|
|
|
Ronald Reagan ja Nancy Reagan presidendi
ametisseastumis- päeva paraadil Washingtonis 1981.
Foto: Wikipedia |
Vabadusvõitleja Roland
Wilson Reagan
tekst: Kuno Raude
Viimasest sõjast
on möödunud 66 aastat, aga ikka ei ole ühest vastust
küsimusele, miks kolm Balti riiki, kes olid Rahvasteliidu
täieõiguslikud liikmed, II maailmasõja lõppedes
lääneriikide vaikival nõusolekul sellest organisatsioonist
välja arvati ja loovutati NSV Liidule.
28. novembrist 1. detsembrini
1943 Teheranis toimunud Suure Kolmiku kohtumisel teatas USA 32.
president Franklin Delano Roosevelt Jossif Stalinile, et tema
“ei kavatse küll Nõukogude Liiduga sõda
alustada, kui Punaarmee peaks Balti riigid taasokupeerima“.
Kuid tõsi on ka see, et alates Balti riikide okupeerimisest
1940. aastal, oli lääneriikide avalikkuse sümpaatia
okupeeritud Balti rahvaste poolel.
Oma poliitilise karjaääri
alguses, juulis 1961, teatas Ronald Reagan: “Ideoloogiline
võitlus Venemaaga on maailmas probleem number üks”
ning lisas “USA on sõjas kommunismiohu vastu”.
Veendunud antikommunist ei unustanud lausutud sõnu ei presidendikampaania
ajal ega presidendina aastatel 1981–1989 riiki valitsedes.
Reagani kindlaks sooviks sai nõukogude impeeriumi purustamine.
Kohe peale presidendiks
valmimist kinnitas ta 30. jaanuaril 1981 USA riikliku julgeoleku
planeerimise rühma (National Security Planning Group)
tegevuskava salastatud strateegiliseks pealetungiks NSV Liidule.
Eesmärgiks ohtlikuks muutunud nõukogude sõjalise
kohaloleku tõrjumine maailmas, NSV Liidu majanduse nõrgestamine
ja poliitiliste muutuste julgustamine nõukogude leeri kuuluvates
riikides. Möödunud sajandi kaheksakümnendate alguses
nägi USA riikliku julgeoleku strateegia ette nõukogude
süsteemi nõrgestamise seestpoolt, võidurelvastumise
ehk “tähesõdade“ programmi pealesurumise
NSV Liidule, millele Kreml ei suutnud vastata. Reagani peamiseks
eesmärgiks kujunes põhimõtteliste muudatuste
esilekutsumine ja rahvuslike liikumiste toetamine Nõukogude
Liidus ja selle satelliitriikides.
Okupeeritud ja pooleldi
okupeeritud satelliitriigid oli vaja emamaa küljest lahti
murda. 7. juunil 1982 kohtus Ronald Reagan paavst Johannes Paulus
II-ga.
“Me mõlemad tundsime, et Jaltas oli tehtud suur viga
ja midagi peab ette võtma. Just Solidaarsus on relv, mis
peab asja otsustama,” on meenutanud Reagan. 2. septembril
1982 kirjutas president Reagan alla salajasele riikliku julgeoleku
dokumendile (NSDD-54), mis käsitles USA edasist poliitikat
Ida-Euroopas. Valge Maja seadis pikaajaliseks eesmärgiks
Ida-Euroopa riikide vabastamise NSV Liidu mõju alt, demokraatlike
ja turumajanduslike väärtuste arendamise ning nende
riikide lülitamise Euroopa Ühenduse koosseisu. Rahaline
abi Poolale ja teistele Ida-Euroopa riikidele aitas kaasa opositsiooniliste
organisatsioonide tekkele ja tugevnemisele ning nende avalikule
ja põrandaalusele tegevusele. Tänu Solidaarsuse võidule
Poolas, toimusid 1989. aasta sügisel murrangulised sündmused
kõigis Ida-Euroopa ja Balti riikides.
Otseütlemisega
riigimees
President Roland Reagan
oli Euroopa vabanemisele pühendunud otseütlemisega riigimees.
12. juunil 1987 Lääne-Berliinis peetud legendaarses
kõnes pöördus Reagan NLKP peasekretäri Mihhail
Gorbatšovi poole sõnadega: „Peasekretär
Gorbatšov – kui teie eesmärgiks on rahu ning Nõukogude
Liidu ja Ida-Euroopa heaolu, kui teie eesmärgiks on liberaliseerimine,
siis tulge siia (Brandenburgi – K.R.) värava juurde!
Hr. Gorbatšov, avage see värav! Hr. Gorbatšov,
lõhkuge maha see müür!” Ning lisas: „Nõukogude
Liit seisab silmitsi valikuga: kas teha põhjalikke muudatusi
või hävida.”
Ameerika Ühendriikide
presidendi sihikindlal ja julgel poliitikal ning majanduslikul
survel oli ülioluline osa “kurjuse impeeriumi”
lagundamisel, mis lõi eeldused rahvuslikule vabadusliikumisele
ja kokkuvõttes omariikluse taastamisele Baltimaades. 1988.
aasta alguses toodi Eestis esimest korda välja sinimustvalged
lipud ja loodi Eesti Muinsuskaitse Selts. Aprilli alguses 1988
toimus Tallinnas loomeliitude ühispleenum, millel eesti kultuuritegelased
avaldasid tõsist pahameelt Eestis valitseva olukorra üle.
1988. aasta suvel toimunud öölaulupidudel laulsid sajad
tuhanded inimesed rahvuslikke laule ja nõudsid senise EKP
juhi tagasiastumist. 20. augustil 1988 loodi Eesti Rahvusliku
Sõltumatuse Partei, mis võttis selge suuna Eesti
iseseisvuse taastamisele. Rahvarinde poolt 11. septembril 1988
Tallinna lauluväljakul korraldatud “Eestimaa laul”
kujunes suurimaks meeleavalduseks meie ajaloos, millest võttis
osa 300 000 inimest üle Eestimaa. 16. novembril 1988 nägi
ilmavalgust Eesti NSV Ülemnõukogu deklaratsioon Eesti
NSV suveräänsusest.
1989. aastal hakati
moodustama Eesti Kodanike Komiteesid, eesmärgiks Eesti Vabariigi
taastamine eesti kodanike poolt õigusliku järjepidevuse
alusel. 23. augustil 1989, Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise
50. aastapäeval, korraldati Leedu Sàjûdise,
Läti Tautas Fronte, Eesti Rahvarinde ja Balti Nõukogu
algatusel kuulsaks saanud Balti kett, kus eestlased, lätlased
ja leedulased protesteerisid Molotovi-Ribbentropi pakti tagajärgede
vastu. Nüüdsest hakkas ka Eesti NSV juhtkond toetama
mõtet Eesti täielikkust iseseisvumisest.
9. novembril 1989, kaks aastat pärast Ronald Reagani kuulsat
kõnet Saksamaa pealinnas, langes Berliini müür,
mis julgustas riikluse taastamise protsessi Baltimaades veelgi.
Eesti delegatsiooni liikmete survel võttis NSV Liidu Rahvasaadikute
Kongress 24. detsembril 1989 vastu otsuse „Poliitilise ja
õigusliku hinnangu kohta NSV Liidu ja Saksamaa 1939. aasta
mittekallaletungilepingule“. Saksamaaga sõlmitud salaprotokoll
tunnistati juriidiliselt alusetuks ja kehtetuks allakirjutamishetkest
peale. See oli Balti rahvaste ühine võit tõe
varjajate üle.
Leedus ja Lätis
aset leidnud veriseid sündmusi aitas Eestis ära hoida
13. jaanuaril 1991. aastal Tallinnasse saabunud Venemaa esimene
president Boris Jeltsin, kes Venemaa nimel kirjutas koos Läti,
Leedu ja Eesti esindajatega alla ühisavaldusele, keelas nõukogude
sõjaväelastel sekkumise meie siseasjadesse ning läkitas
ÜRO peasekretärile pöördumise, milles palus
rahvusvahelist abi Baltikumis tekkinud kriisiolukorra lahendamiseks.
Kahtlemata on Boris Jeltsinil suured teened selles, et iseseisvuse
taastamine Eestis toimus veretult. Mälestus temast vajab
kindlasti Eestis jäädvustamist. 18.–21. augustil
ebaõnnestus riigipöördekatse Moskvas. 20. augustil
1991 võttis Eesti Ülemnõukogu vastu otsuse
Eesti riikliku iseseisvuse kohta. Eesti oli taas vaba! 22. augustil
1991 peatas Jeltsin NLKP tegevuse ning seejärel keelustas
selle partei tegevuse.
26. detsembril 1991, neli aastat peale Reagani prohvetlikku kõnet
Berliinis, varises NSV Liit kokku, mida üks riigipea on nimetanud
20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. USA 40.
presidendi lubaduse täitmiseks oli Ida-Euroopa, Balti riikide
ja teiste NSVL koosseisu kuulunud rahvaste kaasabil kulunud 10
aastat. Tee Euroopa Liitu ja NATO-sse oli avatud. Täna on
USA ja Eesti Vabariik teineteisele kindlad partnerid, millele
pani kaheksakümnendate lõpus aluse president Ronald
Wilson Reagan.
Austusavaldus Ronald Reaganile
Arvestades Reagani teeneid Balti riikide,
sealhulgas Eesti, riikliku iseseisvuse taastamisel, esitas allakirjutanu
Tallinna kodanikuna 6. veebruaril k.a. Tallinna Linnavalitsusele
ja Tallinna Linnavolikogule ettepaneku võtta vastu põhimõtteline
otsus president Ronald Reaganile pühendatud mälestusmärgi
püstitamiseks Tallinnasse, valmistada ette ja kinnitada lähteülesanne
avaliku konkursi läbiviimiseks, määrata kindlaks
mälestusmärgi projekteerimise, ehitamise ja avamise
tähtajad.
25. veebruari kirjas soovitas Tallinna
abilinnapea Taavi Aas pöörduda tõstatatud küsimuses
Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse poole, mida kindlasti õigel
hetkel ka tehakse. Abilinnapea peaks siiski teadma, et ei Riigikogu
ega Vabariigi Valitsus ei saa lahendada küsimusi mis kuuluvad
kohaliku omavalitsuse e. Tallinna linnavõimude kompetentsi.
Veidi ettevaatlikum vastus tuli 1. märtsil k.a Tallinna Linnavolikogu
nõunikult Rita Makarovalt kes lubas, et “ettepanekut
arutatakse linnavolinike ja komisjoni koosseisu kuuluvate ekspertide
osavõtul esimesel võimalusel volikogu haridus- ja
kultuurikomisjoni koosolekul, mis toimub tõenäoliselt
aprillikuus“.
Arvestades jõudude vahekorda linnavolikogus,
võib oletada, et peale jääb Tallinnas võimul
oleva erakonna ja selle esimehe, Tallinna linnapea tahe. Aga esialgu
ootame ära haridus- ja kultuurikomisjoni seisukoha, mis peaks
oma otsuse kujundamisel arvestama eelkõige monumentaalsete
kunstiteoste paigutamise suurepäraseid võimalusi Tallinna
vanalinna ümbritseva muldkindlustusvööndi maa-alale.
Allakirjutanu on mälestusmärgi asukoha välja valinud,
silme ees on president Ronald Wilson Reagan linna elanike keskel.
|
|
|
