Kultuur ja Elu 2/2010


Kultuur ja Elu 1/2010

 

 

 

 


Seadus nagu mustkunst:
naerab näkku ja tühjendab taskuid

tekst: Virkko Lepassalu


Eestis oleks hädasti vaja kohtupretsedenti, millega sundida SMS laenufirmasid oma tööd hoolikamalt tegema. Teisisõnu, neid oleks vaja distsiplineerida, et nad mõistaksid: isiku alusetu või ekslik tülitamine võib kaasa tuua kopsaka kahjutasunõude.

SMS laenude teema tundub olevat meedias üks enim leierdatuid. Kõige tavalisemad lood räägivad pettustest: keegi on võõraid isikuandmeid kasutades SMS laenu võtnud. Ometi oleks seda temaatikat vaja vaadelda veel ühest vaatenurgast. SMS laenukontorite-vastast kaitset vajaksid ka inimesed, kes pole laenu mitte kunagi võtnud. Kui keegi võtaks ette kohtupretsedendi loomise, selguks, milline vastutus nähakse SMS laenuettevõttele ette juhul, kui võlga hakatakse kas tahtlikult või eksituse tõttu (ettevaatamatusest või hooletusest) nõudma inimeselt, kes pole mitte kunagi antud ettevõttega omanud mitte mingisuguseid suhteid. Tegelikult võib tänapäeva Eestis laenuvõlglaseks tembeldada igaühe – sinu, minu või suvalise vastutulija, ning sellest templist vabanemine on väga vaevarikas, halvemal juhul suisa võimatu.
Juhtum, mis ajendas eelkirjeldatud mõttekäigu, on äärmiselt lihtne ja pärit elust enesest. Selle peategelaseks on tuntud reþissöör ja operaator, kes ei taha temaga juhtunud ebameeldiva looga seoses endale enam rohkem tähelepanu. Ühel hetkel sattus ta ise filmilikku süþeesse ja nagu ikka, on üks asi filmida inimeste igapäevast võitlust, aga hoopis teine ja hoopis ebameeldivam kogemus on sattuda ise kesk banaalset darwinismi.

Ähvarduste jada telefoniekraanil

Udusel märtsipäeval 2010 sai ta niisiis SMS-kirja kiirlaenukontorist Loan Market OÜ. Kiri oli SMSi kohta tavatult pikk, kuid selle eest üsna ühemõtteline: “Alljärgnevas kirjas peame vajalikuks teavitada Teid võlgnevusest Loan Market OÜ ees. Palume võlgnevus tasuda viivitamatult! Võlgnevus täpsustatakse meili teel. Nõude mittekohesel tasumisel oleme sunnitud oma õiguste kaitseks pöörduma hagiavaldusega kohtusse.”
Aga see polnud veel kõik. Kirja järgmise osana ilmus mobiiliekraanile rida ähvardusi: hagimenetluse algatamisel võib kohus arestida arveldusarved. Keelata võlgniku omanduses olevate kinnis- ja vallasasjade käsutamise. Keelata elukohast lahkumine või teha muid hagi tagamiseks vajalikke toiminguid. Punkti i-le pani aga teade, et “hagi rahuldamise korral pööratakse sissenõue Teie varale, millega kaasneb kohtutäituri poolt Teie vara arestimine ning müük enampakkumisel. Samuti mõistab kohus Teilt välja kohtukulud riigilõivu, õigusabikulude jms näol.” Võlasummaks märgiti olevat 41 022 krooni ja 50 senti. Märkimisväärne, et alla oli kirjutanud keegi anonüümne Võlahaldur: ei ees- ega perekonnanime. Ühtlasi edastas ta ultimaatumi: “Lähtudes eeltoodust on Teil otstarbekas tasuda võlgnevus vabatahtlikult. Kirja kättesaamist arvestatakse saatmise kuupäevast. Ootame vastust 10 päeva jooksul.”
Aga ka see polnud veel kõik.
Järgnes hoiatus, et “kohustuste mittetäitmine” võib tulevikus kaasa tuua komplikatsiooone ettevõtete ja ametiasutustega suhtlemisel. “Tulevikus võib see takistada laenu, liisingu ja muude teenuste kasutamist.”
Jätame nüüd staaþika filmimehe saadud obadusest toibuma ning räägime pisut, mis sellise kirja saamise tema puhul uskumatuks muudab. Niinimetatud võlgnik, teenekas kultuuritegelane, on nimelt 60-ndates eluaastates. Ta kuulub põlvkonda, kelle esindajatest suurem osa umbusaldab väga tugevasti, ja loomulikult õigustatult igasugust laenamist, rääkimata juba SMS laenamisest. Õigupoolest oleks väga keeruline ette kujutada, kui suur peaks olema surmahäda, mis ajaks seda meest üldse raha laenama – ükskõik kellelt, kas pangalt või eraisikult, sõbralt või tuttavalt. Seetõttu, kui ta seda Loan Marketi kirja näitas ja rääkis, et tegemist on eksitusega, ei kahelnud ma sekunditki, et tal on õigus.
Kahjuks langes talle “selga virutatud kirves” või “turja löödud kamm”, kui pätilikus argoos väljenduda, ajale, mil adressaat pidi tegelema oma haige ema põetamisega. Nii ei olnud tal aega kogu sellesse ootamatult kaela sadanud jamasse pühenduda. Mõned sammud ta siiski astus. Meie peategelase emakeel on vene keel. Seetõttu pole eesti keeles kirjalik väljendumine tal just kõige lihtsam. Seega palus ootamatult just nagu laenuvõlglaseks osutunud kodanik abi Nõmme Raadio saatejuhilt ja varasemalt töökaaslaselt filmialal Margus Lepalt. Too polnud kade mees, vaid saatis Loan Market OÜ-le e-kirjaga järelepärimise (kompromiss@minilaen.ee, 18. märtsil 2010): “Kas saaks teada, kellele võlgu ollakse ja mille eest?” Nüüd laekus nimetult Võlahaldurilt lakooniline teatis: “Kahjuks ei tohi me konfidentsiaalset infot väljastada kolmandatele isikutele.”
Niinimetatud võlgnikul sai selle peale asjast kõrini. Ta viis avalduse politseisse, et avataks menetlus väljapressimise tunnustel.
Eelkirjeldatu leidis aset niisiis tänavu märtsis. Järgnes periood, mida võiks nimetada Suureks Vaikuseks. Loan Marketi-nimeline kontor oli just nagu õhku haihtunud. Väidetava võlgniku ukse taha ei ilmunud ka kiiralenuasutise Kappide Osakonnast ühtegi härjakaelset inkassomeest.
Kui vaikus juba imelikult pikaks oli veninud, konsulteeris siinkirjutaja paari juristiga. Kes ilmselt omakorda konsulteerisid mõnede politseimeestega. Igal juhul järelepärimisele, mis nende ridade autor maikuu lõpus Loan Marketile läkitas, et kes ja kas ikka neile võlgu on, järgnes mainitud kontorist siinkirjutajale üks häbelik telefonikõne. Mööndi, et neile olla politseist helistatud. Ja küsiti, et kui vana mu tuttav filmimees on. Kostsin, et 60-ndates eluaastates. Nüüd päriti, et mis on tema telefoninumber ja kuidas ta selle kirja ikkagi sai.
Saadud vastustele järgnes mõningane mõttepaus, mille järel teispool telefonitoru konstateeriti kurvalt, et nende võlgnik, kes kandvat mu tuttavaga sama nime, olevat siiski 30-ndates, mitte 60-ndates eluaastates.

Ei mingit šampanjat ega andekspalumist

Ma ei näinud mõtet hakata telefoni teises otsas asetsevale tegelasele pikka moraali lugema. Soovitasin tungivalt eksituse ohvrile helistada ja teatada, et ta siiski neile võlgu ei ole. Nagu hiljem kuulsin, seda ka tehti. Kusjuures arvatav võlgnik oli, nagu ta hiljem mulle ütles, teatanud, et olgu SMS laenukontor õnnelik, et me USA-s ei ela. Muidu ootaks tema ukse taga juba juristide järjekord, et anda sisse hagiavaldus, milles nõuda suurt rahalist kahjutasu nii kulutatud närvide ning aja kui ka au ja väärikuse solvamise eest.
Pean vajalikuks lisada, et Margus Lepa ja minu tööaeg hüvitamisele ei kuuluks: selliste küsimustega tegelemine käib meil, nagu öeldakse, ameti juurde. Küll on mõttetut lisatööd tehtud mitmetele politseiametnikele, kelle aeg on samuti rahasse ümberrehkendatav ja seega samuti SMS-kontorilt sissenõutav. Või on tõesti ainult nõnda, et iga maksmisega viivitatud päev tiksub SMS laenuvõlgnikule juurde intresse, aga SMS laenukontor ei pea oma vigade eest süütute inimeste ees üldse maksma? Kui keegi võõras tänaval vastu tuleks, ähvardaks ja raha nõuaks, avataks selle peale üsna ilmselt kriminaalmenetlus. Kui seda aga teeb SMS laenukontor, kvalifitseerub juhtunu n-ö tööõnnetuseks. Ainus võimalus oleks SMS kontor seega kohtusse anda ja õpetuseks teistele nõndaviisi kahju välja nõuda.
Muidugi saaks filmimees sellest hea filmisüþee: inimese kaitsetusest rahamasina ees. Asi ei ole isegi veas. Eks kõik inimesed eksivad vahel. Kuigi ðampust ja roose koos andekspaluva kirjaga pole nad meie peategelasele küll siiamaani saatnud. Märkimisväärne aga, et punast lambikest ei süüdanud laenukontori haldajate ajudes juba see e-kiri, mis märtsi keskel saadi Margus Lepalt. Siin peitub enese pidamine ilmeksimatuks. Ilmselt olnuks aga üsna lihtne tuvastada 30-aastane eavahe tegeliku laenuvõlgniku ja selle inimese vahel, keda laenuvõlgnikuks peeti.
Tegemist on näitega, kuhu on viinud vahepeal üliliberaalseks muutunud SMS laenupoliitika: kui võlahaldur küsib siinkirjutajalt telefonitsi – see leidis aset meie eelkirjeldatud telefonikõnes –, et kui vana on õigupoolest väidetav laenuvõlgnik, siis on kommentaarid liigsed. Omaette lugu, et siinkirjutajaga vesteldes oli järsku ära unustatud ka “konfidentsiaalsus”, millele viidates algul keelduti Margus Lepaga suhtlemast.
Nüüd aga oletagem, et tegu oleks olnud lihtsalt inimesega tänavalt, mitte teeneka filmireþissööriga, kes sööstis oma õigusi kaitsma. Ilmselt oleks masinavärk edasi jahvatanud ja nn lihtkodaniku suhtes oleks langetatud tagaselja kohtuotsus võla väljamõistmise osas. (Aga võib-olla selle peale mängitaksegi: mitte milleski süüdi olev inimene ilmselt ignoreerib kohtukutset – ma pole milleski süüdi! – ja valib pea liiva alla peitmise taktika.) Ja pärast, kui kohtutäitur on arve arestinud või seal olevad summad ära võtnud, oleks neetult raske kohtuprotsessi uuesti tagasi pöörata. Või hakata hakklihast uuesti liha tegema, sest keegi tark inimene on kirjeldanud kohtuprotsessi hakklihamasinana, kus sisenetakse seana, aga välja tullakse vorstina.
Kohtutäitur oleks väitnud, et tema ei tea midagi. Ta täidab ainult kohtu otsust. Kohus teataks, et temale esitas võlgniku andmed SMS laenufirma. Küll SMS laenufirmagi usutava vabanduse oleks leidnud: mis teha, eks eksitusi ikka juhtub ja mis parata, kui inimestel sarnased nimed. Aga raha ikka tagasi ei saa. Kaevake kohtusse, kui tahate. (Advokaadikulud on ilmselt suuremad kui see 40000 kr.)
Et inimese kaitsetust kirjeldades mitte paljasõnaliseks jääda, siis taas juhtum elust enesest, otse meie suurepärasest justiitsriigist – tõsi, juba umbes pooleteise aasta tagusest ajast. Kohtutäitur kasseeris rahumeelega parkimistrahvi sisse inimeselt, kellelt oldi auto ärandatud ja pärast sellega valesti pargitud. Ei aidanud ka mingid politseitõendid, et auto oli kuulutatud tagaotsitavaks ja seega ei saanud omanik seda valesti parkida. Pättide sigadus tuligi kinni maksta. (Veelkordselt.)

Kui raha on kahju ja kahju on raha

Kui naasta veel SMS laenude teema juurde, siis alguses ei uskunudki ma, et mainitud reþissööri puhul võidakse niivõrd nahaalselt toimida. On ju kaubamärki Minilaen kasutav ettevõte küllaltki suur ja tuntud kontor. Arvasin, et küllap keegi kasutab Minilaenu kaubamärki (täpsemalt öeldes selle ettevõtte identiteeti), et kergeusklikkusele lootes raha välja pressida. On ju ka sellised juhtumid, kus pahatahtlikult kasutatakse kellegi ärinime, üsnagi levinud.
Aga mis siis ähvardab tegelast, kes teatab, et ta on näiteks inkassomees firmast X või laenuandja firmast Y ja hakkab teilt olematut võlga sisse nõudma? Tegelikult ei ähvarda teda suurt midagi, sest Karistusseadustik (KarS) paraku selles osas seaduskuulekatele kodanikele (või ettevõtetele) mingit kaitset ei paku.
Ühest kohast peaks juriidilise isiku identiteedivarguse kohta just nagu kehtima KarS paragrahv 157 märgiga 2, mis näeb ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse nn identiteedivarguste eest. Paraku puudub õigusteoorias ühtne ja selge arvamus, kas mainitud paragrahv, mis on muide üsna uus, rakenduks ka juriidiliste isikute identiteedivarguste puhul.
Teoreetiliselt võiks ettevõtte valeidentiteeti kasutavad tegelased kvalifitseeruda KarSi järgi veel kelmuseks. Seda aga vaid juhul, kui on tekitatud otsest varalist või rahalist kahju. Teisisõnu, keegi võib näiteks inkassotegelasena päevast päeva mööda võlgnikke käia ja mõne tuntud inkassofirma valeidentiteeti kasutada ning raha välja pressida. Teda KarSiga korrale kutsuda pole aga paraku võimalik – kuni ta pole kelleltki raha kätte saanud.
Samas võib küsida, et kas näiteks nimeka inkassofirma nime kasutamine tema tahte vastaselt ja seega maine rikkumine pole kuritegu? Terve mõistusega lähenedes justkui oleks, aga seadus seda nii ei käsitle. Ja taas on kodanikud sulide ees kaitsetuks jäetud: üsna paljuski võidakse mõnede firmade valeidentiteeti kasutada näiteks info või andmete kogumiseks kuritegelikul eesmärgil. Ma helistan sealt ja sealt, andke mulle palun infot selle ja selle kohta... Ja seejuures ei riskita mitte millegagi. Sest rahalist kahju pole justkui tekitatud.
Ja taas naaseme korraks filmimehe juhtumi juurde, mis samuti illustreerib kujukalt meie õiguspoliitikat. Kas otsest rahalist kahju tekitati? Ei tekitatud. Järelikult ole vait. Või kaeba kohtusse.
Tõsi, Inglise näiteklassik Charles Macklin nentis juba mitusada aastat tagasi: “Seadus on nagu mingi mustkunst, mis naerab sulle näkku, samal ajal tühjendades su taskuid, ja selle hiilgav ebamäärasus on kasuks professoreile, mitte õiglusele.” Ja see üle 50% kodanike karistatus, mida hiljuti rõhutas Riigikohtu esimees Märt Rask? Kas siin ei peitu vastuolu – seaduseveskid jahvataksid ju küll väga tihedalt. Aga see suur protsent on tõenäoliselt saadud lihtkodanike pisirikkumiste, sealhulgas liiklusalaste, arvelt. Või kui taas ühte tuntud inimest, seekord Francis Baconit tsiteerida: sedused on nagu ämblikuvõrgud, kuhu väikesed putukad jäävad kinni ja kust suured rebivad end lahti.
PS. Üks viimaseid seisukohavõtte SMS laenude küsimuses meedias pärineb muide Tallinna Inglise Kolledþi direktor Toomas Kruusimägilt, kes sidus SMS laenamise haritusega. Ta märkis (tsiteering massimeediast): “Eesti ühe hinnatuma kooli direktori arvamusel näitab haridustaset muuhulgas ka SMS-laenu võtnute ning ennast lõhkilaenanute arv, mis peegeldab mõttemaailma arengut ja ühiskonnas toimuvate protsesside mõistmist.”
Paralleeli tõmbamine hariduse või harituse ja SMS laenamise vahele tundub siiski mõnevõrra kunstlik. Võiks ju küsida, et kas Shaw´d jt lääne intellektuaale, kes stalinlikust Nõukogude Liidust vaimustusid, võis pidada harimatuteks? Ilmselt mitte, aga oma töö tegid, nagu SMS laenudegi puhul, naivism pluss massiivne ajupesu. Lisaks, nagu tõestab kirjeldatud filmimehe juhtum, võib hammasrataste vahele jääda ükskõik kes meist – olgu ta nii haritud ja teenekas kui iganes.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv