|
|
Leedu ja Valgevene Teises
maailmasõjas
tekst: Jüri
Kotšinev
|
Näited mundritest: vasakul
leedu omakaitse võitleja, keskel ehituspataljoni ohvitser,
paremal politseipataljoni võitleja.
|
1939.–1940.
aasta sündmused, mis tõid iseseisvatesse Balti riikidesse
asiaatlikud idabolševike hordid, ei jätnud puudutamata
ka Stalini poolt äsja okupeeritud Leedut ning kui Wehrmachti
väed 1941. aasta juunis Leedusse jõudsid, võttis
rahvas Saksa sõdureid vastu kui vabastajaid.
Leedu omakaitseüksused
ja politseipataljonid
Punavõimud olid
jõudnud hävitatud Leedu Vabariigi armee baasil luua
29. Laskurkorpuse, mis sakslaste saabudes kohe lagunema hakkas.
Leedukad deserteerisid sellest massiliselt ning moodustasid hulgaliselt
punavõimu vastu suunatud relvastatud võitlusgruppe.
Katusorganisatsiooniks oli „Leedu aktivistide rinne“
Leedu armee koloneli Kazys Škirpa juhtimisel. Nimetatud võitlussalkade
aktiivsus ja julgus oli nii suur, et punavägedest maha jäetud
Kaunas ja Vilnius võeti täielikult enda kontrolli
alla veel enne Saksamaa vägede saabumist.
Pärast Leedu täielikku hõivamist Saksa vägede
poolt moodustati seal nimetatud iseseisvatest võitlusgruppidest
23. omakaitse laskurpataljoni ja üks ratsapataljon. Igas
omakaitsepataljonis oli 500 kuni 600 meest. Pataljonide juurde
kuulusid sakslastest sidesalgad koosseisus üks sidevägede
ohvitser ja viis kuni kuus vanem-allohvitseri. Relvastus oli omakaitsel
toodetud peamiselt Saksa relvatööstuse poolt, kuid kasutusel
oli ka punavägedelt saadud vintpüsse.
1941. aasta novembris reorganiseeriti Leedu omakaitse abipolitsei
üksusteks. Aastatel 1942–1944 kuulus Leedu Schutzmannschaft
der Ordnungspolitzei (lühendatult Schuma) 22. pataljoni
isikkoosseisu 8000 meest. Pataljonid kandsid numbreid 1–15
ning 251–257. 1944. aasta märtsis alustati veel 13.
pataljoni moodustamist. Need pidid saama numbrid 263–265
ning 301–310. Pataljonide formeerimine jäi lõpuni
viimata. Pataljonide ülesanded olid sõjamoonaladude
ja kommunikatsioonide valve ning võitlus punapartisanidega.
Enamus pataljone sõdis partisanidega väljaspool Leedu
piire – Leningradi oblastis, kus võitlesid 5. ja 13.
pataljon; Valgevenes, kus sõdisid 3., 12., 15., 254. ning
255. pataljon; Ukrainas, kus võitlesid 4., 7., 8. ning
11. pataljoni mehed, ning Poolas, kuhu sõjatee oli viinud
2. pataljoni võitlejad. Nominaalselt juhtis Leedu Schuma
pataljone Leedu Vabariigi armee kolonel Antanas Spokevièius.
Tema roll taandus siiski põhiliselt suhtlemise vahendamisele
Saksa kaitsestruktuuridega hõivatud Leedu territooriumil.
Kaotusi Leedu Schuma ridades korvati meestega teistest politseipataljonidest,
nii-öelda sisereservi arvelt. Selle skeemi kohaselt moodustati
näiteks 1944. aasta juulis neljast pataljonist 1. Leedu Politseirügement.
Rügement oli mõeldud partisanidega võitlemiseks,
kuid punavägede pealetungi edenedes läänesuunal
paisati rügement hoopis rindele punaarmee vastu. Sama aasta
oktoobris tehti sakslaste poolt katse moodustada Danzigis kaheksa
politseipataljoni baasil 2. ja 3. Leedu vabatahtlike rügemendid.
Need pataljonid, kellest nimetatud rügemente formeerida taheti,
kandsid numbreid 2., 3., 9., 15., 253., 254., 255. ning 256.
Enamus Leedu politseipataljonidest saadeti 1944. aasta lõpus
sakslaste poolt laiali ning nende isikkoosseis liideti Luftwaffe
õhutõrjeteenistusega. Osa pataljoni võitlejatest
(kogenumad ja vapramad) viidi üle Wehrmachti maavägede
koosseisu ning sinna sattunud leedukatest sõdurid osalesid
Berliini kaitsmisel 1945. aasta kevadel. Kolm pataljoni –
5., 13. ja 256. jäid Kuramaal piiramisrõngasse ning
kapituleerusid 1945. aasta mais.
Leedu relva-SS
Leegion
3. jaanuaril 1943 alustasid
Suur-Saksamaa võimud Leedu vabatahtlikest Leedu relva-
SS Leegioni formeerimist. Formeerimist juhtis Leedu SS ja Politseiülem
SS- Brigadeführer Wysocki. Peagi järgnes ka mobilisatsioon
Wehrmachti, millega paralleelselt jätkus värbamine Leedu
relva-SS Leegioni. Vastutus Leegioni ridadesse värbamise
eest lasus Leedu omavalitsusel. Leedu omavalitsus kuulutas välja
üleskutse, milles teatati, et Leedu Leegion saab omaette
väeosaks, mida juhivad eranditult leedukatest ohvitserid.
Sisuliselt tähendas see, et Leedu Leegioni näol on tegemist
Leedu iseseisva armeega ning suhted sakslastega saavad olema liitlassuhted,
mitte alluvussuhted. See ei olnud vastuvõetav Suur-Saksamaa
valitsusele ega väejuhatusele ning Leedu relva-SS üksused
jäidki moodustamata. Need leedukad, kes tahtsid kõigele
vaatamata relva-SS üksustes teenida, suunati 15. Läti
relva-SS diviisi ning mõnedesse teistesse relva-SS üksustesse.
1944. aasta veebruaris muutis Saksamaa kõrgeim juhatus
aga meelt ning otsustas punaarmee pealetungi ohjamiseks lubada
leedukatel moodustada oma territoriaalkorpus. Korpus pidi olema
kasutatud Leedu piiride kaitseks punavägede vastu. Komandöride
koosseis pidi koosnema vaid leedukatest. Vabatahtlikke kogunes
kohe 19 000 meest. Sakslased otsustasid jätta Leedu
Territoriaalkorpusesse 5000 meest ning ülejäänud
14 000 suunata Wehrmachti ridadesse. Leedu omavalitsus ilmutas
paindumatust ning esitas Saksa võimudele konkreetse plaani,
mille kohaselt pidi Leedu Territoriaalkorpus koosnema 13 pataljonist,
igas 750 võitlejat, ning tagavarapataljonist 1500 mehega.
Sakslased lubasid varustada Leedu Territoriaalkorpust mundrite
ning relvadega. 6. mail 1944 kuulutati Leedus üldmobilisatsioon,
kuid kogu ettevõtmine allutati Saksa sõjaadministratsiooni
kontrolli alla. See tekitas leedukate seas pahameelt ning isegi
saksavastaseid mässukatseid, mille tulemusel olid sakslased
sunnitud hukkama 83 kõige aktiivsemat allumatut tegelast
ning saatma 110 leedukat koonduslaagritesse. Kogu korpuse formeerimine
takerdus ning mobiliseeritud mehed suunati Luftwaffe õhutõrjejõududesse.
Kirjeldatu on kurb näide sellest, kuidas ei suudetud ühise
vaenlase vastu üksmeelselt tegutseda.
Leedu vabatahtlikud
Wehrmachtis
Esimene sundmobilisatsioon
Wehrmachti teenistusse astumiseks kuulutati Leedus välja
1. märtsil 1943. aastal. Aprillis moodustati mobiliseeritutest
esimesed ehitusroodud, mis ühendati hiljem Leedu ehitusrühmadesse
– Litauische Bau-Abteilungen. Rühma kuulus 600 meest.
Selliseid rühmi sai kokku viis, komandörideks olid endise
Leedu armee ohvitserid. Ametlikult peeti neid ehitusrühmasid
Leedu armeesse kuuluvateks ning komandeeriti Saksa armeegrupi
Nord juurde sealsete sapööripataljonide täienduseks.
Ehitusrühmade töö seisnes autoteede, raudteede
ning kaitseehitiste ehitamises, sinna kuuluvad mehed olid relvadeta,
kuid rinde lähenedes ning partisanisõja tugevnedes
jagati neile välja püssid ja käsikuulipildujad.
Peale Leedu Territoriaalkorpuse laialisaatmist 1944. aasta mais
formeeriti ehitusrühmad ümber Wehrmachti sapööripataljonideks
ning komandörideks olid seal juba Saksa ohvitserid. Igas
pataljonis oli siiski üks leedukast sideohvitser.
1944. aasta suvel tehti katse ühendada kõik leedulastest
koosnevad väeüksused. Kaptenid Jatulis ja Èesna
üritasid ühendada veel laialiformeerimata politsei-
ja sapööripataljonid. Uus leedulaste relvaühendus
sai nimeks Tevynes Apsaugos Rinktine – Isamaa Kaitsearmee.
Ühendusse kuulus kaks rügementi. Mehi juhtisid leedulastest
ohvitserid. Kogu armee etteotsa asus aga Saksa oberst, hilisem
kindral-major Meder. 7. oktoobril 1944 kaitses Leedu Kaitsearmee
koos Wehrmachti vägedega rindelõiku Papile küla
juures, kus mõlemad leedukate rügemendid kandsid raskeid
kaotusi. Koos sakslastega taganesid sellest verisest lahingust
allesjäänud mehed punaste pealetungi eest Ida-Preisimaale.
Seal moodustati leedukatest Leedu sapööripataljon, mis
koosnes kaheksast roodust. Sapööripataljon osales Balti
mere rannikul kaitserajatiste ehitamisel ning sattus lõpuks
täies koosseisus Kuramaa kotti. Saksamaale evakueeriti vaid
vähesed väga raskelt haavatud leedukad. Enamus leedulastest
sapööre leidsid endas sisemist jõudu mitte anda
ennast nagu lambad punaröövlitele vangi, vaid taandusid
metsadesse, et seal jätkata võitlus punase katkuga.
Luftwaffe õhutõrje abiteenistusse kutsuti Leedus
1944. aasta märtsis ning oktoobris 1012 noort. Enamus neist
suunati Luftwaffe sideteenistusse ning õhutõrjevägede
motoriseeritud divisjonidesse. Nende edasine saatus oli sarnane
Eesti lennuväe abiteenistusse kutsutud noorte omaga. Kellel
oli õnne, jõudis põgeneda Läände,
kes tahtis punastega edasi võidelda, liitus metsavendadega.
|
Saksa motopatrull partisanide
ohu eest hoiatava sildi „Partisanen gefahr“ juures,
Valgevene territooriumil.
Wikimedia Commons / Bundesarchiv
Bild
|
Valgevenelased
Suur-Saksamaa teenistuses
Saksamaa vägede
poolt hõivatud Valgevene territooriumil allusid kohalikud
politseijõud Saksa kaitsepolitseile (Schutzpolizei).
1941. aasta detsembris moodustati ümberõppekursused
valgevenelastest politseinikele ning Poola politseile ja endistele
Poola armee ohvitseridele ja sõduritele. 1942. aasta maikuus
alustas tööd politseikursus, mis sisuliselt oli valgevenelastest
allohvitseride kool. Kool allus Valgevene SS- ja politseiülema
Curt von Gottbergi (kellest 1943. aastal sai Valgevene kindralkomissar)
käskkirjaga Valgevene politsei Hauptbetrauber – (ülevaataja)
Kuschelile. Kogu Valgevene kindralkomissariaadi haldusalas tegutses
kokku 20 000 politseinikku. Igas Valgevene asustatud punktis
ja külas tegutses omakaitse, mis oli moodustatud punapartisanide
röövretkede tõrjumiseks. Moodustati isegi omakaitse
ratsaeskadron Ragulja juhtimisel. Bolševikud ei jõudnud
enne 1941. aastat Valgevene kesk- ja lääneosas läbi
viia mobilisatsiooni ning sakslased lubasid etnilistel valgevenelastel,
kes olid punaarmee ridades sõjavangi sattunud, minna koju
ning astuda seal politsei- või omakaitseüksustesse.
Samas tegutsesid ka riigi idaosas – Smolenski ja Brjanski
oblastites Valgevene rahvuslaste juhatuse all sõjalised
rühmitused. Armeegrupi Mitte tagalas tegutsesid valgevenelastest
relvaühendused, mis kandsid nime Ordnungsdienst –
korrakaitseteenistus, lühendatult OD. Neid juhtis valgevenelasest
emigrant kindral Michal Vituška. Salkades teenis 100 kuni
150 meest, komandörideks olid Saksa sõjavangist vabastatud
valgevenelastest ohvitserid. OD-i salkades oli kokku 3 000
meest.
1942. aasta suvel alustati Minskis Valgevene Schuma pataljonide
formeerimist. Pataljonid koosnesid neljast roodust ning neis teenis
500 meest. Igas pataljonis oli 8 Saksa ohvitseri ja 58 allohvitseri.
Järgmine suurem politseipataljonide moodustamine toimus 1943.
aasta oktoobris Baranovitši, Smolenski ja Slutski ringkondades.
Seal moodustati 48. ja 60. politseipataljon ning 36. politsei
jäägrirügement. Mobilisatsioon andis hiilgava tulemuse,
kõiki soovijaid ei suudetud nimetatud ringkonna politseipataljonidesse
mahutada ja nad suunati teistesse Valgevene piirkondadesse. Kolmas
laine politseipataljonide moodustamisel toimus Valgevenes 1944.
aasta märtsis. Formeeriti 11 Valgevene Schuma pataljoni,
mis kandsid numbreid 45, 46, 47, 48, 49, 60, 64, 65, 66, 67 ja
69. Mehi teenis seal 3000.
1944. aasta suvel taganesid 60., 64. ja 65. politseipataljoni
mehed ja valgevenelaste omakaitseüksused koos Wehrmachti
vägedega läände. Nendest pataljonidest moodustati
relva-SS 30. grenaderidiviis obersturmbannführer Hans Sieglingi
juhtimisel. Diviisis oli kolm rügementi – 75., 76. ja
77. ning üks kahurväe (nr 56) ja üks ratsaväe
kasakadiviis (nr 68). 1944. aasta septembris suunati see väekoondis
Läänerindele võitluseks prantslastest partisanide
ja anglo-ameerika liitlasvägede vastu. Anglo-ameerika liitlastega
võitlemine viis paljud valgevenelased Lõuna-Prantsusmaal
maamulda. Allesjäänud võitlejad üritasid
ühineda Poola kindrali Andersi armeega. 1944. aasta detsembris
saadeti 30. relva-SS diviis laiali ning selle riismed ühinesid
Vene Vabastusarmee esimese diviisiga.
Valgevene omakaitse
Valgevene kindralkomissar Wilhelm Kube
avalikustas 29. juunil 1942. aastal oma plaani moodustada Valgevene
territooriumil Omakaitsekorpus, kuhu pidi selle plaani kohaselt
kuulma kolm diviisi. Korpuse staap pidi asuma Minskis, diviiside
staabid aga Minskis, Baranovitšis ja Vileikis. Korpuse loomise
kava kinnitati SS-i ja politseivalitsuse poolt 15. juulil 1942,
kuid see kinnitatud plaan oli nägi ette erinevalt Kube algsest
projektist laialdase partisanivastase võitluse võrgustiku
loomise kogu Valgevene territooriumil. Igas Valgevene piirkonnas
moodustati omakaitseformeering, kus oli kas roodu või pataljoni
jagu mehi ning need salgad allusid Saksa politseijõududele.
Kokku liitus Valgevene omakaitseüksustega 15 000 meest,
kellest moodustati 20 pataljoni.
Kahjuks ei olnud Valgevene omakaitsel ühtset univormi ning
ka relvadega pidid omakaitsemehed ennast ise varustama. Küllaltki
absurdne olukord, mis näitas ilmselt tolleaegse Suur-Saksamaa
liigset enesekindlust ning veendumust, et sõda punase kõntsaga
lõpeb peagi ilma „väiksemate abivalmis vabastatud
vähemusrahvuste“ olulise abita. Koostöös Saksa
SD-ga moodustati üks SD koosseisus olev Valgevene politseipataljon,
mis formeeriti 1943. aasta jaanuaris. Pataljon kandis numbrit
13. Enamus pataljoni ohvitseridest olid valgevenelased. Selle
väeosa võitlejad olid tõesti hästi varustatud
ja relvastatud. 13. SD-politseipataljon paistis silma suurte kogemustega
partisanivastases võitluses. Valgevene omakaitse baasil
moodustati ka Valgevene raudteede valveteenistus, kuhu kuulus
ligi 1000 meest.
1943. aasta aprillis toimus Valgevenes omavalitsuse kongress,
kus kohalike võimude esindajad avalikustasid Saksa võimude
ees nõudmise Valgevene riiklikust iseseisvusest. Sellise
avalduse resultaadid ei lasknud ennast kaua oodata ning Valgevene
Omakaitse saadeti kohe pärast kongressi laiali. Omakaitse
isikkoosseis viidi üle Saksa politseijõudude alluvusse.
Selline valgevenelaste omavalitsustegelaste hulljulge samm, nagu
oli seda riikliku iseseisvuse taastamise nõudmine sõjatingimustes,
sai võimalikuks tänu sellele, et 1943. aasta detsembris
lubas Saksa administratsioon kokku kutsuda Valgevene Keskraada,
mida hakkas juhtima Valgevene rahvusliikumise üks aktiviste
Ostrovski. Iseseisvat riiki valgevenelased ei saanud, kuid Keskraadat
ei saadetud ka laiali.
Sõjategevuse üldine kulg näitas, et Saksa pool
vajab viimaseks otsustavaks heitluseks siiski kõiki liitlasi
ning Valgevene Keskraada juurde moodustati Valgevene Maakaitse
Peavalitsus. Määrus selle Peavalitsuse asutamise kohta
allkirjastati 6. märtsil 1944. aastal – ligi aasta peale
Valgevene Omakaitse laialisaatmisest. 7. märtsil algas ohvitseride
ning nooremkomandöride mobilisatsioon maakaitsesse. Sinna
võeti kuni 57-aastasi mehi. 10. märtsil algas reakoosseisu
mobilisatsioon. Sinna kutsuti mehi, kes olid sündinud kuni
1924. aastani. Mobilisatsioonipunktidesse tuli kokku 40 000
meest. Umbes pooled mehed olid seotud Valgevene territooriumil
töötavate sõjandust teenindavate ettevõtetega
ning nad saadeti tänu sellel tagasi. Märtsi lõpus
moodustati 21 000 mobiliseeritud mehest 34 laskurpataljoni
ning 6 sapööripataljoni. Pataljonide isikkoosseis kõikus
600–800 mehe vahel. 1., 2., 6., 7., 9. sapööripataljonid
olid allutatud otse Wehrmachtile ning nad dislotseerusid Minskis,
Slutskis, Borissovis ja Baranovitšis. Kogu see vägi
sõdis üliaktiivselt punapartisanidega Valgevene territooriumil,
kuni nõukogude pool alustas oma hiigeloperatsiooni „Bagration“
23. juunil 1944. Valgevene Maakaitsevägede pataljonid jäid
selle operatsiooni käigus punaste regulaarvägede surve
alla ning kandsid suuri kaotusi elavjõus. Algas taganemine
lääne suunas. 1944. aasta augustis saavutas Valgevene
Ülemraada kokkuleppe Saksamaa SD teenistusega. mille alusel
sai Valgevene omavalitsus Abwehri Ida-Preisi diversandikoolituskeskuse
enda käsutusse. Keskus asus kohas nimega Dallvitz. 1945.
aasta aprillis pidi selle koolituskeskuse baasil moodustatama
800 mehest koosnev SS eripataljon Sturmbannführeri Otto Scorceni
juhtimisel. SS-ga saavutati kokkulepe ka uue 30. Valgevene relva-SS
diviisi moodustamise kohta, mis pidi hakkama kandma nime SS-brigaad
Beloruss. kuid sellest plaanist realiseerus vaid kolme pataljoni
formeerimine Baieris.
30. aprillil 1945 andsid need kolm pataljoni ennast ameeriklastele
vangi. Punavägede poolt „vabastatud“ Valgevene
rahvast ootas aga sama saatus, mis kõiki N. Liitu vägivaldselt
inkorporeeritud rahvaid: stalinlikud laagrid, nälg ja viletsus.
|
|
|
