Kultuur ja Elu 3/2010

Kultuur ja Elu 2/2010

1941. aasta Suvesõja ajalugu

tekst: Vello Helk

Herbert Lindmäe 1941. a suvesõda käsitlevast raamatusarjast ilmus kuuenda (viimase raamatuna) “Suvesõda Järvamaal 1941”.

Eesti ajaloos on erilist osa mänginud spontaanne vastupanu punasele terrorile 1941. aasta suvel, mida tuntakse Suvesõja nime all.

Juba enne Eesti vallutamist sakslaste poolt püüdsid eestlased metsavendadena tõkestada Stalini käsu kohaseid hävitusplaane ja päästa ka inimelusid. See viis kokkupõrgetele, mis nõudsid ohvreid. Oma hävitustööl mõrvasid hävituspataljonlased paljud tihti juhuslikult ettejäänud inimesed.
Lähtudes Juhan Liivi motost ”Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta”, alustas õigusteadlane Herbert Lindmäe Suvesõja ajaloo materjalide kogumist ja analüüsimist. 1999. aastal üllitas ta esimese käsitluse Tartumaa kohta, suhteliselt lühikese sisuga, ainult ligi 400 lk. 2002. aastal ilmus järgmine Virumaast (583 lk) ja edasi kaheaastase vahega: Viljandimaa (2004, 432 lk), Pärnumaa (2006, 520 lk), Valgamaa (2008, 464 lk) ning viimasena käesoleval aastal Järvamaa (688 lk).
Väljaanded on muutunud üha täielikumaks. Kui esimesed kaks lõpevad andmetega punasest terrorist, siis lisandub Viljandimaa raamatus ülevaade meetmetest pärast enamluse lõppu, Pärnumaa teoses andmed Pärnumaa meeste Suvesõja jätkust ja Valgamaal lühiülevaade Suvesõja-järgsest kättemaksust nõukogude võimu kuritegude eest. Kõigis on Suvesõjas langenute nimestikud.

Kõige täielikum on Järvamaa raamat. Kuigi ei korrata kõiki Eesti Vabariigi okupeerimisele ja annekteerimisele eelnenud saatuseaastate, esimese Nõukogude okupatsiooni ja Suvesõja raamsündmusi, samuti varem antud õiguslikke hinnanguid inimsusevastaste ja sõjasüütegude kohta, on see siiski palju laiahaardelisem kui eelmised. Häid fakte Järvamaa ja tuntud järvalaste, nende hulgas admiral Johan Pitka saatuse kohta sisaldab sissejuhatus. Põhjalikult on kirjeldatud ja analüüsitud sissisõda Kautla ruumis. Allikmaterjali ja selle käsitluse võrdlus paljastab eriti nõukogude propaganda valesid, liialdusi ja väljamõeldud kangelastegusid.
Vahepeal on ilmunud mitmeid lisauurimusi, nende hulgas 2002. aastal Indrek Paavle teos Eesti rahvastikukaotustest Saksa okupatsiooni ajal. Seda on eriti kasutatud ülevaates kättemaksust nõukogude võimu kuritegude eest, kus on lisatud andmed surmamõistetute ja hukatute kohta. On ka mainitud omakohtu juhuseid.
Üsna üksikasjaliselt on kirjeldatud järvalaste ja teiste Eesti vabatahtlike võitlusi koos sakslastega Suvesõjas. Sellega seoses saame tihti andmeid sõjameeste hilisema saatuse kohta. Nende hulgas on major Hirvelaane pataljoni võitleja lendurleitnant Remi Milk, kelle kohta on lisatud, et tema edasine saatus pole teada (lk 541). Siin on hoolikal koostajal midagi kahe silma vahele jäänud. Rootsis elav Remi Milk on kirjutanud üsna palju Eesti lendurite tegevusest ja saatusest.

Eriti huvitav on viimane peatükk Järvamaa meeste Suvesõja jätkust võõras mundris, sest seda lõpetab pikem arutlus tänasest mundrineedusest, mis lisab teosele aktuaalsust (lk 583–600). On võõrastav, et veel nüüdki ei taheta mõnigi kord mälestada ega mõista Eesti saatuseaastaid ja Teises maailmasõjas Eesti meeste võitluse olemust, ei taheta tunnistada tõsiasja, et need mehed võitlesid ja surid vaba Eesti eest. Erilise vaatluse alla võetakse Postimehe juhtkiri 27. septembril 2007, milles väidetakse, et Max Jakobsoni komisjoni raport ei jäta kahtlust: tegu oli küll ausameelsete eesti meestega, kes aga meelitati valelikke lootusi õhutades kahurilihaks juba enne kaotusele määratud võitluses. Nad väärivad mälestust Saksa okupatsiooni ohvritena, mitte Eesti sõduritena. Neid väiteid tõrjudes jõutakse järeldusele, et eestlaste valelikke lootusi õhutas hoopiski Atlandi deklaratsioon, sest ei osatud arvata, et selles antud pühalikud lubadused osutuvad tühjadeks sõnadeks ja neile rajanevad lootused on petlikud. Kui sõda oli Saksamaa jaoks juba kindlasti kaotatud, siis ka 1944. aastal pärast liitlaste Normandia invasiooni ei olnud Eesti sõduri võitlus veel kaugeltki oma mõtte kaotanud – tuli hoida rinnet, et takistada Eesti taasokupeerimist, lootes Atlandi deklaratsiooni põhimõtete täitumisele. Eesti sõdurite võitluse olemust eirates ja neid vaid kahurilihaks pidades solvatakse üle 10 tuhande Teises maailmasõjas langenud ja Siberi surmalaagrites tuhandete hukkunud Eesti sõdurite mälestust ning see riivab valusasti veel elavate vanade sõjameeste sõduriau.
Need on ainult üksikud nopped sellest põhjalikust argumentatsioonist, millest aga avalikkuses tavaliselt minnakse vaikides mööda. See kehtib ka nende väärtuslike Suvesõja teoste kohta, mis nähtavasti sisaldavad liiga palju poliitilisele korrektsusele ebameeldivaid fakte.

Kautla sohu maabunud Erna langevarjurite grupp.

Sissisõda Järva piirimail ja Kautla ruumis

Toome lugejateni valiku katkendeid Herbert Lindmäe suurteosest ”Suvesõda Järvamaal 1941”.

Järva-Harju piiril Kautla ruumis ulatuvad hiigelsuured, võimsad ja mühisevad metsad südamaast mereni välja. Kruusaküngaste ja mäekühmude kõrval laiutab mülkasoo pruunjate, madalate rabamändidega. Metsaservadel ja rabavaheliste mäekühmude jalamil kasvavad vaevakased ja kidurad soomännid. Roostevesi on siin maagirohke. Niisugune oli Kautla kant.

Kautla suurhaarang

Enamlaste suurhaarang Kautla ruumis, Harju ja Järvamaa piirimail Albu, Kõue ja Ravila vallas algas 31. juulil 1941. Eesmärk oli suurte jõududega sisse piirata ja hävitada Erna grupp ja metsavennad.
Juba 31. juulil kell 6.30 hommikul on märgatud teedel enamlaste liikumist. Punaväge vooris Kiisa talu juurest läbi. Mõned autod peatusid. Tolmused lätlaste, venelaste ja kohalike kommunistide salgad lähenesid Kautlale, et hävitada metsavendi. Osa neist murdis lahti Kiisa talu uksed, vangina viidi kaasa perenaine. Tema süüks arvati metsavendadele juua andmine. Kaebuse esitas kohalik kommunist. Kistakse voodist ka perenaise haige poeg, pekstakse revolvri- ja püssipäradega poolsurnuks ja viiakse... Jäävad maha naine ja 8-aastane tütar. Teise autosse visatakse 60-aastane vanaema.
Pealetung Kautlale algas 31. juuli varahommikul kell 9 (teistel andmetel kell 8) mitmest suunast: Hävituspataljonid piirasid Ravila, Ardu, Nõmme, Mustla, Kellasaare, Järva-Madise ja Mõnuvere külade vahelised metsad ja sood ümber ja alustasid nende läbikammimist. Kirjutatakse: Sellest arenes rida lahingulisi kokkupõrkeid kõige laialdasemal maa-alal, kusjuures metsavennad tegutsesid üksikute löögirühmade näol, mis pidasid viivitusvõitlusi, et anda taganemisvõimalusi relvituile, naistele ja lastele. Puhkes mitu üksteisest eraldatud lahingut.
Kui teatati suurte hävituspataljonide ja NKVD üksuste liikumisest Kautla soosaare poole, samuti suure väekontingendi liikumisest Ardu suunas, oli peamine probleem, kuidas kogu seda põgenikehulka haarderõngast välja viia. Selleks operatsiooniks kasutati peaaegu kõiki enam-vähem relvastatud meeste gruppe, kes pidid eest ja külgedelt julgestama pikka põgenike karavani läbi soode ja rabade.
// - - - //

Käpajärve lahing

31. juuli varahommikul koondas luutnantti Helmar-Andreas Lossman kõik vabad mehed kokku, et minna otsima öösel saksa lennukilt heidetud ja seni leidmata jäänud varustust. Liiguti Kautla soosaarest loode suunas. Metsavendadel olid mõned vintpüssid, julgestuseks tuli kaasa ernalane püstolkuulipildujaga. Liiguti ahelikus. Kui otsitud oli juba mõni tund, jooksis meeste juurde mätaste vahel komistades noor naine, langes higisena soomättale istuli ja seletas hingeldades: Paunküla-Voose maanteelt on suured hävitupataljoni ja punaväe üksused paisatud ahelikus metsa ja ahelik liigub Kautla soosaare suunas. Suur hulk väge on sõidutatud edasi Ardu poole. Luutnantti Helmar-Andreas Lossman käsutas mehed soosaarele tagasi. Ta ise koos püstolkuulipilduja-mehega jäi grupi seljatagust julgestama. Kiirustati, et teistele haaranguteadet viia.
Sellal oli jõudnud haaranguteade ka Mustassaarde ernalaste staapi. Meenutatakse: Ratsavirgats jõuab Kautlasse. „Tulevad! Venelased ja hävitussalgad!“ On umbes kell 10 hommikul.
Higimärgadena jõudsid luutnantti Helmar-Andreas Lossmani mehed tagasi laagrisse. Juba eemalt oli selge, et laagris teati alanud haarangust ja mets kihas meestest nagu sipelgapesa. Soosaarele olid rutanud ka metsavendi ümbruskonna väiksematest pesapaikadest, lootes suurlaagri toetusele. Lähenevat hädaohtu mõistes kogunesid naised-lapsed kokku. Ei halisemist, hädaldamist ega nuttu. Ärevuses jälgisid nad meeste ettevalmistusi kutsumata külaliste vastuvõtuks.
Teated vaenlasest olid ärevad: Kautla on sisse piiratud, ümbruskonna teed ja talud on haarangulisi täis, teedel liiguvad suured autokolonnid ja haaranguliste ahelikud on alustatud liikumist Kautla soosaare poole.
Vänrikki Oleg Marnot oli 31. juuli hommikul oma 15-mehelise rühmaga maastikuluurel. Oli kuum suveilm. Tehti peatus ja mehed suplesid metsajärves. Samas tuli patrull joostes haaranguteatega: hävituspataljoni mehi on suurel hulgal kohale saabunud ja asunud metsa piirama!
„Noh, ega sellepärast maksa veel ujumist lasta segada“, arvas vänrikki Oleg Marnot. Siiski tehti suplusele kiire lõpp, roniti kaldale ja kisuti rõivad selga. Siis ruttas luurerühm hanereas staabi poole.
Tagasiteel oli vänrikki Oleg Marnot mõttes ja tõsine. Staapi jõudnud, leidsid nad siit eest äreva meeleolu. Kogu laager oli alarmiseisukorras. Kostis pauke.

Vänrikki Oleg Marnot sai eversti Henn-Ants Kurelt käsu asuda oma langevarjurite rühmaga laagrist 1 km kirde poole kaitsele. Tema mehed olid jõudnud välja puhata (vänrikki Oleg Marnot ja Oberleutnant Kurt Renhardt olid koos 15 mehega maandunud üle-eelmsel päeval, s. o 29. juulil) ja neil olid teistest mõneti paremad relvad: kõik nad olid relvastatud automaatide ja käsigranaatidega.
Käsk oli enamlaste rünnak tagasi lüüa. Vaja oli võita aega, et laager likvideerida ning metsast varju otsinud relvitud metsavennad, samuti naised-lapsed lahingupiirkonnast ja haarangust välja viia ning nad lääne poole juhtida. See jäi major Ottomar-Raimond Hindpere ülesandeks, kes oli siitkandist pärit ja ta tundis hästi ümbruskonda.
Alikersantti Ülo Jõgi sõnul läks värnikki Oleg Marnot oma meestega täis julget otsustavust oma ülesannet täitma.
Kirjutatakse: Hädaohtlikumat rünnakuhoopi läheb vastu võtma „Erna“ grupi löögiüksus, kellel on kaasas 2 automaatrelva. Ja veel: Vastased olid varustatud raskekuulipildujatega ja kergerelvadega. Langevarjumeestel olid relvadeks aga ainult soome automaatpüstolid.
Õhinal seati valmis relvad, kohendati vööl pussi ja seati käepärast püstolkuulipilduja magasinikotid, keerati käised üles, avati kraenööbid ja tõmmati kiivririhmad koomale. Luutnantti Helmar-Andreas Lossman manitses ettevaatusele, kuid meeste meeleolu oli sõjakas: vaenlasele rusikas silmaauku! Vänrikki Oleg Marnoti viieteistkümnest mehest sai löögiüksus: „Poisid, lähme vaatame, mis seal siis lahti on,“ ütles ta, ja siis üle õla naljatamisi naabrile: „Kui surma saad, siis anna automaat teisele mehele üle!“ Poisid naersid. Rutati paukude suunas ja pea paiskuti ahelikku. See tuli hirmus hõre, kuid kattis siiski pika riba. Paremal tiival julgestuseks määrati R., vasemale O. Mõlemal olid automaadid. Nii liiguti lahingukorras edasi. Eest kostis üksikuid pauke. Õnneks oli vastase sihik vale ja ta kuulirahe niitis ainult puulatvu... .
Kella ühe-kahe vahel päeval toimus esimene kokkupõrge 4. Tallinna hävituspataljoni staabi ja motoluurerühma ja värnikki Oleg Marnoti rühma vahel. See leidis aset vähe maad enne Sae metsavahitalu, umbes 4 km Vooselt Kautla poole.
Paar kilomeetrit soosaarest kirde pool kostus kõva mootorimürinat ja samas raksatas paar-kolm käsigranaati, seejärel aga juba ridamisi granaadiraksatusi. Soomlaste relvade tärina sekka oli kuulda vene raskekuulipildujaid. Vänrikki Oleg Marnot ja tema 15 soomlast, kokku 16 püstolkuulipildujatega meest, olid jõudnud lahingusse.

Kirjutatakse: „Vastu neile!“ Leitnant Marnoti nägu on otsustav, karm nagu pikne.
Juba nad tulevad... Mootorrattad plärisevad... Autod ja autobused vinguvad... Otsatu rivi. Venelaste kuulipildujad ragisevad... Leitnant müristab: „Granaadid!“ Nagu hullud, hüppavad metsavennad venelaste keskele... Kellaosuti läheneb 10.30-nele.
Vastasel on hea positsioon. Nad asuvad murdmaastikulise mäe ülemisel veerul (Käpajärve mägi – H.L.), kusjuures „Erna“ meestel tuleb rünnata ülesmäge. Vaenlase tuli on maruline – töötab 3 raskekuulipildujat. Sellest hoolimata rünnatakse marulises tempos. Kuna samal ajal hakkab müristama, segunevad äikse kärgatused granaadiplahvatuste mürasse. Ründajatele vastu heidetud käsigranaatidest jäid paljud aga plahvatamata, kuna hävituspataljonlased olid nii kohkunud, et viskasid palju granaate minema ühes splintidega. Langevarjumehed oma granaatidega sundisid aga peagi 2 raskekuulipildujat vaikima.
Laskemoonaauto lõhkneb. Osa ründajatest (punastest – H-.L.) jookseb karjudes metsa – mütsideta: Mõned viskavad püssid, isegi pintsakud. Põgenevad metsa ... Läti miilitsate autost ripnevad laibad.
Teisal kirjutatakse: Tagumised autod pöörduvad kiiresti ja kolistavad põgenema. Taamal aga tärisevad uued kuulipildujad, uued masinad toovad metsa uusi mehi. Lahingujuht (värnikki Oleg Marnot – H.L.): „Granaadid! Pääle!“ Halastamatult niidavad metsavendade püstolkuulipildujad. Vangina lahingukeerisesse veetud perenaine L. S. oli saanud haavata. Ta roomab autost. Hüüab metsavennale: „Ärge laske mind, olen vang!“ Soomlane seob naise haavatud käe. Teel lebab punaväelasi ja hävitusmehi surnult ja haavatult purustatud autode vahel.
Siis taas karjumine. Ning neid tuleb... tuleb. Uuesti algab kuulipildujate rütmiline ragin. Perenaine roomab ühe auto alla... Võitlus müriseb üha kasvava hooga. Siis teade: „Vaenlane tungib seljataha! Loibult Mustasaare mäele... Paunküla-Ristilt Palgisaare talu õue!
Meeleheitlikus võitluses murtakse tee tagasi Kautlasse. Langevad surmakartmatult võidelnud ltn. Marnot ja allohv Rosin... Käpajärve mäe all suruvad sõbrad viimast kordas lahkunud vendade kätt. Võimsas löögis purustati Käpajärve lahingus kümneid punaste masinaid... .
Maruline rünnak viis „ernalasi“ peagi vaenlase rindest läbi ning mehed jõudsid teele, kus punased olid kaitsel olnud. Kuid ründajail ei olnud aimu vastase jõudude suurusest. Neid hakkas nüüd mõlemalt tiivalt autodega keskele kokku voorima. Soome mundris mehed aga võitlesid keset teed, võttes iga saabuva auto automaatide tule alla ja lõpetades granaadi viskamisega masinasse.
See võitlusviis tegi punaste hulgas kohutavat laastamistööd ja tekitas suure segaduse.
Liialdamisi meenutatakse sisside poolelt: Võimsa löögiga purustati Käpajärve lahingus kümneid punaste masinaid.
Seda lugu tunnistatakse ka punaste poolelt. Nii kinnitab 17. Viljandi hävutuspataljoni 3. roodu komandör v-leitnant Ilmar Paul avameelselt: Tekkis väga laiaulatuslik kokkupõrge. Bandiidid ründasid päris eeskujulikus lahingukorras meie autosid, kihutasid meie valvemeeskonnad laiali ja vallutasid 8 masinat (autori rõhutus – H.L.). Kui meie abijõud kohale jõudsid, taganesid valged metsa kogu aeg meid tulistades. Seejuures rakendati üsnagi ulatuslikult n. n. „kukulinnu“ võtet: tulistati puude otsast.
Enamlaste autovoor sattus paanikasse. Osa kihutas tagasi Voose suunas, osa aga pages peatamatult Tallinnani välja, kus kanti ette juhtunust ENSV hävituspataljonide operatiivgrupi ülemale piirivalvekapten Mihhail Pasternakile, kes seepeale isiklikult kohale sõitis ja operatsiooni üldjuhtimise enda kätte võttis.
// - - - //

Mälestusmärgi avamine Kautla lahingus hukkunuile 1942. a.

Kautla talu vallutamine

Kui Käpajärve lahing oli lõppenud, tõmbusid sissid Käpajärvelt Kautla talu alla kraavi joonele. Seal loodi uus positsioon.
Enamlased oli jõudnud Kautla taluni. Eelpostid ülalt, talu õuelt, ja teised metsavennad alt, põldude veerelt, püüdsid risttulega peatada enamlaste tohutut laviini. Asjata. Venelaste massid voolasid Kautla talu alla nagu tänkjas taigen. Siis vuravad talu õuele mootorratturid, autod.
Metsavend jutustab: Olles staabi juures mõned sõnad kpt. Möldrega kõnelnud, sõitsid Kautla talu juurde Järva-Madise poolt nõuk. mootorratturid ja veoautod sõjaväega, kostsid üksikud püssipaugud ja järsku algas tulistamine minu ümberringi. Oli kuulda kuulipilduja valanguid ja granaatide plahvatusi.
4. hävituspataljoni komandör leitnant Edgar Kostabi jutustab Kautla talu ründamisest ja vallutamisest : Olime vaevalt metsast välja lagendikule jõudnud, avati meile ootamatult eest, Sae metsavahi juurest püssituli. Peatudes ja olukorda kaaludes võtsime Ferbergiga (hävituspataljoni komissar – H.L.) vastu otsuse, et tagasiminekuks ei ole enam suuri võimalusi, vaid ainuke tee on tungida edasi ja katsuda roodudega side leida. Algasime ettevaatlikult liikumist edasi, olles tulevahetuses vastasega, kes tõmbus siis ootamatult tagasi ja kadus. Paukude järgi näis siin tegemist olevatki mõne üksiku mehega, kellest ühe mehe tapsime. Tapetu oli erariides maamees. Meil kaotusi ei olnud.
Jõudes umbes 2 km. sellest kohast edasi avati meile uuesti püssituli üksikust talust, mis asus Kautla küla lähedal põldude keskel. Meie roodudest, kes pidid kella 2 samasse rajooni välja jõudma, ei olnud aga jälgegi näha. Otsustasime ka nüüdki edasi minna. Selleks oli aga tarvis nim. talu enne vallutada (jutt on Kautla talust – H.L.). Ja selleks avasidki pataljoni komissar ning paar hävituspataljonlast talule püssitule, kuna mina, teeäärset väikest võsa kasutades, algasin 6 mehega ettevaatlikku hiilimist talu poole.
Jõudes talust umbes 50-60 meetri kaugusele, kust edasi märkamatult polnud enam võimalik minna, ründasime talu tormijooksuga, mille juures osa talu kaitsjatest jooksis sealt paaniliselt minema. Kuid ühe mehe tabasime siiski talu sepikojast, teise mõnikümmend meetrit eemalt põllult, kes komistades kukkus. Nagu tabatud mehed hiljem seletasid oli 16 meest ja 2 naist pääsenud talust põgenema.
Ühe talus tabatu juurest leidsime FN süsteemi püstoli, teine oli aga relva suutnud nähtavasti ära visata. Ja kümmekond meetrit eemal rukkipõllult saime kätte Punaarmee relvastuse hulka kuuluva tankitõrjepüssi.
Mõlemad tabatud olid noored mehed. Üks neist talu perepoeg (Johannes Lindemann – H.L.), teine Jäneda põllutöökooli õpilane (Johannes Ummus – H.L.). Perepoeg, kelle juurest relva leidsime ja kes sellega meile vastu tahtis hakata, sai peale ülekuulamist meie poolt maha lastud. Põllutöökooli õpilase andsime aga hiljem Riikliku Julgeoleku korraldusse.
Mõrvaohvri poeg Ants Lindemann lükkab jutu sellest, et Kautla perepoeg – s. o tema isa Johannes Lindemann oleks püüdnud hävituspataljonlastele püstoliga vastu hakata, ümber: tema isal ei olnud relva, ta põgenes esialgu koos teistega talust metsa, kuid tuli siis koju tagasi.

Nii tabati leitnant Edgar Kostabi jutu järgi Kautla talu vallutamisel kaks meest – võeti kinni Kautla perepoeg Johannes Lindemann ja Jäneda põllutöökooli õpilane Johannes Ummus. Johannes Lindemann lasti tema sõnul peale ülekuulamist maha, Johannes Ummus aga anti üle julgeolekule. Endine Eesti Vabariigi ohvitser, punaste poolel kannuseid teenima asunud leitnant Edgar Kostabi valetab: nii Johannes Lindemann kui ka Johannes Ummus mõrvati metsikult kohapeal. Samas on aga ajaloouurijad Edgar Spriit ja Valdur Timusk leitnant Edgar Kostabi valet toetades väitnud tunnustavalt: Edgar Kostabi kirjeldab üksikasjalikult ka relvakokkupõrkeid Kautla külas. Kuna sündmustest oli möödas vaevalt aasta, siis olid avameelsel ja ausal jutustajal kõik detailid täpselt meeles... (avameelsusest ja aususest oli siin jutustaja küll kaugel – H.L.).

Metsavendade poolelt teatakse: Talu juures olid metsavennad sepikojas parajasti kusagil sool maandunud lennukilt toodud kahurile lafetti ja rattaid monteerinud ja unustades ettevaatuse langesid kõik rünnaku ohvriks.
Teisal: Metsavennad, kes mõni öö tagasi kusagilt soolt hädamaandunud vene lennukilt olid ära toonud selle suurtüki ühes laskemoonaga, olid Kautla talu sepikojas kahurile rattaid ja lafetti külge monteerimas, kuid suures töötuhinas unustanud valvsuse. Kõik vaprad metsavennad sattusid hävituspataljonlaste kätte.
Hävituspataljonlane Herbert Jõeväli teab Kautla talu vallutamisest: Tallinna 4. hävituspataljon sai oma lahingutegevuse piirkonnas saagiks tankitõrje kahuri ja staabiauto. Metsast saadi kätte veel parašütte ja automaatrelvade laskemoona. Ka meil oli kaotusi – kuipalju, seda ma täpselt ei tea.
Leitnant Edgar Kostabi: Vaenlase nõrk vastupanu meile oli tingitud sellest, et tal puudus side metsas tegutseva salgaga ja et teda oli viinud teatud määral rööpast välja meie kahe mootorratturi suure kiirusega mööda sõitmine mõnikümmend minutit enne meie rünnakut. Kuigi need ratturid olid meie paanilised põgenejad, tegid nad oma hirmutamise töö siiski ära.
Talust saime kätte osa vaenlase staabi dokumente, millest selgus et juba kümmekond päeva oli talus olnud 37-meheline vaenlase salk. Näiteks oli talu peretütre poolt peetud igapäevast toidul olijate päevalehte, kus oli täpselt märgitud, kui palju mehi sai ühel kui teisel päeval talust toitu (nähtavasti loodeti hiljem selle järgi tasu saada). Kuna Kautla talus ei olnud sisside staapi, siis ei saanud seal olla ka staabi dokumente. Ka on rumal kõnelda siin Kautla talu peretütrest, kes oli surnud juba 1930. aastal.
Leitnant Edgar Kostabi jätkab: Lõunatoit oli talus parajasti valmis. Muuseas olid leivadki ahjus. Talu keldris oli mõni kast võid ja valmis keedetud loomaliha sülti, millest hiljem jatkus meie mõlema roodu ühe-kahekordseks toitlustamiseks.
Kuna talu oli võrdlemisi sobiv kaitseks, otsustasime siia kohale jääda ja katsuda sidet luua Arduga, kuhu suunda meie mõlemad mootorratturid sõitsid ja kus pidi asuma kapten Rubinovi pataljon.
// - - - //

