Kultuur ja Elu 2/2010

Kultuur ja Elu 1/2010

Teherani kohtumine: Jossif Stalin ja Franklin D. Roosevelt.

Teherani konverents

tekst: Jüri Kotšinev

Teherani konverents toimus 28. novembrist 1. detsembrini 1943 Iraani pealinnas Teheranis. Esimest korda kohtusid „suure kolmiku“ poliitilised juhid omavahel. Hitleri vastast koalitsiooni moodustavaid riike esindasid NSVL poliitiline liider J. Stalin, USA president F. D. Roosevelt ja Suurbritannia peaminister W. Churchill.

Teherani konverentsil joonistus kohe alguses selgelt välja USA presidendi Roosevelti soov saavutada maksimaalne üksmeel Staliniga. Suurbritannia peaminister Churchill oli oma vanal poliitilisel positsioonil – hoida NSVL maailmapoliitilisel areenil võimalikult isoleeritult. USA president nõudis resoluutselt NSVL esindajate juuresolekut USA ja Suurbritannia omavahelistel konverentsieelsetel läbirääkimistel. Stalin tahtis omalt poolt väga osaleda maailma globaalses poliitilises juhtimises. Roosevelti välja käidud idee ÜRO moodustamise kohta tekitas Suurbritannia peaministris kahtluse, et USA ja NSVL suruvad Suurbritannia läbi selle organisatsiooni kõrvale maailma poliitilisest juhtimisest.
Teherani konverentsi põhiteemaks oli liitlaste sõjalise koostöö koordineerimine. Churchill oli Suurbritannia-USA ühise dessandi kavandamise vastu. Esialgsete plaanide kohaselt pidi see ühisdessant maabuma Põhja-Prantsusmaal – tollal Saksa vägede poolt okupeeritud aladel. Suurbritannia peaminister soovis, et USA ja Suurbritannia sõjaline tegevus oleks aktiveeritud Balkanil, takistamaks NSVL mõjusfääri laienemist selles regioonis. Selle vastu olid aga nii Stalin kui Roosevelt. Nemad olid veendunud, et teise rinde avamiseks on kõige sobivamaks kohas just Põhja-Prantsusmaa. Churchill oli sunnitud nende arvamusega leppima ning teise rinde avamine lepiti ajaliselt kokku. Selleks tärminiks pidi saama 1944. aasta maikuu. Stalin lubas omalt poolt alustada just sellel ajal massiivset pealetungi Idarindel, takistamaks Saksa vägede üleviimist idarindelt Läänerindele ja sidudes sakslaste elavjõudu punaarmee vastu Idarindel. Samuti otsustati konverentsil mõjutada ühiste jõududega Türgit astuma sõtta liitlaste poolel Saksamaa vastu.
Järgmiseks tähtsaks arutlusteemaks oli Saksamaa sõjajärgne saatus. Roosevelt ja Stalin tahtsid killustada Saksamaa väikesteks tükkideks. Roosevelt tegi ettepaneku jagada sõjajärgne Saksamaa viieks osaks ning viia Kiel, Hamburg, Ruhr ja Saarimaa loodava ÜRO kontrolli alla. Stalin tahtis olla kindel selles, et killustatud Saksamaa ei ühineks enam iialgi. See küsimus jäi Teheranis lõplikult otsustamata.
Suurbritannia ja NSVL-i valuküsimuseks konverentsil kujunes Poola. Stalin oli selleks ajaks katkestanud igasuguse suhtlemise Londonis resideeriva Poola eksiilvalitsusega. Churchill tõstis aga teravalt üles Katõni massimõrva küsimuse. Arutati ka Poola-NSVL piiriküsimusi. Stalin teatas, et NSVL-Poola idapiir jääb sinna, kuhu ta oli tõmmatud 1939. aasta septembris. Mõne aja pärast käis ta konverentsil välja idee viia piir Oderi äärde. Selles küsimuses oli Stalin järeleandmatu ning Churchill oli sunnitud sellega leppima. USA president Roosevelt oli selles küsimuses neutraalne. Stalin esitas konverentsil nõude saada sõja lõppedes enda kätte Königsberg. Stalini viimane nõudmine oli Soome-NSVL piiri nihutamine Leningradist võimalikult kaugele, mis sisuliselt tähendas uusi territoriaalseid nõudmisi Soome riigilt. Konverentsil joonistus selgelt välja nii USA kui ka Suurbritannia vastutulek Stalini territoriaalsetele nõudmistele.
Konverents lõppes kolme liitlasriigi ühise otsusega, et sõjajärgset maailma hakkavad juhtima neli riiki: NSVL, USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa. Katusorganisatsioonina nende riikide üle nähti loodavat rahvusvahelist poliitilist organisatsiooni ÜRO-d. Selle leppe kohaselt said NSVL ja USA endale sisuliselt globaalsed maailmavalitseja funktsioonid, samal ajal kui Suurbritannia roll maailmavalitsejana märgatavalt kahanes.
Konverents võttis vastu ka Iraani deklaratsiooni, mis deklareeris Iraani suveräniteeti ja territoriaalselt puutumatust.
Stalin andis USA-le lubaduse astuda sõtta Jaapani vastu kohe peale Saksamaa purustamist.
Konverents lõppes kolme liitlasriigi ühise deklaratsiooni allkirjastamisega 1. detsembril 1943.

Jalta konverents

Kolme liitlasriigi juhtide järgmine ühisnõupidamine toimus 4.–11. veebruaril 1945 Jaltas ajaloolises Livaadia lossis. Selleks ajaks oli nii NSVL relvajõud Idarindel edasi liikudes kui ka USA-Suurbritannia ühisdessant Normandias viinud nii kaugele, et kõigi kolme liitlasriigi väed sõdisid sakslaste vastu juba Saksamaa territooriumil. Konverentsil asusidki liitlased kooskõlastama Saksamaa sõjalise purustamise plaane. Vaatluse alla võeti ka Saksamaa sõjajärgne saatus. Kolmas suur küsimus oli sõjajärgse maailma juhtimise printsiipide väljatöötamine.
Vahetult enne Jalta konverentsi kohtusid USA ja Suurbritannia esindajad omavahel Maltal.
Roosevelt ilmutas jälle valmisolekut teha NSVL-ga sõjajärgsel ajal tihedat koostööd. Suurbritannias nägi USA president koloniaalimpeeriumi ning oli kolonialismi pooldajana koostööaldis NSVL-ga, mille sisulist orjandus-sotsialistlikku olemust ta ei mõistnud ega teadnud. Samas vajas Roosevelt Londoni toetust või vähemalt vaikivat nõusolekust USA aatompommi projektile, millest Churchill loomulikult teadlik oli. Samal ajal vajas Roosevelt Stalini toetust, et koos NSVL-ga muutuda üheks globaalseks maailmavalitsejaks.
Saksamaa sõjajärgse saatuse otsustamisel tegi Churchill ettepaneku eraldada Saksamaast Preisimaa ning moodustada Lõuna-Saksamaa riik pealinnaga Viinis. Nii Stalin kui Roosevelt nõustusid Saksamaa sõjajärgse jagamisega. Jagatud Saksamaa uued piirid jäid konverentsil siiski määramata, nagu muide jäi välja töötamata ka selle jagamise protseduuriline külg. Roosevelt ja Churchill tegid ühise ettepaneku anda Saksamaa okupeeritud territooriumist üks osa Prantsusmaa kureerimise alla. Samas tegi USA president huvitava avalduse – ta lubas nimelt, et pärast Saksamaa sõjalist purustamist ei viibi USA väed Euroopas üle kahe aasta. Stalin oli alguses prantslastele antava okupatsioonitsooni vastu, kuid Roosevelt tegi talle selgeks, et kui prantslased kaasatakse vallutatud Saksa alade juhtimiseks loodava kontrollkomisjoni töösse, ei saa neil olla suuremat iseotsustamise võimalust oma okupatsioonitsooni üle. Laiem riikide ring lisaks aga liitlaste okupatsioonivõimudele legitiimsust. Selle argumendiga Stalin nõustus ja prantslased pidid saama oma valdusesse Saksamaal okupatsioonitsooni.
Seejärel tuli Stalin lagedale NSVL poolt esitatud reparatsiooninõuetega Saksamaale. Algasid arutelud, mille käigus otsustati lõpuks, et Saksamaa peab liitlastele maksma sõjakahjude hüvitamiseks kokku 20 miljardit USA dollarit. Sellest pidi NSVL saama 50%.
Järgmiseks konverentsi punktiks oli Stalini ettepanek, et ÜRO-s peab saama liikmestaatuse iga NSVL liiduvabariik. Neid oli teatavasti 15. Argumendiks tõi Stalin, et Suurbritannia kiiluvees on eraldi liikmestaatus ette nähtud Inglismaa kolooniatele ja et USA tõi enda kiiluvees Lõuna-Ameerika riigid. Vaidlused lõppesid sellega, et Stalin käis välja Molotovi ettepaneku liita ÜRO-ga eraldi liimestaastuses Valgevene, Ukraina ja Leedu. Tollal olid kõik need kolm NSVL liiduvabariigid. ÜRO asutamiskoosolek määrati kindlaks samuti Jalta konverentsil. Selleks sai 1945. aasta aprill. Siis tuli aga USA president Roosevelt lagedale ideega anda ÜRO-le kureerimisfunktsioon Suurbritannia kolooniate üle. Tekkis skandaalieelne olukord. Churchill nimetas seda katseks tungida Suurbritannia siseasjadesse, mis tegelikult seda oligi.
Pinged liitlaste vahel suudeti siiski summutada ja järgnes sõjajärgse Euroopa mõjusfäärideks jagamise arutelu. Stalin nõustus anglo-ameerika kontrolliga sõjajärgse Itaalia üle. Kreekas käis siis kodusõda, kus inglased osalesid samal poolel kommunismivastaste võitlejatega. Stalin ei sekkunud sellesse kuidagi ning jättis Kreeka lahkesti Suurbritannia mõjusfääri. Siis tõstis Churchill küsimuse territoriaalsetest reguleerimistest Jugoslaavias, Austrias ja Itaalias. Suur kolmik otsustas, et kõik need küsimused reguleeritakse tavadiplomaatiliste läbirääkimiste ja asjaajamiste korras.
Järgnes Poola küsimus. Poola oli täielikult nõukogude vägede poolt okupeeritud. Moodustamisel oli prokommunistlik valitsus. Nii USA kui ka Suurbritannia jätsid Poola täielikult Stalini mõjusfääri. Ainuke, mida Churchill ja Roosevelt tegid, oli ettepanek liita Lvov Poolaga. Samuti juhtis Churchill Stalini tähelepanu asjaolule, et kommuniste toetab Poolas vaevalt üks kolmandik rahvast, mis võib tulevikus esile kutsuda võimalikke rahutusi ja ebastabiilsust. Stalin „rahustas“ kolleegi, lubades kaasata loodava Poola valitsuse töösse ka mõned Poola eksiilvalitsuse poliitikud. See kõik meenutas seda, kuidas poodule soovitatakse uusi hommikvõimlemise harjutusi.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Jaltas lepiti kokku Ida-Euroopa jätmine nõukogude mõjusfääri ja Lääne-Euroopa jätmine anglo-ameerika mõjusfääri. USA esitas konverentsil „Vabastatud Euroopa deklaratsiooni“. Deklaratsioon võeti vastu. See deklaratsioon sisaldas väga õilsaid ja ilusaid demokraatlikke printsiipe. Liitlasriigid võtsid endale kohustuse kooskõlastada omavahel kõikide poliitiliste, majanduslike ja sõjanduslike probleemide lahendamised, mis võisid eales tekkida „vabastatud Euroopat“ ühiselt valitsedes. See deklaratsioon ei realiseerunud tegelikkuses iialgi.
Jalta konverentsil otsustas NSVL astuda Jaapani vastu sõtta kahe kuu möödudes Saksamaa lõplikust sõjalisest purustamisest ja sõja lõppemisest Euroopas.
Stalin nõudis endale sõja lõppedes Lõuna-Sahhalini ning Kuriili saarte üleandmist NSVL-le. Samuti nõudis ta Mongoolia staatuse säilimist, Dalni sadama internatsionaliseerimist ja Port-Arturi merebaasi üleandmist NSVL-le. Kõik nõutu ta ka sai, millega tugevnes märgatavalt NSVL-i positsioon Kaug-Idas.