Kultuur ja Elu 2/2010


Kultuur ja Elu 1/2010

 

 

 

 


Kuidas eestlasi õpetati maju värvima ja kempsus käima

tekst: Ene Pajula,
Eesti Kodukaunistamise Ühenduse juhatuse liige

Eestlased on oma kodukultuuri üle olnud aastakümneid väga uhked. See oli üks neid asju, mis aitas meil pisutki taluda jõhkrat okupatsiooniaega – tunne, et selles valdkonnas oleme okupantidest määratult paremad.

Mäletan, kui 1970-ndatel käis üks mu sõbratare tüdrukuteansambli koosseisus Siberi-ringreisil. Neil oli kontsert suurlinna Novosibirski uues imposantses kultuuripalees. Vaheajal küsisid nad maja perenaiselt, kus on tualett. Perenaine oli võtnud vöölt võtmekimbu ja keeranud tähtsa näoga lahti ühe suure ukse. Vastu lõi kahtlaselt värske õhk. Siis viipas perenaine tüdrukud välja: "Posmotrite, tam kustõ!" (Vaadake, seal on põõsad!) Mu sõbranna oli rabatud, sest tema ei mäletanud aega, mil mõnes Eesti avalikus hoones - eriti veel kultuurimajas - oleks puudunud tualett, olgu siis või kuivkäimla näol.
Olime uhked, et meie arusaam kultuurist ulatus kaugemale ajalehe pealt söömisest. Et eestlaste asulad, vastupidiselt idanaabritele, olid korras, teed sillutatud, muru niidetud, hekid pügatud. Nii koduaias kui ka ettevõtete ja avalike asutuste ümbrusse oli enamasti istutatud ilupuid ja -põõsaid ning rajatud lillepeenraid. See pole alati olnud nii.
Mälu värskendamiseks tuleb appi võtta ilukirjandus. Kes on lugenud Mart Raua raamatut "Kirvest ja kuu", see teab, et välikäimlaid hakati talude juurde intensiivsemalt püsti panema alles eelmise sajandi kahekümnendatel, mil hakkas kehtima vastav seadus. Ent veel kolmekümnendatel käidi suvel põõsas, talvel laudas. Loos "Kirves ja kuu" seletab taluperemees konstaablile, kes tema juurde käimlat kontrollima tuli: "Noh, suvel on ju päris mõnus värskes õhus oma asju ajada. Talvel võib-olla mõtledki, et võiksid seinad ümber olla, aga siis on maa külmunud ja ehitada ei saa." Ilu- ehk tollases keeles rohtaedade peale hakati taludes mõtlema samuti umbes sajand tagasi ja see oli valuline protsess - vaadake Karl Ristikivi romaanist "Rohtaed" järele, kui muidu ei usu. Seda enam hämmastab, millise kirega asuti Eestimaad kaunistama vahetult enne sõda.

Üldrahvalik üritus

Tänapäeval nimetaksime seda tohutu ulatusega mainekujunduskampaaniaks, mille eesmärk oli muuta mitte ainult traditsioonilised suvituspaigad, nagu Pärnu, Haapsalu, Narva-Jõesuu ja Kuressaare, vaid kogu riik, iga viimane kui ääremaine küla ja sooservas paiknev talu selliseks, kus oleks endal ilus elada, lapsi kasvatada ja kuhu poleks piinlik kutsuda ka kaugemaid külalisi ehk sise- ja välismaiseid turiste-puhkajaid. Üleriigilise ulatuse sai kodukaunistamise hoogtöö peakomitee moodustamisega 23. aprillil 1936. aastal. Peakomiteesse kuulus 49 liiget, sealhulgas sise-, põllutöö-, teede-, haridus- ja sotsiaalminister. Viimane, Oskar Kask, nimetati ühtlasi peakomitee esimeheks. Peale nende kuulusid peakomiteesse veel riikliku propagandatalituse juhataja, piiskop, metropoliit, Kaitseliidu ülem, Naiskodukaitse esinaine, riigimaade ja metsade valitsuse, koolivalitsuse, riigiparkide valitsuse ja põllutöökoja direktor, tuletõrjeliidu, ajakirjanike, maaomavalitsuste ja linnade liidu esimees, majaomanike, põllutöö-, inseneride, kalandus-, õpetajate, meierite ja agronoomide koja esimees, jne jne. Viimase, neljakümne üheksandana on registreeritud raudteevalitsuse ehitusameti arhitekt.
Aga sellega asi veel kaugeltki ei piirdu. Et hoogtöö ikka hoogustuks, selleks moodustati kaks tehnilist komiteed. Üks teedeministeeriumi juurde, kuhu kuulusid ministeeriumi järelevalveinspektor, riigiparkide valitsuse direktor, peaarhitekt, rakenduskunstiühingu "RaKu" esindaja ja majaomanike koja esindaja. Teine põllutöökoja juurde, kuhu kuulusid põllutöökoja nõuandetalituse juhataja, ehitustalituse juhataja ja Eesti Metsaühingute liidu teaduslik sekretär. Põllumajandusministeeriumi juurde loodi aianduse erikomisjon, mida juhtis aiandusnõunik, keda assisteerisid aiandus-mesinduse keskseltsi juhataja ja kutseaednike ühingu esindaja.
Maakonnakomiteede koosseisu kuulusid maavalitsuse esimees, maainsener või arhitekt, maakonsulent, maakoolivalitsuse juhataja ja Isamaaliidu maakomitee esindaja. Lisaks loodi üle kogu riigi 507 vallakomiteed ja 409 alakomiteed, kuhu kuulus 7995 liiget. Nii näiteks tegutses Pärnumaal 91 ja Läänemaal 46 komiteed - ainuüksi Taali vallas oli 8 ja Kõrgessaare vallas 6 komiteed. See oli üldrahvalik üritus, oli president Päts nii autoritaarne kui tahes, ainult tema käsust poleks kõigi nende inimeste liikvele lükkamiseks ilmselt piisanud.

Täpne plaanimajandus

Tänapäevane käibetõde on see, et kui tahad mingi ettevõtmise välja suretada, siis moodusta komisjon või veel parem - sihtasutus. Tundub, et enne sõda see veel ei kehtinud, sest asi hakkas suurejooneliselt toimima. Nii näiteks sai 12. septembril 1937 korraga 120 kohas teoks üleriigiline kodukultuuripäev, millest võttis osa 35 000 inimest. Tänapäeval oleks see võrreldav laulupidude ja ehk ka "Teeme ära!" koristustalgutega. Ometi oli see veel palju suurema ettevõtmise väike algus. Plaane tehti ikka tõsiselt. Oleme harjunud, et viis- ja muid aastakuid korraldati plaanimajanduse mekas Nõukogude Liidus ja arengukavasid hakkasime koostama alles Euroopa Liidu survel. Ometi tundub kõik olevat juba ammu olnud. "Lääne Elu" (26.02.1938) kirjutab, et Haapsalu linnavolikogu kinnitas kuurordi 10 aasta arengukava; "Uus Eesti" (10.11.1939) annab teada, et 200 uue kooli- ja 112 vallamaja ehitatamiseks on koostatud kolm viisaastakuplaani, milleks maaomavalitsuste liit palus asutada vallamajade ehitusfondi; ajaleht "Maa Hääl" (10.11.1939) teavitab Wastseliina põllumeeste seltsi poolt korraldatud nelja-aastasest võistlusest, mis andis rahuldavaid tulemusi.
Kodukaunistamise Hoogtöö Peakomitee raporteerib (ERA, f. 1093, n 1, s 63, 65, 265), et 1937/38 hooaja kestel tehti Tartumaal kooliümbruse heakorrastamise ja haljastamise plaanid kõigile koolidele ja umbes 100 talundile. Sel hooajal korraldati 474 kodukaunistamise kursust, 181 kodukaunistamise nädalat, 54,5 km puiesteid, 71,7 km sissesõiduteid, 136 km elavtarasid maanteede kaitseks, 92 uut parki, 609 uut iluaeda ja 1375 viljapuuaeda. Kuna teravat puudust tunti ilupuudest, siis rajati üle maa 366 uut puukooli, neist 86 Pärnumaale ja 77 Virumaale. Avaldati puude-põõsaste nimekirjad, mida ühest või teisest puukoolist saada oli. Näiteks Haapsalu puukoolist soovitati "siberi ja euroopa lehist, elupuud, suurt läätspuud, saksa ja saarvahtrat, hobukastanit, valget akaatsiat, ameerika hõbepuud, valget, lillat ja metsikut sirelit, künnapuud, musta ja punast leedrit, helepunast ja verevat viirpuud, põõsas- ja pihlenelast, siberi kontpuud, kartuliroosi, metsviinapuud, lumimarja" jne jne.
Peakomitee nendib, et "maahoonete osas valitseb värvimistööde alal traditsiooni puudus" ja asub värvimise õhutamisele. 1936.-1937. aastal korraldati 95 maakondlikku värvimiskursust, millest võttis osa 2312 inimest. Virumaal värviti selle aja jooksul 725, Saaremaal 150, Pärnumaal 350, Valgamaal 200 ja Petserimaal 325 maja. Raudteeamet värvis 20 000 m2 oma haldusalasse kuuluvaid hooneid õlivärvidega, 50 000 m2 rootsivärviga ja 15 000 m2 lubjavärviga. Kodumajade värvimiseks jagati omavalitsuste kaudu tasuta värvi, aga värvi õpetati tegema ka ise. 1938. aasta septembris avaldati kõigis maakonnalehtedes õpetus, kuidas keeta vastupidavat rootsivärvi. Umbes samal ajal anti lehtede kaudu juhiseid üleriigiliseks sügiseseks puudeistutamiseks, muuhulgas juhiti tähelepanu sellele, et kontrollida tuleb ka varem istutatud puude olukorda. Maakonnalehed analüüsisid asjaolusid, mis kodukaunistamist pidurdavad. "Pärnu Päevaleht" täheldab (12.02.1939), et peamiselt on need materjalide vähesus, propaganda puudus, kehvus ning inimeste ülekoormatus. Samas Võru ajaleht "Elu" rõõmustab (30.12.1938), et Võrumaa aiandus elab üle suurt tõusuaega - tööle on pandud 18 aiandusringi, mida juhendab 14 asjatundjat. Ajalehed õpetavad rajama kiviktaimlaid ("Kiviktaimla - aedade suurmood" "Rahvaleht" 12.09.1939), sest kindlasti on talukruntidel lagunevaid paest või põllukivist laudahooneid, mis lammutatuna annavad kiviktaimla rajamiseks head materjali. Kaks kärbest ühe hoobiga: saab platsi rusudest puhtaks ja majaesise või -taguse kauniks. Rõõmustavalt palju räägitakse valmistumisest puhkajate vastuvõtuks paikades, mis seni polnud millegi eriliselt suvitusväärsega silma paistnud, nagu näiteks Antsla, Kunda, Petseri, Põltsamaa, Rakvere, Sangaste, Tõrva, Vasalemma ja Võru.
Ei saa märkimata jätta, et ajal, mil Eesti riigis panustati üksmeelselt kodukaunistamisse, värviti ruutkilomeetrite kaupa maju, rajati tuhandeid uusi koduaedu ja sadu kooliaedu, planeeriti kümnete hektarite kaupa parke, istutati sadu kilomeetreid maanteeäärseid elavtarasid (hekke), puukoolides harjutati lõunapoolsemaid liike meie karmimate talvedega, toodi sisse uusi lillesorte, tegeldi mujal Euroopas hoopis teistlaadi projektidega. Kuna samades ajalehtedes, kus rõõmustatakse, et Eestisse on suveks oodata 9000 rootslast ("Postimees" 21.04.1938), et Pärnu ja Narva-Jõesuu saavad Stockholmiga otseühenduse ("Postimees" 26.01.1938), et Narva-Jõesuu kuulutas surma tolmule ("Rahvaleht" 19.05.1938) ja (sic!), et Narva on täiesti kosunud sõjahaavadest ("Uus Eesti" 9.03.1938), kirjutatakse ka sellest, et tulemas on Itaalia-Saksa sõjaväeline liit, et Moskval on võimas relvastuskava - tuleva aasta alguseks kavatsetakse valmis ehitada 20 000 lennukit, alatine sõjavägi koosneb 2,5 miljonist mehest ja välja on õpetatud 300 000 lendurit ("Päevaleht" 10.04.1938), ning et Saksamaa esitas Tšehhile valju protesti ("Uus Eesti" 26.05.1938).
Nagu me hästi teame, veeres halastamatu sõjavanker paari aasta pärast mitu korda järjest üle meie äsja sõjahaavadest kosunud, värskelt värvitud ja kauniks kujundatud Eesti. Ent see on hoopis teine teema. Ometi on tõde see, et mõne aastaga kiirkorras eestlaste teadvusse istutatud kodukultuuri alused langesid soodsale pinnasele ja neid ei unustatud enam kunagi.


Konkursi “Kaunis eesti kodu 2009” üks võitjatest: Helma ja Mati Heinmetsa Nurme talu Kiruma külas Mustjala vallas Saaremaal. Foto EKKÜ arhiivist

Unustatud vana

Kodukaunistamisliikumise omamoodi peakomitee on Eestis olemas praegugi, küll mitte nii suur kui enne sõda, aga 30-liikmeline siiski. MTÜ Eesti Kodukaunistamise Ühenduse (EKKÜ) keskjuhatuses on esindatud Presidendi kantselei, kõik maakonnad, neli suuremat linna - Tallinn, Tartu, Narva ja Pärnu -, Eesti Muinsuskaitse Selts, Eesti Dendroloogia Selts ja Eesti Kultuuriseltside Ühendus. Eesti Kodukaunistamise Ühendust on algusest peale tõhusalt juhtinud Tallinna Tehnikakõrgkooli rektor Arvi Altmäe. MTÜ loodi 1998. aastal president Lennart Meri algatusel.
Kuna enne sõda võeti kadukaunistus käsile nii laiahaardeliselt ja tulemuslikult, siis pole ime, et see köitis ka Lennart Merit. Praegu on teistsugused ajad, meie riigi toimimise ideoloogia on teine. Kui enne sõda oli kodukaunistus riiklikult juhitud tegevus, inimesi innustati nii prääniku - tasuta koolitused, värv, istikud, presidendi ja vähemate ametimeeste käepigistus - kui ka piitsaga - omavalitsustel oli nii kontrolli- kui ka mõningane trahvimisõigus; konstaabel vaatas, et käimla oleks olemas ja et seda ka kasutataks, siis tänases lausliberaalses Eestis on inimese koduõu ja firmaomanikule kuuluva hoone ümbrus põhimõtteliselt tema sügavalt isiklik asi. Kui tahab, siis koristab ja kaunistab, kui ei taha, siis ei tee üht ega teist. Eriti hull oli olukord 1990-ndate esimesel poolel, kui kodukaunistamist pidurdasid taas "materjalide vähesus, kehvus ning inimeste ülekoormatus". Inimesed, eriti maainimesed, olid kiiretest muutustest põhjustatud vapustustest oimetud ja neil oli miljon muud muret peale eesaias vohavate nõgeste. See pani president Meri mõtlema. Ühelt poolt oli riiklik mainekujundus muutunud eluliselt tähtsaks, kordades tähtsamaks, kui see oli enne sõda, teiselt poolt on ju teada, et president Meri otsis Eesti Nokiat ja erakondade-üleseid eesmärke, mis võiksid Eesti ühiskonda liita ja inimesi ühendada sõltumata nende rahakotist või rahvusest. Nii kutsus president 1997. aasta kevadtalvel kokku maavanemad.

Maavalitsuste osatähtsus

Miks just maavanemad? Selleks oli tal mitu põhjust. Kuna tundub, et valitsuse heakskiitu ta riikliku programmi väljakuulutamiseks ei saanud (tõe huvides tuleb siiski öelda, et 2001. aastast hakati toonase peaministri Mart Laari ettepanekul kaunimatele kodudele välja andma peaministri tänukirja ja mastivimplit. See traditsioon katkes 2009. aastal masu tõttu) ja kodanikuühiskond oli veel täiesti olematu, samas kui maavanemad olid tollal regionaalpoliitika arvestatavad elluviijad. Lennart Meri, kes tahtis kindel olla, et liikumine tõepoolest käivitub, pidas maavanemaid selle kindlaks toeks. Maavalitsus sai oma inimeste hulgast anda maakondliku koordinaatori ning tagada oma eelarvest ka vajaliku ressursi, mida maakonnakomisjon paratamatult vajas. Ühtlasi kindlustas maavalitsus liikumisele ka n-ö riikliku autoriteedi ja andis presidendile kindluse, et tema tunnustus pälvitakse tõepoolest läbi mitmekordse sõela.
Leidnud toetust peaaegu kõigi tollaste maavanemate juurest, kuulutas president Meri 1997. aasta emadepäevakõnes "Estonia" kontserdisaalis eeloleva aasta kodukaunistamise aastaks, sõnades: "Mu kallid Eesti emad! Asuge koos isadega, koos oma tütarde ja poegadega korraldama meie eesti kodu. Tehkem kodud puhtaks ja kauniks nii seesmiselt kui ka väliselt. See on kõige lihtsam ja jõukohasem viis muuta kaunimaks, puhtamaks, rikkamaks ja tugevamaks kogu Eesti." Enesestki mõista asus Lennart Meri ka Eesti kodukaunistusliikumise patrooniks.
Presidendi patronaaži all on keskjuhatuse liikmete ülesanne läbi aastate olnud presidendi ja hiljem ka peaministri tunnustuse nominentide väljaselgitamine kõigis maakondades; iga-aastase albumi koostamine auhinnatud kodudest; Eestimaa kaunistamise pikaajalise strateegia väljatöötamine: alates 2000. aastast on igal aastal keskendutud ühe kitsama valdkonna esiletoomisele: väravad, viidad, bussipaviljonid, kalmistud, linnused, lasteaiad, koolid, pargid, väljakud, veekogud, tervisespordirajatised, tööstusmaastik, kortermajad jms.
Kuigi Eesti Kodukaunistamise Ühenduse keskne tähelepanu on alati olnud pühendatud kaunitele kodudele, on eripreemiatega hinnatud ka kaunimaid valla-, linna- ja metskonnakeskusi, heakorrastatumaid tööstusettevõtteid ja spordirajatisi - ei saa ju Eesti Vabariigi Presidendi eesmärgiks olla vähemat, kui innustada inimesi muutma puhtamaks ja ilusamaks mitte ainult kodu, vaid kogu maa.

Võtmega taldrik

Patroonina on jätkanud ka järgmised presidendid - nii Arnold Rüütel kui ka Toomas Hendrik Ilves. Viimase presidendi ametiajal on järjest teravamalt hakanud ilmnema üks häiriv seik. Kuna EKKÜ keskjuhatus on teinud oma tööd tasakaalukalt ja suurema meediakärata, siis kipub presidendi eestkoste all olevat kodukaunistamisliikumist varjutama üks teine, samuti kauni kodu nime all toimuv, aga äriliste eesmärkidega konkurss, mida korraldavad ajakiri Kodukiri, Pindi Kinnisvara ja SEB. Kodukirja konkurss keskendub küll peamiselt kodude sisekujundusele, kuid liigub sealt järjest väljastpoole. Inimesed on mõneti segaduses: kas siis polegi tegemist ühe ja sama üritusega? Teada on juhtumeid, kus Kodukirja autasustatud tulevad küsima, kus on see võtmega taldrik, mis nende teada auhinnaga kaasas käib? Aga võtmega taldrik käib kaasas ainult presidendi enda auhinnaga. Kui Kodukirja konkursile võib igaüks ennast ise kirja panna, siis presidendi konkursile pääseb ainult maakondliku komisjoni otsusega - selleks tuleb läbida valla- ja maakonnavoor. Kahtlemata on ajakirjade korraldatud ja hoopis teistel alustel läbi viidud Kauni Kodu konkursid tänuväärsed, kuid Eesti Kodukaunistamise Ühenduse sihipärast ja metoodilist tegutsemist, samuti riikliku tunnustuse vahendamist need asendada ei suuda.
Seda enam teeb praegune olukord asjaosalised murelikuks. Avalikkusele pole ilmselt üllatus, et maavalitsuste eksistents on juba pikemat aega kahtluse all. Masuaegsed rahakärped on sundinud maavalitsusi oma tegevust kõvasti kokku tõmbama ja inimesi koondama. Esimesena läksidki löögi alla need valdkonnad, mille maavalitsused on võtnud enda peale vabatahtlikult ja mille täitmist ei reguleeri seadus. EKKÜ keskjuhatus on koondamiste tõttu maavalitsustes juba kaotanud või kaotamas mitmeid vanu läbiproovitud liikmeid.
Nii et on aeg järele mõelda - kes on see organisatsioon, kes võtab kodukaunistamise koordineerimise maakonnas üle siis, kui tekib olukord, kus maavalitsus seda enam teha ei suuda ja kust tuleb ressurss? Kas selle üle võiksid arutleda omavalitsusliidud? Kodukandi-liikumine? Kõik koos? Võimalusi, ilmselt ka koostöövõimalusi, oleks mitmeid. Et president Meri taastatud ja Eesti Kodukaunistamise Ühenduse hoitud 75-aastane järjepidevus ei katkeks.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv