Kultuur ja Elu 2/2010


Kultuur ja Elu 1/2010

 

 

 

 



Osvald Saulep oma kodus Pärnus 2005.

Osvald Saulep
Kunstnikuhing sõjakeerises

tekst: TEA kurvits
fotod: saulepi erakogu

See on lugu poisist, kes juba varases nooruses tundis hinges kaunite kunstide maailma kutset. Kui palju on neid, kellel on elukeeristes jätkunud tahtejõudu või olnud ka õnne noorusunistusele truuks jääda?

Osvald Saulep sündis 1925. aastal Harjumaal Kehtnas. Ta meenutab, et oli päris väike, kui vanaisa, märgates tema joonistamise vastu kasvavat huvi, õpetas talle tahvlil loomi kujutama. Kooliajal laskis õpetaja Osvaldil sedasama teistele ette teha. Niisiis oli päris loomulik, et ta tahtis minna maalikunsti õppima. Sellele tõmbas aga kriipsu peale üle Eesti veerenud sõjavanker ja pintsli asemel tuli kätte võtta relv.
1941. aastal astus Osvald koos isaga vabatahtlikult Rapla Omakaitsesse, kus ta teenis 1944. aasta veebruarini. Siis sai noormees kutse sõjaväkke. Läbinud väljaõppe, määrati ta Toila sadama rannakaitseteenistusse.
Seal tegi Osvald läbi oma esimesed tuleristsed. 14. veebruaril 1944 üritas umbes 650–700-meheline punaarmeelaste dessant Merikülas maale tulla. Rannakaitsepatarei avas nende pihta tule. Osa mehi hukkus juba merre hüpates, sest rasked kummiülikonnad pöörasid ülakeha vee alla. Suurtele kaotustele vaatamata õnnestus dessandil Meriküla siiski vallutada ja üks pere, naine ja lapsed, kes polnud evakueerunud, vaid “omasid” ootama jäänud, mõrvati metsikult. Järgnevas lahingus aga hävitati pea kõik maaletungijad, vaid kümmekond neist langes vangi.
Kompanii, kus Osvald teenis, viidi 27. juulil Meriküla alt Sinimägedesse Mummassaare küla lähedale. Niisiis tegi ta kaasa Sinimägede kõige ägedamad lahingud, kus ööl ja päeval vahet polnud. “Seal tuli Jumal küll meelde,” meenutab Osvald. “Arvan, et mul on olnud oma kaitseingel, et ma selles põrgus ellu jäin.” 18. septembril anti üldine taandumiskäsk ja kompaniist järelejäänud mehed viidi autodel Märjamaale, kus kompaniiülem Mahlapuu teatas: “Sõda on lõppenud, võite laiali minna”. Püssid ja granaadid käes, võõras munder seljas, tuli neli meest läbi venelaste vallutatud ala. Nende teed läksid lahku, igaüks püüdis oma kodupaika jõuda. Mis kaaslastest sai, ei tea Osvald tänini.


Osvald ema Maaliga sünnikodus Kehtnas Vastja külas 1944.

Metsavennaelu

Jõudnud Kehtnasse, ei läinud Osvald siiski koju. Kartes, et „vabastajad“ hakkavad karistama nende vastu võidelnuid, läks ta metsa. Esimest talve polnud veel eriti raske üle elada, metsataludes oli võimalik katusealust ja toitu leida, vastutasuks aitasid mehed metsas küttepuid teha. Jaanilaupäeval toimunu tuletas aga meelde: jaht metsavendade tabamiseks muutub järjest ähvardavamaks. Mehed teadsid üht tühja talu, kus oli võimalik pliidil sooja vett teha, ennast ja pesu pesta, toitu keeta. Seljariided kuivasid juba õues nööril, kui üks meestest märkas kardina vahelt välja vaadates – venelased tulevad! Nad tulidki, ahelikus, mehi mitu korda köögisolijatest rohkem. Välisukse haak lendas eest, sahvriaken klirises. Üle karjaaia põgenejatele lendasid kuulid järele. Riided jäidki pesunöörile lipendama.


Saulepi maal: Metsavenna koduigatsus.

1945. aasta oktoobris, kui punavõimud teatasid, et kõik tulgu julgesti metsast välja, jäädi seda uskuma. Ka Osvald ning tema kaaslased läksid koju. 1948. aastal said aga Saulepid juhuslikult teada, et kogu nende pere on julgeoleku huviorbiidis. Kõik, ka Osvaldi isa, ema ja vend läksid metsa. Nad ühinesid Jüri Taurami grupiga. Lühikest aega oldi koos ka tuntud metsavenna Saaliste grupiga, kes pärast sõja lõppu oli Rootsi põgenenud ja hiljem sealt tagasi Eestisse tulnud. Metsas oldud aastatele mõeldes meenutab Saulep, et kõige kurvem oli, kui üks või teine su kõrvalt sai surma või haavata. “Ühtelugu olid haarangud, olime märjad ja näljas, ei julgenud õieti kuhugi minna.”
Nende grupiga oli ühinenud keegi naine ning üks Lõhmuse-nimeline mees, kes pakkusid grupi liikmetele võimalust Rootsi põgeneda. Liitujad osutusid aga julgeoleku agentideks ja 11. juulil 1949 võeti kogu grupp kinni. Osvald Saulep koos vanemate ja grupi teiste liikmetega viidi Pagari vanglasse. Algasid ülekuulamised, piinamine ja peksmine kestis ligi aasta. Ometi pidas Saulep vastu ega võtnud omaks sidemeid Rootsist saadetud salaluuremeeste ega Saalistega. 1950. aastal määras „troika“ Osvaldile §58-1a, §59-3 ja §181-3 alusel 25+5 aastat sunnitööd. Samasuguse karistuse said ka Osvaldi vanemad ja vend.

Sunnitööl Kengiris

Pagarist viidi Osvald koos teiste karistusalustega Žezkazgani sunnitööle. Stalini surma ja Beria kõrvaldamise järel oli suurenenud vabanemislootus ka vangidel, kes elasid Kengiri asula kõrval traataia taga barakkides. Marssides konvoisõdurite ja koerte valve all tööle ja tagasi, sai selle nimetu, vaid numbritega tähistatud massi mõõt täis, kui valvurid vangikolonni mõttetult märklauana kasutasid. 1954. aasta kevadel puhkes seal vangide ülestõus. millest võttis osa rohkem kui seitse tuhat kinnipeetut. Ülestõusu asus juhtima polkovnik Kuznetsov, kuldtähe ordeniga autasustatud katselendur, kes oli julgenud väita, et ameeriklaste hävitaja on parem kui nõukogude oma. Ülestõusnud nõudsid, et süüdistusdokumendid tuleb üle vaadata, karistusaegu lühendada, vangide tapjaid ja nende kallal vägivalla kasutajaid karistada, laagrielu korraldada jne. Läbirääkimiste asemel otsustas laagri juhtkond esmalt tuua poliitiliste vangide sekka rongitäie kriminaalkurjategijaid. Kuid see oli valearvestus, laager organiseerus kiiresti. Sellest vangide vastuhakust on üksikasjaliselt kirjutanud Aleksander Solženitsõn oma raamatu “Gulagi arhipelaag” peatükis “Kengiri nelikümmend päeva” (“Eesti Raamat” 1990, lk 234–272)
“Kengiri laagrijaoskond kujutas endast suurt ristkülikut ühise välistsooniga, mille sees paiknesid põiki äralõigatud sisetsoonid: 1. (naiste) laagripunkt ja majandusõu, 2. ja 3. laagripunkt ja siis vanglatsoon, kus oli kaks vanglat, vana ja uus... Esimeseks sihiks oli ära võtta majandusõu, kus olid kõik laagri toiduainelaod. Operatsiooni alustati töövabal päeval, pühapäeval 16. mail 1954. aastal. Kõigepealt roniti barakkide katustele ja sealt 3. ja 2. laagripunkti vahelisele müürile. Seejärel hüpati käskluse peale 2. laagripunkti territooriumile, rivistuti ja hakati peateed mööda liikuma. Peatee viis piki 2. laagripunkti telge majandusõue raudväravani.”(lk. 241–242)
Vastuhakk organiseerus iga päevaga, ülestõusnud vallutasid kogu laagri territoorium. Läbirääkimised laagri juhtkonna, kohale lennanud Gulagi ülema Dolgihhi, NSVL siseministri asetäitja Jegorovi, kindralipaguneid kandvate julgeolekumeetega kestsid 40 päeva, siis toodi kohale tankid. Solženitsõn kirjutab: ”Reede, 25. juuni koidu ajal paiskusid üle taeva raketid ja vaatlejad barakkide katustel ei jõudnud piiksatadagi, tabatuna snaiperi kuulidest. Lennukid lendasid niitevlennul laagri kohal, sisendades õudu. Kuulsurikkad tankid T-34 sööstsid igast küljest peale, mõni neist vedas enda järel pukkidel okastraati, et otsekohe tsooni eraldada. Nii automaatorid kui ka tankistid olid viina saanud. Olgu need eriväeosad millised tahes, aga relvituid magavaid inimesi lömastada on siiski purjuspäi kergem.”(lk. 269)
Osvald Saulep meenutab: “Naisvangid moodustasid üksteisel käealt kinni võttes aheliku, lootes niiviisi roomikud peatada. Aga ettejäänud vangid lömastati, valvurid tulistasid automaatidest valimatult. Üks Haapsalu tüdruk, Inga Kivi, sai seal surma. Jäin raudväravate taha ummikusse ja ootasin, millal valang tuleb ning kerest läbi läheb. Pärast allaandmist suruti vangid põlvili, käed üleval, seejärel viidi viiekaupa tsoonist välja, kamandati kõhuli ja jäeti terveks ööpäevaks lamama.” Järgmisel päeval olid vagunid kohal ja. Saulep koos teistega viidi Sahhalini saarele vanglasse, kust ta pärast pikki ülekuulamisi tagasi Leena jõe äärde toodi.
Solženitsõn kirjutab: “Kengiri streikijad kaotasid lahingu, kuid võitsid sõja. /--/ Järgneval Gulagi tippjuhtide ja laagriülemate nõupidamisel kaebasid paljud avalikult laagrite toiduga varustamise kehva korralduse, vohava bürokraatia ja laagrite viletsa ülesehituse üle. 10. juulil 1954. aastal andis NLKP KK välja resulutsiooni, millega ennistati kaheksatunnine tööpäev, lihtsustati laagrirežiime ja kergemaks muutus ennetähtaega vabanemine. Erilaagrid kaotati, vangidel lubati kirjutada kirju ja saada pakke. /--/ Selleks ajaks oli nõukogude eliidi kõrgemates instantsides alanud debatt stalinliku õigusemõistmise teemal – algas Hruštšovi sula. Vabastamised said alguse, kuid toimusid aeglase tempoga.” (lk 448–468)
Stalini surma järel lühendati vangide karistusaega ja 1957. aasta novembris vabanes ka Saulep.

Jälle kodus

Ta tuli Eestisse, kus ta suunati elama Pärnusse. Asumiselt said tagasi Eestisse tulla ka Osvaldi vend, isa ja ema, kellele sõjatribunal oli määranud metsavendade abistamise eest 25+5 aastat sunnitööd.
Rajanud Pärnus endale kodu, astus Saulep 1959. aastal Tartu kunstikooli kaugõppeosakonda, mille lõpetas 1964. aastal, omandades maali ja garaafika eriala diplomi. Noorusunistus oli täitunud.
“Mulle meeldib maalida, tahan ikka seda taha,” ütleb kunstnik. Saulepil on valminud üle paarisaja eri žanris töö. Tema maalide seas võib rohkesti leida maastikumaale, aktimaale, meie väljapaistvate sõjaväelaste ja riigijuhtide portreid. Jäädvustatud on president Konstantin Päts, kindral Laidoner, admiral Pitka, leitnant Kuperjanov ja ka viimases sõjas rüütliristi saanud neli Eesti ohvitseri. Osvald Saulepi maalide näitusi on korraldatud pea kõigis Eesti linnades. Tema töid on eksponeeritud ka kahel korral Soomes Vaasas, Rootsis Koitjärvel, Leedus Šiauliais ning Lätis ja Moskvas. Näitusel Lihulas olid väljas põhiliselt saksa vormi kanvad tuntud Eesti ohvitserid ja sõjaväelased ning samuti meie riigitegelaste portreed.
1998. aastal anti Osvald Saulepile üle Itaalia Rahuvõitlejate medal. 1999. aastal autasustas Eesti kaitseministeerium teda relvastatud vastupanu teeneteristiga. 2001. aastal vääristas Eesti president Osvald Saulepit V järgu Kotkaristiga.



 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv