Kultuur ja Elu 3/2010


Kultuur ja Elu 2/2010

 

 

 

 


Tagajärg ja põhjused

Peaaegu 20 aastat on möödas Eesti taasiseseisvumisest, kuid endiselt on tunnetatav Moskva mõjusfäär Eestis. Eesti sisepoliitikaga tegelemisel piisab vaid mõnest märksõnast nagu Eesti ajalugu, NL okupatsioon, muulased ja keeleprobleem, pronkssõdur, vabadussammas, et tunda kremli ähvardavat varju Eesti kohal.

Vähe sellest – täna peavad kremliisad vajalikuks seadust, mis võimaldaks kasutada sõjalisi vahendeid naaberriikides elavate rahvuskaaslaste kaitseks!! Kremlist ilmselt täiesti tõsimeeli väljaöeldu, et NL lagunemine olevat olnud mõõdunud sajandi suurim geopoliitiline katastroof, peaks meist igaüht mõtlema panema. Hitlerism-fašism ja kõik sellega kaasnenu on küll leidnud üheselt hukkamõistu ja tänane Saksamaa kui fašismihälli järeltulija on ka vabandust palunud. Kuid loota, et samuti peaks käituma ka kommunismihällis kasvanud Venemaa, on ilmselt suur naiivsus.

Teame, et kommunismi kuritegude aktiivperiood kestis ca 30-40 aastat, järellainetus veel lisaks ja nõudis kordades rohkem ohvreid, kui seda suutsid korda saata Hitleri käsilased. Tõsi, mõningast hukkamõistu on kommunismi kuriteod leidnud isegi Venemaal. Stalinismi tuleks aga kommunismi kuritegudest kui tervikust vaadelda lahus, kuna kuulub selgelt tagajärgede lahtrisse. Selleks et Venemaa tunnistaks kommunismi kuritegusid tervikuna, on eelkõige vajalik anda poliitiline hinnang nn. Suurele Sotsialistlikule Oktoobrirevolutsioonile ja tema arhitektile Vladimir Uljanovile, st. leninismile.

Kommunistlik partei ei ole praegugi ju keelustatud ja osaleb paljude riikide poliitika kujundamisel, seda ka Venemaal. Demokraatlikes lääneriikides on punaparteide roll tühine ja seega selle tegevus tagajärgedeta. Vastupidi on see aga mõningates idapoolsetes riikides nagu Hiina, P-Korea, P-Vietnam, kus punapartei on riigi poliitikas küllaltki domineeriv, kuid ilmselt mitte sel määral, nagu ta võimutses enam kui 70 aastat NL-s. Vastasel korral oleksid ka tänapäeval selle partei tegevuse tagajaärjed nendes riikides märksa verisemad. Läänes puudub kogemus, mida tähendab punapartei absoluutne võim.

Vägivaldse ebaseadusliku riigipöörde tagajärjeks Venemaal oli kodusõda ja omaenda riigis koonduslaagrite loomine, oma riigi elanikonna represseerimine, teisitimõtlejate füüsiline hävitamine. Seejärel naabruses asuvate rahvusriikide okupeerimine ja venelaste valgumine okupeeritud riikidesse. Eesmärk – sovetiseerimine – venestamine. Mitmes nn. rahvusautonoomias suurel Venemaal on see ka õnnestunud.

Mida veel on vaja lisada, et tunnistada kommunistlik partei kuritegelikuks? Mida veel peaks selgitama tänastele demokraatlike riikide poliitikutele, et kurjuse impeerium ei ole kusagile kadunud, seda vähemalt seni kuni NL järeltulija Venemaa, e. täpsemini, tänased kremliisad Saksamaa eeskujul vabandust pole palunud?

Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv