Kultuur ja Elu 2/2010


Kultuur ja Elu 1/2010

 

 

 

 


Miks ei taastatud Narva vanalinna?

tekst: Jüri Tõnisson

Iga uus põlvkond küsib, miks ei taastatud Narva vanalinna, seda “Läänemere barokipärlit”? Ja lõplikku vastust sellele pole tänaseni antud.

1991. aasta trükist ilmunud Oleg Koèenovski HAPBA, gradostroitelnoje razvitie i arhitektura selle vastata ei saanud, sest oli kirjutatud veel sovetitsensuuri all. Tähelepanuväärse uurimuse teemal “Narva taastamine pärast 1944. a ja “sotsialistliku linna utoopia” (saksa k) on avaldanud Eesti ajalooga viljakalt tegelenud saksa ajaloolane Karsten Brüggemann, kuid mõnda asjaolu pole temagi maininud. Linna saatust oluliselt määranud demograafilisi arenguid piirkonnas on uurinud David Vseviov. Narva vanalinna kohta Euroopa muuseumides leiduvat fotomaterjali on katalooginud Anton Weiss-Wendt tänaseks juba bibliograafiliseks harulduseks muutunud albumis „Mustvalge linn“ (maksab NewYorgi antikvariaadis 195$).
Enne kui püüda kirjeldada kaootilisi arenguid pärastsõjaaegses Narvas tuleks kõigepealt esitada otsekohene vastuküsimus: kuidas sai üldse rääkida vanalinna taastamisest, kui 1944. aasta talvel oli otsustatud kogu linn hävitada ning otsus oli 6.–7. märtsi õhurünnakutega täide viidud!?


Vaade Rootsi toomkiriku tornist. 1930. aastate foto

 

Näiline huvi

Õige küll, viie aasta jooksul pärast sõda käis näiliselt pingeline taastamise kavandamine: tehti otsuseid, koostati linna generaalplaane ja taastamist väärivate hoonete nimekirju, vaadati neid aina üle ja koostati uusi. Kogu vanalinn oli võetud muinsuskaitse alla (tõsi, millegipärast alles 1947). Kolm ametkonda – NKGB, Uraanikombinaati projekteeriv organisatsoon ja Muinsuskaitse – olid üksteisest sõltumatult pildistanud kõiki varemeid ning fotodest oli koostatud album eesti-, vene- ja ingliskeelsete allkirjadega, väidetavalt Nürnbergi sõjaroimarite kohtule esitamiseks...
Juba 1945 oli autoriteetne ekspertkomisjon hinnanud kõigi sõja eel muinsuskaitse all olnud ehitiste kahjustuse ulatuse ning arvutanud nende taastamishinnad (Hermanni linnuse taastamiseks leiti näiteks kuluvat üle 6 miljardi rubla!). Uraanikombinaadi ehitusvalitsuse ülem kindralmajor Tsarevski oli linna parteifoorumil detsembris 1946 lubanud vanalinna taastada viie aastaga – “arhitektuuri ja skulptuuri viimaste saavutuste tasemel!” Kuid ei tehtud mitte midagi isegi kõige väärtuslikumate hoonete varemete konserveerimiseks. Pandi “kalevi alla” NL MN Arhitektuurikomitee esimehe Mordvinovi 4.04.1946 kirjas ENSV MN esimehele Veimerile pakutud 400 000 rublane abi mõlema Viru tänava kiriku müüride konserveerimiseks!
Kogu vastuoluline sekeldamine vanalinna taastamise teemal lõpetati päevapealt – 24. aprillil 1950, kui ilmus ENSV Plaanikomitee otsus vanalinna hoonete müüride lammutamiseks ja kasutamiseks ehitusmaterjalina. Otsuses oli mainitud “mõne ajaloolise hoone” vareme säilitamist neid konkreetselt nimetamata. Nagu hiljem selgus, ei jäänud nende “mõne ajaloolise” hulka ei raekoda ega Peetri majagi. Jäi vaid Hermanni linnus.
Viis aastat etendatud näitemäng oli läbi, Nürnbergi protsess oli ajalugu, ee-enn-es-vee “kodanlikke natsionaliste” soosinud juhtkond oli EK(b)P VIII pleenumil 1950. a märtsis kukutatud. “Plats oli puhas” ja avatud oli “roheline tee” Stalini ja tema arhitektide unistuste teostamiseks – ka Eestimaal ühe “sotsgorodi” kavandamiseks. Esiklapseks pidi saama kogu põlevkivibasseini haarav Slantsegorski miljonilinn. Õnneks “sünnitas mägi hiire” ja miljonilinna asemele kerkis ainult Sillamäe aatomilinnake.

Kas taastamine olnuks võimalik?

Aga kas isegi soovi korral olnuks Narva vanalinna tervikuna taastamine üldse võimalik? See oli kahjuks välistatud. Puudusid materiaalsed ressursid, tööjõud üldse ja kvalifitseeritud eriti, vaja olnuks mitmekümne hoone teadusliku restaureerimise projekte. Puudus nägemus restaureeritud hoonete vääriliseks kasutamiseks tulevikus. Aga peapõhjus – see oli ideoloogiliselt vastuvõtmatu.
Ideoloogiliste tabude puudumisel olnuks reaalne kavandada mingi minimaalprogramm – säilitada vähemalt mõnede sümboli väärtusega arhitektuuriansamblite varemed, et need tulevikus restaureerida. Seda austuseks nii palju tõotanud “Rootsi ajale” kui mälestuseks “Läänemere barokipärlist”. Tulnuks vaid need ansamblid välja valida ning hoonete müürid konserveerida. Võimu paranoia välistas isegi säärase võimaluse.
Lammutamisotsusele järgnes viivitamatult vanalinna lõunaosa ümberplaneerimine (A. Kotli töökoda, arhitekt R. Randla). Kõigepealt nihutati planeeringuga Viru tänava trass paarkümmend meetrit põhja suunas, nii et see kulgeks üle keskaegse Linnakiriku ja Rootsi toomkiriku asukohtade. See otsus ei olnud kindlasti juhuslik – see pidi ka tulevikus kirikute taastamise võimaluse välistama.
Linnajao lõuna-kagu-ida-fassaad kujundati nüüd kolmekorruseliste tüüpprojektsete (ÝC 1-285) elamute reana. Isegi säärases brutaalses tüüpprojektsete hoonetega vanalinna fassaadi kujunduses võinuksid koha leida vasakul tiival paiknenud linnusekrahv Chr. v Kocheni paleetaoline hoone (tugevad müürid olid säilinud) ning paremale tiivale jäänud Stahl v Holsteini(1) patriitsielamu (oli vaid 30% kahjustatud ja juba ajutiselt kasutusel – viinalaona). Neid maju oli Narva ehitusajaloo ülevaadetes Narva arhitektuuri parimate näidistena esitletud. Mõlemad olid põhiplaanilt ja kõrguselt ligikaudu võrdsed sinna kavandatud tüüpprojektsetega ning arhitektuurilt klassitsistliku kallakuga, nii et mingi kooskõla A. Kotli “sotsklassitsistlike” elamutega olnuks tuntav. Seegi võimalus oli välistatud, sest 1952 valminud planeeringu peamine eesmärk oli ilmselt igasuguste jälgedegi kaotamine endisest vanalinnast.
Nii ilmus veel 1971. aastal linna täitevkomitee otsus juba elamuna kasutusel olnud, kuid tüüphoonete rõngasse jäänud Koidu tn 3a maja lammutamiseks. “Ärkamine” toimus alles 1973, kui see, 17. sajandi linnakooli hoone, loovutati restaureerimisvalitsuse kontoriks. Too tagasihoidlik hoone polnudki muinsuskaitse all, kuid kõik on suhteline – täna on ta restaureerituna ehedaks näiteks Narva baroklikust elamust. Täna paikneb seal linna prokuratuur.


Märts 1956: Kopp on jõudnud Kocheni majani.


Jaanuar 1957: Vanalinn on tüüpmajade rõngasse võetud.

Raekoja päästmine

Omaette peatükk oli raekoja varemete päästmine. Ajaloolastel õnnestus võimule sisendada, et Aleksandri kirikus 29. nov 1918 toimetatud Eestimaa Töörahva Kommuuna väljakuulutamine ei ole EK(b)P “tõelise ajaloo” jaoks täna enam “sünnis” ning “õigesti kirjutatud ajaloo” jaoks oleks see ajalooline sündmus pidanud raekojas toimuma. Võim oli sunnitud nõustuma ning nii kaotaski Aleksandri kirik seal ETK väljakuulutamist kinnitanud mälestustahvli ja pärast restaureerimist päris selle raekoda.
Veel 21. sajandil agiteeris üks erakondi kirglikult kogu vanalinna taastamist. Selle ebarealistliku taotluse tagajärjeks oli 1980-ndatel restauraatorite poolt vargsi alustatud miinimumprogrammi – raeplatsi arhitektuuriansambli taastamine – läbikukutamine. Kogu vanalinna taastamise utoopiline idee võimaldas sõsarerakonnal ettepaneku naeruväärseks kuulutada ja nii edukalt alanud ettevõtmine nurjata. Poliitika on kunst ja pole igamehele jõukohane.
Mis puutub eelmainitud “platsi puhastamisse” Narvas 6.–7. märtsil, siis seda tuleb vaadelda Soome ja Eesti linnade 1944. a kevadpommitamise kontekstis. Nõukogude juhtkond käsitles Eestit, nii nagu Soomet, vaenuliku sõdiva riigina. Seda kinnitab tõsiasi, et kuigi operatiivplaanide kohaselt pidi Eesti lähemate nädalate jooksul “vabastatama”, põletati pommitamisega 40% Tallinna hoonetest ja Narvas praktiliselt 100%, Tartu ja Pärnu peale selle. Kas nii oleks käitutud noorukese liiduvabariigiga?
Kuid Narva “eripära” seisnes veel selles, et juba lauspommitamise kavandamisel oli otsustatud see maha vaikida – nii teatas Sovinformbüroo 8. märtsil ainult Narva raudteesõlme pommitamisest. Salastamise kohustusest peeti rangelt kinni kuni sovetivõimu lõpuni 1991. See oli vajalik, et linna häving üksnes Saksa poole arvele kanda (NB! Nürnbergi protsess). Tunnistajad ju puudusid, sest elanikud olid jaanuaris-veebruaris evakueeritud. Ja nõukogude inimesed teadsid, et meeldiv vale ongi tõde.
Nagu nüüd on selgunud, oli nõukogude tagalas juba 1943 hakatud koostama juhiseid vaenlase poolt tekitatud sõjakahjude hindamiseks. Nii võib suure tõenäosusega väita, et üksikasjaline instruktsioon, mille järgi 1945 hinnati Narva ja teiste Eesti linnade taastamiskulusid, oli valmis juba enne 1944. a märtsipommitamisi.


Hermanni linnus oli kaks kuud nõukogude kahurväe „õppelaskmiste“ märklauaks. Foto pärineb aastast 1956.

Puithooned põlesid kui küünlad

Süütepommidest tabatud Narva puithooned põlesid kui küünlad. Rootsiaegsele vanalinnale heideti lisaks tonniseid lõhkepomme, seda kinnitab meetripaksuste börsihoone ja kirikumüüride varisemine. Hermanni linnus sai suhteliselt vähe kahjustusi – ning juba 9. märtsi südapäeval püüdsid paar nõukogude lennukit pooleli jäänud tööd lõpetada. Seegi rünnak ei andnud nimetamisväärset tulemust ja 1944. a kevadel hakati üksikust, sakslaste poolt mahajäetud kaugelaskesuurtükist linnust pommitama, iga päev paar mürsku, nagu tunniplaani järgi. Seda jätkati 2½ kuu vältel, kuni torn juunis lõpuks varises.
Nii on Narva vanalinna avalikest hoonetest jäänud vaid väliselt restaureeritud raekoda. Vanalinna ala üldplaneering puudub, kuid raekoja kaitsetsooni kerkib börsihoone surimaskiga eklektiline TÜNK hoone. Seda võiks hinnata kui arhitektuurilist performanssi raekoja trepil, kui ta ei jääks aastakümneteks. Tegelikult on see kui “vana hea Rootsi aja” mõnitamine. Mõneti mõistetav, kuid mitte vabandatav. Sovetiaja ajalooõpetuses püüti Rootsi aja tähendust ja tähtsust igati pisendada ja halvustada. Eks see oli mõne tollal alghariduse saanud TÜ ametniku alateadvusse jäänud. Kuigi just Rootsi ajal asutati Tartu Ülikool – Moskva ülikool alles 1755...
Jääb vastamata küsimus: kuidas saab säärase provokatiivse paigutusega õppehoones õpetada uuele põlvkonnale ajalugu, seletada kultuuripärandi olemust ning äratada selle vastu austust?

Arhitektuur on kunst

Nagu mis tahes kunstnik, püüab ka iga arhitekt luua midagi kordumatut. Kuid arhitektuuri puhul ei saa konteksti ignoreerida. Erilist vastutust nõuab projekteerimine kultuuripärandist küllastatud alale. Arhitekti professionaalne kretinism on siin ohtlik – erialastest teadmistest üksi ei piisa. Vajalik on mitte ainult koha ja rahva ajaloo tundmine, vaid selle sügavam tunnetamine. Alghariduseks tulnuks Riia harta 2000 kirjatähe ja vaimuga tutvuda.

* * *

  1. Fortifikatsiooniinsener oberstleitnant Stahl v Holstein oli juhtinud Landskrona kindluse ehitamist Nyenis Neeva suudmes ning oli Narvas üheks Dahlbergi bastionaalse kaitsesüsteemi ehitustööde juhiks, juhendas raekoja ehitamist ning kavandas endale maja. Oli linnas n-ö ühiskondlik peaarhitekt.
    Linnusekrahv Chr. v Kochen oli kuningavõimu kõrgem esindaja kindluslinnas. Enne Narva määramist oli ta olnud Rootsi kaubandusesindaja Moskvas.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv