Kultuur ja Elu 2/2010


Kultuur ja Elu 1/2010

 

 

 

 



Nõmme turg. Foto Leho Lõhmuse erakogust.

Nõmme vaim lööb pähe
Nikolai von Glehn saab ausamba

tekst: jaanika kressa

Ööl vastu 30. aprilli põles maha vastrestaureeritud 80-aastane Nõmme Turuhoone. Nõmmekatele tundus toimunu uskumatu, paljud võrdlesid seda kodu põlemisega. Aasta pärast saab Nõmme 85. sünnipäeval uue sümboli: Turuplatsi ääres, Mustamäe nõlval, hakkab Nõmmel silma peal hoidma Nikolai von Glehn.

Nõmme Heakorra Seltsi üks taasasutajatest, Nõmme ajalooga tegelev Leho Lõhmus kuulis ajaloolise turuhoone põlengust alles hommikul. Rahumäel elavale Lõhmusele tulekuma koduaknasse ära ei paistnud ja Viimsis töö juures raadiot kuulates arvas ta esiotsa, et keegi teeb kuu viimasel päeval erakordselt jõhkrat nalja.

Saladuslike ja lahendamata põlengute sari täienes

Mõistes, et tegemist polegi libauudisega, oleks Lõhmus nagu puuga pähe saanud. „See oli uskumatu. Turuhoone oli aastakümneid räämas ja midagi ei juhtunud. Nüüd tehti korda ja põles maha,“ kinnitas Lõhmus, et see oli tugev šokk kõikidele nõmmelastele. „Järgmisel päeval käidi juhtunut vaatamas, mõned nutsid, turuhoone, mis maani maha põles, oli ju Nõmme sümbol.”
Soojusenergeetikuks õppinud Lõhmus on rääkinud ekspertidega ja veendunud selles, et tule kiire levik toimus füüsika seaduste järgi. Turuhoone oli ju üks suur ruum ja kui päästjad ühest kohast veejoa sisse suunasid, siis vesi aurustus, surve tõusis, lõi terves hoones aknaklaasid eest ning tuli levis ühtlaselt kõikjale.
Kuidas aga toimus hoone süttimine? Kindel on vaid see, et tuli ei saanud algust kohvikust, mis oleks olnud elektririkke puhul kõige loogilisem. Kindel on ka see, et uue hoone ehitamise maksab kinni kindlustus.
„Oli jutt, et Nõmme turu filiaal tuleb Lasnamäele, kas astuti sellega Lasnamäe maffiale varba peale?” viskab Lõhmus õhku küsimuse, mis ei saa vastust ilmselt kunagi. „Võime ainult oletada, kuid uurimine ei tõestanud midagi ja eksperdid ei leidnud midagi, sest hoone põles maani maha,” nendib Lõhmus. Nii võib Nõmme Turuhoone põleng jääda jätkama lahendamata tulekahjude jada. Eesti Draamateatri ja Niguliste kiriku põlemine, samuti korduvad põlengud Vabaõhumuuseumis ning ka Tartu Ülikooli peahoone süttimine jäid ju ka lahendamata.

Peale pritsimaja on siin kõik põlenud

Nõmme pritsumehed saabusid Lõhmuse kinnitusel kohale küll kohe, kuid Nõmme ajaloos olla viimase 100 aasta jooksul teadaolevalt pritsumaja vahetus läheduses olnud 10 suurt põlengut.
„Peale pritsimaja on siin kõik põlenud,” nendib Lõhmus. Heakorraseltsi taasasutajana teab ta rääkida, et 1908. aastal Nikolai von Glehni asutatud seltsi (Wohlfahrtsverein) esimene saavutus oli just turupidamise loa taotlemine ja kaks aastat hiljem Tuletõrje seltsi asutamine.
„Selts tegeles linna planeerimisega. Oli vaja mingit organit, ajude kogu, sest enne tegi Glehn kõike üksinda. Tuletõrje Seltsi puudumine oli Nõmme arengule tõsiseks piduriks, sest Nõmme maju kindlustusseltsid ei kindlustanud,” räägib Lõhmus.
1912. aastal asutati sama seltsi eestvõttel Nõmmel ka politsei, 1914. aastal saavutati juba suvituskoha õigused ja seati sisse suvitusmaks. Viimane lubas omakorda rohkem tähelepanu pöörata heakorrale.
Hakati taotlema ka omavalitsusõigusi, aga maailmasõda tuli peale ja kahe sõja vahel polnud sakslaste asutatud selts Nõmmel enam sama aktiivne kui enne. Pigem hakkas ta hääbuma ja sundlikvideeriti 1939. aastal kui selts, mis polnud mitme aasta jooksul mingeid aruandeid esitanud.

Nõmme kui vene küsimuse pantvang

Nõmme Heakorra Selts taastati 1988. aastal. Aasta varem kirjutasid kolm meest – Koit Väinsalu, Hannes Walter ja Leho Lõhmus: „Meie, kokkutulnud, otsustasime luua Eesti Muinsuskaitseklubide Nõukogu Nõmme Abikomitee. Selle eesmärgiks on taasasutada Nõmme Heakorra Selts, et kaasa aidata Eesti Muinsuskaitseklubide Nõukogu tegevuskava elluviimisele Nõmmel.”
Nüüd, 22 aastat hiljem, on selts Lõhmuse sõnul ikka veel elujõuline ja liikmeskond, mis alguses paisus 200-ni, on stabiliseerunud 30-le, kellest 2/3 on need, kes alustasid.
„Tegeleme Nõmme probleemide esiletõstmisega, aga seltsi põhiline eesmärk, Nõmme linn, on taaastamata,” tunnistab Lõhmus, et iseseisvumine oli aktuaalne kuni 1993. aastani, kuni tegutses Nõmme linna taastamise kogu, mille liikmed olid Nõmmel tegutsevad organisatsioonid.
„Nõmme on vene küsimuse pantvang,” nendib Lõhmus. Paremerakonnad ei soovi Nõmme Tallinnast lahutamisest kuuldagi, sest siis poleks neil riigi pealinnas enam mingit lootust kunagi võimule saada. Ebaõiglaselt kannatavad aga Nõmme ja nõmmekad, sest nemad annavad hääled ühtedele ja linnaosa valitsuses võtavad kohad sisse hoopis teised.
„Nõmme on alati oma valitsejaid infiltreerida suutnud, olgu nad alguses millised tahes, lõpuks lööb Nõmme vaim neile pähe,” lohutab Lõhmus. Ta teeb tagasivaate Eesti aega ja kinnitab, et enne sõda elas Nõmmel suhteliselt palju valgeid vene emigrante. „Nad ei tahtnud Tallinnas elada, sest ei saanud seal oma seltse registreerida. Eesti valitsus suhtus emigrantidesse tõrjuvalt, sest tahtis hoida häid suhteid Nõukogude Liiduga,” tuleb Lõhmus ootamatult lagedale ebameeldiva paljastusega ajast, mil Päts oli president ja Laidoner juhtis vägesid.

Hannes Walter valis õige momendi

„Ka sakslasi oli Nõmmel palju ja nii sakslastel kui venelastel oli oma kirik. Nõmmel oli ka üks väheseid Vabadussõja mälestussambaid, mis säilis läbi nõukogude aja – Nõmme Rahukirik oli ju Tartu rahu mälestuskirik,” libiseb Lõhmus kiirelt üle ajaloo.
„Kui me 1987. aastal hakkasime seltsi asutama, siis anti meile võimalus avaldada Õhtulehes väike artikkel. Hannes Walter ei viitsinud seda kirjutada, tal oli käed tööd täis, sest Eesti sõjaajalugu oli ju täiesti lahti kirjutamata. Ta ütles mulle, et kirjuta sina. Tänu sellele hakkasingi ma Nõmme ajalooga tegelema – Hannesele jäid kõrgemad sihid ja mina jäin Nõmme ajaloo peale,” meenutab Leho Lõhmus kunagise tööjaotuse otstarbekust. Nõmme tähtpäevadest ja ajaloost kirjutab Lõhmus Nõmme Sõnumitele siiamaani. Hannes Walter, kes 1998. aastal Kaitseministeeriumis Saksa poolel võidelnutele teeneteristid ja vabadusvõitleja mälestusmedalid läbi surus, on tänaseks manalamees.
„Hannese teema oli sõjaajalugu ja teenetemärgid oli tema üksikvõitlus. Lennart Meri pani talle seda pahaks ja nende suhted jahenesid pärast seda sündmust oluliselt,” räägib Lõhmus. Kuigi Hannes Walter oli veendunud rahvuslane ja bolševismivastane, tabas Walter Lõhmuse sõnul oma plaani läbiviimiseks ka õige momendi. „Praegu tuleks sellest kohutav põrsakisa,” muigab Leho Lõhmus, kes on üks väheseid Nõmme ajalooga tegelevaid inimesi tänapäeval, kuigi tuntud eelkäijaid võib ta mitmeid nimetada.

Uusrikkurid võtavad männid maha

Lõhmuse arvates peaks koolides õpetatama kodulugu. Kui Nõmme linnaosas oli veel olemas kultuuri- ja hariduskomisjon, tõstatas Nõmme Heakorra Selts seal ka selle küsimuse.
„Linnaosavalitsus tegeleb esmajärjekorras teisejärguliste küsimustega ja haridusosakond on likvideeritud. Nõmme halduskogu on aga vaid nõuandev organ, ta on nii sõltumatu, et temast ei sõltu mitte midagi,” kirjeldab Leho Lõhmus Nõmme tänapäeva. Kuni kodulugu ei õpetata ja noored patriotismi koolist kaasa ei saa, pole Lõhmus kindel, et rahvahääletuski linnale iseseisvuse tagasi tooks.
„Inimene, kellel pole juured Nõmmel, mõtleb teisiti. Ta ei hooli sellest, et Nõmme on metsalinn, et kui teda ülevalt vaadata, siis maju ei paista, vaid Nõmme paistab nagu mets. Ainult mõned üksikud katused on näha, näiteks see koletis siin turu vastas. Ideaalis peaks patriotismi kaasa saama kodust, aga kui kodus on uusrikkuritest vanemad, kes võtavad krundilt männi ka maha, siis on ainuke lootus veel koolil ja kodulootunnil,” selgitab Lõhmus. Nõmme elanikkond on sõjajärgsel ajal mitmekordseks kasvanud ja siia on saabunud liiga palju inimesi, kellel pole juured Nõmmel. Kuigi Nõmme oli eesti aja alguses veel emigrantide linn, oli tollane kogukond Lõhmuse kinnitusel 1940. aastateks juba tugevaks saanud.

Glehn jääb Nõmme sümboliks edasi

Kuigi tänapäeval pole nõmmekate võitlusvaim eriti laiapõhjaline, tegutseb Nõmme rongijaamas Nõmme ajalugu kajastav muuseum juba kümmekond aastat. Sealsamas tähistati isegi Andres Larka 130-ndat juubelit, kuigi sellest, et kindral ka elas Nõmmel, pole nähtaval mingit märki.
„Kindral Larka on Nõmmel elanud erinevatel aegadel koguni kolmel erineval aadressil, kõigis paraku vaid lühikest aega. Siin tekib kohe küsimus, et kui tähistada, siis milline neist. Pealegi olid need üürikorterid, oma maja tal siin polnud. Vabadussõja autasuks sai ta Voore mõisa südame, mille hiljem müüs ning ostid Jõgisoo vesiveski Saue vallas. Oli ta ju isegi möldri poeg,” selgitab Lõhmus.
Eesti Sõjaajaloo muuseumis töötav Lõhmus näeb probleemi laiemalt: „Küsimus on ka üldises levinud patsifismis. Sõjandust ja sõjaajalugu ei peeta tihti üldse kultuuri osaks. Eesti mees kaotas relva kandmise õiguse alles 1560. aastal, kuid pole seda sisuliselt tagasi saanud tänapäevani. Nõmmel pole tähistatud mitte ühegi sõjaväelase elukohta. Ning ega ka ülejäänud Eesti selles valdkonnas eriti silma paista.”
Nõmme Kaitseliidu ajaloo ja mitmeid teisi Nõmme ajalugu puudutavaid uurimusi kokku kirjutanud Leho Lõhmus kinnitab, et kuigi turuhoone põleng oli tohutu kaotus, pole Nõmme jäänud sümboliteta – Glehni park, loss ja Kalevipoeg on alles.
Nõmme Heakorra Seltsi eestvedamisel hakati turuhoone taastamiseks ka raha korjama. Et aga uus turuhoone kerkib vana eeskujul kindlustusrahast, kasutab selts laekunud annetusraha uue Nõmme sümboli tarvis. Nimelt on Nõmme Heakorra Seltsi lähim eesmärk panna mälestusmärk Nõmme asutajale. Mälestusmärk hakkab paiknema Nõmme turu kõrval Mustamäe nõlval, konkursi võitnud skulptor Aivar Simsoni loodud Nikolai von Glehni kuju avatakse 12. novembril 2011, kui möödub 85 aastat linnaõiguste saamisest.

Glehni mälestusmärgi rajamist saab endiselt toetada, annetades Nõmme Heakorra Seltsi kontole Nordea Pangas: 17001806995.

* * *

Põles Nõmme sümbol ja hingeside vana Eesti ajaga 


Hävinud turuhoone tähendusest räägib ja Nõmmet iseloomustab Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti muinsuskaitseosakonna peaspetsialist Oliver Orro
Küsis Jaanika Kressa

 
Mille poolest oli tules hävinud Nõmme turuhoone  haruldane?
Oliver Orro: „Hävinud Nõmme turuhoone oli unikaalne esmalt seetõttu, et ta oli viimane säilinud puitpaviljon. Niisuguseid suuri puitpaviljone, nagu oli Nõmme turuhoone, ehitati Eestimaal turu- ja laadaplatsidel nii tsaari- kui Eesti ajal piisavalt palju, aga need on kõik hävinud ja nüüd hävis ka see viimane. Teised vanad turuhooned, mis säilinud, on kivihooned, näiteks Rakvere turuhoone või Tartu turuhoone Emajõe ääres, mis on Voldemar Tippeli projekteeritud, need on hoopis mastaapsemad kivihooned, teistsuguse arhitektuuriga.
Tegemist oli ka kuulsa arhitekti loominguga. Robert Natus oli üks silmapaistvamaid kahe maailmasõja vahelisi baltisaksa arhitekte, kõk tema projekteeritud majad on väga olulised. Praegune linnavalitsuse maja Tallinnas Vabaduse väljakul on tema projekteeritud, Nõmme Saksa Lunastaja kirik on üks tema loomingu tuntumaid töid, lisaks palju eramaju Nõmmel nii saksa kui eesti tellijatele. Ka tema enda villa Nõmmel Seene 8 on väga elegantne.
Kolmanda aspektina oli tegemist Nõmme sümbolehitisega. Turuhoone, kus käib väga palju inimesi, on kindlasti koht, millega on väga paljudel nõmmekatel isiklikke mälestusi. Inimesed on alati teadnud, et see hoone on seal, käinud seal juba näiteks lapsena vanaemaga jne. Nõmme turuhoone oli tähendusrikas ehitis ka selle poolest, et oli säilitanud oma eestiaegse funktsiooni läbi nõukogude aja. Ta oli turuhooneks ehitatud, aga ta polnud ainult kommertshoone, vaid me saame siin rääkida ka kultuurilisest järjepidevusest. Turg on ikka selline koht, kus inimesed kohtuvad, näevad tuttavaid ja vahetavad uudiseid.
Lõpetuseks võib öelda, et tegemist oli ka lihtsalt ühe Eesti kõige suurema puitsõrestikehitisega üldse ja vääris tähelepanu juba oma mastaabi poolest.”

Nõmme turuhoone taastatakse, kuid kas on juba otsustatud, millisel kujul ja määral?
Vähemalt välise vormi osas peaks ta tulema ikka koopiahoone. Ilmselt interjööri osas on võimalikud ka väiksemad muudatused, kuid põhiline ruumimulje läbi kahe korruse peab tulema sama, kesklööviga basilikaalne hoone peab säilima. Müügibokside paigutuse ja laiuse osas on võimalikud ka väiksemad muudatused, aga kuna projekteerimine alles käib, siis ma ei oska öelda, mil määral. Ei oska öelda ka seda, kas ehitatakse puitsõrestikhoone või ehitatakse hoone silikaattellistest või fiboblokkidest ja ainult kaetakse puitlaudisega – siin on olemas mõlemad võimalused ja muinsuskaitse antud juhul, kuna ajalooline substants on täielikult hävinud, ei hakka taotlema selle taastamist. Pole ilmtingimata vajalik, et uus ehitis oleks kandvate konstruktsioonide osas täpselt samasugune puitsõrestikmaja. Oluline on, et tema välimus jääb endiseks.
Kuidas turuhoone süttis ja kas keegi võis olla huvitatud selle hävitamisest?
Eks seda selgitab uurimine. Ma saan aru, et on juba uuritud ja konkreetset põhjust ei suudetudki tuvastada, sest ehitis oli niivõrd  tugevasti põlenud. Jäid mõlemad versioonid: süütamine või süttimine mingist elektririkkest. Kindlustus uurib edasi ja ma pole praegu pädev sellele küsimusele vastama.
Alati, kui midagi sellist juhtub, leidub inimesi, kes tahavad selle taga näha mingeid poliitilisi jõude või kellegi erahuve, maffia kurja kätt või isiklikku kättemaksu. On vandenõuteooriaid, aga kuni pole tõestust, siis ma ei soovi nendesse süveneda.
 
Kas Nõmme on miljööväärtuslik ala ja kui palju on siin üksikmälestisi?
Nõmmel on Tallinna kõige suurem miljööala, mis hõlmab kogu vana hoonestuse Pääskülast kuni Rahumäele välja. Uue üldplaneeringuga soovitakse seda küll vähendada, aga me pole sellega nõustunud. Miljööala sees on ka toodud esile komplekt väärtuslikke hooneid, mis riikliku kaitse all ei ole, kuid on väga olulised ehitised ja peavad kindlasti säilima. Üksikuid kaitsealuseid mälestisi on Nõmmel üle 30 maja.
 
Kuidas kerkivad miljööalale hooned, mis siia ei sobi?
Erinevad on arusaamad ka sellest, mis on sobivus. Mõned inimesed sooviksid näha vaid vanade hoonete koopiaid, niisuguseid Nõmme stiilis maju, mõned on sallivamad moodsa arhitektuuri suhtes. Nõmmel on alati ehitatud oma aja mõistes üsna radikaalselt moodsaid maju. Kindlasti oli see ju ka üsna tuntav elamureform, kui pärast 1920. aastatel valitsenud traditsionalismi ja hilisjuugendit 1930. aastatel lamekatusega funkvillad kerkima hakkasid, mida me praegu ometigi peame Nõmmele väga omaseks ja väga väärtuslikuks hoonestuskihistuseks.
Mina ei ole Nõmmel sugugi moodsa arhitektuuri vastu. Teisalt on Nõmmele tõesti kerkinud ka väga veidraid maju, mis juba ainuüksi oma mastaabi poolest erinevad väljakujunenud keskkonnast või paiknevad krundil kuidagi ebatraditsiooniliselt või lihtsalt esindavad Nõmme kohta ebatavaliselt madalat ahitektuurset taset. Nõmmel on läbi aegade ehitatud ikka nii-öelda „arhitekti arhitektuuri“. Iga maja Nõmmel (kui maha arvata pärast sõda Pääskülla ehitatud nn Soome barakid) on kellegi ainukordne looming, isegi kui projekteerija näol on tegu tagasihoidliku ehitustehnikuga, mitte päris tipparhitektiga. Isegi nõukogudeaegsed inividuaalelamute tüüpprojektid olid sageli heade arhitektide tehtud. Kurb on seetõttu Nõmmel näha 1990. aastatel kerkinud odavaid välismaa kataloogimaju, selliseid ei tohiks sinna mitte mingil juhul enam rohkem ehitada, Nõmmel võiks iga maja olla ikkagi Nõmme jaoks projekteeritud.
Miljööala reeglid olid seni üsna lõdvad. Oli küll miljööala, aga polnud sätestatud täpseid kaitse- ja kasutustingimusi, mida siin teha võib ja mida mitte. Nii juhtuski, et vahel said kooskõlastuse ka niisugused projektid, mis ei oleks pidanud kooskõlastust saama, sest Tallinna Kultuuriväärtuste Ametis käisid ainult teatud hulga väljavalitud väärtuslikumate vanade hoonete ümberehituspojektid, mida üritati hoida. Ülejäänud projekte meie amet ei näinud, nende üle otsustas linnaplaneerimise amet, aga kuna see amet peab tegelema väga erinevate küsimustega, siis ilmselt nad ei jõudnud miljööala puudutavatesse küsimustesse piisavalt süveneda.
Nõmmel on päris palju olnud ka ebaseaduslikku ehitust – ala on suur ja ehitusjärelevalve pole alati töötanud piisavalt tõhusalt. Paljud inimesed on maju ümber ehitanud ilma igasuguse arhitekti projektita ja vahel on see tulemus kaunis veider. Lisaks kehtivad planeeringud praeguse seaduse järgi enam-vähem igavesti, mis tähendab, et Nõmmel on ka terve hulk vanu detailplaneeringuid, mis on kehtestatud juba 10 või isegi 15 aastat tagasi.
Pärast Eesti taasisesesisvumist olid paljud inimesed vaimustatud uutest avanenud võimalustest ja neile tundus, et võibki teha kõike. Eriti pärast nõukogudeaegseid väga rangeid norme, kui oli täpselt paika pandud, kui suurt eramaja tohtis ehitada, soovisid inimesed nüüd ehitada väga suuri ja väga luksusliku ruumiprogrammiga maju. Praegu oleks vaja regulatsiooni, et detailplaneering kehtib näiteks vaid 7 aastat, tegelikult on on aga nii, et kui inimene ostab krundi, kuhu on 15 aastat tagasi tehtud planeering, siis tal on ka õigus selle järgi ehitada.

Kas Nõmme võiks saada eraldi linnaks?
Nõmme on kindlasti Tallinna linnaosadest olnud kõige iseseisvam, aga see küsimus tuleks esitada poliitikutele, mitte muinsuskaitsjatele.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv