Kultuur ja Elu 1/2011


Kultuur ja Elu 4/2010

 

 

 

 



Kremli Georgi saali valge klaver 1952. Klaveri taga meister Ernst Hiis.

ESTONIA kontsertklaver–60

tekst: Alo Põldmäe
Fotod: TMM

Eesti klaveriehituse ajaloole on 6. aprill 1951 paljutähenduslik kuupäev. Just sel kuupäeval 60 aastat tagasi esitleti tollal alles aastavanuses Tallinna Klaverivabrikus Eesti esimest kontsert-tiibklaverit “Estonia”. Selle loojaks oli meie klaveriehituse grand old man Ernst Hiis.

Eestit võime julgelt pidada klaveriehituse maaks, sest meie klaveriehituse 232 aasta jooksul on siin klavereid valmistanud enam kui 70 meistrit. Nii väikese riigi kui Eesti kohta on see arv üllatavalt suur.
On tähelepanuväärne, kuidas mitmed eesti klaverimeistrid on klaveritöökodade ülesehitamist alustanud mitmeid kordi, reeglina ikka ja jälle nullist peale. Nii alustas Saaremaa mees Mihkel Salong klaveritööstusega 1907. aastal Peterburis ja taas 1922. aastal Kuressaares. Seda tegi Tartumaa mees Ernst Hiis (Ihse) 1903. aastal Peterburis ja jälle 1922. aastal Tartus. Seesama E. Hiis on aga seni teadaolevatest eesti meistritest ainuke, kes on alustanud otsast peale kolm korda! Ja kolmandaks korraks kujunes see talle täiesti uues situatsioonis – nõukogude võimu tingimustes, kui ta pidi looma täiesti uue – kontsertklaveri!
On imetlusväärne, kuidas meister Ernst Hiis suutis kohe alustada kontsertklaverite tootmist arvestataval tasemel. Kõik asjad – alates pilli konstruktsioonist ja lõpetades töövahenditega – pidi ju tegema kohapeal ise. Kogu Eesti rikkalik klaveritöökodade võrgustik oli kas sõjaga hävinud või hävitatud nõukogude võimu poolt natsionaliseerimiste või sulgemiste käigus. Ja peale selle – kontsertklavereid ei olnud Eestis mitte keegi valmistanud.
Vana Hiis olla muigega rääkinud, et see olevat esimene juhus, kus klaveritootmine algas tagumisest otsast: tavaliselt on klaverite tootmist alustatud ikka väiksemast – pianiinost, jätkatud kabinetklaveriga ja alles siis juleti teha kõige suurem – kontsertklaver. Tallinna Klaverivabrikus toimus kõik vastupidi – algul valmistati kontsertklaver, siis kabinetklaver ja siis pianiino.


Ernst Hiis 1931. aastal.

Enne „Estoniat” oli kaks „Hiisi”

Tegelikult oli E. Hiis enne „Estonia” kontsertklaveri väljatöötamist valmistanud sõna otseses mõttes omakäeliselt koguni kaks kontsert-tiibklaverit. Olid ju Tallinna pommitamisel põlenud nii konservatoorium, Estonia teater, kontserdisaal ja ühtlasi Riigi Ringhääling koos sealsete kontsertklaveritega ning vajadus uute pillide järele oli suur.
Ühe kontsertklaveri tellis Hiisilt kohe pärast sõda Raadiokomitee, teise Estonia teater. Esimene valmis 1949. aastal ja see asetati uude raadiomajja Kreutzwaldi tänaval, komisjon hindas klaveri 60 000 rubla vääriliseks. Teine, samasugune klaver valmis Estoniale 1950. aastal ja selle hinnaks määrati 75 000 rubla. Huvitav on asjaolu, et mõlema kontsertklaveri nimeks sai „E. Ihse” – Hiisi Eesti Vabariigi aegne perekonnanimi – oma aja kohta täiesti tavatu fakt, sest nõukogude ajal ei olnud kombeks isikut väärtustada ega toodetele isiku nime anda. Saab olla vaid üks seletus – kuna Eestis klaveritootmiseks mingit töökoda ega vabrikut ei olnud ja enamiku tööst tegi Hiis isiklikus töökojas, siis ilmselt ei leitudki muud võimalust kui tituleerida klaver valmistaja nimeliseks (võis olla tegemist ka teatud „jälgede segamisega”, et keegi ei saaks näpuga näidata, et just Ernst Hiisi on isiklikult need pillid valmistanud. Ajaloolisest aspektist on aga tegemist vihjega klaveritööstuse „Ernst Ihse” järjepidevusele).
Mõlemad klaverid on alles – Raadiokomiteele valmistatud klaver Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi omanduses, Estonia teatrile kuulunud „Hiisi” leidsin 8 aastat tagasi Vilsandi saarelt, kus see asub looduskeskuse hoones ja on kasutuses. Klaver oli saarele sattunud 1970. aastal pärast oksjonit ja selle oli viinud Vilsandile Vene piirivalve.
1950. aastal ühes „Õhtulehele” antud intervjuus jutustas Hiis Raadiokomitee klaveri sünnist nii: „Sooritasin selle töö üksi. Puurimisel aitas abikaas, tema väntas, mina puurisin. Malmraami sisse tuli puurida 600 väga mitmesuguse läbimõõduga ja sügavusega auku.
Samuti aitas abikaasa liimimistöödel. Klaverit tuli nelja aasta jooksul palju kordi tõsta, see mürakas kaalub vähemalt 600 kg. Siis käisid vähemalt kümme korda abiks artelli („Rahva Mööbel” – A. P.) mehed. Metallraami valmistas minu poolt tehtud puust mudeli järgi Liidutehas nr. 9 (salastatud sõjatehas – A. P.) kõik ülejäänud tööd olen teinud ise.
Metallraam on malmist, kõlalaud Bukoviinast tellitud Karpaatide metsa kuusest. /--/ Selles klaveris on isegi põlenud Konservatooriumi varemeist toodud klaveridetaile. /--/ „Bechsteini” ärapõlenud raami järgi on tehtud selle klaveri metallraami puust mudel. /--/
Kõige raskem töö oli klaveri poleerimine, füüsiliselt väga raske eriti minule, kes ma olen 76 aastat vana. 12 m² pinda sai mõnepäevaste vahedega 6 korda järjest üle poleeritud.”

Moskvast tuli käsk

Üks lugu „Estonia” klaveri ümber on kujunenud legendihõnguliseks – Eestisse olevat klaveritootmine tulnud tänu sellele, et Ernst Hiis pidi „nõukogude rahva suurele juhile” Jossif Stalinile 70. juubeliks 21. detsembriks 1949 valmistama eesti rahva nimel kingituseks pianiino. Hiisil õnnestus pill hästi, „vuntsile” olevat pill meeldinud ja 11. märtsist 1950 pärineb Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu esimehe J. Stalini allkirjaga määrus nr 3755-p, mis kohustab Eesti NSV Kohaliku ja Põlevkivikeemia Tööstuse Ministeeriumi nimetama vabrik „Rahva Mööbel” Tallinna Klaverivabrikuks ja andma seal tootmahakatavale kontsertklaverile nimeks „Estonia”. 6. septembril 1950 tuli eesti oma ministeeriumi käskkiri, millega Tallinna Klaverivabrik loeti asutatuks. Kogu klaveritootmise organiseerimise alustamine ja peainseneri kohustused pandi Ernst Hiisile.
Kuigi Hiis oli siis juba 77-aastane, ei jätnud vanameister juhust kasutamata uue vabriku ja uue klaverimargi loomiseks. Tegelikult olid 1950. a septembriks klaverivabrikule ruumid juba leitud ja kolm meistritki tööle võetud. Klaverivabrik hakkas tööle mööblivabriku „Rahva Mööbel” ruumides Kungla tänaval ja meistridki tulid samast vabrikust.
„Kui alustasime, ei teadnud me klaveritest midagi. Teadsime, et pill on musta värvi ja sellel on kolm jalga,” on meenutanud klaverivabriku raudvara Hugo Tammiksalu, üks kolmest päris alguse juures olnud meistrist. Mööblivabrikust sai Klaverivabrik ja samades ruumides tegutsetakse tänaseni.
6. aprillil 1951 toimus esimese „Estonia” esitlus kõrgele riiklikule komisjonile, kuhu kuulusid pianistid Artur Lemba, Bruno Lukk ja Anna Klas ning muusikateadlane Harry Kõrvits. Komisjon andis klaveri akustilistele ja mängutehnilistele omadustele hea hinnangu. Siitpeale algas „Estonia” klaveri kiire arendamine, algas tema võidukas teekond, mis kestab tänaseni. Selle klaveri nimi on saanud terves maailmas Eestit tähistavaks sümboliks, Eesti sünonüümiks.
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis on hoiul huvitav dokument 1951. aastast – koopia kirjast Stalini preemiate komiteele ettepanekuga autasustada Ernst Hiis Stalini preemiaga. Väga põhjalik 4-leheküljeline kalligraafilises käekirjas kiri lõpeb nii: „Tuginedes eelöeldule eeldame, et seltsimees Hiis, Ernst Andrei p. kui väga andekas spetsialist, kes on loonud isikupärase, meie maale nii hädavajaliku kontsertklaveri tüübi, mis oma omadustelt ületab välismaa parimate vabrikute kontsertpille, väärib täiel määral autasustamist Stalini preemiaga /--/.” Kirjale on alla kirjutanud tolleaegsed nõukogude tippmuusikud, pianistid Aleksander Goldenveiser, Emil Gilels, Svjatoslav Richter ja Grigori Ginsburg, heliloojad Dmitri Šostakovitš ja Vano Muradeli ning klaverite eriteadlane Pjotr Zimin. Nagu teame, seda preemiat Hiisile siiski ei omistatud.
Juba 1952. aastal lisas Hiis kontsertklaverile kabinetklaveri „Estonia 2” ja pianiino „Estonia” mudelid. Pianiinogi õnnestus väga hästi ja saavutas populaarsuse.
Mõne aasta möödudes hakati esitama järjest enam kontsertklaverite tellimusi Nõukogude Liidu suurimatele kontserdisaalidele ja muusikaõppeasutustele. Tootmise maht kasvas kiires tempos. Osalemistega rahvusvahelistel messidel ja näitustel hakkas „Estonia” nimi tasapisi rahvusvahelist tuntust koguma. 1958. aastal tuli esimene suur tunnustus – ­hõbemedal Brüsseli maailmanäituselt.
Klaverite tootmine aina laienes. Tulid uued mudelid – „Estonia 3”, „Estonia 4”, „Estonia 5”, „Estonia 6”, „Estonia 7” (kuldmedal Plovdivi rahvusvahelisel näitusel 1988), lihtsustatud rokokoo-stiilis chippendale-tüüpi „Estonia 8” (kuldmedal 1987. a. Leipzigi messil).
Eesti Vabariigi sünd 1991. aastal tõi suuri muudatusi ka Tallinna Klaverivabrikusse. 1994. aastal müüdi seni riigile kuulunud vabrik Klaverivabriku töötajatest moodustatud aktsiaseltsile „Ernst Hiis”. 1999. aastast kannab vabrik nime AS Estonia Klaverivabrik ja selle ainuomanikuks sai Indrek Laul.
Pianiinode tootmine Tallinna Klaverivabrikus peatati 1965. aastal ja sellest on siiralt kahju. Nii jõudis vaid üsna vähestesse eesti kodudesse see meie oma pianiino „Estonia”, sest suurt klaverit enamasti koju ei osteta. Ja nii on mitmed meie muusikute ja muusikaharrastajate põlvkonnad üles kasvanud pianiinode „Krasnõi Oktjabr”, „Belarus”, „Riga”, „Smolensk”, „Zimmermann”, „Ukraina”, „Petroff”, „Lirika” või „Fantaasia” helide saatel. Selline oli tolleaegne poliitika – tööjaotus nõukogude vabariikide vahel. Tallinnale jäeti kontsertklaverite tootmine, pianiino uue mudeli väljatöötamiseks saadeti aga Ernst Hiis Riiga ja seal konstrueeris ta uue, jällegi heal tasemel pianiinomudeli „Riga”.
Nüüd, kui ei ole Moskva diktaati, kummitab ikka aeg-ajalt õhku rippuma jääv küsimus: miks pole pianiinode tootmist püütud taastada Eesti Vabariigi ajal? Ajal, mil nõudlus pianiinode järele on täiesti olemas? Ainuüksi ligi 90 meie muusikakooli vajavad enamasti pianiinosid igal aastal sadade viisi. Selle asemel tulevad pillid enamasti Kaug-Idast – Jaapanist, Lõuna-Koreast, Hiinast.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv