Kultuur ja Elu 2/2010


Kultuur ja Elu 1/2010

 

 

 

 


Eesti klaver väärib oma muuseumi

tekst ja fotod: Alo Põldmäe


Tartu klaveri “Astron” firmamärk.

Klaver ja temaga seonduv on üheks kultuuritaseme peegeldajaks. Ja klaver on aidanud mitme sajandi jooksul alal hoida ka Eesti identiteeti! Kuidas eesti klaverimeistrid on kvaliteetsete klaverite kaudu suutnud teadvustada meie väikest maad ja samas varustada muusikahuvilisi odavamate pillidega, püüab Eesti Rahvuslik Klaverimuuseum rõhutada Helme mõisa plaanitavas klaverimuuseumis.

Miks üldse on vaja olnud Eestile oma klaveritööstust? Lihtsam oleks olnud klavereid sisse vedada. Ometi arvati kunagi teisiti. Klaverimeistritegi tegevus haakus ärkamisaja rahvusliku vaimsuse tõusuga ja 19. saj lõpul kerkisid esile eestlastest suured tegijad – Jaan Rässa, Mihkel Oss, Jaan Olbrei ja meie klaveriehituse grand old man Ernst Hiis (Ihse).

Eesti klaveriehituse 230 aastat

2009. a tähistati klaveri sünni 300. aastapäeva, Eestis sai aga oma klaver 230. aastaseks. 1779. aastast pärineb Tallinna saksa ajalehest teade, et siinne meister Johann Friedrich Gräbner ehitab muu seas ka klavereid. Gräbneri klaveri ja tänase eesti kontsertklaveri „Estonia” vahele mahub aga veel üle 60 erinevat eesti meistrite pilli! Nii pisikese maa kui Eesti kohta on see arv uskumatult suur. Et klavereid on veel rohkem olnud, tõendab fakt, et 2000. a oli andmeid 44 eesti klaveri kohta, nüüdseks on see arv tõusnud 68-ni. Klaverimuuseumil – eesti kultuurimaastiku uuel nähtusel – on mida uurida!
Enamik meistreid on tegutsenud Tallinnas (30) ja Tartus (18). Klavereid on tehtud ka Valgas ja Saaremaal. 2010. aastast on klaveriehituse linnana end kirja saanud Pärnugi tahvelklaveri „Amende. Pernau” näol.
Kümmekond eesti meistrit tegutses tsaariaegses Peterburis (Rathke, Ihse, Kõiv, Mühlbach, Leppenberg), Moskvas (Uslall, Oberg) ja Riias (Müürsepp, Lomp). Mitmed neist konkureerisid Venemaa kuulsate firmade „Becker”, „Schröder” või „Friederichs” toodanguga.
Siinkohal kiirpilk eesti meistrite klaveritele. 18. ja 19. saj.: „Neidhardt”, „Wiesner”, „Sopha”, „Erich”, „Falck”, „Wenzel”, „Hasse”, „Krug”, „Kessler”; 20. saj. algus: „Kraemann/Olbrei”, „Oss”, „Jurak”, „Rässa”, „Tusti”, „Moritz”, „Romm”; Eesti Vabariigi aeg: o/ü „Astron”, „Salong”, „Ihse”, „Sprenk-Läte”, „Heine”, „Wihm”, „Prisk”, „Selberg”, „Bürger”, „Orntlich”, „Saar”...
Nõukogude võim likvideeris kõik klaveritööstused. Alles 1950. aastal taastus klaveritootmine Tallinna Klaverivabriku tiibklaveri „Estonia” näol, mille konstrueeris eesti klaveriehituse grand old man Ernst Hiis. Tartus toodeti aastail 1958–1968 pianiinot „Vanemuine”.

Miks on vaja klaverimuuseumi?

  • Selleks, et tutvustada klaverit kui absoluutselt enimlevinud ja enimmängitavat instrumenti.

Klaverile tugineb paljuski kogu muusikaõpetus. Ei heliloojad ega enamik tegevmuusikuid ei saa läbi ilma klaverita. Juhiv on klaver sooloinstrumendina nii klassikalises muusikas kui dþässis. Ta on universaalne kooriproovis, laulutunnis, kammeransamblis, sümfooniaorkestris. Klaveri modifikatsioonid digiklaveri ja süntesaatori näol on samuti ülilaias kasutuses. Ometi ei asenda need klaverit, tundlikku emotsioonide väljendajat, tema klassikalisel kujul.
Eesti helilooja, klaverimeister Aleksander Läte tituleeris klaveri pillide kuningannaks. See kuninganna on meil olnud nii eriline, et ta on ammu tunnustusena ära teeninud eraldi muuseumi.

  • Selleks et tähtsustada rahvuskultuuri laiapõhjaliselt.

Klaveriga märgistatud üllatavalt lai maastik integreerub klaveriehituse, pianismi ja klaveriõpetuse ajalooga. Muuseumis saab klaveri kaudu näha seoseid muude eluvaldkondadega, infotehnoloogia vahenditega on võimalik luua atraktiivne kultuurikeskus.
Eri tähelepanu saavad klaverid, mis kuulunud Eesti erinevate kunstialade esindajaile, arstidele, pedagoogidele, vaimulikele. Nende pillide abiga tähtsustuvad teistegi maade klaverid läbi eesti inimeste „lugude”. Oluliseks peame ka ka eesti harmooniumide kogumist, sest harmoonium seostub klaveriehitusega väga harmooniliselt – paljud klaverimeistreid tegid ju harmooniume.

  • Selleks, et tähtsustada eesti klaveri konkurentsivõimet ja kvaliteeti.

Juba 20. sajandi I poole oma ala tipud Ernst Ihse (Hiis), Jaan Rässa, Eugen Sprenk ja Aleksander Läte, Hermann Jurak, Jaan ja Tõnis Olbrei rakendasid eesrindlikke tehnoloogiaid, tõid ära maailmamessidelt auhindu. Nii sai pianiino „J. Rässa” Grand prix’i Brüsseli maailmamessil 1907. ja kuldmedali Madridis 1908. aastal. Või hiljem – hõbemedal 1958. a „Estoniale” Brüsseli maailmanäitusel. Tänase päeva ere näide on kontsertklaveri „Estonia” jätkuv edu maailmaturul.

  • Selleks, et tähtsustada klaverialast muusikaharidust.

Siia plaanime muusikute koolituskeskust, kohta meistrikursustele, konverentsidele, sümpoosionidele. Töötame välja laste ja noorte haridusprogrammi nimetusega KLAMU.
Eksponeerime atraktiivselt selle osa klaverist, mida tavaliselt ei nähta – pilli sisemust enam kui 1000 detailiga. Eraldi tähtsustuvad klaveri eelkäijad – klavikord, klavesiin, orel kui klahvpill ja üksik metallkeel – muusikalise heli algpunkt.
Mõisa keldrikorrusele tulevad klaverite restaureerimise õpitoad, klaverite hoidla, erialane noodi- ja muusikakogu, infopunkt „Kõik klaverist”.
Muuseumi põhikorruse moodustavad 10 vastava ajastu klaveritega sisustatud ruumi kujundatuna muusikasalongidena.
Suurim ruum on pühendus Ernst Hiisile, eesti väljapaistvaimale klaverimeistrile.

Mis sai tõukeks uuele muuseumile?

Esimene mõte selle võimalikkusest lipsas pähe 2000. aastal, kui Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi ning Eesti Kontserdi koostööna oli festivali „Klaver 2000” raames näitus „Eesti klaver”. Siis oli näitusel 25 erinevat eesti klaverit. Näitus sai tähelepanu osaliseks. Suure hulga eesti klaverite nägemine kutsus esile häid emotsioone. Selgus, et inimeste käes on veel palju vanu eesti klavereid. Mõnigi neist muutus äkki olulise kultuuriinfo kandjaks. Klaverite omanikud ei teagi alati nende päritolu, sest enamus eesti klavereid on nime saanud saksa nimedega meistreilt. Nii juhtub tihti, et saksa nimega pilli on valmistanud eesti meister.
Teine, lausa jonni tekitanud tõuge tuli 2004. aastal Saksamaal, Lübeckis, kus uurisin suuremahulist klaverileksikoni. Täpsusega tuntud sakslased olid 2000. a. väljaandes paigutanud meie klaveriehituse uhkuse, „Estonia” klaveri tootmise Moskvasse (Moskau, Russland)! Siis kinnistus mõte, et valeinfo kummutamiseks tuleb eesti klaver tähtsustada võimalikult suurelt – rahvusliku klaverimuuseumi loomise näol. Mõttele leidsin toetajaid klavereid restaureeriva firma „Reval Piano” meistri Heiki Partsi ja Eero Viigimäe näol ning 21. mail 2005 sai SA Eesti Rahvuslik Klaverimuuseum kantud registrisse.


Helme mõisahoone - Eesti Klaverimuuseumi tulevane asukoht.

Klaverimuuseum – Helme mõisa

Kui oli selge, et pinda leida uuele muuseumile linnades pole võimalik, pöördusime maakondade poole. Pakkumisi tuli peamiselt mõisate näol. Suurte kõhklusteta jäi sõelale Helme mõis. Võlus hea asukoht, ajalooline hoone ja kaunis ümbrus. Helme Vallavalitsuselt (vallavanem Tarmo Tamm) tuli ka tugev toetus.
Helmes on turismi tugipunktid kultuuri- ja looduspargi näol olemas – Schilleri mälestuskivi, ordulossi varemed, liivakivikoopad, allikad, ürgorg. Klaverimuuseum täiendaks seda parki oluliselt. Helme on olnud oluline koht kultuuritelgedel Riia-Pärnu-Tallinn ja Riia-Tartu-Peterburi. Aga just Peterburi ja Riiaga on Eestil olnud kõige vahetumad sidemed.
Kultuurikeskuse rajamine Helmesse haakub hästi Eesti Vabariigi regionaalse kultuuripoliitikaga – uute kultuuriobjektide rajamise toetamisega väljapoole suuri keskusi.
Olgu Klaverimuuseum sügav kummardus eesti klaverimeistritele, tänu kellele on muusika jõudnud paljudesse kodudesse.

Klaverimuuseumi tegevusest

Enne kui Klaverimuuseum Helmes uksed avab, on käsil mitmeid ettevõtmisi.
Vanemuise kontserdimajas oli k.a 12. aprillini näitus „Tartu oma klaver”. Esmakordselt sai näha enamikku Tartus toodetud klavereist („Hasse”, „ Rässa”, „ Heine”, „Astron”, „Rathke”, „Moritz”, „Hermann”, „Sprenk-Läte”, „Wihm”, „Vanemuine”) ja ka tuntud tartlastele (R. Tobias, J. Simm, Johan Kõpp) kuulunud pille.
Koostöös teaduskeskusega AHHAA on Tartu Lõunakeskuses eksponeeritud mitmeid klavereid vee ja niiskuse kahjustuste näitusel. Koostöös Tartu Saksa Kultuuriinstituudiga toimuvad saksa-eesti klaveriehituse sidemeist lähtuvad õhtud.
11.–18. 11. 2011 toimub festival „Eesti klaver ja Euroopa” Viru Keskuses „Tallinn kultuuripealinn 2011” raames. Kavas „EURO PIANO” delegaatide aastakokkutulek ja klaveriehituse sümpoosion, näitused eesti klaveriehitusest (40 pilli) ja eesti pianismist. Eesti klaveritel musitseerivad nii eesti pianistid kui rahvusvahelise pianistide konkursi laureaadid.
Koos konsultatsioonifirmaga Advisio, arhitektuuribürooga RTG Arhitektid ja sisekujundusfirmaga OÜ „Cumerus” on lõppjärgus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusse minev projekt taotlemaks toetust klaverimuuseumi rajamiseks Helme mõisa.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv