Kultuur ja Elu 1/2011


Kultuur ja Elu 4/2010

 

 

 

 


Uno Tambre –100
Muusikuteest, elukatsumustest, omaaegsetest kolleegidest ja õpilastest.

tekst: Aino Merila
Fotod: erakogu

Uno Tambre juubeliaastale pühendatud mälestusõhtu leidis aset 26. jaanuaril 2011 Tallinn-Nõmme Muusikakoolis. Sellest südamlikust õhtust võtsid osa endised kolleegid, õpilased ja sõbrad.

Uno Tambre (Tamberg) sündis aastal 1911 Türil. Suguvõsa muusikalised juured ulatuvad põlvkonna tagustesse aegadesse, mil juba koos musitseeriti, vaarisa oli koguni juhtinud Koeru pasunakoori. Uno hakkas muusikaga tegelema varases nooruses, õppides Tallinna Konservatooriumis professor Sigrid Hörschelmann-Antropofi klaveriklassis. Olulisele kohale noore muusiku elus asus džäss. Džässitraditsioonide sünniloo algul läinud sajandi 1930. aastate Eestis tegutses Uno Tambre tolleaegsete Tallinnas kõige populaarsemate džässansamblite “Six Swingers” ja “Four Swingers” koosseisus, olles nii ansamblite asutaja, liikme, tegevjuhi kui ka džässpianisti rollis. Tunnustava hinnangu andeka muusiku tegevusele annab helilooja Valter Ojakäär oma vastilmunud muusikaloolises raamatus „Omad viisid võõras väes”, kus ta loetleb Uno Tambre teeneid Eesti kerge muusika vallas.
Pöördelistel aegadel aastal 1941 katkes Uno Tambre muusikutee Eestis. Ta arreteeriti ja küüditati kaugele Põhja. Stalinistliku režiimi ohvrina tuli tal veeta ränki aastaid Norilski sunnitöölaagris. Aeg oli karm kõigile, öeldud ülearune sõna võis saada saatuslikuks ja määravaks väljasaatmiseks „gulaagi”.
Alles 1950. aastad tõid seoses Stalini surmaga kaasa muutuse. Represseerituid hakatakse vähehaaval vangilaagreist vabastama ja ümberasujaid Siberist koju tulema.

Kodumaale naasnuil tuli kõike otsekui uuesti alustada. Nõnda ka Tambrel. Elu oli vahepeal teinud oma korrektiivid. Sissekirjutus elukohajärgselt oli suuremates linnades välistatud. Raskusi oli töökoha saamisega. Kunagised haridust tõendavad dokumendid olid kaotanud kehtivuse või koguni sõjas hävinud. Maha oli põlenud nii Tallinna Konservatooriumi hoone kui ka teater Estonia koos külgneva kontserdihoonega. Kaotsi oli läinud orkestripartituure ja muud väärtuslikku arhiivimaterjali.
Pärnu Muusikakool pakkus tööd õpetajakohtadel neile, kel omaaegse kutsehariduse omandamise kõrval ka muusikaalane haritus olemas. Kodumaale naasmisel oli see nüüd võimalus ellujäämiseks, oli nii-öelda ulatatud terekäsi. Klaveriõpetajana asus teiste seas Pärnu Laste-Muusikakoolis tööle ka Siberist asumiselt tagasi tulnud ökonomistidiplomiga Gunnar Aarma. Ta oli enne sõda paralleelselt tehnikaalaga õppinud Tallinna Konservatooriumis professor Artur Lemba klaveriklassis, hiljem end täiendanud Brüsselis ning Pariisis. Ka tema abikaasa Heljo Aarma, kutselt võimlemisõpetaja, enne sõda Helsingis Kehakultuuriinstituudi lõpetanu, pidi nüüd oma õpitud erialast loobuma. Asumisel olles oli ta akordionimängu ära õppinud ning Siberi oludes aitas see pill elatusvahendina perel elu alal hoida. Akordioniõpetajana leidis ka tema nüüd tööd Pärnu Laste-Muusikakoolis.
See kool pakkus tööd veel teistelegi represseeritutele. Herbert Haas, diplomeeritud jurist, pidi samuti oma juristiametist loobuma ja asus tööle akordioni- ning üldklaveriõpetajana; juura haridusega Raissa Meiertal muusikakooli üldklaveriõpetajana ning noodikoguhoidjana, Herbert Pulk puhkpilli- ning solfedžoõpetajana. Uno Tambre sai klaveriõpetaja koha, tema abikaasa Liidia Tambre, Leningradi Konservatooriumi klassikalise lauluosakonna kasvandik, sai tööd solfežoõpetajana.

Need palju kannatada saanud „endised inimesed” asusid nüüd tööle sootuks teistel töökohtadel, ees ootas avar tööpõld. 1957. aastal suunati Pärnu Muusikakooli ka noori spetsialiste: klaveri erialale Helle Kahu ja Aino Merila, viiuli erialale Sirje Randma. Ühtsesse kollektiivi sulandumine laabus sujuvalt, tööd jagus kõigile. Ühisteks saavad uued distsipliinid, õppeprogrammid ja õppenõukogud, õpilaskontserdid ja eksamite arutelud, vabariiklikud õpetajate seminarid näitlike tundide ning repertuaari omandamisega. Poliitikast püüti kõrvale hoida, niipalju kui see võimalik oli. Aga õppida elukooli läbi teinud karastunud inimestelt oli noortel palju. Meid hoiti põlvkonna võrra vanemate kolleegide poolt lausa kätel ja meie omakorda suhtusime vanematesse suure respektiga. Kujunes välja üksmeelne kollektiiv.
Džäss oli vahepeal põlu alla sattunud ega sobinud kokku valitseva ideoloogiaga. Uno Tambre oli teinud oma valiku klassikalise muusika suunas. Teda meenutades tuleb silme ette väga erudeeritud, kaasasündinud loomuliku intelligentsiga härrasmees. Delikaatset käitumiskultuuri jagas ta nii eakatele kui ka noorematele. Tema Majesteet, nõnda on ta tänini meie mälestustes. Uno Aadu poeg, Uno Adovitš, nagu tollal isanime järgi õpetaja Tambret austavalt hüüti, asutas Pärnu Muusikakooli oma klaveriklassi. Õpetajana oli ta pedantsuseni range, leppimatu ja järeleandmatu, aus, aga sealsamas hooliv ja õpilasi mõistev.

Edasijõudnud õpilased tema Pärnu Laste-Muusikakooli perioodist: Anne Erm, Maire Kurik, Angelika Metuusala, August Aarma, Monika Rumberg, Raul Kivi, Mati Haas, Kaur Kuter, Elvira Kreitsman, Helga Tikas, Jüri ja Olga Pogorelskid, Reet Helme. Hiljem juba Nõmme Laste-Muusikakoolis Lauri Linask, Veera Vilu, Peeter Volkonski, Indrek Aarelaid, Eva Mäeots, Leena Tõsine, Ülle Ilo, Jaak Helilaid, Sirje Poolakene.
Nagu heas perekonnas kunagi, leidus ka Uno Tambre klassis “valulapsi”. Oma pedagoogilisi probleeme meeldis tal vaagida koos noorte kolleegidega. Kord oli talle pihku jäänud õpilaspäevik sissekantud märkuste ja tööülesannetega. Õpetajate toas võis seda kaunist rohekat muusikakooli päevikut nüüd lehitseda. Uno käekirja korrapärane kalligraafia andis edasi ka õpetaja raevunud hingeseisundit, märkused ja „sissekeeratud” 2-d nägid välja kõige kaunimad, lausa markantsed
Ega igast õpilasest peagi saama kutselist muusikut. Aga muusikaalane kasvatus kui distsipliin kuulub üldhariduslikus mõttes inimeseks saamisel täiendusprogrammi. Ja sellest eespool mainitud “valulapsest” kujunes hoopiski silmapaistev poliitik, riigikogulane, isegi suursaadik, praeguse seisuga ettevõtlik mõisaisand. Oleksid kõik meie maa mõisad nõnda hästi korda tehtud! Jääb vaid loota, et mõisahäärberis tiibklaverile alati väärikas koht leidub ja et kunagine õpilane oma õpetajat heal meelel meenutab!

Minugi klassis on õppinud „wunderkind”, erakordsete muusikaliste eelduste ja absoluutse kuulmisega poiss, ainult et paras „lohe”. Tema päevikusse sissekandeid tehes püüdsin malli võtta just kolleeg Uno Tambrelt, tema rahuliku käekirja järgides. Aga ometi jäid minu „esteetilised ponnistused” tagajärjetuks, õpilane ilmus ikka tundi ette valmistamata ning harjutamata. Koolist väljalangemise ohu viimasel hetkel tuli minu juurde murelik ema palvega, et jätkaksin tööd tema pojaga nii kaua kuni kannatust jagub. Mine tea, võib-olla läheb poisil elus veel klaverimängu oskust vaja. Nõnda läkski. Tallinna Tehnikaülikooli kõrval jõudis see õpilane lõpetada veel Otsa-kooli ning Muusikaakadeemia ja temast sai helilooja. Mind kui tema õpetajat liigutas hingepõhjani TV-saade, kus sadade laulude autorit Andres Valkoneni intervjueeriti. Ühtäkki avas ta suure saladuse oma „kaksikabielu” kohta öeldes, et ühe abikaasana mõtleb ta oma naist, teisena klaverit, ilma milleta ta oma elu ette ei kujutagi. See on tagasiside, kuis elus teinekord võib minna.
Et arhiivide hävimise tõttu sõja ajal olid kaduma läinud dokumendid U. Tambre õpiaegade kohta Konservatooriumis, tuli tal nüüd end tõestada ning kompenseerida see õppega kõrgemas muusikakoolis. Küllalt hilises eas lõpetas ta kaugõppe korras põhitöö kõrvalt Tallinna Georg Otsa nim Muusikakooli klaverieriala diplomiga. Klaverisaatjana oli Uno Tambre tänu oma rikkalikule orkestripraktikale paindlik kontsertmeister, ansamblistina kindel tööpartner. Meelde on jäänud Uno saadete improvisatsiooniline külg ja hiilgavad klaveripassaažid. Pärnu Muusikakoolis tõõtas Uno Tambre klaveriõpetajana ning saatjana aastatel 1949–1963, Nõmme Muusikakoolis aastast 1963 kuni surmani aastal 1984.


Tütar Olga ja isa.


Tütar Olgale on isa olnud muusikaellu suunaja ning õpingute toetaja Leningradi Konservatooriumi juures asuvas ANDEKATE LASTE Muusikakoolis. Olles eemal kodumaast, eemal kodulinnast ja kodustest, leidis Olja seal õppides ikka isalt mõistmist ja tuge. Olja on olnud lühikest aega ka minu klaveriõpilane Pärnu Muusikakoolis. Tallinna Muusikakeskkooli ning Konservatooriumi hariduse omandas ta professor Bruno Luki klaveriklassis. Praeguseks on Olga Tambrest saanud tunnustustatud klaveripedagoog, pianist ja lisaks diplomeeritud psühholoog muusikateraapia alal – Eesti Muusikateraapia Ühingu liige.
Suurt muusikaelamust pakuvad Olga Tambre CD-plaadid Chopini, Brahmsi ning Schuberti klaveriloominguga. Viimati ilmunud Schuberti plaadi pühendas Olga oma armsale isale ja esimesele klaveriõpetajale Uno Tambrele tema 100. juubeli puhul.
Mälestusõhtul Nõmmel kõlas kontserdiosas Franz Schubert Olga Tambre interpretatsioonis.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv