Kultuur ja Elu 1/2010

Kultuur ja Elu 4/2009

Kes valitseb inimkonda ja maailma?

tekst: Aleksandr Ellervee

“History is written by the winners”
– Napoleon Bonaparte –

Kui vaadelda maailma sündmusi pilguga, et kõikide suuremate grupeeringute siht on haarata võim ja domineerida selles maailmas, saavad kõik sündmused loogilise seletuse. Kuid kohe tekib küsimus, kas on meie maailmas selline universaalne jõud, mis ei lase kurjusel haarata absoluutset võimu?

Klasside võitlus – salakaval teooria

Vanem põlvkond, kes elas arenenud sotsialismi ajal Nõukogude Liidus (NL), mäletab hästi, et suured üritused Moskvas algasid ja lõppesid loosungitega: „Под знаменем Марксизма-Ленинизма вперед к победе коммунизма!“ Kommunismi teoreetikud ja praktikud K. Marx, F. Engels, V. Lenin ja J. Stalin tahtsid tõestada, et inimkonna arengu mootor on antagonistlik klasside võitlus. Nende teostest järeldub, et ainult proletariaat on võimeline viima inimkonda läbi klassivõitluse sellisele formatsioonile, kus klassid harmooniliselt koos eksisteerivad (sotsialism) või kaovad lõplikult (kommunism). Klassikute väitel tõestasid seda kõik ajaloosündmused.

Marksismi ideoloogid näitasid, et sotsialismi realiseerimiseks on vaja kehtestada proletariaadi diktatuur, lubada ainult isiklik omand (omad riided, jalatsid ja mõned veel väiksemad asjad) ja rakendada totaalne ateism. Selliseid meetmeid oli võimeline ellu viima ainult kommunistlik partei, kes likvideerib ekspluataatorlikud klassid. Kuid selline programm on faktiliselt salakaval, sadistlik rahva hävitamise meetod. Esimesed dekreedid Oktoobrirevolutsiooni ajal olid Rahudekreet ja Maadekreet. Rahudekreediga deklareeriti kõikidele rahvastele püsivat rahu. V. Lenin pakkus maailmaüldsusele uut doktriini „rahulik kooseksisteerimine sotsialismi ja kapitalismi vahel“. Faktiliselt, juhtkonnal ei olnud plaanis otsida rahumeelset konfliktide lahendamist, kuigi seda deklareeriti. Kommunismi liidritel oli arvamus, et ainult maailmarevolutsioon kindlustab ülemaailmse püsiva rahu. Et seda saavutada, loodi Punaarmee, mille ülesandeks oli jõuga eksportida revolutsioone. Sõjaline ülekaal oli noorele riigile prioriteediks ja sõjaline doktriin oli „meie sõdime ainult võõral territooriumil“. Näiteks, kui jõuga eksportimine oli raske, siis rõhutud proletariaadile pakuti internatsionaalset abi relvade ja rahaga, et tekitada revolutsiooniline situatsioon.

Et sotsialistlik revolutsioon tingimata pääseks võidule, oli vaja füüsiliselt hävitada buržuielement: vabrikandid, mõisnikud, nende käsilased ja endise armee ohvitserid. Sellega sai hästi hakkama Punaarmee. Ohvitserid, kes ei pooldanud või sõdisid revolutsiooni vastu, lihtsalt hävitati. Kasutati tihti sellist meetodit, et seoti ohvitseridel käed kinni, viidi praamiga sügavasse vette ja uputati. Kui endine ohvitser astus Punaarmeesse, siis võeti tema perekond pantvangiks ja hukati, kui ohvitser deserteerus või läks üle teisele poole.

Punaarmee toiduga varustamiseks seadis V. Lenin sisse leivamonopoli, mida viisid ellu Trotski komissarid. Tekkisid meeleheitlikud relvastatud ülesastumised, milles osalesid töölised, talupojad, soldatid, madrused. Kuid kõik need vastuhakud suruti julmalt maha, kasutades armeed. Et vältida selliseid sündmusi, kasutas L. Trotski pantvangide süsteemi: võeti pantvangiks näiteks viis noorukit vanuses 11–15 aastat, kes olid perekonna tulevik, ja kõik nad lasti maha, kui esines mingi intsident. Komissarid ei vaikinud sellistest mahalaskmistest, vaid vastupidi, neid publitseeriti kohalikes väljaannetes, et näidata vastuhaku mõttetust. Selliseid metsikuid meetodeid kasutas uus juhtkond, et hävitada Venemaal kommunistidele vaenulikud ühiskonnakihid. Need julmad repressioonid olid ideoloogiliselt formuleeritud V. Leninil ja L. Trotski teostas neid raudse kindlusega. Represseerituid nimetati kontrrevolutsionäärideks, lühidalt „kontra“.

Isegi 1940. aastal Eestis mängiti laste eludega. I. Paju omas raamatus¹ kirjeldab, kuidas kahes vagunis hoiti eesti lapsi ilma vee ja söögita suvekuumuses. Võib ette kujutada, millise piinarikka surma valmistasid neile komissarid.

Maadekreediga deklareeriti, et maa on rahva omand. Sellega ei piiratud maaomandi suurust, vaid maatükk, mida eraisik kasutas, kuulus riigile. Isik võis ainult rentida riigilt maatükki ja pidi selle eest maksma maksusid riigile. Selline seisukoht ühines põhiideega, vältida inimese ekspluateerimist inimese poolt. Selleks otsustati keelustada eraomand tootmisvahenditele: maa, vabrikud, palgata tööjõudu. Revolutsiooni alguses oli loosung „Vabrikud töölistele, maa talupoegadele“. Uus sotsialistlik riik pani käiku suured natsionaliseeritud ja uued tootmisüksused linnades ja maal, kuid väikesed pereartellid ja perefarmid olid efektiivsemad tootmisel. Need pereettevõtted tuli jõuga likvideerida. Väikeste pereartellide likvideerimine käis küllaltki lihtsa skeemi jargi. Aasta lõpus pereartellile määrati tulumaks – kui peremees jõudis selle ära maksta, siis toodi varsti kaks korda suurem nõue ja nii edasi. Peremehel ei jäänud muud võimalust, kui panna oma äri kinni ja minna riiklikku artelli. Kui esines tugevamat vastuseisu, siis rakendati radikaalseid represseerimismeetodeid. Vastuhakkajaid nimetati „vrediteli“. Selliseid olukordi on hästi kirjeldanud A. Solženitsõn ramatutes „Gulagi arhipelaag“² ja „Esimeses ringis“³.

Plakat Golodomor´ile pühendatud näituselt.

Talupoegadega oli keerulisem manipuleerida, sest nemad andsid põhilise riigi toiduainete toodangu. Riigimõisaid oli vähe ja naad olid kehvakesed. Otsustati viia läbi sundkollektiviseerimine: kõik talupojad peavad töötama riigimõisates. Enamus talupoegi püüdis kõrvale hoida, sest tuli üleöö loobuda oma iseseisvusest ja enamikust oma varast. Kes avaldasid erilist vastupanu või olid rikkamad, need nimetati „kulakuteks“, nende omand konfiskeeriti ja nad saadeti laagritesse või paikadesse, kus olid karmimad tingimused. Eriti julm oli kollektiviseerimine Ukrainas, kus rakendati V. Lenini tuntud meetodit – nälga. Selline meetod valiti sellepärast, et Ukraina talupojad (kasakad) olid professionalsed sõjamehed-ratsanikud, kes oskasid hästi käsitseda relva ja olid seotud militaarsete struktuuridega. Ukraina oli Punaarmee poolt ümber piiratud ja maal võeti ära kõik toiduained, isegi tünnidest hapukurgid ja hapukapsad. Agaramad aktivistid lõhkusid ahjud, et kontrollida, kas sinna ei ole midagi peidetud, ja sellega näidata oma võimu. Sellise meetodiga murti lõplikult talupoegade vastupanu ja likvideeriti järjekordne kiht Venemaa ühiskonnas. Vastutuse selliste ebainimlike meetodite eest veeretas J. Stalin osavalt kohalikele aktivistidele artiklis «Головокружение от успехов»— статья Иосифа Сталина в газете «Правда», № 60, 2 марта 1930 года. A. Solženitsõni hinnangul⁴ 1928 kuni 1932 aastatel kollektiviseerimisega hävitati rahuajal umbes 15 miljonit inimest, Ukraina kaotas 7 miljonit inimest. J. Stalin andis sellele aktsioonile teoreetilise tõlgenduse „концепция усиления классовой борьбы по мере завершения строительства социализма“. Selline kontseptsioon ei kaota oma aktuaalsust isegi tänapäeval, sest „võitlus terrorismiga ägeneb, kuna demokraatia mailmas tugevneb“. Industrialiseerimise ja kollektiviseerimisega piirati radikaalselt inimeste liikumist, kuna maainimestel ei olnud passe ja töölistel oli väga raske vahetada töökohta.

Eriti agressiivsed religiooni suhtes

Kommunismi teoreetikud olid eriti agressiivsed religiooni suhtes, sest ateistlikule kommunistlikule maailmavaatele oli ja on religioon liiga tugev alternatiiv. Kontseptsioon, „võitlev ateism“ (воинствующий атеизм) oli formuleeritud V. Leninil ja teda rakendati selliselt, et mida rohkem hävitatakse kirikutegelasi, seda parem. Kirikud olid kohad, kus inimesed said hingelist tuge rasketel industrialiseerimise ja kollektiviseerimise aktsioonide ajal. Et seda takistada, hakati kirikuid hävitama või hõivama majandusotstarbeks. Omal ajal F. Dostojevski ennustas⁴, et revolutsioon tingimata peab algama ateismiga – „революция неприменно должна начинать с атеизма“. A. Solženitsõn andis oma hinnangu:⁴ „Tакого организованного, военизированного и злоупорного безбожия, как в марксизме, мир ещё не знал прежде.“ Nii toimus järekordne ühiskonnakihi hävitamine.

Võib arvata, et nüüd, kui olid hävitatud kõik vaenulikud klassid, algas rahulik elu. Kuid ei, 1936.–1938. aastatel algasid suured puhastused terves ühiskonnas, haarates lihtinimesi, tipp-poliitikuid, sõjaväelasi ja endisi tähtsaid revolutsionääre. Neid kõiki nimetati „rahvavaenlasteks“ – враги народа. On levinud arvamused, et need süüdistused ei olnud seaduslikud. Kuid tolleaegses NL-s oli kõige suurem süü see, et inimene oma tegudega võis soosida kapitalismi restaureerimist, ja selles neid ka süüdistati. Paljude ohvrite nimed on jäädvustatud erinevates kogumikes, näiteks „Ленинградский мартиролог. 1937–1938“.
A. Solženitsõn² omal ajal rõhutas, et kirjanduses kõikjal räägitakse stalinistlikest repressioonidest, kuid J. Stalin jätkas seda, mida tegid V. Lenin ja L. Trotski.
Kui Balti riigid (Eesti, Läti ja Leedu) olid okupeeritud aastatel 1939–1941, ülalnimetatud aktsioonid realiseeriti uue võimu poolt täies mahus.

Selline ühiskonnakihtide hävitamine võib saada saatuslikuks eriti väiksematele rahvastele, sest sellise kampaaniaga tehakse rahvas abituks, kuni ta pole enam võimeline lahendama oma majanduslikke, poliitilisi, juriidilisi, moraalseid probleeme. Sellise poliitika rakendamine rahuajal näitab eriti hästi, kui jõhkralt valitsev klikk võib suhtuda oma rahvasse.

Eesti võimalused aastatel 1939–1940 ja 1944–1945

Meie tänapäevases Eestis on levinud arvamus, et Eesti pidanuks sõdima keerulistel aastatel 1939 ja 1940. Tõestuseks tuuakse kaks põhilist argumenti: kaotused oleksid lõppkokkuvõttes väiksemad ja näiteks Soome riik oskas realiseerida militaarset vastupanu. Balti riikide (Eesti, Läti, Leedu) juhid taipasid 1939. aastal, et sõdida tuleb mitte ainult Nõukogude Liiduga. Saksamaa ründas 1. septembril Poolat, selle peale kuulutasid Suurbritannia ja Prantsusmaa Saksamaale sõja, aga kui 17. septembril NL ründas Poolat, siis keegi ei kuulutanud temale sõda. Analoogselt juhtus, kui NL ründas Soomet 30. novembril. Eriti hästi seda situatsiooni mõistis Carl Gustav Mannerheim⁵ (kes võitis kolm sõda bolševismi vastu), et sõdides NL vastu tuleb kaudselt olla vastasseisus Saksamaaga, kuna nendel kahel oli poliitiline, majanduslik, militaarne koostöö. Saksamaa 22. juunil 1941. aastal varahommikul ründas NL, kuid NL omakorda alustas rünnakuid Soome vastu juba kell 6:05. Soome kohe informeeris välisriike – ka Moskvat ja Berliini – läbi oma esinduste, et Soome kavatseb jääda erapooletuks, kuid kaitseb end NL kallaletungi korral⁵. Sellegipoolest Venemaa ründas ägedalt Soomet 25. juunil. Kui ägedad need rünnakud olid, näitab seegi, et sel päeval tulistati alla 26 vene pommituslennukit. Soome vastas kaitselahingutega, et võita tagasi strateegilised positsioonid, kuid Inglismaa kuulutas 6. detsembril Soomele sõja ja kaudselt ka USA, kuna tema andis NL-le majanduslikku ja sõjalist abi.

Analoogne situatsioon oli Balti riikidel, kui Punaarmee marsis sisse 1944. aastal. Erinevalt Balti riikidest võimaldasid Soome maastik, geograafiline asukoht ja Rootsi lähedus organiseerida sõjalist vastupanu: soodsalt paigutada õhujõud, kaitsekindlustusi, toimetada materiaalseid ressursse ja vabatahtlikke. Kui ränka raskust tuli kanda soome sõduril, näitab seegi, et Soome õhujõudude koosseis oli maailmas ainulaadne, sest rohkem kui iga teine lendur oli äss⁶. Ässaks loetakse harilikult lendurit, kes on alla tulistanud viis või rohkem lennukit.

Soome võidule Talvesõjas aitas kaudselt kaasa J. Stalin isiklikult. Kui oli selge, et Soome avaldab vastupanu, esitas Punaarmee Peastaap Stalinile operatsiooniplaani. Stalin tutvus plaaniga ja kommenteeris: „Kas mingi Soome jaoks on vaja nii palju sõjaväge? Kas Leningradi sõjaväeringkond saab hakkama selle operatsiooniga?“ Vastus oli sellega otsustatud, et operatsiooni viib läbi Leningradi sõjaväeringkond, millele antakse abiks mõned sõjaväeosad.

J. Stalin kui fenomen

J. Stalin oli omamoodi fenomen, sest kui tema juhtimisel riik oli katastroofi äärel või tema positsioon kamraadide hulgas ebamäärane, leidusid alati isikud ja grupeeringud, kes ta päästsid. Need aktsioonid harilikult lõppesid abistajatele väga kurvalt või katastroofiliselt. Kui Venemaal lõppes kodusõda, oli vaja korraldada kommunistliku partei juhtimine uues olukorras. Tuntud liidrid L. Trotski, L. Kamenev, G. Zinovjev, A. Rõkov, M. Tomski, N. Buhharin ja teised tahtsid tegelda globaalsete probleemidega ja lükkasid administratiivse töö J. Stalinile, valides Stalini Kommunistliku partei peasekretäriks 3. aprillil 1922. a. Stalin kasutas osavalt parteiaparaati oma inimeste edutamiseks, et kindlustada oma võimu riigis, sest ainult parteil oli võimalus heaks kiita riiklikud otsused. Pärast V. Lenini surma 1924. aastal oli L. Trotski, kes juhatas Punaarmeed, põhiline pretendent riigijuhi kohale, ent Stalin lükkas parteiaparaadi abiga Trotski kõrvale ja hävitas ta ning pärast analoogselt teisedki endised liitlased: L. Kamenevi, G. Zinovjevi, A. Rõkovi, M. Tomski, N. Buhharini ja palju teisi. Salapolitseis (NKVD) ja Punaarmees parteil olid omad esindajad suurte volitustega (komissarid), mis võimaldas Stalinil kasutada neid puhastusaktsioonide läbiviimisel.

Stalin vaatas võimalust, et taastada Venemaa endine suurus, analoogne tahtmine oli ka Saksamaal⁷. Saksamaa kantsler A. Hitler tegi 1939. aastal J. Stalinile palju ilusama pakkumise (Molotovi-Ribbentropi pakt) kui Suurbritannia ja Prantsusmaa, millega A. Hitler sai endale kaela sõja, aga Stalin sai oma tahtmise. Stalin oli sügavalt šokeeritud, kui Wehrmacht mõne nädalaga purustas ühised Prantsuse ja Briti väed 1940. aastal, sest tema lootis vaadata, kuidas kaks rivaali ennast kurnavad pikaajalistes lahingutes. Nüüd oli selge, et järgmine Saksamaa löök on suunatud Suurbritanniale või NL-le. V. Molotov 12. novemril 1940. aastal tegi visiidi Berliini, esitades tugevaid nõudmisi, aga A. Hitler juba 18. detsembril allkirjastas Barbarossa plaani. Saksamaa planeeris alustada rünnakut NL vastu 1941. aasta kevadel, kui Venemaal maapind vähegi kannab tehnikat, kuid B. Mussolini rikkus selle plaani, rünnates Kreekat. Kreeklased osutusid tugevaks pähkliks ja Saksamaal tuli Ducele appi minna, lükates rünnaku NL-le 22. juuniks.

J. Stalin küsis enne sõda luurekindralilt F. Golikovilt⁸, kas Saksamaa on valmis või valmistub sõjaks NL vastu. Vastus oli eitav, sest ei olnud mingeid andmeid, et Wehrmacht varub talvesõjaks riideid, õlisid, kütust ja medvarustust. Võõrriikide dokumentidesse suhtus J. Stalin skeptiliselt, sest tema ise spetsiaalselt lekitas fiktiivseid dokumente ja teadis, et agendid on tihti topeltagendid. Muidugi oli Stalinile suur šokk, kui teda informeeriti 22. juuni 1941. aasta sündmustest: V. Molotovi vestlusest F. von Schulenburgiga, J. von Ribbentrop vestlusest V. Dekanosoviga ja A. Hitleri kõnest saksa rahvale. Samal päeval informeeris V. Molotov raadiokõnes Venemaad, et Saksamaa armee alustas sõjalise operatsiooni Nõukogude Liidu vastu. Venemaal oli 1941. aasta sügis soe ja kuiv, võimaldades H. Guderiani tankidel liikuda fantastilise kiirusega 50 kilomeetrit päevas, tekitades suurt paanikat NL juhtkonnas. Siis algas vihmaperiood ja Wehrmacht takerdus mudas. Sellele järgnes väga külm talv 1941–1942, mis takistas Wehrmachtil korraldada edukaid suuri operatsioone, sest puudus talvevarustus. Edaspidi muutis NL jõudude balansi enda kasuks tänu reservidele ja USA ning Suurbritannia tohutule abile: lennukid, tankid, autod, toiduained, materjalid. Saksamaa püüdis 1943. aastal propaganda abil näidata, et kommunismi võidu puhul ootavad Euroopat analoogsed massimõrvad, milliseid NL oli sooritanud rahuajal Katõnis ja Vinnitsas, kuid ajalooratast oli juba raske mõjutada. Muidugi, suurriikide luured ja tipp-poliitikud teadsid hästi massimõrvadest, mida korraldasid V. Lenin, L. Trotski, J. Stalin. Teise maailmasõja lõpus arvati, et NL on täielikult kurnatud ja katastroofi lävel, kuid Stalin oskas paljudes riikides aidata võimule komparteid, eriti Hiinas, moderniseerida sõjatööstust tänu USA, Suurbritannia, Saksamaa tehnikale ja tehnoloogiale ning omandada tuumarelv. Oma propagandaga ja internatsionaalse abiga NL lammutas suure Briti impeeriumi, kus päike kunagi ei loojunud, tekitades Korea sõja 1950.–1953. aastatel, milles paljud USA sõdurid said surma ja jäid invaliidideks.

Saksa rahva ja tema riigi säilimise perspektiivid olid pärast sõda liiga ebamäärased. J. Stalini tuumarelv ja tohutu kommunismi ekspansioon sundisid Euroopat leppima Saksamaa eksisteerimisega. Stalini surm, mida kamraadid Kremlist mingil moel kiirendasid, tekitas salapärase võimuvõitluse tema lähikonnas. L. Beria sekkus aktiivselt võimuvõitlusse, haaras enda kätte julgeoleku- ja siseministeeriumi, salaja nihutas sisevägesid Moskva poole. Kremli funktsionäärid ei tahtnud, et nemad ja nende perekonnad muutuksid GULAGi tolmuks ja hukkasid L. Beria. Seda aktsiooni esitatakse mitmes versioonis. Rahvas kommenteeris neid sündmusi erinevalt, näiteks selliselt:
Берия, Берия вышел из доверия.
А Маленков надовал ему пинков.

Internet kui alternatiiv propagandamasinale

Omal ajal massimeedia informeeris pikalt ja üksikasjalikult Stalini haigusest ja surmast, kuidas formeeritakse uus juhtkond, miks karmilt karistati L. Beriat jne. Kuid inimesed, kes kuulasid erinevaid hääli raadios, taipasid rohkemat. Kui reklaamiti väga positiivselt USA presidenti Franklin D. Roosevelti, imestasid inimesed omavahel, et kuidas persoon, kellel on tõsiseid probleeme tervisega, valiti sellise suure riigi presidendiks neli korda. Suuremate elukogemustega inimesed tavaliselt kommenteerisid, et hea propagandamasin ja suured rahad teevad tööd hästi.

Tänapäeval moodustab Internet võimsa alternatiivi propagandamasinale. Paljud faktid, esitatud selles artiklis, on saadud Internetist. Tuntud ajaloolased pakuvad lahkelt lugeda ja kopeerida enda raamatuid läbi Interneti. Sotsialismi ajal kirjutatud ajalooõpikud näitavad, kuidas V. Lenin, L. Trotski, L. Kamenev, G. Zinovjev ja teised revolutsionäärid võitlesid karmides tingimustes tsaarivalitsusega. Internetist võib lugeda, et need revolutsionäärid sõitsid sõja ajal vabalt koos naiste ja lastega mööda Euroopat, omades viisasid, välispasse ja raha, samal ajal kui samas vanuses teised meesterahvad käisid rindel rünnakul, et lüüa tääk teisele kõhtu. Internetis ripub dokument koostööst, millele kirjutasid alla NKVD juht L. Beria ja GESTAPO juht H. Müller 11. novembril 1938. a. W. Schellenberg⁹ kirjutab enda memuaarides, et sõja lõpus H. Müller sümpatiseeris J. Stalinile ja teda olevat nähtud pärast sõda Moskvas.

Kui need faktid peavad paika, siis võib teha üllatavaid järeldusi. Kui sinu sõber on tugev nagu Suur vend, siis isegi Nürnbergi kohus jääb tummaks. Lugedes juba neid raamatuid^8,9, jääb mulje, et vandenõuteooria töötab normalselt. Propagandamasin paneb kiiresti mingile organisatsioonile sildid: ekstremistid, rahvuslased, äärmuslased, uusnatsid. Kuid tasub tutvuda nende tegevusega. Võib lugeda ekstremistlikel organisatsioonidel selliseid selgitusi: algavatel pikkadel pühadel tasub loobuda alkoholist, sest see röövib sinult raha, mõistust, tervist ja rikub rahvast; selle poliitiku vanaisa oli hull, sadistlik tšekist; see grupeering tegi verise aktsiooni ja haaras võimu, jne. Kauaks sellist sõnavabadust meie võime nautida Internetis?

Kes on valitseja?

Kui nii palju kurjust (lammutavaid jõudusid) on meie maailmas ja valitsemispüüdlus on märgatav igal pool, siis arusaadavalt tekib küsimus, kas on mingi jõud või motivatsioon, mis seisab kurjusele vastu. F. Dostojevski omal ajal vastas sellele, et maailma päästab ilu – „Мир спасёт красота!“ Seda mõtet seletas lahti A. Solženitsõn¹⁰, märkides, et on asjad, mis köidavad kõiki inimesi hingeliselt ja ei sõltu poliitilisest platvormist. Siiski võib arvata, et on mingi universaalne jõud, mis takistab kurjusel (mingil klikil) meie ühiskonnas haarata absoluutset võimu. Üldised loodusseadused kehtivad nii mitteelavas kui ka elavas looduses.

Näiteks, Le Chatelier printsiip kirjeldab ka inimese käitumist siin maailams, kuna inimkeha on termodünaamiline süsteem. See printsiip¹¹ ütleb: termodünaamiline süsteem alati reageerib välisele mõjule nii, et vähendada selle mõju. Kuna inimesel on mõistus, siis indiviid reageerib ettevaatlikult välisele mõjule. Täpsemalt, inimkeha on avatud termodünaamiline süsteem, sest tema vahetab ümbrusega energiat ja aineid. Tänu mõistusele see vahetus toimub selektiivselt, näiteks inimene sööb ainult sellist toitu, mis talle maitseb, tunnetab ebameeldivaid lõhnu, vaatab ja analüüsib objekte ja sündmusi jne. Selline selektiivne käitumine täidab indiviidi bioloogilisi vajadusi.

Kuid inimene tihti eksib (teeb liiga oma kehale): sööb mittekvaliteetset toitu, tihti on stressis, tekitab endale palju vaenlasi jne. Et vältida eksimusi ja eriti fataalset olukorda, analüüsisid inimesed tuhandete aastate jooksul traagilisi ja õnnelike sündmusi ning panid kirja mingid käitumisnormid: pühakirjad, võlusõnad, mälestused, vanasõnad, jne. Tänapäeval tahetakse need tarkused asendada mingi universaalse ühiskonnateooriaga: sotsialism, kommunism, neokonservatism, multikultuursus, demokraatia, liberalism, internatsionalism, jne. Kui nendest ei jätku, küll leiduvad uued teoreetikud, kes pakuvad kuhjaga uusi teooriaid. Sellist situatsiooni A. Solženitsõni⁴ kommenteeris selliselt: „Сегодня всё шире нам видится так, что при самых изощрённых политических лавировках – петля на человечестве с каждым десятилетием затягивается всё туже и безнадёжней.“ Meid tihti sunnitakse tegema inetuid asju, kuid tasub kaaluda, kas on mõtet vabatahtlikult taganeda ajaga lihvitud normidest ja olla katsejänes teooriate katsetamisel, langedes sellega kurjuse küüsi. Mõelda tuleb eriti sellepärast, et võitjad kirjutavad ajaloo.

 * * *

Viited

1. I. Paju.Tõrjutud mälestused. Eesti entsüklopeediakirjastus. Tallinn. 2007. (lk. 193)
2. A. Solženitsõn. Gulagi arhipelaag. Tallinn. 1990.
3. A. Solženitsõn. Esimeses ringis. Ersen. 2001. (Nooremleitnanti töö. lk. 208).
4. А. Солженицын. Темплтоновская лекция. Лондон, 10 мая 1983.
5. C. G. Mannerheim. Soome marssali mälestused. Olion. Tallinn. 2007. (lk.253).
6. Н. Н. Крюков. Военные лётчики: Асы второй мировой войны. Минск: Литература. 1998.
7. H. Lindpere. MRP raskeülestunnistus. Ilo. Tallinn.2009.
8. В. В. Петров. Операции военной разведки. Минск: Литература. 1997.
9. Шелленберг. В паутине СД. Минск: Радиола-плюс. 1999.
10. А. Солженицын. Нобелевская лекция.
11. E. Fermi.Thermodynamics. Dover Publications, Inc. New York. 1956.