Kultuur ja Elu 4/2009


Kultuur ja Elu 3/2009

 

 

 

 


Vallo Kepp: "Mind huvitasid luuletaja ja muusa seosed"

küsis: Jaanika Kressa


Visnapuu filmi looja Vallo Kepp.

Hiljuti esitles Karl Ristikivi Film uut kirjanduslikku dokumentaalfilmi „Henrik Visnapuu üheteistkümnes kiri. Lugu Poeedi viimasest kümnest eluaastast 1941–1951“. Filmi looja Vallo Kepi sõnul on Visnapuu eesti luules mitte ainult huvitav poeet, vaid ka mees.

Eesti on juba nii kaua olnud vaba, miks on Henrik Visnapuu ümber ikka niisugune vaikus? Kas Eesti üldse on päriselt vaba?
Visnapuu peal on tõesti eriline needus. Ta ehmatab oma isamaalisusega ja tal pole otsest ihu-uurijat, kes ta eest seisaks ja teda pidevalt pildis hoiaks.
Nõukogude aeg kaotas ära terve rea luuletajaid, ka Hendrik Visnapuu vend Eduard on nelja luulekogu autor. Eesti luules kestab ju nõukogude aeg edasi, me ei saa öelda, et see on otsa saanud, kuni meil pole Eesti Kirjanduse Instituuti ja korralikku, näiteks 7-köitelist eesti kirjanduse ajalugu. Kui need saavad olema, alles siis on nõukogude aeg otsas, aga mina ei näe seda. Kui praegu hakataks tegema, siis võiks see nii 20 aasta pärast välja tulla, aga seegi pole võimalik, sest meil pole sellist potentsiaali.
Kanoniseeritud luuletajad on meil „Sõnarises“, see luuleantoloogia oli algusest peale liiga väikse mahuga kavandet, sinna on „mahtunud“ ainult 194 luuletajat. Me oleme palju luuletajaid kaotanud nõukogude ajal – minu isiklikus tagasihoidlikus kogus oli aasta tagasi 760 autorit.

Kuidas Teie isiklikult Visna enda jaoks avastasite?
Inimene, kes tunneb huvi luule vastu, leiab luuletajad üles! Tartus elas üks vana kooliõpetaja, kes õpetas eesti keelt Tartu Õpetajate Seminaris. Mina Nõo kooli poisina sattusin Tartus tema raamatukokku. Oli see nüüd 1968 või 1969, aga ühel päeval ta ütles mulle, et sul tuleb sünnipäev, vali siit mõni raamat. See oli elu raskeim ülesanne, aga ma valisin Visnapuu. Tal oli hea meel. See oli kas „Käoorvik“ või „Jumalaga, Ene“. Hiljem kinkis ta mulle nummerdatud eksemplari ühest „Siuru“ albumist.
Ma trükkisin kõik tema paguluses ilmunud kogud käsitsi ümber – see oli väga hea tuttavaks saamise viis.

Olete filmi tehes toonud välja lembelüüriku.
Ma olen filmitegija, ma teen filme kirjandusest, aga alati on probleem, kus lõpevad kirjanduse piirid ja algab muu elu.
Mind väga huvitasid selle filmi juures just luuletaja ja ta muusa seosed, aga need on asjad, millele tihti saab vaid vihjata, siin ei saa otse lumelabidaga lüüa.
1998. aastal filmisin ma Pärnus tema muusat. Nüüd, 11 aastat hiljem filmi kokku pannes, olin üllatunud, mida Sii mulle rääkis. Tookord ma ei taibanud veel paljutki ja nüüd, kus teda enam ei ole, ma imestan, et mida ta on mulle rääkinud!

Teie film on ilus kojutuleku algus, kuid Visna aeg pole veel tulnud ja teda Eestisse matta saab alles siis, kui rahvas ja riik on nii kaugele kasvanud. Enne tuleb teha veel mõned filmid.
Saan järgmisel aastal 60 ja pean korralikult planeerima, mida ma teen. Kui oleksin ette teadnud, et urn ära viiakse, ma pole päris kindel, kas ma oleksin siis üldse läinud sellele teekonnale ja teinud selle filmi. Sain sellest teada vahetult enne väljasõitu, kui piletid olid juba ostetud. Ma põdesin kaua aega, mis minuga juhtus Ameerikas, urni äraviimist kolumbaariumist ja paljusid teisi küsimusi.
1979. aastal tegin oma debüütfilmi „Kõrvemaa sügis“, seal on loodus ja tekstiks Tammsaare mõtted, mida ma noppisin suuremas osas „Tõest ja õigusest“. Kui see film oli eetris ära olnud ja tuli järgmine hommik, oli mul tunne, et maailm on palju soojemaks läinud!
30 aastat tööd on mind aga õpetanud, et kirjandusfilm on üks naljakas asi. Tal pole nagu õiget seost kirjandusega ega õiget seost inimeste ja eluga, see on kuidagi õhus rippuv ja asi iseeneses. Mul on kogu aeg olnud mõte, et kunagi võiks korraldada konverentsi visuaalsest kirjandusest või audiovisuaalsest kirjandusest. Kunagi tuleb hetk, et kui kirjanikust filmi ei tee, siis teda ei ole olemas. Lutsu „Kevadest“ vaatavad kõik filmi. Kujutan ette, milline pahameel tõuseks klassis, kui kästaks võrrelda romaani ja filmi. Siis peaks ju ka raamatu läbi lugema. Ja läbi selle, et kirjandusfilm on nii marginaalne, marginaliseerub ka selle tegija.


H. Visnapuu tantsimas 1950. Paremal J. Kaiv, tema kõrval
P. Krusten.

Kas Te kahetsete midagi?
Ma kahetsen seda, et mul ei ole kunagi olnud isiklikku kaamerat ja väga paljud inimesed on surnud, keda ma oleksin võinud üles võtta. See on ainukene kahetsemine. Kaamera rentimine täna on tonn päevas, see on masendav praegusel hetkel.
Mõnikord ma tahaksin, et nõukogude aeg tuleks ETV-sse tagasi ühes aspektis: siis tehti sellist asja nagu arhiivivõte. Lihtsalt võeti midagi arhiivi jaoks üles, ilma kohustuseta sellest saadet teha.
Nii palju huvitavaid mälestusi on ümberringi, pane ainult kaamera üles ja võta. Et seda ei saa teha, sellest on kohtavalt kahju.

Kui oleksite sündinud Läänes, oleksite saanud seda kõike teha. Õigel ajal õigeid filme õige kaameraga.
Sittagi. Ei usu. Kultuur ei huvita suurt kedagi, selles suurt vahet ei ole, kas elad idas või läänes. Pead lihtsalt olema ullike.

Kas Visnapuu oli ka ullike?
See jäi mind ka filmis painama, selle küsimuse jätsin üles, et kust läheb piir kaasatöötamise, kollaboratsionismi, õuelaulikuks olemise ja loomingulise inimese sõltumatuse vahel, kuni tänapäevani välja. Kus on piir?
Kui inimesed astusid Rootsi pinnale, oli neil poliitiline tegevus keelatud. Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse istungiteks sõideti rongiga Taani ja istungid peeti seal. Olen peaaegu kindel, et nad Visnapuud nii väga ei igatsenudki sinna Rootsi kaasa võtta, aga see on minu isiklik arvamus ja ma ei suuda seda tõestada.
Ta oli natuke liiga kange, konjak saab ka vahel liiga kangeks ja läheb kibedaks... Kuni Underi surmani Visnat Rootsis ei deklameeritud. Kaks suurt ühte väikesesse riiki ei mahtunud. Oli küll tema kas 10. või 5. surma-aastapäeval üks mälestusaktus, aga palju sellest ei räägitud – Adson jälgis neid asju väga kiivalt.

Nii on Eesti kistud mitte kaheks, vaid palju rohkemateks narmasteks?
Oleme lahku kasvanud, meil on justkui kaks järjepidevust ja see on kurb. On üks, mis ära läks, ja teine, mis siin läbi kümnete ja sadade pesumasinate lasti, ajud ära pesti ja mis meil siin on. Need kaks järjepidevust ei sobi ja üleminekuaeg Nõukogude Eestist Eesti Vabariiki kestab ilmselt terve inimpõlve.
Kuidas ütles Mowgli okassiga Sahhile, kes kuulis midagi ja poole pani juurde? „Kui sinu peas oleks väikene pragu, kus natukene valgust sisse paistaks!“ Ja tõmbas siis käe kiiresti ära, sest okassea okkad olid ikka väga teravad. Mowglis on veel üks hea tsitaat: „Need, kellel on varvaste vahel karvad, ei salli, et seda neile meelde tuletatakse.“

Ometi tunduvad Visnapuu ja Masing neistki kahest järjepidevusest justkui eemal seisvat. Kummast rääkimine võiks olla ebameeldivam neile, kel on karvased varbavahed?
Eks nad mõlemad ole. Mehed, kes ei mahtunud kivile. Eesti ei oska nendega midagi peale hakata. Masingu ilmumine on ehmatav, tundub, et ta lükkab hierarhiad segamini ja tema luule on võimas. Ta pole mitte ainult luuletaja, mõtleja ja tõlkija, vaid ka teoloog, kelle sõna maksis, aga kelle peal oli ka kogu aeg ketseri vari, kes hästi kaanonitesse ei mahtunud. Ta oleks hukkunud ilma naiseta, kes teda kantseldas ja toitis.
Visnapuu puhul on tunne, et teda nagu ei olekski vahel olemas. Ei saa ju tõsiselt võtta, et nõukogude ajal ilmus ainult tema väike luuleraamat, kuid ka vabas Eestis on ilmunud vaid mälestuste kordustrükk, üks roosa Georg Grünbergi koostatud valimik, punane raamatuke armastusest ning nüüd „Poeetika põhijooni“ kordustrükina. Ja see on kõik.

Millised olulised inimesed jäid Teil Visna filmi puhul üles leidmata?
Silvia Narma, Visnapuu viimane elukaaslane, ja Herk Visnapuu, tema vennapoeg. Koostasin mõne aasta eest jõululuulevalimiku „Täis tähti jumallapse põll“, seal on kõigi kolme Visnapuu luuletused sees.

Kuidas minna Visna tagasitoomisega edasi? Kohe on tulemas tema 120. sünniaastapäev, aga kõne on kirjatundjatel kadunud rahva lastele alles tõlkimata...
Me ei saa muud teha, kui anda igaühe väike panus. Üleskutsete aeg on läbi, üleskutseid esitav inimene pilatakse lolliks ja naiivseks. Isamaalisus on huvitav asi, sellega on nagu usklikkusega, et praegu on ülekaalus Kivirähu-taolised karjujad ja kaksikmoraal on inimestes veel rängalt sees. Henrik Visnapuu programmiline rahvuslus ja eestlaseks olemise kihistused, tema püüe midagi suuremas mastaabis ära teha, mis viis ta võimu lähedusse, kui ta luuletajana tundis kodumaa saatuse pärast muret, seda ei mõisteta nüüd ega mõistetud ka siis. Hjalmar Mäel oli lihtsalt jõuluõhtuks vaja ühte luuletajat, kes tegi töö ära. See, et Visnapuu võttis asja tõsiselt, ei lugenud midagi.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv