|
|
Kirjastaja ja fotokunstnik
Carl Sarap
tekst: Jüri
Tõnisson
fotod: erakogu
|
Carl Sarap. |
Carl Sarapi vastuokslik,
eesti kultuuri hüvanguks kujunenud, kuid suguvõsa
varanduslikult laostanud ning traagilise lõpuga elu lugu
vääriks kultuuriloolase uurimust, sest see on kui filmistsenaarium.
Carl Sarap, ema poolt
Saar, oli sündinud 1892 Jõhvi kihelkonna Sompa mõisas.
Tema elukäik näib mõistatuslik – kuidas
sai hellitatud mõisavalitseja pojast kirjastaja ning kirjanike
metseen? Ülikooliõpingud pooleli jätnud, seda
mitte raha ega mõistuse puudumisest, asutas 26-aastane
ilma isikliku varanduseta noormees näljasel 1918. aastal
Tartus kirjastuse „Odamees“!
Odamehe kirjastus võttis 1918 üle Siuru rühmituse
teoste kirjastamise ja maksis häid honorare. Lisaks avaldas
Tuglase, Alle ja Kivikase toimetamisel 1921–1929 katkendlikult
ilmunud kultuuriajakirju Odamees ja Ilo. Ajakirju on illustreerinud
Siuru-lähedased tuntud kunstnikud Vabbe, Mägi ja Triik.
Peale ilukirjanduse andis kirjastus välja ka teaduslikke
teoseid ja käsiraamatuid.
Kirjastamine oli asja üks külg – Carl Sarap pidas
oma Tartu 10-toalises korteris loomeinimestele salongi! Laemaali
salongi saali jaoks oli teinud Ado Vabbe. Ning Toilas, Martsa
rannas pidas kirjanikele üht suvilat. Oli tollal küllalt
Siuru ringkonna kirjanikke, kes olid Odamehele tänu võlgu.
Oma lemmikkirjanikuks on CS siiski Oskar Lutsu pidanud ja teda
kodustele ülistanud...
1920. aastail Eesti mõistes elitaarset ilukirjandust tootev
kirjastus sai olla kõike muud kui kasumlik, pealegi palgaliste
abiga tegutsedes. Kuid Carl Sarapi ettevõtlikkust peegeldab
seegi, et ta 1920-ndate algul Saksamaal valitsevat hüperinflatsiooni
kasutades üritas „Odamehe“ väljaandeid Berliinis
odavalt trükkida. Aga kõigele lisaks tuli kanda salongi
pidanud ülinõudliku ja kuluka eluviisiga abikaasa
väljaminekuid.
Kirjastusfirma pankrot oli nii põhjalik, et seltskonnadaamina
kirjanikke ja kunstnikke salongis kostitanud abikaasa mehe hülgas
ja koos lastega Ameerikasse pages. See juhtus siis, kui Carl Sarapi
suguseltsi mitte ainult rahad, vaid isegi suur osa vallasvara
oli oksjonitel maha müüdud. „Odamees“ polnud
muidugi mingi erand, majanduskriisi saabudes läks ridamisi
pankrotti teisigi väikekirjastusi.
Nüüd osutus Carl Sarapi päästjaks noorpõlve
harrastus – pildistamine, sellest sai uus elukutse. Kuid
uut firmat ei saanud võlgade tõttu avada, tuli üle
kümne aasta tegutseda võõra nime all. Päästjaks
sai uus elukaaslane, tegelikult nooruses hüljatud, kuid truuks
jäänud Toila koolmeister Johanna Triefeldt. Seepärast
ilmubki enamik CS 1930-ndate fototöödest Joh. Triefeldti
firma nime all. Kuid mida tähendab enesest lugupidavale loovisikule
see, kui ta peab 10 aastat oma nime salgama?
Eesti fotokunsti
tippsaavutus
Koos elukaaslasega üle
Eesti sooritatud jalgrattamatkade tulemusena ilmus postkaardisari
„Kaunis kodumaa”. Aja jooksul kujunes Joh. Triefeldti
nime all tegutsev firma Eesti tuntumaks piltpostkaartide tootjaks,
jäädvustades loodusväärtusi, linnavaateid
ning külapilte. Rakveres oli sisse seatud ateljee ning avatud
kauplus oma fototoodete ning raamatute ja kirjatarvete müügiks.
Carl Sarapi peatööks fotokunsti alal on Narva vanalinna
ehitusliku kultuuripärandi jäädvustamine: EW juubeli
raames ilmus 1939, nüüd juba Carl Sarapi nime all, kapitaalne
fotoalbum Vana Narva eesti-, saksa- ja rootsikeelse kultuuriajaloolise
ülevaatega magister Arnold Soomilt. Teos ilmus viis aastat
enne Narva linna hävitamise algust ja on muutunud epitaafiks
ühele euroopalise tähendusega mälestislinnale.
Albumit peetakse õigusega 1930. aastate eesti fotokunsti
tippsaavutuseks.
Tervikuna endast arhitektuuri- ja ajaloomälestist kujutava
Narva vanalinna jäädvustamiseks ei piisanud hoonete
fassaadide pildistamisest, tuli märgata ja eraldi jäädvustada
stiili iseloomustavat dekoori. Kunstiharidust omamata oli Carl
Sarap alustanud tegelikult amatöörina, nagu pea kõik
eesti piltnikud. Koolitust ehitusliku kultuuripärandi mõistmiseks
sai CS ilmselt professor Sten Karlingilt, kelle monograafia Narva
ehitusajaloost fotodest suur osa on tellitud Sarapi ateljeest.
Tegelikult saigi Vana Narva albumi saamine säärasel
tasemel võimalikuks ainult tänu eelnenud prof. Sten
Karlingi uurimuse ilmumisele 1936. aastal.
Vana Narva albumi saamisloost on Sarap Tuglasele maininud intrigeerivat
seika: EW tsensuur oli ühe Narva vanalinna ebaesinduslikku
tagahoovi kujutava foto ebasoovitavaks tunnistanud ja tal tulnud
see teise, halvemaga asendada!
Vana Narva albumiga saavutatud tase tõi Carl Sarapile rahvusvahelise
tuntuse: tuli tellimine Leipzigi messi jaoks. Kultuuriesindaja
Wendt oli tellinud Eestit tutvustava ülevaatesarja Saksamaal
avaldamiseks. Ta võeti riigitööle välisministeeriumi
– polnud enam vaja jalgrattal mööda kodumaad ristelda,
vaid sai koos propagandatalituse ametniku autoga riigi tellimisel
esinduslikke võtteid tegemas käia. Peatselt pärast
Eesti okupeerimist 1940. a oli saabunud tellimus koostada album
„Sovetskaja Estonia“...
Carl Sarap on eesti kultuurilukku läinud kultuurikirjastaja
ja fotokunstnikuna, kuid teatme-teostesse ilmub ta alles 2000.
aastal EE 14. köites Eesti elulood. Üheks põhjuseks
võib olla see, et kirjanikud oma mälestustes polnud
teda nähtavasti eriti meenutanud. Tõsi, Adson mainib
teda oma Siuru-raamatus, kuid alles 1949, võõrsil,
ja salongi ei mainigi... „Jõid, sõid ja salgasid!“
Ei pidanud endi vääriliseks?
Kaljula Tederi 1970 ilmunud ülevaates kuni 1940. aastani
tegutsenud Eesti fotograafidest Carl Sarapi nimi arusaadavatel
põhjustel puudub – nõukogude võimu ohvrid,
kes nad ka ei olnud, tuli surnuks vaikida.
Agitatsioon,
propaganda ja Permi oblast
Carl Sarap oli 1941.
a juuni lõpul, s.t mõni päev pärast sõja
algust, koos elukaaslasega Rakverest sõja jalust pagenud
kodukohta, sovjeti piiritsooni jäänud Voka külla
Virumaal. 26. juunil oli ta läinud naabertallu raadiost sõjauudiseid
kuulama parajasti ajal, kui sinna olid saabunud tšekistid
peremeest arreteerima. Carl Sarapil, nagu tavaliselt, olnud kaasas
kallis fotoaparaat, mida ei õnnestunud peita. Sellest piisas,
et ka tema kui spioon kaasa viidi. Eeluurimisel Rakveres spionaaživersiooni
ei jõutud tuvastada, kuid piiritsoonis fotoaparaadiga liikumisest
piisas tema kiireks „evakueerimiseks“ Permi oblastisse
edasiseks uurimiseks. Seal ilmus 1942. a tema toimikusse juba
täiskomplekt süüdistusi, kokkuvõetult „nõukogudevastane
agitatsioon ja propaganda“.
Selle kuritööpaketi oli Carl Sarap juba laagris välja
teeninud. Euroopast toodud lihtsameelsed intelligendid arvasid,
et nüüd, laagris viibides, võivad nad omavahel
vabalt rääkida, mida sovjeti elust arvavad. Ussollagi
püüdlikud uurijad olid süüdistuskokkuvõttes
teinud ettepaneku väidetava spionaaži ja laagris tehtud
nõukogudevastase kihutustöö eest määrata
Sarapile surmanuhtlus. Keegi otsuseid kinnitav ja „mõistev“
polkovnik oli surmanuhtluse ära muutnud ja asendanud 5-aastase
parandusliku tööga. Surmaotsuseks polnud vajadustki
– kogu elu kehva tervise pärast kannatanud mees suri
5. novembril 1942, tõenäoliselt nälga.
Carl Sarapi NKGB toimikut oli uurinud tänane ajaloodoktor
Anton Weiss-Wendt, kui ta 1990ndail komplekteeris hukkunud Narva
linnale pühendatud mälestusalbumit „Mustvalge linn”,
milles on ka kümneid CS Vana Narva fotosid. Toimikust on
selgunud, et Carl Sarap on 1941. a olnud sunnitööl Solikamski
Ussollagis, endise EV välisministri Ants Piibu heinatöö
brigaadis. Brigaadi „koputaja“, süüalune Aleksandr
L., on uurijale tunnistanud: „Piibu brigaadis valitses demonstratiivne
kontrrevolutsiooniline sabotaaž. Brigaadi 27–30 liikmest
töötas korralikult ainult 7 meest. Üldse ei töötanud
(advokaat) Soans, (advokaat) Kitsberg, Sarap ja (puusepp) Orulan“.
Carl Sarapi vastuokslik, tervikuna eesti kultuuri hüvanguks
kujunenud, kuid samaaegselt suguvõsa varanduslikult laostanud
ning traagilise lõpuga elu lugu vääriks kultuuriloolase
uurimust, sest see on kui filmistsenaarium. Uurimus ei saa piirduda
CS isikulooga, vaid peaks kirjeldama seda, kuidas üks eesti
kultuuriloo fenomen – oma aja tuntumate kirjanike ja kunstnike
ühendust toetanud „Odamehe“ kirjastus ja ajakirjad
– said võimalikuks mitme endise Voka valla taluperekonna
– Sarapite ja Saarte tahtmatu eneseohverduse läbi. Ning
kuidas üks truu eesti naine andis uue elu andekale ja võimekale,
kuid ajuti inimlike nõrkuste küüsis olnud eesti
mehele.
Samal teemal:
Jüri Tõnisson. Kas metseenlus või pillamine?
“Põhja Kodu“ okt/nov. 1990.
Peeter Tooming. 55 aastat hiljem. Huma, 1992.
Peeter Tooming. Fotograaf Carl Sarap, oli ta üldse olemas?
Kultuurileht 20. dets. 1996, nr 47.
Artur Adson. Siuru-raamat. 1949/2007
Vilve Asmer. Kirjastaja ja piltnik Carl Sarap. TUNA 4/2008.
Sven Lepa. Voka mõisa pärisorjade kapell. TUNA 2/2010.
|
|
|
