist Viljandimaa praosti Terasmaad ja
tema organistist prouat: „Nad olid kuldsed inimesed ja see
oli täitsa stagnaaeg. Ma olin kontsertmeister ja meil oli
ansambel, me käisime koos seal vanas majas, kus oli kiriku
kantselei, kalmistu vastas. Õppisime jõuluks uusi
laule, need olid imeilusad jõulud, me esinesime kirikus,“
meenutab Reet, kuidas talle kodukirikus esinemine saatuslikuks
sai ja armastatud töökoha maksis. „Siis kutsuti
meid muusikakoolis vaibale... paluti ära minna. Hakati kiusama,
vaadati igal hommikul kella, et kas ma ehk hilinen. Ma olin värskelt
armunud ja pidin abielluma, tulin tõesti vahel viimasel
minutil, mõnikord oli esimene pooltund ka juba möödas...“
Olles veel muusikakoolis õpetaja, palus Reet muusikakoolist
ka korterit. „Komisjon käis kodus ja leidis, et pole
mul midagi vaja, pean elama vanematega koos. Isal läks kuulmine
aasta-aastalt halvemaks, vaatas telekat, keeras aina kõvemaks,
kui „Vremja“ tuli. Mul oli parasjagu harjutamise aeg
– pole ime, et selline elu närvid läbi kulutas,“
meenutab poetess.
Ta usub, et tervis oleks olnud kindlasti parem, kui oleks saanud
eraldi elada. Paraku oli nõukogude ajal noortel peaaegu
võimatu korterit saada.
|
Kaunid õnnesoovid poetessile
noortelt luulesõpradelt. Foto Eha Roosalu. |
Tuli minna
oma teed
Tallinnas õppimise
aega peab Reet tänaseni elu ilusaimaks. Sellest perioodist
leiame kodumaalaulude kogust pühendusluuletuse Veljo Tormisele,
aga ka Jalutuskäigu Toompealt Vabaduse puiesteele.
Pikk maa. Aga väikelinna tüdruk proovis tõesti
pealinna ka meetriga mõõta. Tallinnas oli ju peale
puiestee veel pisutki vaimset vabadust, oli vilgas kultuurielu,
oli palju muusikuid, kellega koos musitseerida.
Tallinnas tutvus Reet ka noormehega, kes sõbrana tänaseni
alles: „Jäin talle silma, sest käisin kübaraga,
mitte tekliga, olin teistmoodi riides. Esimene tutvus algas nii,
et ta jättis mulle kooli kirja, et kui sa tahad Birgit Finnilä
plaati, siis tule minuga kohtuma sinna ja sinna. See plaat on
praegugi alles,“ räägib Reet mehest, kes kauges
nooruses avas talle muusikateatri, lauljate ja õppejõudude
maailma.
Kodumaalaulude kogus leiame P.R.-ile pühendatud värsked
read: naar/ su katen/ säravan silman –/ sedä
tahass viil/ tagasi.
Võib-olla sai liiga vara, kohe pärast põhikooli
lõppu vanematekodust lahkumine saatuslikuks – võõra
linna hääled sundisid aastaks aja maha võtma
ja konservatooriumisse Reet pärast muusikakooli lõpetamist
1971. aastal enam ei läinudki. Ta läks oma teed, töötades
klaveriõpetajana ja -saatjana oma kodulinnas. Soojusega
meenutab Reet ka tööd ja päris omaette elu Karksi-Nuias.
Elu tõi ta aga ikka Viljandisse tagasi ja üksinda
kasvatas Reet suureks ka oma andeka tütrekese, kellelt ta
nüüd vargsi uue kogu kaudu igatsedes küsib tillukesi
rõõmsaid naeruteri.
Naise eluring
– oskus hoida omasid
Reet on tõepoolest
erakordne ja kordumatu ja meil, tema lugejail, on väga vedanud,
et elu, mis pole olnud kerge, pole seda luuletajannat suutnud
maadligi suruda. Ta on tõeline poetess, kes ei anna oma
luuletusis edasi mitte üksi omaenda tundeid, vaid neis on
võimas ja haarav üldistusjõud, mis teebki ühest
salmist kunstiteose.
Reedale väga iseloomulik on seegi, et just kodumaalaulude
hulgas on laulud, mis kirjutatud kodustele, pereliikmetele ja
mis ometigi mõeldud meile kõigile. Lugedes näiteks
luuletusi, mis on pühendatud emale ja tütrele, hingavad
temaga kaasa kõik tütred ja emad. Oskus hoida omasid
hinges – see teeb ühtaegu rikkaks ja samas teeb haiget
ning eks selline olegi ühe naise eluring.
Reeda luules on vastuolulisi kujundeid, nagu ongi vastuolulised
eestlased. Kord näeb luuletaja venda-õde kõrvuti
laulukaare all, siis jälle kodus koorib vend mõnuga
venda või teeb selle maailma libe teesklus luuletaja
lihtsalt meeletuks.
Positiivset ja lootustandvat on aga kurvast kordades rohkem. Reet
on lootusetu romantik ja tema usk inimestesse on imetlusväärne.
Ta püüab näha kõiges head, käia ajaga
kaasas ja uskuda uuendustesse. Kõike seda seni, kuni ta
komistab mõne punaaja rudimendi otsa. Ehk siis Reet Post
oma olemusega lükkab kindlasti ümber selle väite,
et kunstiinimesed on alati olnud veidi vasakpoolsed. Reedas pole
küll kübetki sellist, mis teda kurale kisuks, ja sellisena
on ta meie postsovetlikus päevas ju pärl. Kingitus,
mis annab ühele rahvale natukenegi südametunnistust
tagasi, sest see, kuis Reet muretseb Eesti ja tuleviku pärast,
on liigutav.
Reet Post kuulub põlvkonda, kes oleks ilma pidanud tegema
okupatsiooniajal, kuid ta ei sobinud sinna. Praegu esindab ta
neid mäluga eestlasi, kes oskavad vabadust hinnata, kuid
kellest hirm lõplikult lahkunud pole.
Rõõmustab
sõnade ja tegudega
Meis endis liig vähe
/ on armastust – on poetess
sõnastanud põhiküsimuse. See on vist sama,
mida paguslased mõtlevad, kinnitades, et inimesed on muutunud...
Poetess ise on, soovist maailma paremaks muuta, läinud sõnadest
tegudeni. Nagu haldjas ilmub ta Viljandis välja õigel
hetkel, rõõmustab oma klaverimänguga näiteks
juhuslikke Jaani kirikusse sattunud välismaalasi või
toob küüditamise mälestuspäeval oma osavõtliku
ja sügava sõnavõtuga päikese pilve varjust
välja. Reet on ühtaegu vanamoodsalt pidulik ja samas
käib ta rõõmsalt uuendustega kaasas. Viimastel
aastatel on ta viljandlasi rõõmustanud paljude peenetundeliste
luulekavadega, tutvustades Marie Underi, Edith Södergrani,
Helena Anhava, Kathrine Grondahli, Eva Runefeldi, Ernst Enno,
Eerik Purje, Guntars Godinsi, Nikolai Baturini ja paljude teiste
põhjamaalaste luulet. Kavade puhul on alati luulega samaväärselt
oluline olnud muusika valik.
Elu on Reeda, mitte just ta enda valikul, viinud lapsepõlve
vanast Viljandist ära Männimäe magalarajooni, kuid
ka seal püüab Reet näha vaid ilusaimat. Ta kiidab
aknast avanevat kaunist vaadet, käib terviserajal ja allikal
ning linna endassegi on sealt ju vaid kena jalutuskäik.
„Viljandi on väga ilus linn! Igal pühapäeval,
kui kirikusse lähen, vaatan, kui palju on meie linnas lilli!
Siin on mu kodu ja kodutänavad, järv ja ilus loodus,
siinsed majad on mulle juba lapsest saadik tuttavad, mulle meeldivad
just vanad puumajad ja eriti niisugused aiad, mis pole viimase
peal viimistletud. Ma ei tahaks elada üheski teises linnas!“
kiidab Reet.
|
|
|
