Kultuur ja Elu 3/2010

Kultuur ja Elu 2/2010

Artur Sirgu sünnist möödus 110 aastat

tekst: jaanika kressa

EVL-i aseesimees ja tegelik juht Artur Sirk.

Kõrges eas Heinold Okas ja Evy Laamann Kalbus jutustavad Artur Sirgu lugu.

Karismaatilise Artur Sirgu sünnist möödus tänavu 26. septembril 110 aastat, kuid kaasaegses Eestis ei teata temast midagi. Taevani kisendav ebaõiglus ja ajaloo unustusse vajumine on pannud raugaeas inimesed raamatuid välja andma.

„Sirgu tapsid Pätsi ja Laidoneri käsilased,“ selgitab Heinold Okas. Sama veendumust jagab Evy Laamann Kalbus: „Artur Sirk tapeti poliitilise põgenikuna võõral maal, Echternachi linnas Luksemburgis ja tema mõrtsukateks olid eestlased, kes selle julma mõrva eest raha ja aumärke said.“

Erinevalt Heinold Okasest, kelle pereliikmed olid vaid vabadussõjalaste pooldajad, on Evy Laamann Kalbus lapsena üle elanud vanemate vangistamise ja palju muud, mida vaikival ajastul tuli taluda vabadussõjalaste lastel. Sellel teemal on ta kirjutanud ka raamatus „Tõde ei põle tuleski“, mis algab küll ohvitserist isa Paul Laamanni mälestustega, mis kirja pandud vaikival ajastul Tallinna Patarei vanglas, kuid kuhu tütar lisab ka omaenda mälestusi.

EESTI VABADUSSÕJALUSE HÄVITAMINE Artur Sirgu lugu Evy Laamann Kalbus ilmumisaasta 2010, 120 lk

Evy Laamann Kalbuse eesti keel on erakordselt väljendusrikas ja eraldi lugemispalana on raamatusse lisatud ka reisikirjeldus tema paaripäevasest külaskäigust okupeeritud Eestisse. See kirjatükk toob taas silme ette unenäolise absurdsuse, punase udu, milles elati aastakümneid ja mida taga nostalgitseda on äärmiselt kohatu ja ohtlik.
Kui nõukogude õudus on paljudel veel meeles, siis vaikiva ajastu suhtes oleme kõik samal positsioonil. Praegune vanem põlvkond oli tollal lapseeas ja nendest, kes 1934. aasta riigipöörde ajaks olid juba jõudnud küpsesse ikka, pole siinpoolsuses enam kedagi. Ehk just seepärast ongi võimalik, et diktaatoritele püstitatakse aina uusi kujukesi.
„Vaikiva ajastu luure ja poliitilise politsei tegevus oli juhtud täielikult valedele roobastele – kommunistide kasuks rahvuslaste vastu,“ kirjutab Laaman Kalbus 1930. aastate teisest poolest. Tuleb ju tuttav ette, sest ka praegu jälgitakse Eestis rahvuslasi läbi luubi, samal ajal kui pronksiöö märatsejaid kantakse peaagu kätel... Tuletagem vaid meelde, et tänavu anti viimastele luba pidada oma sabatit Sinimägedes samal päeval, kui oma iga-aastasele kokkutulekule kogunesid 20. diviisi sõjamehed, mõtelgem sellele, kui ebalevalt meie praegune riik suhtub Eesti Teises Vabadusõjas võidelnud meestesse.

Eesti Vabariigi huku algus: vabadussõjalaste hävitamine Artur Sirgu lugu Koostanud Heinold Okas Korporatsioon Sakala 2010 , 96-lk

„Kas vaikiv ajastu kestab edasi ka paguluses?“ küsis Heinold Okas ühes oma väljaantud raamatus juba veerand sajandit tagasi. Värske vastuse leiame Evy Laamann Kalbuse uuest raamatust: „Tänapäeva pagulaskonda iseloomustab poliitilise löögijõu ja ühiskondliku mõtlemisvõime halvatus. Lootused minna kodumaale tagasi teostama vaikiva ajastu aegset võimu ja täitma häid ning tasuvaid kohti, on kadunud.“

Ent ka viimse lootuskiire ulatab just Evy Laamann Kalbus: „Oleks vaid hea, kui Eesti rahval säiliks tulevikuks õiglast materjali tugevate isiksuste näol ja oleks hea, kui need tunneks võimalikult mitmekülgselt Eesti kaugemat ja lähemat minevikku ning kes oskaks siis astuda õigeid samme, kui seda trotsiks praegusele reaalsusele siiski peaks olema võimalik teha.“

Vastab ajaloodoktor Jaak Valge:

Olete ütelnud, et kirjutavatele ajaloolastele on teaduse administreerijad sisse seadnud süsteemi, mis hindab teie edukust samal alusel kui pangameeste oma, s.t raha alusel, kirjutava ajaloolase edukust publikatsioonipunktide alusel. Eestikeelse raamatu kirjutamisele keskendumine on kehtiva mõõtkava kohaselt teaduskarjääri umbtee ning kaudselt pidulik finantsiline enesetapp.
Meie kehtiv hindamissüsteem suunab ajaloolasi avaldama võõrkeeltes ja kirjutama pisitekste, kuna niimoodi on võimalik teenida kergemini publikatsioonipunkte, mille alusel hinnatakse meie sobivust järgmise uurimisraha taotlejana või õppejõuna. Eesti keeles raamatu kirjutamine annab ka publikatsioonipunkte, aga vähe: hea raamatu kirjutamine võtab paar aastat aega ning selle eest saab sama palju või isegi vähem punkte kui näiteks kolme pisiretsensiooni avaldamine kusagil kõrgelt koteeritud, aga tegelikult võib-olla hoopis nurgataguses nn kõrgetasemelises rahvusvahelises ajakirjas, mida keegi ei loe. Kui keskenduksin ainult raamatu kirjutamisele, veaksin alt oma projektikaaslasi, kellega koos järgmist uurimisraha taotlen, sest olen vähe punkte teeninud. Samas on monograafia  akadeemiliselt kümneid, kui mitte sadu kordi olulisem kui need pisitekstid ning jääb hoopis kauemaks meie ajalooteadvust mõjutama.
 
Kes on need müstilised rahvusvahelised jõud, kes meie ajaloolasi suunavad ja rahakoti kaudu kontrollivad? Kas eesti ajaloolase töö tellija ei saa olla näiteks eesti rahvas? Kui eestikeelse ajalooraamatu kirjutamine on teaduskarjääri umbtee ja finantsiline enesetapp, siis sellest järeldub, et oma rahvale kirjutamine saaks olla vaid eralõbu, mida saavad endale lubada vaid eriti rikkad või erakordse missioonitundega inimesed. Miks Eesti riigil see missioonitunne puudub ja keda riik esindab ja teenib, kui mitte oma rahvast? 
Eesti ajaloolase töö tellija ongi Eesti maksumaksja, aga Eesti teadusbürokraat on selle maksumaksja raha jagamiseks sellised reeglid kehtestanud. Nagu oleks teadmist Eesti ajaloost vaja hoopis rohkem kellelegi teisele, mitte eestlastele endile. Miks Eesti riik sellega nõus on, kes on Eesti riik üldse ja keda ta esindab, on pikem teema. Igatahes pole riik mitte sama, mis Eesti ühiskond. Mina eelistan mõelda, et töötan Eesti ühiskonna heaks ning mõtlen Eesti ühiskonnale pikemas ajavaates. Kõige kiuste ilmub Eesti ajaloolaste sulest palju väärtuslikku, aga Eesti massimeedia huvitub sellest vähe. Ega see polegi meie, ajaloolaste asi oma töid ajalehtedes reklaamida, selleks on ajakirjandus. Aga kommertsalusel massimeedia huvitub ju eelkõige sensatsioonist. Martti Turtola teaduslikus mõttes täiesti väärtusetut raamatut reklaamis Eesti massimeedia nii kuidas jõudis, seda loeti ju suisa Kuku raadios ette. Küllap mitte ainult irriteerivate, ehkki argumenteerimata väidete pärast, vaid ka sellepärast, et autor on soomlane ning massimeedia arvab millegipärast, et see, mis tuleb välismaalt, on parem kui see, mis meil Eestis tehakse.
 
Kas Teil on plaanis vabadussõjalasi uurida, kas näiteks Artur Sirgu 125. sünnipäevaks ilmub temast raamat? Vabadussõjalasi tuleks uurida, sest just vabadussõjalased ja nendega seonduv on eestluse vaatevinklist positiivne ja rahvustunnet tekitav ning jõudu andev.    
Mul on kavas kirjutada raamat 1934. aasta riigipöördest, selle põhjustest ja tähendusest, milleks mul on materjal ja mõtted peaaegu koos. Aga selle kõrvalt pean teenima publikatsioonipunkte, et üldse ajaloolasena edasi saaksin tegutseda. Tõsi, ma ei raiska end nurgatagustes võõrkeelsetes ajakirjades avaldamisega, vaid kui kirjutan võõrkeeles avaldamiseks, siis ikka tõesti mõjukatesse rahvusvahelistesse ajakirjadesse, mis tõepoolest aitab teadvustada Eesti ajaloo eripära ja eestlaste õigust oma ajaloole. Aga praegu kirjutan raamatut Eesti vasakpoolsetest kirjanikest ehk siis vabadussõjalaste vastastest, kellest hiljem said juhtivad juunikommunistid. Ma leidsin, et selleks, et vabadussõjalasi ja üldse tolle aja õhustikku mõista, on vaja seestpoolt tunda ka nende ideoloogilisi vaenlasi.
Ei saa öelda, et vabadussõjalasi poleks uuritud. Neist on juba väga head raamatud kirjutanud Rein Marandi ja Andres Kasekamp. Juhul, kui inimesi tõesti vabadussõjalaste teema huvitab, saaks esimese raamatu kordustrükkida ja teise eesti keelde tõlkida.
Kas vabadussõjalaste uurimine eestluse seisukohast positiivne on, seda ma ei tea, sest seda võib ka võtta näitena rahvusliku liikumise ja rahva demokraatliku algatuse lüüasaamisest. Ajaloolasena ei peaks ma võib-olla teemasid sellel positiivse-negatiivse põhimõttel üldse jaotama. See nagu eeldaks seda, et ajalugu on vaja ainult rahvusliku patriotismi kasvatamiseks, mis omakorda nõuaks ju kallutatust kõikide teemade käsitlemisel. Minu arvates on aga igasuguse minevikukogemuse esiletoomine vajalik, seejuures just võimalikult tasakaalustatud kujul. Loomulikult ei saa me eitada omaenda isikust tulenevat subjektiivset vaadet oma minevikule, aga ajaloolastena peaksime oma isiklikke "nõrkusi" tunnistama ning "nõrkades" kohtades end eriti tugevasti kontrollima.