Kultuur ja Elu 2/2011


Kultuur ja Elu 1/2011

 

 

 

 


 

Musta lindi päeva mälestused

Tekst: Markus Hess
fotod: erakogu

Kanadast alguse saanud, NL poolt ikestatud rahvaste päeva – Musta Lindi Päeva tähistatakse Molotovi-Ribbentropi pakti aastapäeval, 23. augustil.

1985. aasta suvel tehti mulle ettepanek kandideerida Eestlaste Kesknõukogusse Kanadas. Töötasin tookord Ontario roomiktraktorite tehases mehaanikainsenerina. EKN-i valimiste eelõhtul kohtusin Eesti Majas Priit Aruvalla (EKN-i peasekretär) ja Jüri Ruusiga (EKN-i liige). Meie vestlus veenis mind selles, et olukord Eestis on väga murettekitav, midagi tuleb ette võtta ja et ma tahan kaasa aidata. Arutasime, milliseid protestiaktsioone peaks korraldama Nõukogude ebaseadusliku okupatsiooni vastu Eestis, ja tekkis mõte, et türanniavastase protesti sümboliks võiks olla iga-aastane küünlade põletamine või rahvuslipu lehvimine mingil teatud tähtpäeval.
Pärast valimisi esitasin EKN-i peakoosolekul kava selle kohta, et igaüks – olenemata tema kodumaast ja rahvusest – saaks protesteerida Nõukogude Liidu vastu, kinnitades musta lindi oma maja esiküljele, auto antenni külge, kuuereväärile jne igal aastal ühel ja samal päeval üle kogu maailma. Samuti tuleks tähtsamates keskustes korraldada meeleavaldusi, et protestile suuremat tähelepanu tõmmata. Esialgu valisin musta lindi päevaks küüditamise aastapäeva, 14. juuni. EKN kiitis algatuse heaks ja mind valiti musta lindi päeva korralduskomitee juhatajaks.

1986. aasta jaanuaris läksin Ikestatud Rahvaste Organisatsiooni (Captive Nations Committee) miitingule. See ühendus, millesse kuulusid esindajad kõigist N Liidu poolt okupeeritud rahvaste Kanadas valitud nõukogudest, tähendas Kanada föderaalvalitsuse jaoks nende ühishäält. Rääkisin seal, et tahaksime laiendada musta lindi protestiaktsiooni ka kõigile teistele orjastatud rahvastele ja et igaüks neist peaks olema korralduskomitees esindatud. Mõte kiideti heaks ja mul soovitati minna kõigile selle organisatsiooni koosolekutele, tegemaks ettepanekut, et iga rahvus saadaks komiteesse oma esindajad. Ma käisin kõigi allorganisatsioonide koosolekutel ja nad kõik, ühegi erandita, saatsid oma esindajad Rahvusvahelise Musta Lindi Päeva (International Black Ribbon Day, IBRD) korralduskomiteesse. Meie edule aitas oluliselt kaasa asjaolu, et paljude nende allorganisatsioonide maailmakongresside peakorterid asusid Torontos, näiteks ukrainlaste, poolakate, tšehhide, slovakkide ja ungarlaste omad.
Samal ajal võtsin ühendust organisatsiooniga, mida nimetatakse Kodanike Liiduks (National Citizens’ Coalition, NCC). See on suure liikmeskonnaga (üle 40 000 liikme) ühendus, mis koosneb Kanada kodanikest ja toimib järelevalveorganina Kanada föderaalvalitsuse tegevuse ja poliitika suhtes. NCC viitsepresident David Somerville liitus IBRD korralduskomiteega ja peamiselt tema nõuandel sai tähistatavaks kuupäevaks 14. juuni asemel Molotovi-Ribbentropi pakti aastapäev, 23. august. See muudatus ergutas nende riikide osavõttu, keda 14. juuni otseselt ei puudutanud, ja suurendas musta lindi päeva väljaastumiste kui N Liidu vastu suunatud protestivormi ajaloolist usaldusväärsust. Uus kuupäev lubas meil protesteerida ühekorraga nii Hitleri kui Stalini vastu, ilma et oleksime pidanud kartma süüdistusi poolehoius emmale-kummale diktaatorile. Mind valiti IBRD Peakomitee esimeheks, David Somerville valiti aseesimeheks ja Linnards Lukks, Ikestatud Rahvaste Organisatsiooni president, laekuriks. Peakomitees olid esindatud lätlaste, leedulaste, poolakate, tšehhide, slovakkide, ukrainlaste, ungarlaste, rumeenlaste, horvaatide ja afgaanide rahvuslikud keskorganisatsioonid. Igaüks neist organisatsioonidest võttis vastu musta lindi päeva toetava otsuse ja andis seega komiteele mandaadi edasi tegutsemiseks. Eraldi tuleb esile tõsta Toronto Eestlase Rein Polli kaasabi Peakomitee organiseerimisel. Esimestel koosolekutel, kus esitati ja arutati kõikvõimalikke plaane, läks vägagi vaja tema oskust hoida osavõtjaid eesmärgist kõrvale kaldumast.

Fondi loomine

Pärast sellise mandaadi saavutamist oli järgmiseks sammuks musta lindi päeva komiteede tegevuseks vajaliku rahalise aluse leidmine. Milliseid üritusi me ka poleks planeerinud – ilma rahata poleks neist midagi välja tulnud. Iga rahvusorganisatsioon andis peakomitee käsutusse andmed oma liikmete kohta, et võiksime korraldada rahakogumiskampaania posti teel. Esimeses fondi loomist tutvustavas kirjas seletasime, et vajame raha loomaks võimalikult palju IBRD komiteesid võimalikult paljudes riikides ja linnades ja andmaks Kanadas eetrisse telesaateid, mis selgitaksid Kanada avalikkusele Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide sisu. Vastukaja oli tohutu. Ilmnes, et väga paljudele inimestele läks nende rahvaste ning nende maade kodanike vabadus südamesse ja nad soovisid meie ettevõtmisi rahaliselt toetada.
1986. a augusti algul andsime Kanada CTV-s eetrisse kaks üleriikliku levikuga reklaami, vastavalt kolmekümne- ja kuuekümnesekundilise kestvusega, mis tutvustasid Molotovi-Ribbentropi pakti ja palusid inimestel võtta osa mõnest demonstratsioonist – neid oli planeeritud kümme. Riiklik ingliskeelne CBC-televisioon keeldus meie reklaamide vastu võtmast, väites, et pakti salaklausleid ei eksisteerinud ja me opereerisime võltsitud ajalooga. Pool aastat hiljem CBC aga tõi ära meie meelavaldusi oma uudistes. Enne CTV-reklaamide toimumist läkitasime reklaamide koopiad Nõukogude saatkonda Ottawas, tehes lisatud kirjas ettepaneku, et saatkond materjali ajaloolise tõetruuduse seisukohast läbi vaataks. Nädal hiljem korraldasime pressikonverentsi, kus teatasime, et Kanada televisioonis on tulemas sellised saated, ja et me pole Nõukogude saatkonnalt vastust saanud. Andsime kõigi osalenud uudisteagentuuride esindajatele Nõukogude saatkonna telefoninumbri ja soovitasime neil enestel selles veenduda. Kohe järgmisel päeval võis iga lehelugeja ning televaataja näha, kuidas Nõukogude saatkond vihaselt eitas ajaloolisi tõsiasju. Me olime saavutanud selle, mida tahtsime, kuna MRP-le sai just saatkonna ägeda reaktsiooni tõttu osaks tohutu tähelepanu. Saated jõudsid Kanadas eetrisse kaks nädalat enne 23. augustit ja läksid maksma umbes 50 000 Kanada dollarit.
1986. a organiseeriti musta lindi päeva komiteesid ja korraldati 23. augusti väljaastumisi kahekümne ühes linnas üle kogu maailma. Demonstratsioonid toimusid kümnes Kanada linnas, samuti Rootsis, Austraalias, Suurbritannias ja USA-s. Torontos tuli kümme tuhat inimest raekoja ette meelt avaldama. Washingtonis korraldati rongkäik läbi linna. Demonstratsioonidest räägiti kõigis peamistes meediakanalites ja Molotovi-Ribbentropi paktile sai osaks tähelepanu, mida N Liit ei oleks soovinud.
Rahvusvahelise Musta Lindi Päeva Peakomitee hakkas peaaegu viivitamatult korraldama järgmist musta lindi päeva. Peakomitee oli ühtne ja tegi head koostööd. Liikmeteks olid eestlaste esindaja Laas Leivat, lätlased Guntis Sillins ja Linards Lukks, leedulane Al Vaicciunis, poolakas Marek Cilinski, tshehh Vera Roller, ungarlane Gabe Takách, ukrainlane Jaro Sokolyk ja afgaan Shafiq Jasar.


Musta lindi päeva meeleavaldus 23. augustil 1986 ­Toronto raekoja ees.

 

IBRD komiteed Euroopas

1987. a kevadel läksime David Somerville’iga Euroopasse, et luua seal IBRD komiteesid. Kahe nädala jooksul organiseerisime need Londonis, Amsterdamis, Stockholmis, Münchenis, Pariisis ja Viinis.
Dr Olgred Aulele ja Jüri Estam abistasid meid palju, mitte ainult aidates organiseerida musta lindi päeva Münchenis, vaid ka tuues meid Raadio Vaba Euroopa ja Raadio Vabaduseni. Meie intervjuud mitmete rahvuste esindajatega seoses musta lindi päevaga anti eetrisse Nõukogude Liidus. Hüpakem siinkohal aastasse 2009, mil mul oli kohtumine Antanas Terleckasega, kes aitas korraldada musta lindi päeva Leedus aastal 1987. Leedus on musta lindi päev rahvuslik mälestuspäev ja ma tahtsin täpselt selgeks teha, kuidas temaga sel ajal kontakti võeti. Ta rääkis, kuidas tema ja ta sõber olid 1979. aastal Tartusse reisinud ja kirjutanud alla kirjale, mis nõudis Molotovi-Ribbentropi pakti kehtetuks tunnistamist. Kui ta Vilniusse tagasi jõudis, siis ta arreteeriti ja saadeti kaheksaks ja pooleks aastaks Gulagi . Oma vabastamise ajal 1987. aasta mais kuulis ta Raadio Vaba Euroopa ja Raadio Vabadusest meie intervjuusid ja võttis kontakti kahe Kanada Leedu õpilasega, kes selgitasid talle musta lindi päeva tagamaid. Härra Terleckas ütles mulle: ta tundis, et oli saabunud aeg protesteerida Leedus, ja tegi otsuse organiseerida Vilniuses musta lindi päev. 1987. aasta 23. augustil peeti Vilniuses musta lindi päeva meeleavaldusi ja see on praegu Leedu rahvuspüha, mis kannab musta lindi päeva nime.
1987. a. Tallinnas (Hirvepargis), Riias ja Vilniuses toimunud meeleavaldused olid Läänes paiknevatele komiteedele tõhusaks moraalseks toeks. Meie jaoks oli väga tähtis näha Hirvepargi, Riia ja Vilniuse demonstratsioonidel Eesti, Läti ja Leedu rahvuslippude külge seotud musti linte. Nende sündmuste toimumisele oli toeks USA senaatorite kiri, milles paluti, et Nõukogude võimud meeleavaldustesse ei sekkuks.
1987. a peeti meeleavaldusi kolmekümne neljas läänemaailma linnas. See tähendas tegutsemist Austraalias, Põhja-Ameerikas ja Euroopas. 1989. a saatis George Bush senior Ameerika musta lindi päeva komiteedele kirja, milles ta tunnustas nende tööd ja avaldas sellele oma isiklikku toetust. 1991. a korraldati väljaastumisi viiekümne kuues linnas. Neist võttis osa sadu tuhandeid inimesi, kes protesteerisid inim- ja poliitiliste õiguste rikkumise vastu N Liidus.


Markus Hess, Leedu President Landsbergis ja Leedu peaminister Vagnarius musta lindi päeva konverentsil Vilniuses. Märts 1991.

Demokraatiale Rahuliku Ülemineku Komitee

1989. a korraldati Peakomitee ümber, tegelemaks küsimustega, mis seisavad allutatud rahvaste ees siis, kui nad oma vabaduse tagasi saavad. Me nimetasime seda Demokraatiale Rahuliku Ülemineku Komiteeks (Committee for the Peaceful Transition to Democracy). Mind valiti selle esimeheks. Aseesimeesteks valiti David Somerville, Juliana Pilon Washingtonis asuvast Heritage Foundation’ist ja paruness Carolyn Cox Briti Lordide Kojast. Uuendatud komitee ülesandeks sai koolitada reformide tulevasi läbiviijaid riikide jaoks, mis seni asusid raudse eesriide taga. Oli vaja, et õiged inimesed neist maadest teaksid, kuidas viia efektiivselt läbi valimisi ja valimiskampaaniaid, et nende reformitegijad valdaksid natsionaliseeritud (riigistatud) tööstuse privatiseerimise mitmesuguseid meetodeid. Korraldasime konverentsi Londonis, kuhu kutsusime eeldatavaid reformitegijaid raudse eesriide tagustest maadest. Konverentsist võtsid osa viiskümmend reformijat seitsmest riigist. Eesti osavõtjate hulka kuulusid Trivimi Velliste, Mati Hint, Küllo Arjakas ja Toomas H. Liiv.
1990. aasta märtsis korrati see konverents Poolas, Gdanski linnas. Osa võttis 130 reformiliidrit kümne rahva hulgast. Peamiste kõnelejate hulgas olid Lech Walesa ja Krzysztof Lis (Poola privatiseerimisminister). Samal kuul, vahetult pärast Gdanski konverentsi toimus Tallinnas Eesti Kongressi esimene istungjärk. Olin Kanada eestlaste seast valitud delegaatide hulgas ning David Somerville kõneles avatseremoonial Rahvusvahelise Musta Lindi Päeva Peakomitee esindajana.

1991. aasta kevadel korraldas Demokraatiale Ülemineku Komitee kolmanda konverentsi kahes linnas korraga. Osa võtta soovivate reformijate rohkuse pärast otsustasime pidada seda konverentsi kaks korda, alguses Tallinnas ja pärast Vilniuses. Tallinna konverentsil kõnelesid Eesti parlamendi spiiker Ülo Nugis, majandusminister Erik Terk, Jüri Adams ja Eesti Kooperatiivide ja Eraettevõtjate Liitude Assotsiatsiooni esimees Riivo Sinijärv.
Tallinna ja Vilniuse konverents lükkus Kanada valitsuse soovitusel kuus nädalat edasi. Muidu oleksime me Vilniusse jõudnud samal õhtul, mil mustad baretid tapsid Vilniuse teletorni juures kolmteist leedulast. Hr Landsbergis märkis oma konverentsiettekandes, et Nõukogude pool osutas Leedule tugevat survet. Ta ütles, et isegi selsamal hommikul olid sovjetid tavalise reisirongiga saatnud Vilniusse ühest teisest linnast 300 sõdurit, et Leedu võimusid proovile panna.
Kui viibisime Leedus, küsiti Leedu valitsusest, kas ma ei esineks nende televisioonis koos mõnede teistest riikidest pärit reformimeelsetega, et arutleda meie konverentsil käsitletavate probleemide üle. Telesaatja oli peidetud parlamendihoonesse. Parlamendi (Seimi) hoonet ümbritses labürint suurtest kandilistest betoonplokkidest. Osa neist olid umbes autosuurused. Labürindis, mis hoonesse pääsemiseks läbida tuli, peitusid Leedu sõdurid. Hoone sisemuses tehti noortele tsiviilriietes meestele sõjalist väljaõpet ja nad marssisid koridorides edasi-tagasi. Landsbergis ise elas samuti parlamendihoones.
Peakomitee muudest ettevõtmistest võiks nimetada, et ta korraldas protestimeeleavaldusi Punaarmee laulukoori külalisesinemiste puhul Kanadas, samuti demonstratsioone mustade barettide Leedus toime pandud metsikuste vastu. Peakomitee lõpetas tegevuse novembris 1991. Selleks ajaks olid meie komitees esindatud rahvad vabaks saanud ja lääneriikide poolt tunnustatud. Me pidasime lõpubanketi, millele eelnes mälestustahvli avamine Toronto raekoja ees. Mälestustahvel nimetas raekoja ees asetsevad võlvkaared Vabaduse Kaarteks. Nimi pandi nende mälestuseks, kes olid toonud ohvreid võitluses türannia vastu.

Miks Kanada?

Need, kes ei tunne Kanadat kogu oma ajaloo ja inimestega, võivad küsida, miks see Põhja-Ameerika riik peaks tähistama musta lindi päeva – päeva, mis kuulutab Molotovi-Ribbentropi pakti allakirjutamise aastapäeva üleriiklikuks mälestuspäevaks. Neile, kes tunnevad Kanadat, on vastus ilmselge. Seesama pakt oli põhjuseks, et Kanada mobiliseerus ja saatis oma noored mehed üle ookeani maha suruma Nõukogude Liidu ja natsireþiimide huve ning kavatsusi. Sellesama pakti pärast pidid sajad tuhanded inimesed Balti riikidest ning Kesk- ja Ida-Euroopast otsima Kanadast pelgupaika. Iga kümnes kanadalane on Teise maailmasõja põgeniku järglane. Kanada on järjekindlalt omaks võtnud vabaduse põhimõtted ja õiguste võrdväärsuse. Näitena saab tuua keeldumise tunnustada de jure Eesti, Läti ja Leedu liiduvabariike Nõukogude Liidu osana.
Ei ole ime, et Kanada House of Commons kuulutas Molotovi-Ribbentropi allakirjutamise päeva ühehäälselt (kõikide parteide poolt) musta lindi päevaks. See deklaratsioon täitis tühimikku, mille täitmist soovisid Kanada Kesk- ja Ida-Euroopa kogukonnad, et Kanada mälestuspäeva (Canada’s Remembrance Day) kõrval meeles pidada ja tunnistada oma individuaalseid kaotusi ja tragöödiaid.
Musta lindi päeva sihtasutus tegi tihedat koostööd Kesk- ja Ida-Euroopa Nõukoguga, et mälestada esimest riiklikku musta lindi päeva kahes osas; avades kirikuid ja sünagooge ning pidades Toronto ülikoolis konverentsi Kesk- ja Ida-Euroopa mälu, ajaloo ja poliitika teemadel. Osales 38 kirikut ja sünagoogi ning inimesed said lillekese või musta lindiga omakseid mälestada.



 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv