Kultuur ja Elu 1/2010


Kultuur ja Elu 4/2009

 

 

 

 


Ettevaatust – advokaat!
ehk ühe apellatsioonikaebuse uskumatud seiklused Tallinna linnas

tekst: Virkko Lepassalu


Saksamaal elav keeleteadlane Florence Lutkat on pettunud Eesti õigussüsteemis.

Kui pead kellegagi kohut käima ja oled tuntud advokaadibüroo klient, tundub pool võitu justkui käes olevat. Vahel võib see mulje aga olla ülimalt ekslik. Florence-Silvia Lutkatiga juhtunu näitab, et ühe advokaadi tekitatud probleemide likvideerimiseks tuleb vahel palgata uus ja veel kallim. Ja advokatuurilt ei maksa seejuures loota, et nad kolleegi tehtud vigu hukka mõistaksid, olgu tema eksitus nii ilmselge kui iganes.

Aeg-ajalt helistab mulle Saksamaal elav keeleteadlane Florence Lutkat ja räägib, kuidas tal Eestis mitmete käsilolevate kohtuasjade ajamine läheb. Tema hääl muutub telefonis üha väsinumaks ja väsinumaks. Pr Lutkatilt on tema äraolekut kasutades ja erinevaid juriidilisi ja aferistlikke kombinatsioone appi võttes löödud üle rohkesti väärtuslikku kinnisvara. Õigupoolest oleks tema väntsutamine mööda Eesti kõiki jalgu lonkavaid justiitssüsteeme väärt mitmeköitelist põnevusromaani, mille kõrval kahvatuks ka Kafka kuulus „Protsess“.
Olen Lutkati ühest kohtuasjast Viimsis asuva eramu omandiõiguse küsimuses viimati kirjutanud mõned aastad tagasi venekeelses meedias. Kirjutanud just nii korrektselt, nagu meinstriim-meedias ikka lugusid kirjutatakse: kommentaar ühelt poolelt, kommentaar teiselt, ja kirik keset küla. Nüüd on hea võimalus avaldada natuke ka isiklikku arvamust. Lehitsesin nimelt mõned nädalad tagasi advokatuuri aukohtu otsust, mis käsitles noore, Lutkatit esindanud vandeadvokaadi abi tegevust või tegematajätmist selles Viimsi maja puudutavas kohtuasjas. Lutkat oli nimelt palunud aukohtul seisukoht võtta. Ja ütlen ausalt, et mind valdas seda otsust lugedes sügav äng. Olin sisimas muidugi kogu aeg arvanud, et rahvajuttudel advokaatide “maffiast”, kus nad üksteist kaitsevad, võib tõepõhi all olla. Täna kaitsen mina sind, homme sina mind. Aga hoopis teine asi on lugeda seda kõike must valgel paberilt, mis on hoopiski midagi muud kui mingi ähmane kuulujutt.

Olgu siinkohal kirjeldatud ka kohtuasja tagapõhja, ehkki antud juhul on küsimus advokaaditöö kutse-eetikas ja kliendi huvide kahjustamiseses, mitte niivõrd kohtuasja sisulises küljes. Juhtunu sündmuskäik viib meid tagasi omandireformi aegadesse ehk 90-ndate algusesse. Nimelt oli Saksamaal Hamburgis elav teenekas õpetaja ja keeleteadlane Florence-Silvia Lutkat andnud oma Viimsi maja mõõduka tasu eest kasutada oma lapsepõlvesõbrale, dirigent Eri Klasile ja tema abikaasale Arielile. Kuid nüüd, hulk aastaid hiljem väidab Hamburgis elav keeleteadlane, et tema endised head tuttavad olid temalt ligi miljon krooni maksnud kinnistu koos majaga lihtsalt öeldes üle löönud.
Florence Lutkat elas ise Saksamaal ja seetõttu 1990-ndate keskpaigas oma Viimsis asuvat maja ei vajanud. Veel enne, kui Klasid olid maja kasutama hakanud, oli Lutkat esitanud Viimsi vallavalitsusele avalduse, et tema kui majaomanik saaks seoses maareformiga maja juurde kuuluva kinnistu erastada (osta). Kuna tegemist oli aianduskooperatiiviga, siis oli kooperatiivi juhatus juba 1993. a vastava aktiga maja Lutkati omandusse ka üle andnud. Nii tekkiski Lutkatil õigus maja juurde ka ligi tuhande ruutmeetri suurune kinnistu erastada.
Kui Lutkat hakkas 2005. a huvi tundma, kui kaugel on Viimsi vallavalitsuses tema maa erastamise avalduse läbivaatamine, selgus üllatav tõsiasi. Nimelt selgus, et maja omanikuks oli 1994. a saanud hoopis dirigent Eri Klasi abikaasa Ariel Klas. Seega oli kooperatiivi juhatus vormistanud Ariel Klasi maja omanikuks napilt aastapäevad pärast seda, kui oli sedasama teinud Florence Lutkatiga. 1999. a aga erastati maja juurde kuuluv kinnistu Ariel Klasile. Tänaseks on nii maja kui selle juurde kuuluv kinnistu maha müüdud. See asub uute, n-ö heausksete omanike käes.

Nagu võis arvata, jõudis vaidlus kohtusse. Kaebealuseks ei olnud siiski mitte perekond Klasid, vaid Viimsi vallavalitsus, kelle 1999. a korralduse alusel oli maja juurde kuulunud maa erastatud Ariel Klasile.
7. mail 2008 langetas Tallinna Halduskohus kohtunik Marion Vakkeri isikus otsuse: jätta Florence Lutkati kaebus rahuldamata. Otsust lugedes oleks küll midagi muud oodanud. Selles loetletakse nimelt pikalt vallavalitsuse näpuvigu. Nii pidanuks Viimsi vallavalitsus andma Florence Lutkatile teada asjade käigust: mida võetakse ette tema avaldusega maa temale kui majaomanikule erastada. Selle asemel aga erastati maa hoopis tema “üürilisele” Ariel Klasile, ilma et Saksamaal elavale Lutkatile oleks teatatud.
Miks aga õigust ei saanud Florence Lutkatile jätta, selleks oli kohtu arvates väga lihtne põhjus. Florence Lutkat ei tundnud hulk aastaid nimelt ise huvi, mis tema poolt vallavalitsusele esitatud avaldusest maa tema omandisse vormistada saanud on. Seega olevat Lutkat kohtu arvates “ära kasutanud” olukorda, kus ametnikud tema avalduse maja juurde maa erastada kuhugi lauasahtlisse vedelema unustasid ja seda menetlema ei hakanud. Niisiis jääb üle järeldada, et süü laiskade ametnike tegematajätmistes veeretati sujuvalt Lutkati õlgadele.
Lisaks olevat kaebaja ehk Lutkat “ära kasutanud” ka olukorda, kus perekond Klas oli temale maksnud maja kasutamise eest 30 000 Saksa marka, kusjuures raha üleandmise-vastuvõtmise kohta ei olnud jäänud kummalegi poolele ühtki kirjalikku tõendit.

Lutkati ja tema advokaadi väited jäeti seega tähelepanuta. Muuhulgas väitis Lutkat, et juriidiliselt ehk ametlike dokumentide järgi kuulus maja ju kaebajale ehk temale. Ainult notariaalne ost-müük saanuks olla omanikuvahetuse aluseks. Millegipärast vormistati hiljem kusagil aianduskooperatiivi juhtkonnas aga “uued” paberid Klasi kui “uue” omaniku kohta. Mõistagi ilma notari ja lepinguta.
Niisiis, kohus ütles mais 2008 oma sõna, jättes õiguse Klasidele. Öeldakse, et pärast kaklust enam rusikatega ei vehita. Omaette küsimus on, kuidas see kaklus ikkagi lõppes? Või kas üks osapooltest ikkagi tahtis seda lõpetada või end võidetuks tunnistada? Nüüd jõuamegi antud loo puhul põhiliseni: miks pole selle loo puhul järgmiste astmete kohtulahendeid, ehkki esimese astme kohtuotsusest saab peagi täis juba kaks aastat?

Mainekas advokaadibüroo MAQS

Florence Lutkat Hamburgist on nimelt ülimalt pettunud oma advokaadis, ametlikult küll vandeadvokaadi vanemabis Kaspar Noores mainekast advokaadibüroost MAQS Eesti. MAQS ei ole seejuures mingi nurgatagune kontor. Tegemist on rahvusvaheliselt tuntud, äriõigusele spetsialiseerunud bürooga, millel lisaks Tallinnale esindused Kopenhaagenis, Göteborgis, Malmös, Stockholmis ja Varssavis. Ajal, mil Lutkat büroo teenuseid otsustas tarvitama hakata, teavitati MAQSi koduleheküljel, et nende õigusabi “kvaliteet ja reputatsioon kasvab ja areneb jõudsalt asutamise hetkest alates”.Lutkati üllatus oli suur, kui selgus, et sellesama maineka büroo advokaadiabi Kaspar Noor ei suutnud juunis 2008 apellatsioonikaebusega läbida seda tühist poolekilomeetrist vahemaad, mis lahutasid tema bürood Tallinnas Rotermanni uulitsas Tallinna ringkonnakohtust Pärnu maanteel. Apellatsioonikaebus faksiti MAQSi büroost küll tähtaja viimasel päeval, mis oli juhtumisi reede, ringkonnakohtu suunas välja, kuid paraku see kohale ei jõudnud. Igal juhul sülgas jonnakas faks edasikaebuse ringkonnakohtu kantseleis välja alles päev hiljem ehk laupäeval. Esmaspäevaks oli rong aga lootusetult ära sõitnud ja edasikaebamise tähtaeg möödunud.

Lutkati väitel olevat MAQSi advokaat teda tagantjärele “lohutanud”, et ega edasikaebusest poleks niikuinii asja saanud. Samas ei saa küll eitada, et meie kohtupraktikast võib leida piisavalt näiteid, kus ringkonnakohus langetab esimese astme kohtuga võrreldes diametraalselt vastupidiseid otsuseid.
Muidugi teab Florence Lutkat, et õigusabi peab olema kindlustatud. See tähendab, et kui advokaat teeb vea, millega ta kliendile kahju tekitab, peaks kindlustus kahju korvama. Paraku pole Ergo kindlustusel, kus MAQSi juristide teenused kindlustatud, põhjust kiirustada kukrut kergendama. Mängitakse sellesama sõnaga “võib-olla”: “Aga võib-olla polekski Lutkat protsessi võitnud, seega mis kahjust saab rääkida?”
Summad on aga suured. Lutkat kavatseb sisse nõuda 3000 eurot ehk Eesti rahas ligi 50 000 krooni advokaaditasu. Lisaks protsessi kaotamise tõttu tekkinud kahju ehk mitu miljonit krooni maja ja kinnistu eest, millest ta nüüd lõplikult on sunnitud ilmselt loobuma.

Florence Lutkat lootis saada Kaspar Noore tegude suhtes advokatuuri aukohtult hukkamõistvat hinnangut, et siis edaspidi selle toel nõuda tekitatud kahju välja kindlustuselt. Aukohtu hinnang on aga ülimalt märkimisväärne: kaevake kohtusse, kui millegagi rahul ei ole.
Näiteks tasub tsiteerida põhjendust, miks kaebus õigel ajal ringkonnakohtusse ei jõudnud: “Arvestades töö mahtu ja silmade väsimusastet tänu arvuti kuvari taga veedetud tundidele, sai võimalikuks inimlik eksitus, mille kohaselt Tallinna Ringkonnakohtu kodulehelt olevatest andmetest võttis advokaat faksi numbri asemel telefoninumbri.” Seega, enne kui omale advokaadi palkate, uurige tema silmi ja küsige, ega ta liialt väsinud pole ning prille ei vaja.
Aukohtu otsus ehk uurimistulemus, milleni pingsa töö tulemusena jõuti, on samuti märkimisväärne: “Aukohus ei ole tuvastanud, et advokaadid oleks tegutsenud kaebuse esitaja asja ajamisel kliendi huvide vastaselt või oleks venitanud asja ajamisega.”

Sealsamas, mõni rida ülalpool seisab aga järgmine väide: “Aukohus leiab, et vandeadvokaadi vanemabi Kaspar Noor ei tegutsenud apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule edastamisel piisava hoolsusega, s.o ei veendunud faksi saatmisel, et faks on jõudnud adressaadini, mille tõttu sai võimalikuks, et apellatsioonkaebus edastati kohtule hilinemisega.”
Jääb muidugi arusaamatuks, mis loogikast või juriidikast lähtudes aukohus Andres Aaviku eesistumisel selliseid väiteid sisaldava paberi koostas. Igal juhul, kui need kaks iseenesest teineteist ümberlükkavat väidet kokku panna, siis jääb üle järeldada, et apellatsioonkaebuse esitamisega hilinemine kohtule oli justkui kliendi huvides. Või kuidas teisiti oleks sellest võimalik aru saada?

Ära märkida tasub ka väidet: “Vandeadvokaadid S. Roode ja Veiko Toompere ning assotsieerunud liige Kristina Ullman ei ole olnud vahetuks õigusteenuse osutajaks kaebuse esitajale, vaid selleks oli vandeadvokaadi vanemabi Kaspar Noor. Seega on kaebuse esitaja pretensioonid osutatud õigusteenuse kvaliteedi osas põhjendamatud.”

Kas tankistid?

Sellest väitest ei saa siinkirjutaja, ja mitte ainult mina, tegelikult üldse aru. Mõista võib vaid seda, et soov on “tanki” panna advokaadiabi selleks, et vanemad kolleegid saaksid sama puhta renomeega ametis jätkata. Miks siis on pretensioonid Kaspar Noore “mentorite” osas põhjendamatud, kui nood olid ta oma käealuseks võtnud? Selleks ju töötataksegi kõigepealt vanemate kolleegide käe all vanemabina, et enne “päris” advokaadiks saamist oskusi omandada. Kuid päevselge, et advokaadioskuste omandamise ajal ei tohiks klient olla see, kes advokaadiabi poolt tehtud vead oma nahaga kinni maksab. Kui tuua paralleel meditsiinist, siis ei kujuta ju keegi ette olukorda, kus algaja arst põhjustab haigele invaliidsuse näiteks sellepärast, et silmad on väsinud, ja pärast ei vastuta selle eest mitte keegi.

Või ajab õppesõidu autojuht kogemata, väsimuse pärast autoga tänaval inimese alla või tekitab materiaalset kahju. Kas tema ja sõiduõpetaja vabastatakse siis vastutusest? Selliseid näiteid võiks tuua suisa igalt elualalt – välja arvatud, nagu nüüd selgub, advokatuurist.
Aukohtu otsuse resümee on aga, nagu öeldud, lihtne: distsiplinaarsüüteo tunnuseid MAQSi advokaatide suhtes ei leidu. Kui te (Lutkat) ei ole millegagi rahul, kaevake MAQSi büroo kohtusse. Kaevake ka Ergo kindlustus kohtusse, kes ei taha hüvitust maksta. Võtke uus advokaat eelmise advokaadi vastu. Ja kordub ikka seesama väide: aga me ju ei tea, mis tulemuse edasikaebus andnud oleks, äkki seda polekski rahuldatud...

Aga äkki oleks? Miks sel juhul, kui küsida tohib, kasseerite te kliendilt suuri rahasummasid, kui te üldse võitu ei usu? Muidugi võib aru saada, et mida rohkem raha taskusse panna, seda suurem võiduvõimalus kangastub ka advokaadile. Aga ehk oleks pisut ausam, kui see sõna päris anakronistlikult ei kõla, pärast asjaoludega tutvumist ka otse ära öelda: me ei näe võiduvõimalust, palgake mõni teine büroo, kes näeb. Või oskab.
Hullem on sellise aukohtu otsuse näol aga pretsedendi loomine. Lihtsalt öeldes: lohakuse eest ei ähvarda sind kui advokaati mingi vastutus. Ja kust me võime teada, et mõni advokaat näiteks ei kasuta seda pretsedenti ära vastaspoolega kokkuleppimiseks? Hilineb mõne olulise paberi esitamisega tunnikese... Paneb mõne vanemabi “tanki”, kelle võib ka hiljem moe pärast lahti lasta, ja kõik on rahul. Välja arvatud klient muidugi.

Ilmselt tuleb proua Lutkatil otsida uus advokaat, kes ründaks tema eelmist advokaati. Lootuses, et uue advokaadi õigusabi kvaliteet ei anna põhjust palgata kolmandat advokaati, kes asuks kohtusse kaebama eelmist kahte.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv