Kultuur ja Elu 2/2010


Kultuur ja Elu 1/2010

 

 

 

 


Esimene punane aasta

tekst: velly roots


“Sõja ja rahu vahel” on kümneköitelisena kavandatud koguteos Eesti sõjalisest ja julgeolekupoliitilisest ajaloost möödunud sajandi keskel.

“Rahval on õigus nõuda oma ajaloo tõepärast käsitlemist,” ütles professor Enn Tarvel koguteose “Sõja ja rahu vahel” teise köite “Esimene punane aasta” esitlemisel. “Ajalugu on relv poliitilises võitluses ja see sõjariist on kõige mõjusam, kui seal ei ole midagi maha vaikitud ega salastatud.”

Mida aasta edasi, seda enam ilmub meie lähiajalugu käsitlevaid teadusväljaandeid, aga ka memuaare, mõtisklusi, artikleid. Miks me oma ajalooga seotud teemadel ikka veel nii palju räägime ja kirjutame? Me nagu otsiksime lõpmatult vastust painavatele küsimustele: mis ikkagi tegelikult toimus, et kaotasime 1940. aastal oma riigi iseseisvuse, ilma et oleksime proovinudki vastu hakata. Kas minevikust on võimalik midagi õppida? Mida suudaksime teisiti teha, kui niisugune olukord kunagi taas korduks?
Kuid teisalt on küllalt neidki, kes soovitavad lõpetada minevikuvaidlused, olla eurooplased ja keskenduda tulevikule. Kas need, kes tahavad sünge mineviku eest silmi kinni panna, ei karda hoopis tõtt? “Rahval on õigus nõuda oma ajaloo tõepärast käsitlemist,” ütles professor Enn Tarvel koguteose “Sõja ja rahu vahel” teise köite “Esimene punane aasta” esitlemisel. “Ajalugu on ka relv poliitilises võitluses ja see sõjariist on kõige mõjusam, kui seal ei ole midagi maha vaikitud ega salastatud.”

Mahukas koguteos

“Sõja ja rahu vahel” on kümneköitelisena kavandatud koguteos Eesti sõjalisest ja julgeolekupoliitilisest ajaloost möödunud sajandi keskel, mille peatoimetaja on Enn Tarvel. Suuremahuline teaduslik uurimistöö põhineb arhiiviallikatel, mis on pärit nii Eesti kui ka Soome, Läti, Saksa, Suurbritannia, USA ja Venemaa arhiividest. Kuid kasutatud on ka allikapublikatsioone ja memuaare. Enn Tarveli kõrval on esimesed kaks köidet toimetajatena trükivalmis seadnud Tõnu Tannberg ja Meelis Maripuu. Köidetes esindatud autorite arv küündib paarikümneni. Teise köite autoriteks on Jüri Ant, Arti Hilpus, Toomas Hiio, Magnus Ilmjärv, Peeter Kaasik, Mart Laar, Olev Liivik, Meelis Maripuu, Lauri Mälksoo, Viktor Niitsoo, Tiit Noormets, Indrek Paavle, Ago Pajur, Meelis Saueauk, Tõnu Tannberg. Raamatu väljaandja on Eesti lähiajaloo uurimiseks loodud mittetulundusühing S-KESKUS.
Koguteose esimene köide “Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani” oli mõeldud sissejuhatavaks taustaks järgnevatele raamatutele ja käsitles rahvusvahelisi suhteid, Eesti kaitsejõudude arengut ja Nõukogude Liidu valmistumist sõjaks, tema katseid oma piire laiendada II maailmasõja alguskuudel.
Selle aasta kevadel sai valmis ja jõudis lugejateni teine köide “Esimene punane aasta. Okupeeritud Eesti julgeolekupoliitiline olukord sõja alguseni”. Siin on uuritud rahvusvahelist olukorda 1940. aasta kevadel ja suvel, Nõukogude sõjaliste baaside rajamist Eestisse, Eesti iseseisvuse likvideerimist ja riikluse hävitamist ning analüüsitud NSV Liidu tegevuse õiguslikku tausta. Kuidas see kõik toimus, milline oli rahvusvaheline reaktsioon Balti riikide okupeerimisele? Mõlemad raamatud pakuvad neile küsimustele mitte üksnes dokumentidel põhinevaid vastuseid, vaid on samas kaasahaarav lugemismaterjal.
“Punaarmee maavägede tulek Eestisse algas 18. oktoobril 1939. 19. oktoobril alustati vägede ülevedu Rohukülast Hiiumaale. Ühena esimestest kuulusid evakueerimisele Hiiessaare ja Määvli küla elanikud.” („Esimene punane aasta“, lk 48)
Mida tundsid Eesti kaitseväelased, kui nad pidid pealt vaatama rajatavatesse baasidesse saabuvaid Punaarmee väeüksusi!? Kas nad olid kuulnud Eesti ja Nõukogude Liidu vahel 1939. aasta septembris sõlmitud kokkuleppest?
“28. septembri keskööl sõlmisid Eesti ja NSV Liit vastastikuse abistamise pakti (mida hiljem on tavaliselt kutsutud baaside lepinguks) koos konfidentsiaalse lisaprotokolliga. /--/ Suveräänsuse puutumatuse tunnustamine on selle lepingu keskselt oluline moment. Kuigi 28. septembri leping oli sõlmitud surve all, sõjalise jõu ähvarduse all, võttis Eesti valitsus lepingu tingimused vastu ning pidas neist kinni järgneva enam kui poole aasta jooksul. Formaalselt võttes säilis Eesti omariiklus ja iseseisvus, sisuliselt aga tähendas vastastikuse abistamise pakti jõustumine Eesti muutumist protektoraadiks ja tema iseseisvuse lõppu, osalise okupatsiooni algust.” (lk 164)
Raamatus on kirjeldatud Eesti valitsuse ja Riigivolikogu liikmete reageeringuid sündmustele, valdavaks jäi seisukoht Moskva nõudmistele järele anda.
“Suurte Punaarmee üksuste koondamine Balti riikide piiridele algas juuni alguses. 13. juuniks töötas Pihkvas asuv 8. armee staap välja üksustele antava lahinguplaani. 13. juunil pool tundi enne keskööd valmis lahingukäsk armeele. Ülesandeks oli erikäsuga määratud päeval ületada Eesti riigipiir ning tungida peale Võru ja Valga suunal, et lõigata ära Eesti väed Läti omadest ja need hävitada.” (lk 65)
Raamatu “Esimene Punane aasta” lisas on dokument nr 1 „NSV Liidu kaitse rahvakomissari direktiiv nr 02622 Balti Laevastiku lahinguvalmidusse seadmiseks 09. 06. 1940“, sellele järgneb „Lahingukäsk Punaarmee 8. armeele Eesti vallutamiseks 13. 06. 1940“.

Ultimaatumid Balti riikidele

15. ja 16. juunil esitas Nõukogude Liit kolmele Balti riigile ultimaatumid, mille põhinõudmised olid moodustada uued valitsused, kes viiksid ellu vastastikuse abistamise pakte ning tagaksid Punaarmeele vaba pääsu vastava riigi territooriumile, õiguse okupeerida kõik strateegiliselt tähtsad punktid. Raamatu lisas on toodud Eesti territooriumil Nõukogude relvastatud jõududele antavate maa-alade loetelu, milles oli kokku lepitud juba 15. mail 1940.
Masendav on lugeda protokolli armeekindrali K. Meretskovi ja kindral J. Laidoneri kohtumisest 17. juunil 1940 (nn Narva diktaat). Sellega vormistati paberil tegelikult juba meie territooriumile sissemarssinud Punaarmee üksuste paiknemine Eesti territooriumil ja nõustuti täitma kõiki Eestile esitatud tingimusi. Üks olulisim neist oli: “Arusaamatuste ja provokatsioonide vältimiseks võtta 48 tunni jooksul arvates kokkuleppe allakirjutamisest kogu Eesti tsiviilelanikkonnalt relvad ära ja hoida neid Eesti sõjaväeladudes”. Selle tegelik eesmärk oli Kaitseliidu relvitustamine.
Peatükist “Eesti kaitseväe lammutamine” loeme: ”Eesti sõjaväe likvideerimine algas väeosade väljatõstmisega hoonetest. Punaarmee suurte koondiste saabumine Eestisse 17. juunil tekitas probleeme nende majutamisega. Okupatsioonivägede juhid nõudsid Eesti väeosade viivitamatut lahkumist kasarmutest. Punaarmee kõrgemate komandöride majutamiseks pidid mitmed Eesti ohvitserid koos peredega 24 tunni jooksul oma korteritest välja kolima. Eriti keerukaks kujunes Tallinnas Kopli ja Erika tänava ristil asunud kasarmute sundtühjendamine, seal elas 104 riigiteenijate (sh sõjaväelaste) perekonda. Linnavalitsuse kaasabil paigutati paljud neist ajutiselt elama koolimajadesse.” (lk 233–234).
Mida elas oma südames läbi meie kaitseväe juhtkond, kindralid, ohvitserid, sõdurid? Loeme peatükke, mis käsitlevad puhastustööd kaitseväe juhtkonnas, kaitseväe reorganiseerimist, Kaitseliidu likvideerimist ja Eesti piirivalve asendamist NSV Liidu piirivalvevägedega. Raamatus tuuakse ära kolonelleitnant Lutsu sõnad oma alluvatele: “Keegi ei saa ujuda vastuvoolu. Kes seda teeb, hukkub. Olukorras kus oleme, peame minema koos oma rahvaga ja jagama ta saatust.” (lk 249)
Siis läks käima NSV Liidu terrorisüsteem: massilised arreteerimised, küüditamine, Eesti ühiskonna eliidi hävitamine. Kõige selle kohta toodud dokumendid on ka lahti kirjutatud ja huviga loetavaks tehtud.

Värvitrükis skeemid ja rohkesti fotosid

Raamatus on hulgaliselt viiteid, dokumentidena on näiteks ära toodud Nõukogude sõjalised baasid Eestis, Lätis ja Leedus 1939–1940 aasta talvel ning Nõukogude maavägede grupeering Balti riikides 10. mail 1940, Eesti sõjaväe struktuur ja paiknemine juunis 1940, palju materjali on Kaitseliidu kohta, NSV Liidu 16. juuni 1940 ultimaatumi tekst Eestile ja Lätile, rohkesti dokumente 1941. aasta küüditamise ettevalmistamise ja läbiviimise kohta, noorte organisatsioonidest osavõtjate süüdistuskokkuvõtteid jpm. See ulatuslik materjal paigutub 800 leheküljel, lisaks värvitrükis skeemid, mis on varustatud selgituste ja allikaviidetega, palju fotosid.
Algul oli S-KESKUSel mõte anda lähiajalugu käsitlev materjal välja pigem kommentaaridega varustatud dokumentide kogumikuna. Kuid töö käigus muutusid kommentaarid kohati lausa emotsionaalselt haaravaks tekstiks, mida on huvitav lugeda mitte ainult ajaloohuvilistel vaid kõigil, kes meie rahva saatuse vastu huvi tunnevad.
Küsin “Sõja ja rahu vahel” II köite toimetajalt Meelis Maripuult, kes parajasti raamatuid poodidesse saatmiseks kokku pakib, kas selle sünge materjali läbitöötamine teda painama ei hakanud. Tema vaatab juba tuleviku poole ja ütleb, et koguteose järgmine osa käsitleb Saksa okupatsiooni. Käsikirju on hulgaliselt laekunud ja töö käib. Loodetavasti jätkub koostöö ka nendega, kelle omapoolse panuseta poleks “Esimene punane aasta” kaante vahele jõudnud: skeemid koostas ja valis illustratsioonid Aivar Niglas, keeletoimetaja Anu Seidla, kartograaf Age Sild, registri koostajad Argo Kuusik ja Eli Pilve, kujundus ja teostus Arbo Tammiksaar. Jääb loota, et praegune raske majanduslik olukord ei saa takistuseks S-Keskuse järgmise köite valmimisele.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv