|
|
Aeg kokku hoida
Oleme ikka ja alati tahtnud i s e olla –
ise otsustada, teha, vastutada. Tegutseda selle nimel, et meie
väike rahvas iseseisvana edasi kestaks. Kui eetilised aga
oleksidki meie ideaalid, hajuvad need paraku sageli elu reaalsuses.
“Nõnda siis sündis, et kui
saavutasime riikliku iseseisvuse ja eesti mees hakkas ajama eesti
asja, siis pettusime temas. Tema tahaks nagu iga teinegi äri
ajades saada võimalikult suurt kasu ja tasuda võimalikult
väikesi makse. Ta koob intriige ja kasutab demagoogiat võimu
ahnitsedes, ta tõrvab ausaid ja lupjab autuid, kui seda
nõuab isiklik või parteikasu, ta on võimuahne.
Tal on kõik omadused, mida oleme näinud ja kuulnud
olevat kõigil teistel võimukandjatel. Aga niisugusena
ei kujutlenud keegi eesti meest, kui ta mõtles oma riigile.”
Nõnda kirjutas Tammsaare eelmise sajandi algukümnendeil.
Mõeldes tagasi lõppevale aastale,
näeme nüüdki ahnusest ja kadedusest köetud
võimumänge eelkõige riigikogus, erakondades,
võimuliitudes. Aga kas on meil igaühel mehisust ka
enda sisse vaadata? Inimesele on antud südametunnistus, mis
vääritu teo tegemise järel piinama hakkab. Pikk
okupatsiooniaeg lahutas homo soveticus’e kirikust –
kas ka südametunnistusest?
Väga paljudes kodudes mõeldakse
praegu murelikult saabuvale aastale, lähedastele, kellest
paljud on töö kaotanud või mööda maailma
tööd otsides laiali paisatud. Jõulupühad
ja aastalõpp on ühtehoidmise aeg. Mõelgem siis
sellele, kuidas üksteist toetades läbi aegade kestma
jääda.
Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja
|
|
|
