Kultuur ja Elu 1/2010


Kultuur ja Elu 4/2009

 

 

 

 



Maalikunstnik Olev Subbi (vasakul) ja kunstisõber Enn Kunila.


Enn Kunila –
Kunstiarmastusest sündinud kollektsioon

tekst: KE intervjuu

Tallinna Kunstihoone suures saalis on kuni 1. aprillini avatud kogu maja täitev suurnäitus „Kölerist Subbini. 150 aastat eesti klassikalist maalikunsti Enn Kunila kogust“, mis on Eesti ühe tuntuma erakollektsionääri suuremahuline ja terviklik vaade perioodile 1859–2007.

Enn Kunila kogust toob Kunstihoones eksponeeritav näitus vaatajate ette ühe osa – 85 maali 150-aastasest perioodist, asetades pearõhu 20. sajandi I poole maalikunstile, nn eesti kunsti kuldajale. On üsna erakordne, et ühe erakollektsionääri kogu jõuab nii suuremahulise ja terviklikuna vaatajate ette, moodustades eesti klassikalise maalikunsti olulisi autoreid hõlmava ekspositsiooni, mis nii autorite kui ka tööde taseme poolest on vabalt võrreldav sama perioodi käsitlevate Eesti kunstimuuseumide püsiekspositsioonidega.
Enn Kunila kogu paremikku esitleva näituse kuraator on Harry Liivrand, kujundaja Olev Subbi. Autoritest on eksponeeritud 34 meistrit: Johann Köler, Eduard von Gebhardt, Oskar Hoffmann, Amandus Adamson, Paul Raud, Ants Laikmaa, Andrei Jegorov, Konrad Mägi, Alfred Hirv, August Jansen, Roman Nyman, Konstantin Süvalo, Nikolai Triik, Johannes Greenberg, Paul Burman, Jaan Grünberg, Ants Murakin, Ado Vabbe, Kristjan Teder, Aleksander Vardi, Adamson-Eric, Johannes Võerahansu, Richard Uutmaa, Alfred Kongo, Eerik Haamer, Valdemar Väli, Richard Sagrits, Lepo Mikko, Endel Kõks, Elmar Kits, Evald Okas, Linda Kits-Mägi, Henn Roode, Olev Subbi.
Eesti kunstnikest hinnatuima meistri Konrad Mägi loomingust on Kunila välja pannud kaheksa maali, mis moodustavad ka näituse jõulise keskme. Kaheksa tööga on esindatud veel Elmar Kits, seitsme tööga Ants Laikmaa, kuue tööga Ado Vabbe ja nelja tööga Richard Uutmaa. Elava klassikuna on eksponeeritud maalikunstnik Olev Subbi, kellelt on näitusel kaheksa tööd.

Näituse avamise järel oli Kultuuril ja Elul võimalus usutleda kollektsionäär Enn Kunilat.

Miks just kunsti kollektsioneerimine?

Enn Kunila: „Peab ütlema, et ma ei ole hingelt kollektsionäär, ja kui mul ei oleks sügavat kunstihuvi, siis muu valdkonna kollektsioneerimisega ma üsna kindlasti ei tegeleks. Minu kunstikogu on tekkinud eelkõige kunstihuvist, ja kogunud olen peamiselt eesti traditsioonilist maali. Olulisemad autorid minu kogus on Johann Köler, Konrad Mägi, Ants Laikmaa, Nikolai Triik, Ado Vabbe, Elmar Kits, aga see ei vähenda kuidagi teiste suurepäraste autorite ja nende tööde tähtsust.
Kui jälle vaadata sellest aspektist, et minu kogus on Mägi, Laikmaa, Köler ja teised suurmeistrid, siis ma ei leia õigustust neid selle rahva eest varjus hoida, kelle kujunemisel on neil autoreil oma loominguga olnud läbi aastasadade oluline roll. Selles kunstis on side, mis ulatub põlvkondade taha ning peab meist ka põlvkondi edasi kestma.“

Kunsti kogumise kõrval olete andnud välja hulga kunstiraamatuid.

Arusaamine, et konkreetne maal võib kuuluda küll mulle, kuid kunstiväärtus selles kuulub meie kultuuri juurde, kohustab mind oma kollektsioonist näitusi korraldama ning raamatuid välja andma. Näitused on siiski üsna lühiajalise iseloomuga kunstisündmused, kuid näitusega kaasas käiv sisukas kunstiraamat pikendab näituse mõju ja meeleolu veel pikka aega ning loob uusi kontakte kunstihuviliste ja ka nende inimestega, kelle kunstihuvi vajab veel sütitamist.
Praegu Kunstihoones eksponeeritavate maalide reproduktsioone sisaldava raamatu „Eesti klassikaline maalikunst Enn Kunila kollektsioonis“ puhul seadsime endale eesmärgiks, et seda raamatut saaks kasutada ka kunstihuvi sütitajana, mis aitaks mõista maale ja juhatada, kuidas neid võiks vaadelda. Kuna Eero Epner sai selle kokkulepitud ülesandega hiilgavalt hakkama ja Tiit Jürna tegi kujundajana raamatu esteetiliselt nauditavaks, siis otsustasin selle kingitusena ka igale Eesti kooliraamatukogule saata.
Ligi 200-leheküljelises raamatus on valik minu kollektsiooni kuuluvate maalide reproduktsioone koos iga tööd saatva tutvustava tekstiga autori ja maali kohta. Lisaks on raamatus mõned kunstiajaloolised ülevaated teatud perioodidest ja olulisematest autoritest. Raamatu saatesõnad on kunstiteadlastelt Eero Epnerilt ja Harry Liivrannalt ning minagi olen oma pühendused, selgitused ja tänu sellesse kirja pannud. Loodan, et see saab kunstihuvi toetavaks materjaliks, mida on võimalik õpetajatel kasutada ning õpilastel uurida.
Praegune näitus Tallinna Kunstihoones on seni suurim, kuid sugugi mitte esimene kord teil oma kogu ja kunstiraamatuga publiku ette tulla.
Olen oma kogu näitusi alati dokumenteerinud ka kunstiraamatu väljaandmisega ning käesolev on juba neljas minu kogu kajastav kunstiraamat. Esimene, 2004. aastal esitletud tööde valik kandis pealkirja „Pühapäev”, 2007 tõin algul Hiiumaal ja seejärel Tallinnas vaatajate ette näituse ja kunstialbumi „Igatsus ja kohalejõudmine. Töid Enn Kunila kogust”. Eesti Vabariigi 90. sünnipäevale pühendatud näitus ja kunstialbum kandis Kreutzwaldilt laenatud pealkirja „Paar sammukest rändamise teed“ ning seda said 2008. aastal näha hiidlased.
Tõtt-öelda avan paralleelselt Tallinna Kunstihoone näitusega veel märtsis näituse ka Hiiumaal. Kärdlasse jõuab valik moodsa kunsti klassikat minu kogust.
Peale selle on minu kogu tööd mitmetel erinevatel näitustel eksponeeritud olnud, sealhulgas Eesti kunsti esindusnäitusel Pariisis, sest kuraatorid on pöördunud minu poole konkreetse töö saamiseks. Kunstiraamatud võimaldavadki saada ülevaadet, millised tööd millises kogus on, ja nii on ka kuraatoritel hõlpsam tulevikus erinevaid näitusi koostada.

Te olete andnud välja ka eri autorite monograafiaid töödest, mis sugugi kõik teie kollektsioni ei kuulu.

Monograafia „Subbi“ (2006) on minu kummardus maestro Olev Subbile, heale sõbrale ja minu kõige tähtsamale kunstialasele nõuandjale. Praegugi Tallinna Kunstihoones olev näitus „Kölerist Subbini. 150 aastat...“ ja Hiiumaa Kultuurikeskuses eksponeeritav „Valik moodsa kunsti klassikat Enn Kunila kollektsioonist“ on pühendatud Olev Subbi 80. sünnipäevale, kuid tähistavad ka Eesti Vabariigi aastapäeva. Austusväärse maalikustniku Enn Põldroosi (2008) mahukas kunstiraamat sai samuti vanameistri 75. juubeli tähistamiseks välja antud. Need raamatud on sündinud austusest ja lugupidamisest kunstnike ja nende loomingu vastu.

Olete Eesti Kunstimuuseumi Kunstisõprade seltsi asutaja ja juhatuse esimees alates selle loomisest 2007. aastal ja Kunstisõprade seltsile olulist majanduslikku tuge pakkuvate patroonide kogu asutaja. Milleks ühele erakollektsionäärile suure riigimuuseumi toetamine?

Kunsti on nii muuseumides kui ka erakätes. Tähtis on, et see oleks elav kunst, et seda saaksid inimesed näha, nautida ja et see säiliks ning kujundaks uute kunstihuviliste põlvkonda. Eesti Kunstimuuseum on see koht ja see kollektsioon, mida tuleb hoida ja arendada ning muuseum kutsus just abi ja toetuse saamiseks kokku kunstisõprade seltsi, millesse mul on suur au kuuluda.

Kas teil endal pole tahtmist olnud pintsel või pliiats kätte võtta?

Olgu selle tahtmisega kuidas on, aga reaalsus on kujunenud selliseks, et pintsel õnnestus peale kooliaega kätte võtta alles eelmisel aastal, mil maestro Olev Subbi juhendamisel meie sõpruskonnale maalilaagri korraldasime. Molberti ees värve segades ja pintsli abil enda väljendamise proovimine tekitas kõigis osalejates teatud elavnemise ja rutiinist väljumise tunde.

Kas maalimine ebaõnnestus?

Vastupidi, see tekitas asja vastu veelgi suurema huvi ja leppisime sõpradega kokku, et jätkame maalilaagri praktikat.

Kas Teil oli kodus, nooruses, palju kunsti?

Mind on lapsest saati kunsti poole tõmmanud. Suurima tõuke kunstiga tegelemiseks andis kindlasti kultuurilembene kodu. Kõik, mis sust saab või ei saa, tuleb kodust, ja mul on hästi läinud. Kujutavat kunsti ei olnud minu lapsepõlvekodus kaugeltki palju, kuid minu voodi kohal oli kogu mu lapsepõlve ühe baltisakslase meremaal, mille uurimine mulle tohutut huvi pakkus. Küllap määras minu kunstihuvi perekonna soosiv hoiak sügavalt kultuursete tegevuste suhtes. Umbes kümneselt hakkasime emaga nii Kadriorus kunstimuuseumis kui ka Tallinna Kunstihoones näitusel käima, kui Konrad Mägi maalide värvirikas maailm mulle avanes ja korrapealt sügavat muljet avaldas. Mägi on mu lemmik siiani, teda ei väsi nautimast.

Kas Teil oli sõpru kunstnikke? Kes? Kas nemad olid Teie n-ö kollektsionääriks saamisel olulised tegelased?

Kunsti sees elamine ja põhitöö kõrvalt sellele pühendumine on minu tee. Olen alati soovinud kunstiga koos elada ja kollektsioneerimise määras ühel hetkel ära lihtsalt see, et kodu seinad said täis, aga soov maale juurde soetada sellest ei küsinud. Siis kujuneski arusaam sellest, et kunstiarmastuse viljana on tekkimas kollektsioon. Loomulikult suhtlen ma mitmete erinevate kunstnikega, kuid eriline südamesõprus on Olev Subbiga.


Ado Vabbe. Sõjapõgenikud, 1944–1950, õli/paber, 53.8 x 68.0 cm
Teema on eesti kunstis harvaesinev. Toonastes maalides näeme teatud äraspidist reaktsiooni – sõjakoleduse asemel maaliti akte, puid ja niitusid –, kuid haruharva midagi, mis oleks otseselt viidanud ajastule. See mõtliku atmosfääriga maal ei tegele vaid traagiliste saatuseaastatega. Vabbe kujutamislaad asetab tugeva rõhu ka värvilahendustele. Siinjuures tuleb tähelepanu juhtida pintslitehnika erinevustele ühe maali piires – ülemise osa foon on maalitud lühikeste paksude horisontaalsete pintslilöökidega, alumine osa aga on tõeline värvimöll, kus pintsel liigub vertikaalselt.

Millised kunstnikud Teie lemmikud on?

Juba mainitud Konrad Mägi kõrval võiks esile tõsta Ants Laikmaa, Nikolai Triigi Adamson-Ericu, Ado Vabbe ja muidugi Olev Subbi. Mind võlub maalides eelkõige värv. Kõiki minu lemmikuid iseloomustab meisterlik värvikäsitlus – nad on värvi suurmeistrid.
Kui üksikuid töid vaadata, siis tasub tähele panna, millised värviharmooniad on saavutatud ja millise naudingu see kokkuvõttes pakub. Kui oskuslikult on värvidega edasi antud meeleolu.
Mägi „Maastik roosade põldudega“ või Laikmaa „Vaade Caprilt“ annavad mõlemad õhustikku nii nauditavalt edasi ja on tohutu energeetikaga. Nende töödega on nii, et isegi kui tuled ära kustutada, siis need kiirgavad ka sügavas hämaruses.
Suurmeisterlike asjade omapära on tohutu nüansirikkus, mis kiirgab igal hetkel uut meeleolu, mis kokkuvõttes kujundabki olulisemaks kui see, mida maalil on kujutatud.
Samal ajal võluvad mind autorid oma individuaalse käekirjaga. Kui kas või Laikmaa puhul mõelda, et kogu see võimas tunne on edasi antud pastellidega, siis saad aru erakordsest andest, mis täiesti uskumatuid meistriteoseid loob.
Eerik Haamer maalis 1945. aastal kaks tööd, mis on Kunstihoones näitusel ka väljas. Mõlemad on maalitud emigratsioonis, need on „Vaika rand“ (Saaremaal) ja „Jahisadam“ (Rootsis). Nende tööde meeleolu antakse edasi maalilisuse ja värviga. Vaika rand tagasivaatena Eestisse on Haameril ilus, päikseline ja värviküllane, samas Jahisadam on sünge, pime ja rusuv. Elus palju sadamates viibinud inimesena ei ole ma eladeski nii sünget jahisadamat näinud, sest sadam tundub alati turvaline ja helge ning kaitset pakkuv paik. Haamerit pagulusaja alguses vallanud äng peegeldub võõrsil kujutatud jahisadamast ning on sellel tööl nii veenvalt ja meisterlikult edasi antud.

Kui palun teil nimetada mõned lemmikud oma kogust, siis millised need oleksid ja miks?

Lemmikuid on alati väga raske nimetada, kuid püüan: Konrad Mägi “Maastik roosade põldudega” (1915), Ants Laikmaa “Vaade Caprilt” (1911–1912), Nikolai Triik “Soome maastik” (1914), Adamson-Eric “Vaikelu viiuli ja lilledega” (1933), Adamson-Eric “Maastik sillaga” (1928) ja Ado Vabbe “Sõjapõgenikud” (1944–1950).
Ma siiski ei hakkaks kunstiteadlastelt leiba ära võtma sellega, et nende tööde meisterlikkust kiita. Kunstiteadlane Eero Epner on neid nagu kõiki teisigi Kunstihoone näitusel väljas olevaid töid raamatus „Eesti klassikaline maalikunst Enn Kunila kollektsioonis“ suurepäraselt avanud. Soovitaksingi nautida Eero Epneri maalikeskset käsitlust, sest ta on selle raamatu tekstid erilise põhjalikkusega kirjutanud. KE


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv