|
|
Suure võitluse algus
Reichi kaardivägi
tekst: Jüri
Kotšinev
|
Adolf Hitler ja Ernst Röhm
Nürnbergis 1933. Foto:
Bundesarchiv_Bild_146-1982-159-21A. |
Et kirjutada Kolmanda
Reich’i kaardiväest SS Allgemeine’st, tuleb alustada
sellest Saksamaa rahvussotsialismi löögijõu ajaloost,
mille rüpes sündis rahvuseliidi kaardivägi SS.
Selleks tuleb rääkida Saksamaa Rahvussotsialistliku
Tööpartei kaitsesalkadest, millest peagi said ründerühmad
– üldnimetusega Sturmabteilung (SA). SA-st kirjutades
pole võimalik mööda minna selle organisatsiooni
ülesehitajast ja juhist, selle loomisest 1923. aastal kuni
oma hukuni 30. juunil 1934 – Ernst Röhmist.
Ernst Röhm sündis
1887. a. Elukutselise sõjaväelasena oli Röhm
I maailmasõja hakul 10. Bayeri rügemendi kapten. Peale
suure sõja lõppemist ja Saksamaa masendavat kapituleerumist
nägi Röhm koos teiste I maailmasõja veteranidega,
mida tähendab majandussurutis ja sõja kaotanud riigi
allasurutus tegelikus argipäevaelus. Kuna sõjajärgse,
kriisis vaevleva Saksamaa saatus tundus tume ja trööstitu
ning vana keisririigi varemetel hakkas umbrohuna kasvama sotsialismus,
nägi Ernst Röhm sakslastele ainsat päästvat
võimalust tollal veel poliitilise vooluna vähetuntud
rahvussotsialismi ideoloogias ning liitus kahekümnendate
aastate alguses Rahvussotsialistliku Tööparteiga, olles
samal ajal ohvitser armees.
1923. aastal läks Röhm erru ning pühendus täielikult
rahvussotsialistide partei kaitsesalkade moodustamisele. Röhm
alustas seda tööd nullist ning just temale võlgnes
rahvussotsialistide liider Adolf Hitler tänu selle eest,
et nende poliitiline partei sai endale tugevad kaitseformeeringud.
Tollasel Saksamaal oli see hädatarvilik, kuna sotsialistide,
ametiühingute ja kommunistide juhitud tööliste
poliitilised liikumised omasid arvestatavaid löömameeste
löögijõuke, kes mitte ainult ei tegelenud kihutusürituste
korraldamisega, vaid tihti kinnitasid oma „tõdede“
pädevust poliitiliste konkurentide labase laialipeksmisega,
juhul kui viimased otsustasid omi väliüritusi korraldada.
Aeg oli karm ja iga arvestatav poliitiline jõud sai oma
ridadesse värvata piisavalt eilseid rindemehi, et kasutada
neid oma löögiüksuste moodustamiseks. SA algusperioodi
kuulusid verised kokkupõrked kommunistide ja sotsialistidega,
mis lõppesid tihti külm- ja tulirelvade käikulaskmisega.
Samas oli see heaks kooliks nendele meestele, kes pidid julgema
oma vaateid võitluses kaitsta. Sellises võitluses,
mis ei olnud „sportlik“ jõukatsumine, vaid võitlus
elu ja surma peale. Nii karastus tahe ja mehistus noorte aatekaaslaste
meel.
Röhm ehitas üles rahvussotsialistide armeed, mille etteotsa
määrati partei poolt Johann Ulrich Klintsch ning tema
järel Hermann Göring. Peale 23. novembril 1923. aastal
toimunud Müncheni väljaastumist, mille mahasurumisel
avas politsei rahvussotsialistide rongkäigu pihta tule, sattus
sellest osa võtnud Röhm vangi koos teiste parteikaaslaste,
muuhulgas ka parteiliidri Adolf Hitleriga. Vabanedes vangist enne
Hitlerit, töötas Röhm meeleheitlikult selle nimel,
et ajutiselt juhita jäänud liikumine ei soikuks.
Peale vangist vabanemist korrastas Rahvussotsialistlik Tööpartei
oma read ning Röhm asus uue innuga SA täiustamisele.
Esimesed hõõrumised Hitleri ja Röhmi vahel
leidsid aset just siis. Need paisusid nii suureks, et Röhm
lahkus 1925. aastal Saksamaalt ning asus teenima Boliivia armees.
Samal ajal oli Saksamaalt ajutiselt emigreerunud Hermann Göring,
kuid SA ei surnud välja.
1926. aastal kutsus Hitler oma parteikaaslase Röhmi tagasi
Saksamaale ning määras ta SA staabiülemaks. SA
ülemaks oli Adolf Hitler ise. Et tõsta ja hoida vajalikul
tasemel SA distsipliini, lõi Röhm SA juurde uued allüksused
– SS-i ja Stahlhelmi. Mõlemad allüksused etendasid
SA-s sisepolitsei rolli. Üksused loodi 22. veebruaril 1933.
a ning hakkasid Hermann Göringi ettepanekul kandma üldnime
SA Hilfpolizei der Gruppe Berlin-Brandenburg – Berliini-Brandenburgi
grupi SA abipolitsei. 1933. a märtsis nimetati see grupp
ümber Feldpolizei der Gruppe Berlin- Brandenburg (Berliini-Brandenburgi
SA grupi välipolitsei). Kõigepealt moodustati selles
üksuses kolm kiirreageerimisrühma – Bereitschaften,
kuuskümmend meest igas rühmas. 1. oktoobril 1933 asutas
Göring uue allüksuse – Preisi välijäägrite
korpuse (Feldjägerkorps im Preussen). Sinna koondati
kõik endised välisandarmeeria teenistujad, kes selleks
soovi avaldasid. Stahlhelm koondas endasse I maailmasõja
veteranidest koosneva ultrakonservatiivsete vaadetega rahvusradikaalid.
Vastloodud SS-i (Schutzstaffel) munder oli SA mundri üks
alaliike – mustad kalifeelõikelised püksid, must
nahkrihm vööl, must nahast portupee, pruun särk,
särgikrael nelinurgad mustvalge põimikpaelast randiga,
vasakul käel käeside svastikaga ning allpool küünarnukki
mansetipael allüksuse numbriga. Erinevalt SA mundrist oli
SS mundri juurde kuuluv müts musta värvi ning kokardiks
oli sellel mütsil surnupealuu. Musta värvi olid ka SS-laste
lipsud, millel kanti svastikaga lipsunõela.
Üsna pea kujunes SA struktuuris
loodud SS-i põhifunktsiooniks parteijuhi Adolf Hitleri
isikliku julgeoleku tagamine. Sellest, alguses sajaliikmelisest
„pretoriaanide“ rühmast kasvas välja esimene
SS-rügement SA-Standarte „Adolf Hitler“,
millest moodustus peale Röhmi mässu mahasurumist SS-Leibstandarte
„Adolf Hitler“. Sündinud oli Reichi kaardivägi.
Sisuliselt likvideeris Adolf Hitler kogu SA kõrgema juhtkonna
ning Röhm ise lasti Hitleri käsul maha ööl
vastu 30. juunit 1934. Rahvussotsialistid võimule aidanud
ja Adolf Hitleri riigikantsleriks saamise teed turvanud SA võitlejad
langesid oma ambitsioonika juhi Ernst Röhmi võimuiha
ohvriks. Röhm oli tegelikult kogu SA tegutsemise ajal tahtnud
kujundada sellest aatemeeste väest oma privaatse „pruunsärklaste“
sõjaväe, pidades ennast igati vääriliseks
juhiks jõule, kes pidi hoidma kogu Saksa rahvast ja riiki
õigel kursil. Röhm unustas aga oma unelmates selle,
et just sama rolli nägi endal lasuvat Saksamaa Rahvussotsialistliku
Töölispartei tõeline ja ainus juht Adolf Hitler,
ja nagu ei saanud olla ühel parteil ja tema jõustruktuuridel
kahte juhti – SA oli aga just rahvussotsialistide löögijõud
–, juhtus see, mis pidi juhtuma ja Hitler surus otsustavalt
maha parteisisese vastasseisu Ernst Röhmi ja tema lähimate
kaasvõitlejate näol SA kõrgemas juhatuses.
Hitleril oli nüüd vaja isiklikku ja ainult temale ustavat
kaardiväge. Tõsi, mitte ainult partei, vaid kogu Kolmanda
Reichi kaardiväge, mis oleks allunud ainult tema käsule
ja tahtele ja kelles ta sai olla alati kindel. Hitleri aegse Saksamaa
jõustruktuurides algas SS-i ajastu.
SS Allgemeine
|
SS auastmed madalamalt kõrgemale minevas auastmelises
järjestuses olid:
Schutze
(reamees),
Oberschutze (vanemsõdur)
Sturmmann (jefreitor)
Rottenführer (vanemjefreitor)
Unterscharführer (allohvitser)
Scharführer (nooremveltveebel)
Oberscharführer (veltveebel)
Hauptscharführer (vanemveltveebel) Sturmscharführer
(staabiveltveebel) Untersturmführer (leitnant)
Obersturmführer (vanemleitnant)
Hauptsurmführer (kapten)
Sturmbannführer (major)
Obersturmbannführer (kolonelleitnant) Standartenführer
(kolonel)
Brigadenführer (kindralmajor)
Gruppenführer (kindralleitnant)
Obergruppenführer (armeekindral) Oberstgruppenführer
(kindralkolonel)
Reichsführer (kindralfeldmarssal)
|
Mustad mundrid ja pruunid
särgid – Kolmanda Reichi au ja uhkus. See munder pani
kiiremini põksuma Saksa naiste südamed ning tegi kadedaks
mehi ning innustas noori…
Traditsiooniline munder ajast, mil SS (Schutzstaffen) kuulus
SA (Sturmabteilung) koosseisu. SS-i juurde loodud ründerühmade
sünniajaks peetakse ametlikult 24. septembrit 1934, kui kolm
kuud peale Ernst Röhmi vandenõu otsustavat mahasurumist
vastloodud SS kaitsesalkade poolt loodi SS poliitilised roodud.
Kõige säravamaks allüksuseks nendest poliitilistest
roodudest oli Adolf Hitleri ihukaitserügement „Adolf
Hitler“. Seda eliitüksust kamandas Joseph Dietrich –
kuulus Zep Dietrich. Rügemendis teenis algselt tegelikult
roodujagu eriväljaõppega SS võitlejaid. Ametlikult
16. märtsil 1936. aastal avalikustas Saksamaa, et viib oma
riigis sisse ajateenistuse ning saksa rahvale tehti teatavaks
SS erivägede olemasolu. SS Verfügungstruppe (eriotstarbelised)
üksused olid muutunud Rahvussotsialistliku Tööpartei
kaitserühmadest üleriiklikult tunnustatud sõjaliseks
riigikaitse struktuuriks. SS Verfügungstruppe koolituse
läbinud tulevased ohvitserid ja allohvitserid kandsid õppeperioodi
ajal helehalli välivormi.
Juhatas SS-i kõiki struktuurseid üksusi 7. oktoobril
1900 Münchenis sündinud Heinrich Himmler, kes 1929.
a sai SS Reichsführer’iks, 1933. a Bayeri politseiülemaks,
1935. a Gestapo ülemaks ning 1936. a Kolmanda Reich’i
politseiülemaks. 1943. aastal määras Adolf Hitler
Himmleri Saksamaa siseministriks ning 1944. a juulis reservarmee
ülemjuhatajaks. 1945. aastal kamandas Himmler lisaks sellele
veel armeegruppi „Rhein“.
Kõik SS Allgemeine ohvitserid alates Sturmführer’i
auastmest olid SS Reichsführer’i käsuga
määratud adjutantideks alates 1934. aastast ning kandsid
samal aastal kinnitatud musta vormikuue paremal õlal hõbedast
akselbanti. Igapäevavormi juurde kuulus ka SS kortik (pistoda),
mida hakati kandma 25. augustist 1936. Pistoda kinnitati rihma
külge hõbetatud kettidega. Pistoda pidid kandma nii
ohvitserid kui allohvitserid. Kortiku kandmise õigus ja
kohustus oli siiski vaid neil meestel, kes olid liitunud SS-iga
kuni 30. jaanuarini 1933.
Peale SS erirühmade moodustas suurima SS alluvuses olev struktuurse
allüksuse SD – Sicherheitsdienst. Tegemist oli
luureorganisatsiooniga, mis II maailmasõja ajal tegeles
tavalise sõjaväevastuluurega kõikidel rinnetel,
kus sõdis Kolmas Reich. 1931. aastal määras
SS Reichsführer Heinrich Himmler SD juhiks 1904. aastal
sündinud SS Obergruppenführer’i Reinhard Heidrichi,
kes juhtis SD-d kuni 1934. aastani. 1934. aastast kuni 1936. aastani
juhtis Heidrich lisaks SD-le ka julgeolekuteenistust ning 1939.
aastast kuni oma surmani 1942. aastal Reichi Julgeolekuteenistuse
Peavalitsust (Reichssicherheitshauptamt). Nimetatud peavalitsus
jagunes Gestapoks (Geheime Staatspolizei) ehk riiklikuks
salapolitseiks ja Kripoks (Kriminalpolizei) ehk kriminaalpolitseiks.
Heidrich määrati 1941. aastal Himmleri poolt ka Moraavia
ja Boheemia Reichsprotektor’iks II maailmasõja käigus
Tšehhoslovakkia allutatud aladele, kuni inglaste poolt välja
õpetatud tšehhi diversandid ta 27. mail 1942 varitsuses
maha lasid, kui Heidrich oma tööülesannete täitmise
käigus kuhugi teenistusautoga sõitis. Heidrich hospitaliseeriti,
kuid haavad olid nii tõsised, et ta kaheksa päeva
peale kallaletungi suri.
SS Allgemeine struktuurseks allüksuseks oli rajoon
(Oberabschnitt). Rajoon jagunes mitmeks piirkonnaks –
Abschnitt’iks. Nendes allüksustes teenijad kandsid
vormikuue paremal revääril oleval ruudul rooma numbritega
tähistatud vastava rajooni (Oberabschnitt’i) numbrit.
See number oli ka mundrikuubede vasakul käisel kahe hõberandiga
ääristatud käisepaelal.
Üheks SS Allgemeine’le usaldatud teenistusülesannetest
oli Hitleri isiku ja Kolmanda Reich’i kõrgeima
juhtkonna teenindamine, kui riigijuht viibis Riigikantseleis või
töötas oma residentsis Berghofis Bayeris. Selliseks
teenistuseks olid meestel seljas erilise lõikega valged
poolkuued, mis ulatusid vööni. Sellisel kuuel oli ees
kahes reas neli nööpi ning rinnal kaks klappidega rinnataskut.
Klapid olid kinni kumbki ühe nööbiga. Püksid
olid musta värvi, kitsa valge lampassiga ning jalas olid
meestel mustast nahast lakitud poolsaapad. Sõja ajal kandis
Hitlerit teenindav personal vasakul pool rinnatasku kohal SS tunnismärgina
kotkast. Eriti tähtsatel puhkudel kandis SS-lastest auvalves
olevad mehed valgeid nahkrihmasid. Leibstandart „Adolf
Hitleri“ isikkoosesis kandis Führer’i valveteenistuses
olles samuti valgeid nahast rihmasid ning portupeesid. 27. juunist
1939 viidi selles üksuses sisse suvevorm – valget värvi
mundrikuub ja valged püksid ning valged nahast kingad. Ühtlasi
oli see vorm ka SS ohvitseride suviseks paraadvormiks. Selline
munder pidi SS auvahtkonna ohvitseridel valveteenistuse ajal ja
pidulikel puhkudel olema seljas ajavahemikul 1. aprillist kuni
30. septembrini.
|
SS-vormirõivad. |
Parteipäevade
paraad...
Puhtakspestud Nürnbergi tänavasillutisel
kajavad terassammud. Vetruvalt ja rütmiliselt astuvad rood
roodu järel mehed sirgetes viirgudes, hingates ja liikudes
ühes rütmis paraadsammul oma rahva ja juhtide eest läbi
näitamaks, milline on tõeline Preisi marsisamm ja
rüht. Mundrid ja varustus istuvad seljas laitmatult. Komandöridel
on käes paraadi puhuks eriliselt läikima löödud
haljad mõõgad. SS üksuste sõjaväeorkester
alustas juba SS hümni „Wenn alle untreu werden“
mängimist, SS Spielmannszugführer tõstab
ja langetab marsirütmis oma dirigendikeppi. Ja rahvas vaikib,
sest see vaatepilt pole ainult oodatud ja muljetavaldav, vaid
kõigile pealtvaatajatele tundub hetkeks, et on seisatama
jäänud aeg ja juba nad marsivad ja nende terassamm kaigub
üle tänavate ja majade katuste. Nad marsivad just nagu
otse paraadilt igavikku, olgu see pidulik marss Nürnbergi
parteipäevadel, Müncheni 1923. aasta mälestuspidustustel
või Berliinis Kolmanda Reich’i riigipühadel.
Marsib sakslaste au, uhkus ja lootus – Kolmanda Reich’i
kaardivägi SS Allgemeine. Ja tundub, et isegi linnud
ei lenda taevalaotuses. Et tuul ei liiguta puudeoksi ja et pilved
on hetkeks peatanud oma igavese sõudmise isamaa metsade
ja põldude kohal ja iga vaataja usub ilma mingi kahtluskübemeta,
et selline üksus ja sellised mehed ei peatu enne, kuni on
saavutatud lõplik ja otsustav võit.
|
|
|