Enamlaste sissetung Ardu suunast

Sellal kui enamlased olid vallutanud Kautla talu, haaras hävituspataljon Kautlat ka Ardu suunast ja Ardu metsavennad pidid jätma maha oma laagripaiga Ardu küla lähedal metsas.
Ardu poolt küljest ründas Kautlat Järvamaa 15. hävituspataljoni üksus ja Viljandimaa 17. hävituspataljoni II rood v-leitnant Ilmar Pauli juhtimisel.
Kirjutatakse: Kõige suurem pealetung toimus Ardu suunast, kus oli koondatud üle 1000 punaväelase. Kell üks päeval alanud rünnak lõppes kell 4 õhtupoolikul. Ettevaatlikult ja hirmul tuldi metsa, liiguti sihi serval ja tungiti peale karjana. Metsa kardeti... .
Pärast Kautla talu vallutamist jõudsid umbes tund või poolteist hiljem Kautla talu juurde ka Ardu alt taganenud metsavennad.
4. Tallinna hävituspataljoni komandör v-leitnant Edgar Kostabi kinnitab, et kapten L. Rubinovi pataljon (7. Tallinna hävituspataljon, komissar vanempolitruk Russonov) pidi sulgema rajooni lõunast, jäi peatuma Ardusse ja saatis sealt välja ainult piilureid.
Sealt, kust käis üle hävituspatalonjaste tee, jäid maha laibad. Nii on teada, et 31. juulil Kõue valla Ardu külas Väljahansu talu küüni juures lasti vintpüssiga maha Kõue valla Kõue külas mees Johannes-Eduard Jõenurm (04.04.1900-31.07.1941) Jõenurmelt.
Johannes-Eduard Jõenurm on maetud EELK Kose koguduse kalmistule.
Ardu metsavend (Lembit Talbak – H.L.) meenutab: Asusime 25-liikmelise meeskonnaga Ardu küla lähedal metsas, „Erna“ pataljoni staabist umbes 6 km eemal. Meie ülesandeks oli jälgida vene vägede ja transpordi liikumist Tartu maanteel. Vaatlusposti asukohaks oli kõrgem mäeküngas H. talu karjamaal. Ühtlasi oli meie ülesandeks hävituspataljoni rünnaku puhul takistada nende motoriseeritud üksuste kiirest liikumist Kautla suunas. Selleks langetasime puid teele, mis oli ainsaks ligipääsuks Ardust Kautlasse, ja purustasime suuremad sillad. Suuremaks vastuhakkamiseks oli meie relvastus nõrk.
Hävituspataljon ei lasknud end kaua oodata. Umbes kella 10 ajal jooksis P. talu vanaperemees, kelle tihnikus oli meie laagri asukoht, meie juurde ja teatas, et „Erna“ pataljoni peastaapi on haaratud kahest küljest, nimelt Voose ja Vanamõisa poolt. Keegi kohalik taluperemees, kes mõni aeg tagasi oli meiega liitunud, sülitas ja vandus tulist: „Mul oli hea kerge käkk – oleksid nad kuradid ometi siit kaudu tulnud...“ Nüüd taipasin: mehe kuue taskust vaatas välja rattapuss, vägev tammine prunt otsas. See oli omameisterdatud käsigranaat.
Kuid nüüd oli aeg kiireks tegutsemiseks. Saatsin oma abi vaatlusposti maha võtms. Teistega loopisime laiali kuuseokstest onnid, millised oleksid avastamise puhul saanud saatuslikuks kohalikule talumehele. Samaaegselt kuulsime esimesi kuulipildujavalanguid Kautla poolt, mis üha ägenesid.
Peagi saabus ka abi kahe vahisolnud mehe näol. Tegin viimased korraldused laagriplatsi mahajätmiseks ja asusime teele Kautla suunas, et luua sidet staabiga. Liikusime hanereas ja suurima ettevaatusega. Ilm oli kõrvetavalt kuum ja higi voolas ojadena nägudelt. Meeste näod olid tõsised ja naljatamiseks polnud kellelgi lusti.
Umbes tunnise kiirmarsi järel jõudsime Kautla talu alla. Üle lageda söödi paistsid talu ja kõrvalhoonete katused. Talust ei kostnud ühtegi püssipauku, kuna lahingutegevus oli kaldunud Mustasaare poole.
Meenutatakse: Allohv A.U. (kersantti Alfred-Friedrich Ugur – H.L.) saatis laiaõlgse, tugeva ja blondi spordimehe, reamees L.T. ühes sõbraga (Lembit Talbaki koos Albu valla Kaalepi küla Tõnu talu perepoja Oskar-Victor Malleniga – H.L.) luurele. Sellal polnud aga L.T. ühtki pauku kuulnud ega olnud tal ka aimu sellest, et hävituspataljonlased olid Kautla talu vallutanud. Ta näinud Kautla talu ümber küll liikumist, kuid ühe allohv. U.-le sarnaneva mehe käeviipe peale astunud paha aimamata talu poole.
Juhtunust kõneldes jätkab Lembit Talbak: Olime kindlas veendumuses, et hävituspataljon oli tagasi löödud ja oli käimas vaenlase jälitamine. Mõnutundega sügati habemeid ja õhuski nagu oleks olnud tunda värske saunaviha lõhna. Ettevaatuse mõttes otsustasin minna tallu, kaasa tuli vaid minu abi, kuna mehed jäid metsa. Kummalgi oli peos FN 7,65 ja kaks Soomest saadetud granaati vöörihma küljes. Lisaks sellele oli mul ka pikksilm. Liikusime algul metsaäärt mööda järve suunas, kust suundus heinaveotee otse talu taha. Mäeseljandikult avanes üllatav vaade talu õuele. Seal oli üks sõidu- ja üks veoauto ja peale selle nokitses keegi mootorratta kallal.
„Küll on priske soomuse teinud“, arutasime omavahel. „Ja nii kiire on kah poistel olnud, pole jõudnud punase lipukaltsugi sõiduki küljest maha rebida...!“
Lõime nagu pisut kahtlema, et kas ongi omad, kuid samal silmapilgul tuli maja tagant välja keegi ja tõmbas käega meid. Kuju järgi sarnanes mees tõesti meie „Marssalile“. Teadmises, et asi kindel, põrutasime täie sammuga edasi. Hüppasime üle madala aia ja olimegi talu ümbritsevas marjaaias. Polnud näha ühtegi hingelist ja hakkasime talu ette minema. Äkki nagu maa alt visati mehed välja, püssitorud sihiti meile otse silmaauku ja keegi röökis laias venepärases murrakus: „Kurati pantiitid, viskama rjelvad maha!“
Kõik see oli nii ootamatu, et tundus enam paha naljana kui kohtutava tõena. Üks tüüpidest seisis minust umbes 3 meetri kauguseel ja peast sähvas läbi, et kihutan kuradile ühe tulise keresse, kuid pilku taha heites nägin, et olime täiesti ümber piiratud.
Viskasin brauningu rohule ja relv kadus sekund hiljem ühe venelase tasku. Järgmine rebis juba minu vöörihma kallal. Umbes poole minuti jooksul olin paljaks riisutud asjadest, millega olin metsas nagu kokku kasvanud ja milleta tundsin end abituna ja alasti. Nüüd viidi meid talu ette, kus „välikohus“ juba ootas trepil istudes. Neid oli viis meest. Kaks neist kandis eesti sõjaväemundrit vanemseersandi tunnustega, kaks olid erariides, viiendana lisandus vene politrukk vanemleitnandi kraadis. Üldse võis seal olla 15-20 meest maja ümber valvepostidel. Trepil istujad rääkisid kõik vene keelt ja vigaselt eesti keelt. Maja lõunapoolse otsa kohal oli keegi „petšoora“ valves. Käed ja riided olid vereplekke täis. Nähes, et teda jälgisin, pomises ta midagi vene keelses, siis aga sihtis püssiga minu suunas ja ütles, et pange tähele – see valge peaga bandiit on seda nägu, et tahab põgeneda...! See tekitas üldist naeru trepil istujate seas ja kõik silmitsesid tähendusrikkalt oma püstoleid – eesti arsenali 9 mm relvi.
Nüüd kästi meid riidest lahti võtta. Uuriti kõik praovahed läbi. Otsisid dokumente ja raha... Siis käsutati meid istuma, käed ülal. Algas ülekuulamine. Küsiti, kust me sellise hea relvastuse saanud? Valetasin, et metsas on relvi küll ja seal jagati. Küsimuse peale, palju metsas mehi, vastasin, et umbes kolm tuhat. See lõi mehed nagu pisut kahvatama ja arglikult heideti pilk metsa suunas. Üks tõlkis kogu aja politrukile. Nüüd küsiti nimesid ja kust pärit. Pea töötas palavlikult, kuid ühtki nime ei tulnud pähe. Oma õiget nime ei saaanud muidugi ütelda, sest see oleks vanematele kindlat hävingut tähendanud. Samaaegselt ütles minu kaaslane oma õige nime. Pomisesin kah midagi sarnast, mille peale küsiti, kas oleme vennad. Eitasin seda kategooriliselt, korrates aga endist nime, mille lõpusilbi muutsin teiseks. Minu niumetähed olid küll sigaretitoosil, kuid see oli juba „seltsimehe“ sügavas taskus.
Üheaegselt ülekuulamisega haudusin pidevalt põgenmemist. Ka olin märkamatult tasapisi jälle riided selga poetanud, ainult saapad oli kuidagi tarvis veel jalga tõmmata. Viimane küsimus, mis meile esitati, oli see, mida meie soovime – kas kohtuotsust või kohest mahalaskmist. Kaaslane vastas, et kohtuotsust. Mina ei vastanud üldse sellele küsimusele, kuna nende kohtuotsus oli ju teada. Siis arutasid midagi vene keeles ja seda ajavahemikku kasutasin saabaste jalgatõmbamiseks. Sain kõnest niipalju aru, et hakatakse kohtuotsust täide viima. Politruk näitas käega välikäimla suunas, mis asus umbes 15 m väljaspool aeda. Vastva märguande peale tuli kaks meest maja otsa tagant, esimene rabas kaaslasel turjast ja teine minul. Tugevast jalahoobist ergutatuna ajasin end kuidagi püsti. Enne aga kui sain liikuma, teatas politruk, et temal on eriline soov minuga vestelda.
Ei tea isegi, mil moel sellise „lahkuse“ olin ära teeninud. Arvatavasti polnud minu antud seletused küllalt usutavad, tuli vist veel üle kontrollida pöidlate ja jalaluude vastupidavuse katsetamise kaudu. Kaaslane leiti aga olevat küps tinale. Nägin, kuidas ta kahe täägimehe vahel oma viimsele teele asus, ahastav jumalagajätt pilgus. Mind tõugati käega vastu talu krohvseina hoiatusega „mitte üks liigutus enam“. Mõni sekud hiljem kuulsin kahte pauku.
Tema kannatused olid läbi, kuid minul nähtavasti algasid. (Lembit Talpak ei saanud teada, et tema kaaslase Oskar-Victor Malleni kannatused polnud veel kaugeltki läbi, vaid teda ootas ees ränk piinasurm – H.L.). Üht olin siiski suunud juba otsustada: parem põgenemisel maha lastud saada kui piinamistes vaevelda. Nüüd võttis politruk mul varrukast kinni ja rebis mind ühe põõsa juurde. Seal oli hulk veriseid kaltse maas ja puruksrebitud Eesti lipp. Sõimas hirmsasti „bandiite“, kes olevat nende mehi tulistanud, ise näidates veristele kaltsudele.
Nüüd oli silmapilk otsustav. Politruk oli ainus mees, kellel oli kergekuulipilduja, see tuli rivist välja lüüa. Käsi tõusis iseenesest ja mehikesel oli pea enne maas kui jalad. Paari hüppega olin maja nurga taga ja mööda seal seisvast „petšoorast“. Hirmus venekeelne sõim ja kuulide vingumine algas. Koos sellega aga tekkis kohutav elutahe ja lihased töötasid nagu terasvedrud. Karjaaeda eraldas päris kõrge lattaed, kuid sellele ei puutunud varbadki vastu! Hullem oli aga väline plank. Hüppel selle peale tundsin, kuidas midagi sooja käis paremast säärest läbi. Mõtlesin, et kas siis siia pean nüüd jääma, suu varsti kärbseid täis...
Kukkusin hooga teisele poole maha. Kuul oli läbistanud parema sääremarja, kuid kont oli terve ja nüüd polnud muud kui auru juurde. Ees oli lage väli kuni metsani, kus mehed ootasid. Kuule sada järele kuni võsani.
4. Tallinna hävituspataljoni komandör leitnant Edgar Kostabi jutustab: Umbes tund või poolteist peale talu vallutamist, teatas väljapandud valvur, et kaks erariides meest liikuvat läänest talu poole. Kuna valvur oli meil samuti erariides, siis andis ta minu korralduse kohaselt kahele lähenejale käega märku ja mõlemad liikusid rahulikult talu poole. Läksin valvuriga ise varjule ja kui mehed talu õuele jõudsid, hüppasime kahekesi välja ja käsutasime mõlemil käed üles. Meie ootamata ilmumisest ehmatanud tõstsidki mehed käed koos brauningutega üles. Käsutasin sõjariistad maha visata, mille peale need kukutatigi maha. Peale brauningute, mis olid saksa sõjaväe relvad, oli kummalgi mehel relvastuseks veel saksa sõjaväe käsigranaadid.
Ülekuulamisel üks neist, kes oli valgevereline, kandis säärsaapaid, kalifee pükse ja paljast särki, vöörihmal ripnesid käsigranaadid, saapa sääres oli soome puss, see keeldus rääkimast ja andis mõista, et tema on soomlane, kuna teine nimetas ennast Järva-Madise ümbruse talupidajaks. Aastatelt olid mõlemad mehed 30 ümber.
Peale ülekuulamist jätsime mõlemad mehed valvuri hoolde. Kui olime aga mõned sammud eemale liikunud. Hüppas see, kes ennast soomlaseks nimetas, valvurile järsku kallale, andis talle tugeva tõuke nõnda, et mees komistas ja mõlemad vahialused panid selle peale jooksu. Põgenemisel õnnestus meil teine neist maha lasta, kuid soomlaseks nimetatul läks korda pääseda. (Hävituspataljonlane valetab: Oskar-Victor Malleni ei tapetud põgenemisel, vaid ta mõrvati metsikult pärast kinnivõtmist – H.L.)
Ilmselt olid mõlemad tabatud teisest bandiitide salgast, mis asus Järva-Madise – Voose vahelises rajoonis, kus tegutses kapten Grigorjevi pataljon. Nad olid saadetud siia nähtavasti sidet looma ja ei aimanudki, et talu on vallutatud.
Hävituspataljonlased olid talus heisanud sini-must-valge lipu... (või oli see seal juba enne talu vallutamist lehvinud).
Väidetavalt Johannes Lindemanni mälestustes meenutatakse: Sellesama sini-must-valge lipu peale tulid aga välja Talpak ja Malleni, meie naabrimehed, kes tulid samuti vaatama, mis lahti on. Võeti kinni. Mallenil võeti säärikud jalast ära ja öeldi, et sinu laseme maha, sellelt teiselt hakkame aga andmeid nõudma. Talpak lõi seepeale tunnimeest säärikuga ning hüppas ise üle aia. Talle tulistati järele ning lasti ka kuul jalast läbi. Hirm ja valu andsid aga mehele jõudu ning ta pääses rukkisse, sealt aga juba metsa.
Alikersantti Ülo Jõgi: Enne peagrupi taandumist oli allohvitser (kersantti – H.L.) Alfred Ugur saatnud Lembit Talpaku koos Oskar Malleniga luurele. Sealoleku ajal polnud Talpak ühtegi pauku kuulnud ja kui nad jõudsid Kautla talu juurde, siis paha aimamata liikusid talu juurde, kus nad aga äkki olid vaenlastest ümberpiiratud. Toimus groteskne kohus ja mõlemad mõisteti surma. Sõber viidi eemale ja seal ta tapeti. Talpak ise kasutas hetke ja põgenes kuulide rahe all, ning ime küll pääses eluga. Sellest jutustas ta hiljem Rootsis.
Samuti kirjutatakse: Visas võitluses murduvad albulased Kukk ... Ümberpiiramisel jääb punaväe kätte üksikuid vange – haavatuid, ning paar tervet: Mallen Kaalepist (Oskar-Victor Malleni – H.L.) ja L.T. Ardust (Lembit Talpak – H.L.). Esimene tapetakse kohe, L.T. aga (end. spordiinstruktor) annab kahele politrukile... tugeva lõuahaagi, sirutab mehed pikali, siis ise põgeneb läbi rukki metsa, ainult kerge kuulihaav reies, mille sai kuulirahes üle Kautla õueaia hüpates. See oli tal teine kord; Esimesel korral põgenes L. T. Mustjõe-Aegviidu metsade vahel. Olles küüditatav, tõstis ta koos teiste kaaslastega üles vaguni katuseserva ja hüppas vabadusse.
Metsa hambulise harja taha kaob päikese serv. Prääksudes tõuseb järvelt lendu parte. Maad võtab hämarus. Kusagil rukkis saeb rukkirääk... Siis korraga katkeb vaikus: Trahh! ... tatatata... . // - - - //

Nii nägi Kautla välja peale 1941. aasta 19. juuli hävitustööd.

Enamlaste sõjakuritegu Kautlas

31. juulil panid enamlased Johannes Lindemanni Kautla talus inimesi julmalt tappes ja piinates, talu maha põletades ja mõrvaohvreid elusalt tulle heites toime aegumatu sõjakuriteo.
Kautla mitmikmõrv. Saksa okupatsiooni ajal erinevates allikates avaldatud andmed Kautla talus toimepandud mitmikmõrva kohta on vastuolulised ja oma üksikasjades ebatäpsed.
Kirjutatakse: Koletuslikuma kuriteo panid kommunistlikud hävituspataljonlased toime 31. juulil 1941. a. Kõue valla Kautla metsatalus. Siin mõrvati julmimal kombel 7 inimest, kellest osa heideti elusalt tulde, kus nad leidsid hirmsaima piinasurma (Siit ei selgu, kes heideti tulle elusalt, kes mõrvati muul moel – H.L.). Mõrvatute hulgast tunti säilinud riideräbalate põhjal ära 4 isikut – Kautla talu perepoeg Joh. Lindemann, sama talu teenijatüdruk Ida Hallorav ja veel sel saatuslikul päeval talus viibinud Oskar Malleni ning Joh. Ummus Ülejäänud kolme isikut ei suudetud nende laipade seisukorra tõttu selgitada. Kautla talu ise põletati hullunud metsaliste poolt täielikult maatasa. Selle jäleda teo põhjustajaks oli asjaolu, et punased hävituspataljonlased kahtlustasid talu elanikkonda ühenduse pidamises Kautla rabas viibivate metsavendadega.
Teisal teatakse: Minnes isatalu hõõguvaile varemeile, silmab Kautla noorperemees luuhunnikut. „Näed“, ütleb kaaslasele „on põletanud ära meie suure pulli!“ Mehele ei tulnud pähe, et inimene on suuteline põletama teist inimest tules. Siis hiljem selgitatakse riidetükkide järgi, mis leitakse lähedusest, et luud kuuluvad vennale Johannes Lindemannile. Ja tulle on heidetud Kautla talu vana teenija, karjane Ida Hallorav, J. Ummus ja O. Mallen.
Ja veel: Kautlas peavad leegid oma võidupüha. Sellejuures heidab metsistunud hävituspataljon tulde Kautla vana naiskarjuse, peremehe poja ning veel viis talus viibinud isikut. Kolm tulde heidetud laipa jäi tundmatuks. Ja veel: Ohvrite laibad heideti tulle.
Ajaleht Järva Teataja kirjutab: Ahervaredest leiti hiljem ka Kautla talu peremehe Johannes Lindemanni üks poegadest põlenult. Teda põletati elusalt. Johannes Lindemann ise koos kahe pojaga pääsesid viimasel minutil pakku; pääsesid ainult särgiväel.
Samas väidetakse, et metsikus vihas põletati Kautla talu kõik hooned maha. Peremehe poeg visati elusalt tulle.
Veel võib lugeda ajalehest sisside poolelt: Talu sepikojas tabasid enamlased pärast Kautla lahingut vanema perepoja Johannes Lindemanni, kes elusalt põletati ja siis hiljem heideti Kautla talu esisele kraavipervele. Sama saatuse osaliseks sai ka talu kauaaegne teenija Ida Orav (Ida Hallorav – H.L.). Nende mõlema mälestuseks on kraavikallakule püstitatud väike kasepuust rist.
Ka aastaid hiljem, 2004. aastal on kirjutatud: Tulle heidetakse Kautla perepoeg Johannes Lindemann ja teenija Ida Hallorav ning kolm talus tabatud metsavenda.

Nüüdseks on mitmikmõrva asjaolud täpsustunud

Kõue valla surmaregistrisse on Johannes Lindemanni naise Erna-Elisabeth Lindemanni sõnade järgi tehtud märge: 1. oktoobril 1941 leiti põlenult Kõue vallas Kõrvenurga külas Kautla talu õuelt Johannes Lindemann, kes jäi kadunuks 1. augustil 1941. Surmaregistris märgitakse Johannes Lindemanni elukohaks Kõue vald, Raava küla Lootemäe talu.
Väidetavalt Johannes Lindemanni (p. o mõrvaohvri poja Ants Lindemanni – H.L.) mälestustes kirjutatakse: Juuli lõpul 1941. aastal toimus siin siis suur haarang Soomest tulnud ERNA grupi vastu. See ERNA grupp ei asunud loomulikult siin taludes, vaid Mustasaare juures metsas. Seal oli nende staap, seal nad elasid ja sõid. Siia Kautla ümbrusesse kogunes aga mobilisatsiooni eest põgenevaid külamehi... Kui tuli haarang, põgenesid inimesed lihtsalt talust ja minu isa koos nendega. Millal ja miks ta tallu tagasi tuli, seda ma ei tea. Hävituspataljonlased olla talu kohale heisanud sini-must-valge lipu, eks ta arvanud, et oht on möödas ja läks vaatama, mis talus toimub. Sinna ta siis tapetigi. Hävtuspataljoni võitlejad olid hiljem Ardus rääkinud sealses meiereis minu onule (ega nad teadnud, et see mõrvatu vend on): „Et said kätte mõisniku poja (nad nimetasid Kautla talu mõisaks), nõudsid temalt andmeid ERNA grupi suuruse kohta. Ta ütles, et ei tea. Piinasid siis teda. Ta palus, et teda ellu jäetaks, aga me põletasime ta ära.“ See toimus siinsamas talu veerel tee ääres. Kui me ta hiljem leidsime, siis oli bensiininõu ta kõrval. Ega ema polekski isa ilmselt ära tundnud, aga üks tükike kuube oli kuidagi põlemata jäänud ja ema tundis enda tehtud riide ära (autori rõhutus – H.L.).

Nii pidi 6-aastane Ants Lindemann aitama oma emal isa jäänuseid kokku korjata. Ta lisab: Isa võis ära tunda üksnes ühe põletamata jäänud riidetüki järgi, millest ema kodukootud kanga ära tundis.
Aegviidu Muinsuskaitse Seltsi esimees Jüri Liim, kes on Ardu kandis 1941. aasta sündmuste kohta kogunud üksikasjalikke materjale, kirjutab: Otseselt Kautla mahapõletamise ajendiks oli viha, et neid, keda tuldi püüdma, kätte ei saadud. Mõrvade ja süütamise algussignaali andis kohalejõudnud kapten Pasternak ja siis läks lahti põletamis- ning veretööks. Kõik Kautla talu hooned põletati, neid aga oli tosinajagu. Talu rohtaias peksti läbi töömees Oskar Mallene. Seejärel löödi ta läbi suu lehma karjatamise metallvaiaga (algselt räägiti läbi kõri löödud puuvaiast) maa külge kinni. Veidi aja pärast kallati surmaagoonias mees bensiiniga üle ja pandi põlema.
Sama kinnitab ka Ants Lindemann: Teine mees, see Mallene leiti hiljem rohuaiast. Oli samuti ära põletatud, enne aga veel vai kõrist läbi maa külge löödud. Bensiininõu oli tema kõrval nagu minu isalgi.
Jüri Liim jätkab: Sama saatus tabas ka perepoega Johannes Lindemanni. Ka tema kallati pärast peksmist ja piinamist, mida hiljem oma raportis nimetati ülekuulamiseks, bensiiniga üle ja süüdati põlema. Mees põletati elusalt elumaja lähedal olevas kraavis.
Tõsiasja, et et hävituspataljoni mehed piinasid Kautla talu perepoega Johannes Lindemanni, kallasid ta bensiiniga üle ja põletasid elusalt, kinnitab veel rida muid allikaid. Nii on see tõsiasi raiutud ka kivvi Johannes Lindemanni mälestussambal.

Jüri Liim: Karjamaalt lehmade lüpsmiselt naasev lüpsikuid kandev elupõline taluteenija, 60-aastane Ida Hallorav keeldus hävituspataljonlastele piima andmast. Karistus oli kohene. Tal võeti käsist-jalust kinni, õõtsutati edasi-tagasi ja visati elusalt põlevasse elamusse. Sama saatus tabas veel kolme inimest, nende seas ka Johannes Ummust... (autori rõhutus – H.L.).
// - - - //
Seega tuleb tõdeda, et Kautlas sõjakuriteos tapsid enamlased ebainimliku metsikusega seitse mõrvaohvrit – kuus meest ja üks naine.