|
|
Ilmar Mikiver in memoriam
tekst: Holger Kaljulaid
|
Ilmar Mikiver.
Foto Ain Protsin 1991
MIKIVERI KOOLID
1932 Loksa Algkool.
1940 Tallinna Reaalgümnaasium.
1940–43 õpingud Tartu ülikoolis romaani
ja inglise filoloogia erialal.
1954 Stockholmi ülikool, filosoofiakandidaadi kraad
teatriajaloos.
1966 Virginia ülikool, kutsepädevus finantsanalüüsi
alal (CFA).
|
Washingtonis suri
26. septembril 2010 Ilmar Mikiver, ajakirjanik ja märgilise
tähendusega raadiohääl, samas ka teatrimees ja
luuletaja. Vahest peitub selle mehe mitmekülgsuse saladus
tema maagilises sünnikuupäevas. Ilmar sündis 1.
jaanuaril 1920 Loksal kellassepp Jakob Mikiveri peres.
Nii sündis
raadiomees
Eesti Ringhääling
(ER) loodi 1926. aasta lõpus, kui Ilmar oli kuuene. Tehnikahuvilisena
sai isa Jakobist otsekohe üks ER-i pioneere. Poeg Heino on
meenutanud, kuidas kellassepatöökojas oli raadio hommikust
õhtuni lahti: “Valjuhääldi läks tööle,
kui raadiosaated hommikul algasid, ning vaikis, kui saated õhtul
lõppesid.” Juba aasta pärast eestikeelse ringhäälingu
algust ehitas isa lisavaljuhääldid ning ühendas
need traatipidi nii, et ümbruskonna majadeski sai raadiot
kuulata ja hiljem sündis üks arvatavasti esimesi kohalikke
translatsioonivõrke. See ulatus Loksast kaugemalgi, Kasispeale
ja Aasukülla.
Jakob Mikiveri peres oli neli last. Lisaks raadiomeheks saavale
Ilmar Mikiverile ka tulevased kunstnikud Olev Mikiver (1922–1994)
ja Heino Mikiver (1924–2004) ning tütar Aino Leesment
(1917–1999). Kunstiande pärisid pojad ikka isalt, kes
ise joonistas, aga oli ühtlasi viiuldajast külapillimees,
samuti nii rahvaluule kogumise kui ka kohaliku haridusseltsi eestvedaja.
Ilmar võttis kodust kaasa ka tubli annuse rahvameelsust,
sest isa oli lisaks poliitik. Sotsiaaldemokraadist rahvasaadikuna
oli Jakob Mikiver (1881–1964) Eesti Vabariigi Asutava Kogu
liige.
Saksaaegne
ajakirjanik
Sügisel 1940 läks
Ilmar Emajõe Ateenasse mõttega asuda õppima
filosoofiateaduskonda, ent selmet sattus — see on noormehe
enda loetelu — olema tõlk, postiljon, muuseumitööline,
leheosakonna abitoimetaja, vahi- ja rindesõdur, kantseleiametnik
ja väikelaste kasvataja. Nii viis saatus teda veel Eestis
ajakirjanduse juurde. Kolm okupatsiooniaastat elas ta Tartus ja
sai suurima saksaaegse provintsilehe Postimehe kultuuriosakonna
reporteriks.
Ilmar põgenes Eestist 1943, jõudis üle lahe
Soome ja teenis pool aastat sealse sõjaväe eestlasiga
mehitet rügemendis. Seal võitlesid ka mõlemad
vennad Olev ja Heino. Üksnes noorim vendadest ei jõudnud
Soomest edasi Rootsi.
Rootsis olles liitus Ilmar koos venna Heinoga aastal 1947 asutet
Radikaaldemokraatliku Koondisega, mille liikmed nimetasid end
hiljem ümber Vabadusmeelseteks Föderalistideks. Toona
moodustasid nad Rootsis organiseerunud eestlaskonna pahema tiiva.
Nende häälekandja Vaba Eesti asju ajas Ilmar ka pärast
Ühendriikidesse asumist.
Stockholmis toimetas Ilmar Mikiver muuhulgas ajalehte Teataja,
kuni teda veebruaris 1955 värvati tööle Münchenisse
Ameerika Hääle (Voice of America) Euroopa-keskusesse,
kus paari aasta eest moodustati eesti harutoimetus. Vaheaegu välja
jättes kestis Mikiveri side Ameerika Häälega veerand
sajandit. Esmane raadioaeg 1955–1959 jäi Ameerika Hääle
Euroopa-keskuse tegevuse lõpuaastaile.
Müncheni
harutoimetus
täiendas Washingtonis
töötavat põhitoimetust, kuhu Mikiver jõudis
palju aastaid hiljem. Ilmar Mikiveri kolleegideks Münchenis
said eesti toimetuse ajakirjanikud Heinrich Pullerits, Karl Kesa,
Aleksander Terras, Aksel Kristian, Adelaide Lemberg ja Ilmar Vainu,
rääkimata Kaarel R. Pusta juuniorist, kes oli Müncheni
eesti toimetuse juhataja. Mikiver oli Ameerika Hääles
alul diktoriks, hiljem sai ta luuletaja, teatri- ja kirjandusteadlasena
ülesande jägida ka pagulaste kultuurielu ning siis kirjutas
ja rääkis ka sellest. Kui augustis 1958 eesti harutoimetus
Ameerika Hääle Euroopa keskuses suleti, jäi Ilmar
Mikiver kahe baltimaalasest kolleegiga ühe aasta kestel veel
Münchenisse. Otseteed läksid tagasi USA-sse siin töötanud
Ühendriikide kodanikud, nagu Müncheni eesti harutoimetuse
viimane juhataja Piltti Heiskanen ja abijuhataja Voldemar Veedam.
Euroopa keskuse uudisteosakond jäi aga alles ja sinna lähetati
korrespondentideks leedulane, lätlane ja eestlane. Neil tuli
töötada 1958–1959 nii eesti kui ka inglise keeles,
valgustada Baltimaade küsimusi oma Washingtoni toimetustele
ja katta samas kogu Põhja-Euroopa temaatikat tervele VoA-le.
Teemaring, mida Ilmar Mikiveril tuli seejuures üleilmsete
ingliskeelsete saadete kuulajaile kajastada, ulatus Saksamaa esimese
tuumaelektrijaama avamisest ja BMW autouudistest kohalike muusikafestivalide
ja kirjanduselu vahendamiseni.
|
“Siin Ameerika Hääl,
Washington!”. Stuudios Aarand Roos, Ive Patrason ja
Ilmar Mikiver, 18 aprill 1977.
|
Ühendriigid,
Washington, DC.
Aastal 1959 samuti USA-sse
asunud, tegutses Mikiver peamiselt rahandusalal New Yorgi ja Minneapolise
firmades, kuni naasis 1974 taas Ameerika Hääle juurde,
siis juba Washington DC-s. Ameerika Hääle Eesti Osakonda
kuulusid 1970.–1980. aastail sellised nii hääle
kui nime poolest tuntud inimesed nagu Ilmar Külvet, Ive Patrason-Leesment,
Asta Türner-Rice, Tiiu Ling, Tõnu Parming... Ülemuseks
oli algul Voldemar Veedam. Varsti sai Mikiverist endast Eesti
osakonna peatoimetaja (1974–1976 ja 1980–1988) ning
juhataja (1976–1979 ja 1988–1993).
Ilmar Mikiveri sõnul kujunesid aastad Washingtonis Ameerika
Hääle toimetusjuhina tema jaoks võitluseks eestkätt
saadete keelelise puhtuse eest ja pädeva järelkasvu
värbamiseks. Kasutades oma 1960. aastail New Yorgi Eesti
Teatri stuudirühmale antud häälekursuse kogemusi,
tagas Mikiver hea hääle ja diktsioonitreeningu ka raadiotoimetusele.
Keelehool
Ilmar Mikiver: “Saadete
keele puhtuse ja ajakohasuse eest hoolitsemine oli Ameerika Hääle
Eesti osakonnas mu püsivaks ja kõrgeimaks prioriteediks
pärast Voldemar Veedami erruminekut. Eesti Vabariigis oma
emakeeles koolituse saanud toimetusliikmeid oli siis järele
jäänud vaid kolm: Ilmar Külvet, Evald Roosaare
ja mina, teised olid üles kasvanud Ulgu-Eestis. Ei olnud
imestusväärt, kui mõni uustulnuk tõlkis
‘president on kompliitselt paranenud’ (completely recovered).
Aastail 1976–1992 olin ma sunnitud keeleliselt üle kontrollima
praktiliselt kõik toimetuse poolt produtseeritud käsikirjad.
Selles keelevõitluses võis eristada kolme peasihti:
- juurutada uusi või vähem
tuntud sõnu, mis annaksid keelele moodsama kõla,
eriti toetudes viimasele õigekeelsussõnastikule
ja keeleteadlase Tiiu Erelti õpikutele;
- pidada sammu ametliku ja/või
rahvaliku keelepruugi arenguga Nõukogude Eestis;
- leida arusaadavaid eestikeelseid vasteid
uhiuutele terminitele, kui Kodu-Eestis kasutatavat vastet ei
olnud teada.”
Mikiver on piisavalt
tuntud ka luuletaja, tõlkija ning kirjanduskriitikuna —
alates Eestis koolipõlves avaldatud juhuluulest ja lõpetades
sürrealismisugemeist tulvil luulevalimikega “Kirves
ja tuiksoon” (Toronto, 1976) ning “Urb” (Tallinn,
2007). Temalt on ilmunud esseistlikke kirjandusvaatlusi nii trükiajakirjanduses,
Ameerika Hääle saateis kui ka mitmesugustel kursustel
ja kokkutulekuil. Ta on ka Erik Virbsoo populaarse ajalookäsitluse
“Lugusid möödunud aegadest” (Lund 1987; Tallinn
1989) üks kaasautoreid.
Tallinna Reaalkooli hümni sõnade autor on ise oma
kirjandusse pürimist seletanud nii: “Luulet kirjutama
[olen] hakanud kadedusest teiste luuletajate vastu. Sellise hakatuse
vilju [olen] avaldanud Eesti Nooruses (aastatel 1938–1939),
ihaldamata rohkem kui näiteks arbujalikke riime ja rütme.
Järgneval kolmel aastal, olles rea kaaslastega vastastikuseis
mõjusuhteis, loobunud riimist rütmi kasuks, hiljem
loobunud (korrapärasest) rütmist visiooni kasuks.”
Teenete eest raadioajakirjanikuna autasustati Ilmar Mikiveri 2001.
aastal Valgetähe III klassi ordeniga. Ameerika Häälest
puhkepalgale jäädes kestis Mikiveri ajakirjanduslik
tegevust ja seda korraga isegi kahel rindel: kuni aastani 2002
kodumaise ER reporterina ja aastani 2007 ka pagulaslehtede Vaba
Eesti Sõna, Meie Elu ja Eesti Elu kolumnistina.
* * *
Ilmar Mikiveri mõtteid
Putini hingest
Nüüd on aeg
koos David Satteriga küsida: mis on siis Vladimir Putini
hing? Nägime, et viimaste nädalate arengud on avalikustanud
selles kolm erinevat tahku: (1) vajadus käigus hoida Lääne-vaenulikku
propagandat vene ühiskonna korruptsiooni varjamiseks, (2)
plaan Lääne turva-institutsioonide (nagu rakettide tõrjesüsteemi)
haaramiseks Moskva kontrolli alla, (3) võime tekitada postsotsialistlike
riikidega tarbetuid konflikte, et elus hoida müüti Venemaa
"suurusest".Nende tunnuste ühisnimetajaks on lakkamatu
tülinorimine Läänega. Võime niisiis järeldada,
et Vene presidendil Vladimir Putinil on tülinorija hing.
See vastab Websteri neljandale definitsioonile, et „hing
on isiku elutähtis või oluline osa, omadus või
põhimõte“ (nagu nt lauses "ohvrimeelsus
on tuletõrjuja hing").David Satter, nagu mitmed teised
ameerika vaatlejad, soovitab oma (Wall Street Journalis 29. juunil
2007 ilmunud) analüüsi lõpus, et Bush räägiks
Putinile ainult tõtt. Oleks huvitav ühel hommikul
uudistest lugeda, et Bush on Putinile öelnud: "Kallis
Vlad, ära ole tülinorija."
Vaba Eesti Sõna, juuni 2007.
* * *
Minu koht looduses
Ulm on mu talutand elu varemeis linna
tindised väänkasvud keerdund saagapuuks mu ajju
trellide paisumisest lagub aeg-ajalt mu põue emailsein
ja januselt prantsatan kõhuli algvedelikest sätendavale
maastikule
mina oma maja titaanlik ja ainus ori
teemantpuurina otsivad mu huuled
teed keldrialuse mereni
lakun sakilise keelega maakide lõhnavat südant
kasvan laiali kahvatuile künkaile
nagu aja palvetav juus ruske ja suitsev
laotun humisevaks võrguks üle planeetide
magan ilmaruumi läpatand aovalguses
rinnakoopaks lõdisev tänav
olen õnnelik vang
minust marsivad läbi nunnad täringuheitjad
ja karud
Linn väänleb tuhas Surma häbelikul
näol
helgatab virmalisi mu reite vagast õõtsest
tähtede kirglikus hinguses veeldub
mu seenetand kummargil kodumaa
voolates mu kiusat ja lunastet kõhtu
mu kõrist keevad välja rasked udud
rõõmsaina mu suguvõsa uppumisest
ja kadedad et see oli nii asjatu
ja igimuutumatu liha mühava koori saatel
tantsib mu turjal välgurihm
mis lõpuks laheneb seaduseks nõgessilmseks naiseks
Ta hammustab minusse nagu ampulli
aga minu suudlus on ümisev pärl
lapse peos kes teab
et olen sündinud väsinult
et mu niudeis on luule vidin
ja mereloomade nälg
Ilmar Mikiver «Urb: teine kogu luuletusi»
1944 Kirjastus Maarjamaa, 2007
|
|
|
