Kultuur ja Elu 2/2010


Kultuur ja Elu 1/2010

 

 

 

 


Ühest 40 kirjaga seotud seigast ja inimestest

tekst: Heldur Sander
Tallinna botaanikaaias 1975–1997

Teatavasti allkirjastati 1980. aastal 40 erineva kultuuriinimese ja teadlase poolt nn 40 kiri, mis dateeriti 28. oktoobriga 1980. Selles kirjas astuti välja venestamise, massilise sisserännu ja nõukogude korra poolt rahvale tekitatava ängi süvenemise vastu. Seoses selle kirjaga tuntust kogunud Andres Tarandi nn päeviku uustrükiga kerkis mälupilti üks kirja levitamisega seotud juhtumitest, mida siinkohal meenutan.

1981. aasta alguse ühel päeval saime 40 kirja mitmes eksemplaris lugeda Botaanikaaias, Kloostrimetsa 46 maja allkorrusel, kus ma töötasin. Mina andsin kirja edasi ülikoolikaaslasele ja heale tuttavale, loodusgeograafia haridusega Lyle, kes oli abielus Soome kodanikuga. 1981. aastal töötas ta tollases Tallinna Polütehnilise instituudi (TPI) ühes teadusliku uurimise laboris. Tema tegutses kiirelt edasi: labori fotopimikus tegi fotograaf Tõnu hulga fotopaljundusi. Koopiamasinat ju veel ei tuntud. Fotopaljundused läksid sama teed laialijagamisele. Tõnul olid tolle aja kohta head ilmutusmaterjalid ja fotopaberid kasutada, tema sai neid Rootsist. See aga võiski saatuslikuks saada...
Laialijaotamise rõõm ei kestnud pikalt: ühel heal hommikul oli auto labori ees ja Tõnu toimetati ülekuulamisele Pagari tänavale, kus asus tollal KGB peakontor. Uurija üks esimene küsimus oli: kellelt said? Tõnu teada pidi Ly olema parasjagu Soomes, seega ta nime välja käiski ning lasi naeru peale: „Aga ta on juba Soomes, minge püüdke!“ Ly aga oli veel kodumail, seda Tõnu ei teadnud.
Järgmisel hommikul oli kaheliikmeline (teine naisisik) ülekuulajate üksus autoga Ly maja ees. Korterisse sisenedes kutsuti Ly autosse vestlusele. Miks autosse, kuigi Ly kutsus neid ikka viisakalt tuppa diivanile? Ei olnud sel ajal nähtavasti nii väikesi lindistamisaparaate, autosse olid need kuhugi ette paneeli sisse monteeritud.
Autos kõlas ähvardav lause: “Teil oli kavas Soome sõita, no me veel vaatame, kuhu te sõidate – Soome või Siberisse!”
“Kas te sooviksite rahvusvahelist skandaali, kui minu mees (loomulikult teadsid organid, et abikaasa oli Soomest) hakkaks Punase Risti kaudu meie titasid
taga nõudma, kui mina oleksin teie poolt Siberisse saadetud?” kostis selle peale noor naine, kel jäi tuppa voodisse kahekuune lapsuke ning esimene oli parajasti lastesõimes.Püüdes juttu asjalikumaks pöörata, lisas ta, et on juba Siberi igikeltsaalal, Norilski kunagistest laagritest sadu kilomeetreid põhja pool kaks korda kliimavaatlusi käinud tegemas, ikka kisuks sealne ilus loodus tagasi, aga nüüd on need lapsukesed hoida ja kasvatada...
Mõned lugupidamist väärivad isikud siiski N Liidus olid – veteranid ja lapsed. Organid jäid nõutuks: “Me veel vaatame!”

Järgnevalt sai Ly kutse TPI parteisekretäri karmile jutule, kus selgitati, mis nõukogude noorteadlasel (tolleaegsel vaneminseneril) sobib teha ja mis mitte. Tõnu aga saadeti maalt välja – Rootsi, kus tal oli sugulasi (jälle tagantjärele huvitav käik). Ly helistas telefoniputkast mulle hoiatuseks. Minagi olin juba saanud (nagu mitmed TBA töötajad) kutse prokuratuuri, mis paiknes tollal mäletamist mööda Vismari tänaval. Igatahes läksin ma Tarandi juurde koju ja rääkisin talle asjade sellisest käigust. Head nõu ma temalt seekord ei saanud. Mina käisin Vismaris ära, kuigi oleksin võinud käimata jätta. Nii reageeris kutsele üks hea töökaaslane August, öeldes: “Põrgu nad käigu!”
Eks ma rumal olin, et sinna üldse läksin. Mäletan, et uurija toas oli dokumentide press kahe paksu puust plaadiga ning selle peal rull, millest üle käisid kahelt poolt pingutusnöörid. Mõtlesin veel tollal endamisi, et kas käsi pannakse vajadusel sinna vahele. Mingit udu ma seal uurijale ajasin ning keerutasin niisama. Põhiline küsimine oli ikka, kust kirja said, kellele edastasid jne. Sellele vastust nad mult ei saanud. Ega Ly ka öelnud, kellelt kirja sai, ta väitis, et leidis oma ühiskorteri postkastist ja pole ka alles, kiri läks fotolabori prügisse. Sellest ajast jäigi ta organite jälgida. Tema piirkonna tolleaegne tubli majavalitseja aga andis talle aeg-ajalt sellest teada: “Ma ütlen teile, Teie korterit jälgitakse ja minult küsitakse ka”. Edaspidi, kui ta linnast kuhugi suunda lahkuski (lapsuke süles, teine vankris), pidasid tema sõitudel silma peal mees ja naine gazikuga. Huvitav kord oli: kui oli vaja jälgida naisinimest, pidi jälgijaks olema lisaks meesisikule ka naine.Puhkasime kord suvel kolme pere ja nende väikelastega Vergi kalurikülas. Ühel päeval helistas Ly sealt kohalikust postkontorist Moskvasse, kus töötas tema abikaasa. Jutu sees räägiti ka sellest, et lähiajal Tallinnasse sõites võiks mees külastada ka Vergit. Viimase külastamine välismaalase poolt oli tol ajal aga mõeldamatu. Järgnenud oleks välismaalase väljasaatmine N Liidust.  
Ju kuulati kõnet pealt. Kui Ly sõitis mõne päeva pärast lastega Tallinnasse, veeres järgmisel hommikul Vergi majaõuele gazik, sedakorda lähedalt Rakverest. Autost väljunud isikud tundsid huvi, kes majas viibivad, toimus ka maja ülevaatus. Ju nad lootsid sealt leida mõnd välismaalast. Näis, et süsteem toimis vägagi operatiivselt. Hirmu see kõik siiski ei tekitanud. Rohkem meie vastu ka huvi ei tuntud.


Seoses 40 kirjaga loetud teosed:
Kiin, S., Ruutsoo, R., Tarand A. 1990. 40 kirja lugu. Olion, Tallinn.
Tarand A. 1995. Kiri ei põle ära: päevaraamat 1980– .... Eesti Päevalehe Kirjastus, Tallinn.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv