Kultuur ja Elu 3/2010


Kultuur ja Elu 2/2010

 

 

 

 


Eesti kunst paguluses

tekst: Kersti Koll


Kumu kunstimuuseumis on jaanuari alguseni avatud näitus „Eesti kunst paguluses”, mis esitleb kodumaal esmakordselt niivõrd ulatuslikku ülevaadet võõrsil loodud eesti kunstist.

Peaaegu kahe ja poolesaja tööga on esindatud 72 kunstnikku, kes on töötanud või töötavad Rootsis, Kanadas, USA-s, Saksamaal ja Taanis. Neist paljud esinevad Eestis esmakordselt. Lisaks meie muuseumide ja erakogude töödele on näitusele toodud arvukalt teoseid Kanadast, USA-st ja Rootsist. Näitus on valminud Kumu kunstimuuseumi poolt 2007. aastal algatatud eesti pagulaskunsti uurimisprojekti raames. Projekti käigus kaardistati esmalt meie pagulaskunstnike loomingut, mis sõna otseses mõttes on üle maailma laiali ning enamasti erakätes. Selleks käidi väliseestluse suuremates keskustes Rootsis, Torontos, Vancouveris, New Yorgis ja Lakewoodis ning külastati üksikuid kunstnikke ja kunstikogujaid mujalgi, samuti peeti ulatuslikku kirjavahetust. Võimalikult palju püüti talletada seda, mis momendil veel kättesaadav – pildistada töid, koguda dokumentaalset materjali ja mälestusi nii kunstnikelt kui eesti kogukondliku ja kultuurielu korraldajailt. Lisaks näitusele on Eesti Kunstimuuseumis alustatud ka digitaalse pagulaskunsti arhiivi koostamist.
Näitust koostades keskendusid kuraatorid Eestist Teise maailmasõja ajal põgenenud või kuni Eesti taasiseseisvumisni paguluses arvestatavalt oma loometeed alustanud kunstnikele. Nii on esindatud nii Eestis enne sõda tegutsenud, väljakujunenud ja tunnustatud meistrid (Karin Luts, Eerik Haamer, Ernst Jõesaar, Jaan Grünberg, Endel Kõks, Juhan Nõmmik, Herman Talvik, Eduard Rüga jt), Eestis kunstiõpinguid alustanud, kuid oma kujunemisaastail juba uuel asukohamaal elanud kunstnikud (Juhan Hennoste, Osvald Timmas, Arno Vihalemm, Raoul Lind, Maire Männik, Olev Mikiver jt), aga ka täielikult juba võõrsil oma kunstihariduse saanuid – nii neid, kes lahkusid Eestist lapse- või noorukieas (Enno Hallek, Andres Kingissepp, Epp Ojamaa, Merike Patrason Martin, Hardu Keck, Enn Erisalu, Ruth Tulving, Tiit Raid, Mart Org, Kristiina Kauri, Ville Tops jt) kui ka paguluses sündinud autoreid (Jaan Põldaas, Mark Kalev Kostabi, Uno Hoffmann jt). Väljapanek esitleb meie pagulaskunsti olulisemaid arengusuundi ja probleemiasetusi mälu, muutumiste ja haakumiste ning uues olukorras kohanemiste, uue kodumaa ja maailma kunstielu arenguga suhestuvate kontaktide kaudu. 2011. aasta kevadel on sama näitus Tartu Kunstimuuseumis.
Näitusest ajendatult alustab ajakiri „Kultuur ja Elu” oma veergudel meie pagulaskunstnike lähemat tutvustamist.


Juhan Hennoste. Naine klaasiga. Autori omand

Juhan Hennoste

Juhan Hennoste on sündinud 6. jaanuaril 1919. aastal Pärnus. Kunstiõpinguid alustas ta Tallinnas, õppides aastatel 1938–1939 Riigi Kunsttööstuskoolis. Tema esmaesinemine sai teoks 1943. aastal Tartu sügisnäitusel, mille kataloogi kunstnik tänini olulise mälestuskilluna alles hoiab. 1944. aasta suvel mobiliseeriti Hennoste Saksa sõjaväkke ning saadeti peagi tõlgiks Sloveeniasse Ljubljanasse eesti allohvitseride kooli. 1945. aasta kevadel saadeti ta koos kahe teise eesti noormehega tõlkide kooli Berliini. Sõja lõppedes jäi Hennoste Saksamaale ning 1949. aasta novembris õnnestus tal emigreeruda New Yorki, kus ta elab tänini.
Kunstniku sõnul algas tema tutvus kunstiga 1930. aastatel Tallinnas, kuid esmakordselt avanes tal suurte muuseumide külastamise võimalus Saksamaal. Noorele kunstnikule avaldasid sügavat muljet maailma kunstiklassika rikkalikud kogud, taas ausse tõstetud saksa sõjaeelne modernism, eelkõige ekspressionism. Eriti meeldejäävaks peab ta aga 1948. aastal nähtud suurt prantsuse modernistide näitust, mis on jätnud sügava jälje ka mitme teise toona Saksamaal olnud eesti kunstniku kujunemisse. Liitlasriikide ühisesse saksa noorema põlvkonna nn kultuurilise ümberõppe programmi kuulus ka moodsa kunsti edendamine ja modernismi taastutvustamine. 1946. aastal alustas Saksamaal ringlemist suur prantsuse kunsti näitus, kus eksponeeriti töid impressionistidest kaasaegsete meistriteni. Sõjajärgsel Saksamaal valdavalt põgenikelaagreis elades hakati eesti identiteeti hoides erakordselt aktiivselt ka oma hariduse ja kultuurielu korraldama – asutati koole, laulukoore, teatri- ja rahvatantsurühmi, anti välja omi ajalehti ning korraldati kunstinäituseid. 1946. aastal loodi Eesti Kujutavkunstnike Keskus, korraldati arvukalt näitusi ja suudeti välja anda ka katalooge. Raskete olude kiuste kujunes sõjajärgsed aastad Saksamaal eesti pagulaskunstnikele üllatavalt aktiivseks tegutsemisperioodiks.
Saksamaal algas ka Juhan Hennoste aktiivne loometegevus ning ta esines nii eest kunsti näitustel kui ka rahvusvahelistel põgenikkunstnike näitustel Geislingenis (1947 ja 1949), Oldenburgis (1947), Münchenis (1947), Haagis (1949), Pariisis (1949) ja Amsterdamis Stedelijk Museum´is. Selle suurejoonelise rahvusvahelise põgenikest kunstnike näituse kataloogis avaldati ka ühe Juhan Hennoste töö reproduktsioon. Tema liitumise eesti kunstipilti uue tähelepanuväärse tegijana märgib tunnustavalt ära Endel Kõks. Et sõjajärgsel Saksamaal kunstivahendeid hankida, ateljeed pidada ning nn elukutset omava isikuna väljaspool põgenike laagreid saksa ühiskonnas elada, astus ta Müncheni kujutavate kunstnike ühingu (Berufsverband Bildender Künstler München)ja Švaabimaa kujutavate kunstnike ühingu (Berufsverband Bildender Künstler Scwaben) liikmeks.

New Yorki elama asumine oli noorele kunstnikule arenguteel hea võimalus vahetult osa saada Teise maailmasõja järgse avangardismi juhtiva keskuse kunstielust. 1950-ndail kujunes Hennostel välja igalaupäevane galeriide, MoMA ning Metropolitani ja teiste muuseumide külastamise traditsioon. Kunstnikule, kes armastab end katkenud koolitee tõttu siiani nimetada iseõppijaks, jätsid sügava mulje näiteks Franz Klineži, Robert Motherwelli, aga ka Metropolitani muuseumis esimese näitusena nähtud Van Goghi tööd. Teda on väga köitnud ka Giorgio Morandi looming. Märkimist väärib ka kunstniku süstemaatiliselt koostatud suurepärane kunstiraamatute- ja kunstikogu.
1950-ndail oli Hennostel väga intensiivne loomeperiood. Edaspidi nõudis oma osa argielu ja töö väikeses disainibüroos, mis võimaldas aga aeg-ajalt pikemaid Euroopa reise. Tema varastes maalides on tunda saksa ekspressionismi ja picassoliku vormikultuuri mõjusid. Rõhutatud kontuurjoonte ja sageli napis tooniskaalas lakooniliste värvipindadega terviklikult läbi komponeeritud töödes köidab tundlik meeleolude ja hingeseisundite tabamine. Hennoste inimtüüpides on sageli kerge nukruse ja üksildase mõtiskluse elegantset ilu. Kunstnik on loonud ka suurepäraseid kollaaže. Kui Hennoste on oma maalides lähtunud enamasti reaalsest motiivist, siis kollaaži puhul kasutab ta meisterlikult abstraktse väljenduslaadi võimalusi. Kataloogis „Eesti kunst eksiilis” (1980) peab väliseesti üks vahedama sulega kunstiteadlane Paul Reets Hennoste väga isikupärase maali kõrval tema suurimaks uuenduslikuks teeneks just kollaaži: „Selles liigis oli ta võrratu. Lihtne, vaikselt rabava selgusega, kaalutud ja tugev. Seda tuleb eriti toonitada, kuna tollal tavaline collage kippus saama mingiks väsinult kavalaks mänglemiseks, mille lõpptulemus oli kirev ja igav”.

1950-ndatest alates oli Juhan Hennoste aktiivselt tegev ka eesti kunstielu korraldamisel New Yorgis. Koos Raoul Linnu, Eduard Rüga, Karl Pehme ja teistega oldi rõhutatult nõudlikud professionaalse taseme suhtes. 1970-ndatel kuulus ta ka Eesti Kultuurfondi Ameerika Ühendriiges juhatusse osaledes fondi kunstikogu koostamisel. Enamus sellest väikesest kuid väga valitult koostatud kogust on nüüdseks üle antud Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusele. Uuel kodumaal kohanedes oli Juhan Hennostel ja ta mõttekaaslastel mõistagi kange soov eesti kunst sealses kunstielus kõrgetasemeliselt nähtavaks teha. Mitmel korral üritati eesti kunsti näitust korraldada, kord ka koos soome kunstnikega, mõnes New Yorgi respektaablis galeriis, kuid edutult. 1950-ndail loodeti, et saab teoks ungarlaste poolt algatatud suur eri rahvustest põgenike kunstinäitus Metropolitani kunstimuuseumis, koguti isegi töid, kuid see idee ei teostunud. 1960. aastal suudeti siiski korraldada esinduslik näitus „Seitseteist eesti kunstnikku” („Seventeen Estonian Artists“) New Yorgis Riverside´i muuseumis, kus esinesid eesti kunstnikud üle maailma: Eerik Haamer, Juhan Hennoste, Endel Kõks, Abel Lee, Raoul Lind, Karin Luts, Olev Mikiver, Maire Männik, Erich Pehap, Karl Pehme, Lembit Ränd, Erika Roots, Herman Talvik, Hans Tsirk, Agathe Veeber, Arno Vihalemm ja Eduard Wiiralt kokku 84 tööga. Ilmus ka kataloog, mille kaanekujunduses oli kasutatud Hennoste tööd „Avatud aken”. Juhan Hennoste oli ka selle näituse toimkonnas ning 1961. aastal korraldas ta ka Agathe Veeberi ja Arno Vihalemma suure juubelinäituse New Yorgi Eesti Majas.

Ameerikas elades on Juhan Hennoste lisaks Riverside´i muuseumi näitusele (1960) esinenud ka New Yorgi Eesti Majas (1949, 1961) ning Kopenhaagenis Charlottenborgis (1950), Montrealis (1951), Rootsis Göteborgis (1952), Örebro Kunstihoones (1952), Eskilstunas (1953) ja Vadstena raekojas (1953).
Kumus avatud näitus „Eesti kunst paguluses“ annab põgusa ülevaate Juhan Hennoste loomelaadist. Kuid kahtlemata vääriks niivõrd andekas ja erudeeritud looja kodumaal põhjaliku isikunäitusega tutvustamist.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv