Kultuur ja Elu 2/2010


Kultuur ja Elu 1/2010

 

 

 

 


Quo vadis, Eesti?

tekst: Hendrik Arro, tehnikateadlane, Ph.D.

Eestil on jälle rasked ajad – mitmetes põhimõttelistes küsimustes tuleb juba õige varsti vastu võtta otsus, ent kokkuleppeid on raske saavutada. Igaühel, kes mõnes vaidlusaluses küsimuses sõna võtab, pole enda arvates mitte ainult õigus, vaid jääb õigust ülegi.

Kui kunagi hallil ajal ristirüütlid Eestimaad vallutama tulid, lõppes eestlaste vastupanu lõppkokkuvõttes fiaskoga. Eestimaa vallutati ja eestlased sattusid võõramaalaste võimu alla. Mitte väikest osa sellises asjade käigus mängis eestlaste killustatus – iga kihelkond otsustas omaette, kas ikka läheme vallutajate vastu sõtta või vaatame pealt, kuidas naaberkihelkonnal läheb. Arusaamise puudumisel, et tegu on kogu ühiskonda puudutava küsimusega, osales vaenlase rünnaku tagasilöömisel enamasti ainult antud hetkel kõige rohkem ohustatud kihelkonna pealt kokku kogutud sõjavägi. Noh, ja läks nagu ta läks. Pärast naabrite allutamist tungisid vallutajad edasi ja siis tuli pealtvaatajatel endil juba ennast kaitsta ja üksi, ilma naabrite abita keretäis vastu võtta ning muhkusid sügades tagantjärele tarkusega arutada, et oleks vist ikka õigel ajal appi minema pidanud. Aga mis tehtud, õigemini tegemata jäetud, see tegemata jäigi ning eestlaste ajaloost sai orirahva ajalugu.
Paistab, et eestlased on iseloomult alalhoidlik rahvas ja selline individualism on meis säilinud läbi aastasadade. Näitab seda ju kõige paremini asjaolu, et ükskõik mis Eestis tänapäeval ka ette võetakse, kui vajalik see Eestile tervikuna ka ei oleks, ikka leidub kohapeal mingi isik või seltskond, kes on ettevõtmisele risti vastu. Et see on vajalik kogu Eestile, pole tähtis, peaasi et minu õigusi ei rikutaks. Asjale aitavad hoolega kaasa ka igasugused muinsus-, loodus-, inimõiguste- ja tont teab veel mille kaitsjad, kes (väga tihti asja sisulist ja tehnilist külge taipamata) on innukalt iga asja eitamas, mis mingeid muudatusi esile kutsub, andmata endale aru, milleni see eitamine ikka Eestimaa viiks.
Võib arvata, et kõikide “kaitsjate” soove ja taotlusi rakendades muutuks Eesti paratamatult juba üsna varsti mingiks suureks reservaadiks, kus eestlased tohiksid elada ainult kaugete esiisade kombel, hoides ennast otsustavalt ja jäärapäiselt eemale igasugusest tootmise ja tehnika arengust ning elatudes sellest, mida mujalt maailmast siin eestlaste arhailist eluviisi imetlemas käivad turistid annetustekarpi pillavad (kui käivad ja kui pillavad). Tänapäeva arengutasemel elu ei ole tootmist ja tehnikat eirates ju võimalik. Kindel on seegi, et võõramaiste vallutajate alla jäämisest igatahes pääsu poleks. Mitte keegi, kellel jõudu on, ei jätaks maad, mille põliselanikkond on oma arengutasemelt kogu ülejäänud Euroopast oluliselt maas, vallutamata. Iseseisval Eesti riigil kui sellisel oleks peagi lõpp ja võib arvata, et ega võõrvallutajad sellest eestlaste status quo säilitamise soovist eriti ei hooli, vaid kasutavad eestlaste maad ja loodusvarasid nii, nagu see neile vajalik tundub olevat. Seda on ajalugu juba piisavalt hästi ning korduvalt tõestanud.
Ei saa muidugi väita, et kõik ettevõtmised, mille vastu rahvas sõdib, oleksid Eestile kui sellisele kasulikud. Küllalt palju on selliseidki, kus isiklikud huvid käivad Eesti riigi ja rahva huvidest kõvasti üle. Oma firmat arendades ei arvestata, mida üks või teine tegevus Eestile kui tervikule klaasa toob. Nii mõnegi ärimehe kiidulaulu mingile talle kasulikule projektile võib võrrelda vähiraku hõiskamisega, kes kiidab kasvaja arengut organismis, endale aru andmata, mida see lõppkokkuvõttes nii organismile kui ka talle endale kaasa toob.
Need mõtted tulid pähe, lugedes ikka ja jälle ajakirjanduses ilmuvaid artikleid selle kohta, kuidas mingid kurjad, vastutustundetud ärimehed tahavad kusagil jälle midagi teha, mida kohalikud elanikud sellel kohal näha ei soovi. Ja appi tuuakse inimõigused, loodus- ja muinsuskaitse ning tont teab, mis veel kõik, mis pakutud ettevõtmist antud kohal ja antud ajal kuidagi teoks teha ei luba. Oleme jõudnud nii kaugele, et sellist kohta, kuhu Eestis võiks näiteks prügimäe või prügikäitlusettevõtte rajada, midagi kaevandada või elektrijaama ehitada, ei ole üleüldse olemas, olgugi, et tänapäeva ühiskonda ilma elektrivooluta ning prügilateta ei kujuta keegi ette. Kuid suhtumine on selline, et loomulikult on vaja ja tehke, aga ainult mitte siin, meie läheduses, vaid kusagil kaugel, teises Eestimaa servas. Sealsed elanikud mängivad aga “palli” enam-vähem samasuguste põhjendustega kohe tagasi. Kõik sekeldavad ja tegutsevad, kuid Eesti riigi jaoks vajalik tegu jääb tegemata.

Lõpp lobale!

Mida tuleks teha olukorras, kus tegutseda on vaja, kuid mitte midagi teha ei tohi või kus mingi suure egoga isiku tegevus kipub riigile ohtlikuks muutuma? Milline peaks olema tasakaal üksikisiku või mingi väikese kogukonna ja riigi õiguste vahel?
Nähtavasti tuleks alustada sellest, et jätta tühi, ainult advokaatidele leiba andev lõputu lobisemine ja panna seaduslikult paika prioriteedid, milliste küsimuste üle lõplik otsustamine kuulub riigile ja mis jäävad kohalike võimuorganite pädevusse. Selliste küsimuste puhul, mis on eluliselt olulised kogu ühiskonnale, nagu Eesti energiaga varustamine, teede ja raudteede ehitus, riigi kaitsevõime arendamine ja säilitamine jne, peaks lõplik otsustamisõigus igal juhul kuuluma riigile. Nendes küsimustes ei tohiks üksikisiku huvid olla riigi huvidest kõrgemalt koteeritud. Tuleb lähtuda lihtsalt tõsiasjast, et millegi uue tegemine on alati ka mingite kahjudega seotud. Kuid kahjud peavad jääma mõistlikkuse piiridesse ja ei tohi olla suuremad kasust, mida antud ettevõtmine meie riigile ja rahvale toob. Kõik siin ilmas maksab ja täielikku võrdsust mingi ühiskonna liikmete vahel (miks ainult mina pean midagi ohverdama?) ei ole võimalik mitte kunagi saavutada. Kuid see ei tohi takistada kogu ühiskonna jaoks vajalike otsuste vastuvõtmist.
Muidugi, probleeme tekib siin kuhjaga, sest õiguse tegemine igal ettetuleval juhul ei ole kaugeltki kerge. Peaaegu alati on kellelgi valus. On ilmne, et enne kui ühes või teises vajalikus küsimuses midagi otsustatakse, peaks toimuma arutelu, kus ka kohalike elanike häält kuulda võetakse, kuid see ei tohiks kujuneda praktiliselt asjatundmatute, enamasti mitte midagi tootvate tegelaste lõpmatuks jututoaks. Et ühiskond saaks normaalselt areneda, tuleb otsus vastu võtta mingi mõistliku aja jooksul. Ja siis olgu jutul lõpp. Me elus on palju piiranguid (alates kas või liiklusmäärustest, heakorra eeskirjadest jne), mis ei tarvitse meile alati meeldida, mis piiravad meie õigusi, kuid mida me kogu ühiskonna huvidest lähtudes peame täitma. Inimõiguste jms kaitsmisest tulenev kasu mingile kitsamale ringile ei tohiks põhjustada määratult suuremat kahju kogu riigile ning ühiskonnale mõne vajaliku asja tegematajäämise tõttu. Üldtuntud on sentents: kes ei taha toita omaenda vägesid, toidab varsti võõraid vägesid. Seda lauset parafraseerides võiks öelda: kes ei taha kanda väiksemaidki vajalikke ohvreid omaenda riigi arenguks, orjab varsti võõrast riiki. Ja tihti idealistide poolt koostatud, ainult kitsastest erialastest eesmärkidest lähtuvate eeskirjade täitmine ei tohiks lõpetada eestlaste elu ja tegevust Eestimaa pinnal. Samal ajal ei tohiks Eesti riik ja rahvas aga muutuda ka kellegi jaoks õigusteta lüpsilehmaks, kus põhiline on isiklik kasu, mille kõrval riigi ja rahva huvid midagi ei maksa.

Lõpliku otsuse tegijaks riik

Käesoleva kirjutise autori arvates on avajalik, et võimalikult kiiresti võetaks kõige kõrgemal tasandil vastu otsus, mis määraks kindlaks, milliste loodus- ja maavarade kasutamise ning tööstusobjektide rajamise küsimustes oleks lõpliku otsuse tegijaks riik. Siin ei saa otsustamist ainult poliitikute hooleks jätta, nee teadmiste tasemest objektiivsete otsuste tegemiseks enamasti ei piisa. Eriti siis, kui probleemist arusaamiseks on vajalikud konkreetsed erialased teadmised. Seega on spetsialistide kaasamise vajadus otsustusprotsessi ilmne – nende hooleks peaks jääma lahendusvariantide pakkumine ja ühtlasi ka näitamine, mida üks või teine otsus endaga tegelikult kaasa tuua võib. Nähtavasti tuleks kindlaks määrata, millisel tasemel spetsialistide abi peaks riik otsuste tegemisel edaspidi kasutama ja millised on need kriteeriumid, millistest lähtutakse. Muidugi, ka erinevate erialade spetsialistid võivad omavahel vaielda ja ühele meelele jõudmine ei ole alati sugugi kindel, kuid siis oleks poliitikutel vähemalt midagi, millele toetuda. Kindlasti peaks arvesse võtma otsustatavate objektide olulisust Eesti riigile ja rahvale tervikuna. Sest ainult nii jääb Eesti ka edaspidi eestlaste jaoks elatavaks maaks.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv